Monday, July 27, 2015

Ausammas Putinile

Kremli praegusele peremehele tuleb püstitada ausammas. Kas kujutada teda imperaatorlikus toogas
või džuudokavormis, kurgi juhtimas või tiigriga müramas, see on maitseasi.

Palju olulisem on antud hetkel anturaaž. Need bareljeefid, mis ümbritsevad kuju jalami külgi ning seletavad, et mille poolest siis kesksambal olev isik oluline on.

Tänulikult NATO’lt
Esimene küljepildike peaks ilmselt kujutama NATO’t. Tuhanded tänulikud ametnikud, sajad õnnelikud kindralid ja juubeldavad rahvamassid. NATO sai endale tänu Putini aktsioonidele „lähivälismaal“, eelkõige Ukrainas, uue hingamise.

Paradoksaalsel moel õnnestus justnimelt kollektiivsel Putinil, kes on korduvalt väitnud, et NATO on oma aja ära elanud organisatsioon, anda kollektiivse julgeoleku tajumisele ja tagamisele uue tõuke.

Taas sai käima tõmmatud sisuline arutelu, et mida ikka tähendavad artikkel viis ühenduse alusdokumendis. Ühised õppused, kiirreageerimise võimekuse väljaarendamine, infrastruktuuride rajamine jne – kõik see on suuresti meie sambale paigutatud peakangelase teene.

Haavatud Ukrainalt

Samba teisel küljel võiks olla Ukraina-teemaline kompositsioon. Ehkki ränkade katsumuste ja vereohvri hinnaga, sai see riik endale võimsa arengutõuke.

Kui Venemaa poleks ära hammustanud Krimmi ja põlema süüdanund Ida-Ukrainat, oleks olnud äärmiselt tõenäoline et see riik oleks kuhtunud meeletusse ja kõikeõgivasse korruptsiooni. Sellesse vähkkasvajasse, mis tapab efektiivsuse ja hävitab usalduse, lõhub kodaniku ja riigi vahelise seose.

Tõsi küll, suur osa Ukraina praegusest eliidist (ja mis seal salata, ka elanikest) on niivõrd harjunud vana „normaalsusega“, et nad hea meelega jätkaks endistviisi. Vanu toitumisahelaid ja patroneerivaid suhtevõrke on valus katki rebida, kuid nüüd on vähemalt lootus et see võib juhtuda.

Õnnelikelt russoloogidelt

Kolmandal küljel avaksid šampusepudeleid ja vehiksid paberitega kõikvõimalikud Venemaa-uurijad, poliitkommentaatorid ja muidu Venemaa teemal sõna võtjad.

Eelkõige nö Ida-Euroopast pärit seltskond on tõepoolest rahul. Lõpuks ometi on nende hoiatused ja seletused Venemaa olemuse kohta piisavalt ilmekalt tõestust leidnud. Kümned kolleegid on kirjeldanud seda, kuidas läänepoolsed asjamehed on nende juurde astunud, õlale patsutanud ning häbelikult tunnustanud: „Tuleb välja et teil oli kõik need aastad õigus!“.

Tõsi küll, see on selline vastuoluline rahulolu. Hea meelega oleks ju eksinud.

Putini-samba neljanda külje jätkaksin ma praegu tühjaks. Et igaüks saaks sinna oma nägemuse kohaselt sobiva bareljeefi kruvida.

----------------
pilt võetud siit

Friday, July 24, 2015

Vene presidendireitingu eripärad

Postimees küsis:

küsimused seoses Putini kasvava populaarsusega. Nimelt toetab väidetavalt Venemaa riigipead 89% venelastest ning 87% toetab Krimmi annekteerimist. Suur toetus on ka Venemaa Ukraina suunalisele poliitikale.1) Kas need andmed on usaldusväärsed/objektiivsed või pigem vene propagandamasina poolt toodetud? 
2) Kui need arvud on tõesed, siis kuidas Putini populaarsuse tõusu põhjendada? Miks see hoolimata majanduslikest raskustest ja näidishukkamistest (nt Nemtsov) tõuseb? 
3) Millised on peamised Putinit toetavad ühiskonnagrupid? Milliste gruppide seas on toetus vene riigipeale madalam ja miks?
-----------------


Venemaa sotsioloogiliste uuringute tulemusi vaadates tuleb meeles pidada nö teleka-efekti.

Absoluutse enamuse venemaalaste jaoks (u 80%) on peamine infoallikas teler. Telekanalid on aga absoluutses enamuses riigi kontrolli all. Seetõttu väidavad ka Venemaa enda kriitilisemad analüütikud, et tegelikult mõõdetakse mitte avalikku arvamust, vaid telepildi peegeldust. Ja mõõtmise andmeid avaldatakse vaid kontrolli all ja teleka jaoks. Ehk siis telekas mõõdab telekat.

Mis aga puudutab seda, et kuidas siis needsamad venemaalased tegelikult suhtuvad Putinisse, siis tuleb möönda, et tõepoolest enamik on rahul või vähemalt arvab, et tegemist on võimalikest variantidest parimaga. Sellesama telepurgi vahendusel on loodud olukord, et kui küsida, et kes oleks võimalik alternatiivne president, siis ega väga palju variante polegi.

Kui meenutada kasvõi Venemaa presidendivalimisi, siis kas mäletate, et Putin oleks pidanud nt valimisdebatte? Loomulikult mitte, sest see oleks ta pannud kellegi teisega võrdsele positsioonile. Oleks tekkinud õhkõrn võimalus, et keegi hakkab kahtlema ja vaatama vastaskandidaati kaaluva pilguga: "Hmm, aga järsku see olekski parem?"

Aga teisest küljest on mõistagi vene ühiskonnas järjest rohkem nurinat seoses elukvaliiteedi langusega ning veelgi enam seoses süveneva arusaamaga, et helget homset ei pruugi tulla. Krimmi abil õnnestus see nurin mõneks ajaks summmutada, ehkki ka siin pole kõik lihtne. Iga kord kui seesama televiisor räägib sellest, kuidas Krimmi jaoks eraldatakse hiiglaslikke rahasummasid, vannub lihtne televaataja tulist kurja.

Vaenuliku välismaailma ja päästva tsaari kuvandisse ei usu heal juhul need, kes reaalselt välismaal käivad ning mitte ainult Türgi kuurortides. Kuid neid inimesi on väga vähe. Isegi nendest 18% välispassi omavatest kodanikest, kellel see võimalus oli seni olemas, ei tohi enam ühed käsu korras seda teha ning teised ei saa seda endale lubada rubla langenud ostujõu tõttu.

Nii et kui vastata küsimusele, et millise ühiskonnagrupi sees võib toetus väiksem olla, siis need on need, kes telekat ei vaata (ja see on intelligentsi seas tõusev trend) ja kes saavad reaalselt näha et kogu ülejäänud maailm ei unistagi Venemaa kahjustamisest. Kuid need inimesed kipuvad ise Venemaalt lahkuma.

-------------------
lugu ilmus siin
-------------------
pilt võetud siit

Thursday, July 23, 2015

Krimmi julm päästerõngas

Mis on erioperatsioonide peamine ülesanne? Eksitada ja siis saavutada soovitav. Kas sama loogika ei kehti ka Krimmi ja laiemalt Ukraina-Vene konflikti puhul?

Tavapärane nägemus toimuvast on umbes järgmine. Venemaa haaras endale Krimmi ... lihtsalt seepärast et see oli „saadaval“. Või üldisemalt – vastusena Kiievi meelemuutusele, pöördumisele nö eurointegratsiooni teele. Teisisõnu Moskva lihtsalt reageeris toimuvale, päästes mis päästa saab. Takistades Ukraina väljalibisemist postsovetlikus mõjuväljast, ankurdades ta Krimmi abil enda külge.

Proovime nüüd aga hetkeks mõelda teistpidi. Mis siis kui Krimm polnud mitte tagajärg, mitte vahend, vaid eesmärk? Või olgu, vahe-eesmärk, vahend sootuks teise ja olulisema eesmärgi saavutamiseks?

Senise ühiskondliku leppe asendamine

Millest sõltub Kremli praeguse meeskonna võimulpüsimine, nö sotsiaalne leping Putini ja rahva vahel? Siiani püsis see valemil: „stabiilsus sõnakuulelikkuse vastu.“ Stabiilsus eelkõige rahalises mõttes, elanike jooksvate sissetulekute ja tulevikulootuste mõttes.

Selline sotsiaalmajanduslik stabiilsus ei tulenenud aga mitte Kremli oskuslikust majanduspoliitikast, vaid suuresti toimis selle kiuste. Tegi Kreml mida tahtis, raha voolas riiki sisse alati rohkem kui vaja läks. Lihtsalt maailmaturu hinnad juhtusid Vladimir Putini ajal olema sellised. Tuletame meelde, et sel ajal tõusis nafta hind u 6 korda (20 USD barrelist tema võimuletuleku alguses ja 120 hiilgehetkel).

Oletame nüüd aga, et Kremlil on palgal piisavalt häid majandusnõunikke, kes suutsid ette näha ilmselget – selline hinnatõus ei kesta pidevalt. Turg üldiselt on heitlik nähtus ning nõudlus nafta järgi on langemas. Isegi Venemaa keskse SberBank analüütikud on sunnitud hiljuti avalikult tõdema, et taoline pikaajalisest trendist tulenev (koos Hiina ja Iraani kõrvalmõjudega) hinnalangus koos rubla väljavoolu kiirenemisega toob endaga jätkuva ja süveneva kriisi Venemaa rahaasjades.

Paralleelse reaalsuse loomine

Niisiis, kui senine ühiskondlik lepe on ohus, siis mida saab Kreml asemele pakkuda? Pole keeruline oletada, mille poole pöördub eriteenistuste taustaga seltskond. Rahvas on vaja mobiliseerida, neile tuleb näidata, et praegune võim on parim võimalik. Selleks tuleb luua paralleelne reaalsus (või vähemalt selle illusioon), millega võrreldes elu-olu kodusel Venemaal tundub mitte lihtsalt hea, vaid ka kõik kannatused on õigustatud.

Selle paralleelse reaalsuse polügoniks otsustati võtta kasutusele Ukraina. Üdini korrumpeerunud, võimetu oma territooriumi ja elanikkonda kontrollima, nõrk ja äraostetav. Ideaalne sihtmärk, kas pole? Üks Venemaa juhtivaid välispoliitilisi mõttekodasid avaldas äsja mõttepaberi, milles püstitatakse peaülesandena Ukraina maksimaalne föderaliseerimine ning seeläbi tema neutraalsuse tagamine.

Võib muidugi kahelda, et kas taolise operatsiooni planeerimine ja veelgi enam elluviimine on mõeldav? On ju üldteada asjaolu, et enam kui kahe sammu kaugusele planeerimine on küll intellektuaalselt huvitav, kuid reaalsusega nõrgat haakuv tegevus. Eriti kui jutuks on ühiskondlikud protsessid, siis kuhjub tundmatute muutujate hulk selliseks, et juhitavus on enam kui küsitav.

Aga katsetada ju võib ... või tegelikult lausa peab. Venemaa endine välisminister Andrei Kozõrev on üks paljudest, kes räägib sellest et võim Venemaal peab varem või hiljem vahetuma.

Võmuvahetuse edasilükkamiseks või vähemalt soovitud suunas juhtimiseks on aga kõik võimalused head. Seetõttu võib Krimmi pidada võimulpüsimise julmaks päästerõngaks. Samasuguseks vahendiks nagu olid võimulepääsemise ajal Moskva kortermajade plahvatused ja Tšetšeenia sõda.

------------

Loomulikult pole see ainus ja kõikehõlmav seletus. Krimmi äravõtmist on Venemaa eriteenistuste poolt ette valmistatud aastaid, tegelikult isegi kaugelt üle kümne aasta. Varasem katse (vähemalt üks) on ebaõnnestunud, nüüd läks korda. Lihtsalt nö päästksündmusi, mille tõttu üks või teine erioperatsioon käivitatakse on alati mitmeid. Ülalkirjeldatu on vaid üks seletus paljudest.

-------------
pilt on võetud siit

Monday, July 20, 2015

Sisutühi russofoobia


Russofoobi sildi on külge saanud pea igaüks, kes midagi Venemaa suunal arvab. Eriti kui see arvamus karvavõrragi erineb sildikleepija nägemusest "õigest" Venemaast ja tema vastu tegutsevatest naabritest / ülejäänud maailmast.

Kuulates üht järjekordset heietust russofoobia üle (seekord siis Maria Gaidari juhtumi näitel, kes asus Odessa kuberneriks määratud Mihhail Saakašvili asetäitja ametisse) jäin mõtlema selle mõiste õõnsuse ... või siis amorfsuse üle. See pole küll sama sisutühjalt kuri termin nagu "fašist" proletaarses kõnepruugis, kuid liigub samas suunas.

Mis on siis "russofoobia" kui mõttekonstruktsiooni sisu ja nõrkus?

Sisulised seletused
Oletatavasti leidub inimesi, kes on tõepoolest russofoobid, kes kardavad venelasi kui nähtust. Kes minestavad õudusest, kuuldes vene keelt. Kes väldivad venelasega isegi ühes ruumis olemist. Kuid selliseid inimesi ma ei tea.

Omamoodi intellektuaalse russofoobia alla võiks liigitada põlastavat üleolekut vene kultuuri, olme ja tavade suhtes. Oli periood Venemaa enda ajaloos, kui sealne eliit oli selles mõttes russofoobne, et üritas sarnleda pigem sakslase või prantslasega ning pidas vene keelt talupoegade ja köögitüdrukute pärusmaaks. Oletan aga, et taolisi inimesi on tänapäeval vähe ja ka neid ma ei tunne.

Kahtlemata eksisteerib neid, keda võiks nimetada russofoobiks ajaloolisest kogemusest tuleneva teadmise tõttu, et Venemaalt võib oodata rünnakuid, olgu siis puht sõjalisi või majanduslikke või moodsas kõnepruugis "hübriidseid". Olgu öeldud, et Tartu linna, milles istudes ma seda teksti kirjutan, on Venemaalt tulnud väed vallutanud vähemalt 13 korda, tehes linna paaril korral väga põhjalikult ja sihipäraselt maatasa. Jah, selliseid inimesi ma tunnen. Kuid ükski nendest pole russofoob selle sõna etniliselt suunatud hirmu mõttes.

Omatahtsi tõlgendused

Kuid mis sisuga täidavad seda mõistet enamasti need, kes süüdistavad oma naabreid või pea kogu ülejäänud maailma russofoobias? Olgu selleks siis Venemaa Föderatsiooni praegune välisminister, kes on selles süüdistanud nt USA administratsiooni, või hetkel presidenditoolil istuv mees, kes hiljuti mainis, et russofoobia, anti-semitism jms on tänapäevased kurjuse ilmingud. Või siis seesama teksti alguses viidatud kodanik, kes pidas silmas Venemaa liberaalsete reformide kunagise juhtfiguuri Jegor Gaidari tütart, kes olla kasvanud russofoobses peres ning läks nüüd russofoobse Saakašvili abiliseks.

End Venemaa eestvõitlejateks pidavad inimesed kleebivad russofoobia sildi enamasti külge kõigele „mitte-venelikule“, olgu selleks siis liberaalsus, arusaam indiviidi õiguste ülimuslikkusest riiklike huvide ees jne. Ehk siis kõigele „läänelikule“, mida iganes see siis ka hetkel ei tähendaks. Selle mõttemalli kohaselt on liberaalsete, demokraatlike reformide katsed Venemaal olnud lääne huvides ja seeläbi russofoobsed. Mõttemall, mille kohaselt peaks Venemaa olema lihtsalt üks normaalne riik teiste seas ja austama samu mängureegleid, olla russofoobne, kuna ei arvesta Venemaa tsivilisatsioonilist eripära ja missiooni.

