Toimumas on midagi uskumatut. Euroopa Liit on rääkimas ühel häälel. Ja veel välispoliitikas! See on midagi, mille võimalikkusse poleks nii kergelt uskunud. Ja ma pole veel see kõige hullem skeptik!
Üleskutseid, et EL peaks oma välispoliitikat ühtlustama, on kõlanud ammu. Sama ammu on arvatud, et ega see lihtne saa olema, eriti veel juhul, kui kõne all on midagi olulist.
Sest kuigi EL peaks olema nagu midagi ühist, või vähemalt ühendavat, koosneb ta siiski riikidest. Riikidel on aga oma huvid – need nn rahvuslikud huvid. Ja need omakorda sõltuvad laiemalt majandusest, kitsamalt suurte mängurite üksikhuvidest.
Mis siis nüüd teistmoodi on? Kuidas sai võimalikuks, et Euroopa Liidu juhtorganid ja liikmesriigidki räägivad enam-vähem ühte? Ja veel Venemaa kohta? Olgu, ikka Eesti kohta, aga Venemaaga seoses.
Selge see, et nt Vene-Saksa gaasitrassi osas ei saa EL’il olemagi mingit väga ühest positsiooni. Asi puudutab ikkagi eelkõige Saksamaad, seejärel alles teisi. Mis siis Eesti puhul teisiti on?
Venemaa pingutas üle
Asi pole tegelikult Eestis. Ja mitte EL ise pole muutunud sisemiselt ühtsemaks, vaid Venemaa on selle reaktsiooni põhjustanud. Üritades omaenda propagandamängu mängida täistuuridel, pingutas Moskva armetult üle.
Kuigi Venemaad Föderatsiooni poliitilist süsteemi nähakse ühe-mehe-kesksena, pole seekord asi Putini enda tahtmises. Lihtsalt tema poolt taaskasutusele võetud süsteem, kus iga riigisisese mänguri heaolu sõltub tsaari
/peasekretäri/presidendi heakskiidust, andis nähtava tõrke.
Asi selles, et taolises süsteemis üritab iga püüdlik ametnikuhing olla katoliitlikum kui paavst ise. Juhi soove üritatakse aimata mitte ainult tema sõnadest ega isegi mitte pilgust, vaid veel enne, kui Juht ise on mõtte peale tulnudki. Ja sama innukalt proovitakse oma liini jätkata mõnikord isegi juhul, kui liider on asja maha laitnud. Arvates, et küllap Juht tegi seda vaid vormi pärast, aga tegelikult sisemas kiidab kõik toimuva heaks.
Paslik näide siinkohal on nn kolmanda-ametiaja-partei. Ei, ega sellist erakonda pole ametlikult olemas, aga sinna kuuluvad kõik need, kes soovivad, et armastatud president jääks ametisse ka kolmandaks hooajaks. Ning jätkavad selle soovitamist, palumist ja koguni nõudmist vaatamata Putini enda korduvalt avaldatud vastuseisule.
Liigpüüdlikkus
Nii juhtus ka nüüd. Mida iganes Putin ka ei soovinud, läksid ametnikuhinged-tshinovnikud lolliks. Kusjuures oluline on see, et tshinovnik on Venemaa riigiehituslikku loogikat silmas pidades igaüks, kes riigi teenistuses seisab.
Noorhärra Jakimenko – too puutinjuugendi ehk Nashi esinumber – näitlikustab taolist pimedat, ent lolli püüdlikkust parimal moel. Allkirjade korjamine Moskva linna peal ülekutsele lammutada fashistliku Eesti saatkond on ehk tõlgendatav lihtsalt lapsemeelsusena. Kuid suursaadiku ja –saatkonna ründamine on lihtsalt nii loll samm, et tekib küsimus, kas ründajad mitte Venemaa enda huvide vastu ei tegutse?
Täieliselt autarkiline, muust maailmast rippumatu Venemaa on küll paljude unistus. Ent olgem ausad, neid (tihti sõjaväelise taustaga) taskufilosoofe ei võeta eriti tõsiselt. Tänapäevane Vene tõsiseltvõetav poliitiline eliit on endale ammu aru andnud, et Läände või Läänega integreerumisele neil alternatiivi pole.
Rünnata ühe lääneriigi saatkonda on niivõrd ajuvaba samm, et isegi varem käremeelselt Eesti-vastaste sõnavõttudega esinenud poliit-tshinovnikud olid sunnitud avalikult tõdema, et liigaktiivseid noorsoojuhte tuleks lühema keti otsas hoida.
Lõpetuseks olgu öeldud, et ega ma usu, et alates sellest hetkest on Euroopa Liidu välispoliitiline ühtsus saavutet. Kuid vähemalt olen ma rõõmus, et selletaoline katse toimus Eesti Vabariigiga seoses.
Karmo Tüür
13.05.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment