Tavapärane nägemus toimuvast on umbes järgmine. Venemaa haaras endale Krimmi ... lihtsalt seepärast et see oli „saadaval“. Või üldisemalt – vastusena Kiievi meelemuutusele, pöördumisele nö eurointegratsiooni teele. Teisisõnu Moskva lihtsalt reageeris toimuvale, päästes mis päästa saab. Takistades Ukraina väljalibisemist postsovetlikus mõjuväljast, ankurdades ta Krimmi abil enda külge.
Proovime nüüd aga hetkeks mõelda teistpidi. Mis siis kui Krimm polnud mitte tagajärg, mitte vahend, vaid eesmärk? Või olgu, vahe-eesmärk, vahend sootuks teise ja olulisema eesmärgi saavutamiseks?
Senise ühiskondliku leppe asendamine
Millest sõltub Kremli praeguse meeskonna võimulpüsimine, nö sotsiaalne leping Putini ja rahva vahel? Siiani püsis see valemil: „stabiilsus sõnakuulelikkuse vastu.“ Stabiilsus eelkõige rahalises mõttes, elanike jooksvate sissetulekute ja tulevikulootuste mõttes.
Selline sotsiaalmajanduslik stabiilsus ei tulenenud aga mitte Kremli oskuslikust majanduspoliitikast, vaid suuresti toimis selle kiuste. Tegi Kreml mida tahtis, raha voolas riiki sisse alati rohkem kui vaja läks. Lihtsalt maailmaturu hinnad juhtusid Vladimir Putini ajal olema sellised. Tuletame meelde, et sel ajal tõusis nafta hind u 6 korda (20 USD barrelist tema võimuletuleku alguses ja 120 hiilgehetkel).
Oletame nüüd aga, et Kremlil on palgal piisavalt häid majandusnõunikke, kes suutsid ette näha ilmselget – selline hinnatõus ei kesta pidevalt. Turg üldiselt on heitlik nähtus ning nõudlus nafta järgi on langemas. Isegi Venemaa keskse SberBank analüütikud on sunnitud hiljuti avalikult tõdema, et taoline pikaajalisest trendist tulenev (koos Hiina ja Iraani kõrvalmõjudega) hinnalangus koos rubla väljavoolu kiirenemisega toob endaga jätkuva ja süveneva kriisi Venemaa rahaasjades.
Paralleelse reaalsuse loomine
Niisiis, kui senine ühiskondlik lepe on ohus, siis mida saab Kreml asemele pakkuda? Pole keeruline oletada, mille poole pöördub eriteenistuste taustaga seltskond. Rahvas on vaja mobiliseerida, neile tuleb näidata, et praegune võim on parim võimalik. Selleks tuleb luua paralleelne reaalsus (või vähemalt selle illusioon), millega võrreldes elu-olu kodusel Venemaal tundub mitte lihtsalt hea, vaid ka kõik kannatused on õigustatud.
Selle paralleelse reaalsuse polügoniks otsustati võtta kasutusele Ukraina. Üdini korrumpeerunud, võimetu oma territooriumi ja elanikkonda kontrollima, nõrk ja äraostetav. Ideaalne sihtmärk, kas pole? Üks Venemaa juhtivaid välispoliitilisi mõttekodasid avaldas äsja mõttepaberi, milles püstitatakse peaülesandena Ukraina maksimaalne föderaliseerimine ning seeläbi tema neutraalsuse tagamine.
Võib muidugi kahelda, et kas taolise operatsiooni planeerimine ja veelgi enam elluviimine on mõeldav? On ju üldteada asjaolu, et enam kui kahe sammu kaugusele planeerimine on küll intellektuaalselt huvitav, kuid reaalsusega nõrgat haakuv tegevus. Eriti kui jutuks on ühiskondlikud protsessid, siis kuhjub tundmatute muutujate hulk selliseks, et juhitavus on enam kui küsitav.
Aga katsetada ju võib ... või tegelikult lausa peab. Venemaa endine välisminister Andrei Kozõrev on üks paljudest, kes räägib sellest et võim Venemaal peab varem või hiljem vahetuma.
Võmuvahetuse edasilükkamiseks või vähemalt soovitud suunas juhtimiseks on aga kõik võimalused head. Seetõttu võib Krimmi pidada võimulpüsimise julmaks päästerõngaks. Samasuguseks vahendiks nagu olid võimulepääsemise ajal Moskva kortermajade plahvatused ja Tšetšeenia sõda.
------------
Loomulikult pole see ainus ja kõikehõlmav seletus. Krimmi äravõtmist on Venemaa eriteenistuste poolt ette valmistatud aastaid, tegelikult isegi kaugelt üle kümne aasta. Varasem katse (vähemalt üks) on ebaõnnestunud, nüüd läks korda. Lihtsalt nö päästksündmusi, mille tõttu üks või teine erioperatsioon käivitatakse on alati mitmeid. Ülalkirjeldatu on vaid üks seletus paljudest.
-------------
pilt on võetud siit
No comments:
Post a Comment