Mõisteline nõrkus

Mis on siis taolise mõttekäigu nõrkus? Olgu toodud kasvõi kõige lihtsam näide. Arendades loogiliselt edasi seda mõttelõnga, mille kohaselt kõik „läänelik“ ja „liberaalne“ (mida iganes see ka antud hetkel ei tähendaks) on russofoobia ilming, siis tuleb järeldada, et kõik venelik või russofiilne on „läänefoobiline“, antiliberaalne jne. Kuidas see järeldus kõlab? Mitte just kuigi veenvalt?

Katse võrdsustada agressiivsesse autoritarismi langeva võimuga mittenõustujaid venevihkamisega või hirmuga venelaste ees (sest seda ju russofoobia tähendab) on intellektuaalses mõttes naeruväärselt nõrk. Soov nimetada endale mittesobivaid ideid rahvuse või rahva vaenlasteks on sama õõnes kui enesele absoluutse eksimatuse omistamine.

Ja üldisemas plaanis. Kas olete kuulnud japanofoobiast või bangladeshofoobiast (rahvaarvult samas suurusjärgus olevad rahvad)? Või indofoobiast või kanadafoobiast (et kah ju suured riigid)?

Ja kõige-kõige üldisemalt. Foobia tähendab hirmu. Kui kedagi kardetakse, siis kas pole see keegi ise hirmu põhjustanud? Nii et kui Venemaa võimuesindajad või muidu eestkõnelejad räägivad russofoobiast, siis kas pole see võrdväärne ülestunnistusega varasemas sigatsemises ja ähvardusega edasise suhtes?

----------------
PS - olgu öeldud, et nende ridade autor ei pea end ei russofoobiks ega russofiiliks, vaid russoloogiks. Ehk siis inimeseks, kes üritab Venemaad ja venelasi tundma õppida. Sine ira et studio. Tõsi küll, lihtne see ülesanne pole. 

----------------
pildid võetud siit ja siit

Friday, July 17, 2015

MH17: aasta hiljem

Ida-Ukrainas aastapäevad allatulistatud lennuki loos tuleb eristada kolme erinevat tasandit:

- esiteks tehniline uurimine, mill käigus kogutakse kiretult kokku kogu otsene ja kaudne info tollel päeval toimunu kohta alates ilmaoludest, lennu tehnilistest tingimustest kuni vraki vigastuste iseloomuni;

- teiseks juriidiline või õigusmõistmise osa, mis saab alata alles peale seda, kui esimene osa ehk tehniline ekspertiis on lõppenud;

- kolmandaks poliitiline osa ehk need järeldused, mida toimunust tehakse ning see pole otseselt seotud ei esimese ega teisega.

Kõigest sellest sai veidi lähemalt räägitud Vikerraadiole, saatelõik on järelkuulatav siit

------------
foto võetud siit

Wednesday, July 8, 2015

Strateegiline segadus



Kui sa tahad ümber kolida Marsile, siis kas on tolku sellest, et asud kõigepealt kirjeldama oma oskusi kasvatada kartuleid?

Viibisin hiljuti ühe pikaajalise, strateegiliseks nimetatava dokumendi muutmise arutelul. Nimetagem seda arengukavaks või kontseptsiooniks, kuid see pole hetkel oluline. Oluline on see, et nagu ikka, tekkis arutelul eriarvamusi. Mis on täiesti normaalne ja isegi tervitatav ... kuid on üks nüanss, millest tasub rääkida ilma koha- ja pärisnimesid mainimata.

Kohalolnud eri ametkondade ja institutsioonide esindajad pidasid mõistagi silmas üsna erinevaid asju, mida peaks ühes dokumendis kajastama. See ongi kõikvõimalike strateegiate koostamise peamine võlu ja valu. Enne koostamise juurde asumist arvavad kõik, et saavad asjast ühtemoodi aru. Väljaütlemise ja veelgi enam kirjapanemise hetkel aga selgub, et nägemus üleüldisest hüvest ja eesmärgipärasest tegevusest võib olla äärmiselt erinev.

Kolm seaduspära
Toon välja kolm üldist momenti, mis selliste dokumentide koostamise juures ilmneb.

Esiteks pole ühe arengukava (nt maakonna oma) koostajad kursis all- ja ülalpool tehtuga (nt valdade ja riiklike kavadega), mis ilmselgelt ei suurenda kirjapandu kasutegurit.

Teiseks tahab iga asjasse puutuv ja ka mittepuutuv kodanik/huvigrupp/asutus (mittesobiv maha kriipsutada) loodavasse dokumenti sisse sokutada omalt poolt lause või lõigu. Kokku tuleb paras rosolje, akadeemilisemalt öeldult „nõrgalt seotud kompilatsioon“.

Kolmandaks püsib visalt arvamus, et kõigepealt tuleb anda hinnag olukorrale ja siis hakata kirjeldama edasiliikumise kavasid. See arvamus on enam kui asjakohane, kui kõne all on mitte strateegiline, vaid taktikaline mõttepaber. Kuid nö suurelt mõeldes, veel enam „raamidest väljapoole“ unistades pole olukirjeldusest mingit tolku, pigem aheldab see mõttelendu.

Vaba mõte on vajalikum
Oletame et te plaanite kardinaalselt muuta oma eluolu. Seni olite lukksepp, aga tahate saada baleriiniks. Seni elasite muldonnis ja tegelesite korilusega, aga sooviks saada raketiteadlaseks. Täna olete väike ametnik aga tahaks olla pangadirektor. Kas oma unistuste sõnastamise juures on suurt kasu sellest, et alustate oma senise (ja ilmselgelt mitterahuldava) olukorra kirjeldamisest?

Strateegia ongi suur plaan. Eesmärk. Ideaal. Võib-olla mitte kunagi täitumisele määratud mõtteheiastus.

Taktika aga on tegevuskava. Rakendusdokument. Plaan kuidas liikuda punktist A punkti B, siis C ja nii edasi helge tuleviku poole. Äriplaan, kui soovite.

Mis on selle jutu mõte? 

Kui tahame olla edukad, peame seadma eesmärke, mida ei kammitse meie olukirjeldused. Süngevõitu sedastus, et „hetkel on asjalood sedapsi“ ei aita meid edasi.

------------
pilt võetud siit

Friday, July 3, 2015

Uue Moskva saadiku ülesanded


Postimees küsis, mida arvata uue suursaadiku määramisest Venemaale, misugune peaks uus saadik olema ja mida tegema.
---------------------

Siin on võimalik eristada kolme tasandit.

Esiteks on universaalne ülesanne iga uue saadiku ees. See pole mitte ainult volikirjade üleandmine ja muu formaalne rutiin lähetaja- ja sihtriigi vahel, vaid ka koostöösidemete sõlmimine sihtriigis resideeruvate teiste suursaadikutega. Diplomaatilise korpuse ühisüritused ja -tegutsemised on see osa suursaadikute tööst, mis jääb tihti publikule varjatuks, kuid omab üliväärtuslikku rolli lähetava riigi, antud juhul Eesti jaoks.

Teiseks on riigispetsiifiline aspekt. Hetkel on Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni suhetes keeruline periood. Rääkimata laimast kontekstist on meil ka mitmed kahepoolsed küsimused, mis vajavad lahendamist, alates Eston Kohveri juhtumist kuni piirilepinguni välja. Kõike seda on aga keeruline ajada, kui omavaheline lävimine on valulik või puudulik. Alates 2014.a veebruarist pole ju toimunud ühtegi kõrgemat kahepoolset kohtumist.

Kolmas külg küsimusest on juba konkreetse suursaadiku isikuga seonduv. Kuivõrd konkreetne isik suudab oma isikliku kompetentsi ja/või karismaga saavutada oma riigi jaoks olulisi eesmärke. Kuivõrd ta haakub peamaja nö peajoonega või on pigem omaette tegutseja. Kas isiklik suhetekeemia saadiku ja saatkonna ülejäänud meeskonna vahel toimib või mitte. Kuid sellele viimasele on praegu vara anda hinanguid.

----------
ilmunud, ehkki ületoimetatud teksti saab näha siin

----------
pilt võetud siit