Kui sa tahad ümber kolida Marsile, siis kas on tolku sellest, et asud kõigepealt kirjeldama oma oskusi kasvatada kartuleid?
Viibisin hiljuti ühe pikaajalise, strateegiliseks nimetatava dokumendi muutmise arutelul. Nimetagem seda arengukavaks või kontseptsiooniks, kuid see pole hetkel oluline. Oluline on see, et nagu ikka, tekkis arutelul eriarvamusi. Mis on täiesti normaalne ja isegi tervitatav ... kuid on üks nüanss, millest tasub rääkida ilma koha- ja pärisnimesid mainimata.
Kohalolnud eri ametkondade ja institutsioonide esindajad pidasid mõistagi silmas üsna erinevaid asju, mida peaks ühes dokumendis kajastama. See ongi kõikvõimalike strateegiate koostamise peamine võlu ja valu. Enne koostamise juurde asumist arvavad kõik, et saavad asjast ühtemoodi aru. Väljaütlemise ja veelgi enam kirjapanemise hetkel aga selgub, et nägemus üleüldisest hüvest ja eesmärgipärasest tegevusest võib olla äärmiselt erinev.
Kolm seaduspära
Toon välja kolm üldist momenti, mis selliste dokumentide koostamise juures ilmneb.
Esiteks pole ühe arengukava (nt maakonna oma) koostajad kursis all- ja ülalpool tehtuga (nt valdade ja riiklike kavadega), mis ilmselgelt ei suurenda kirjapandu kasutegurit.
Teiseks tahab iga asjasse puutuv ja ka mittepuutuv kodanik/huvigrupp/asutus (mittesobiv maha kriipsutada) loodavasse dokumenti sisse sokutada omalt poolt lause või lõigu. Kokku tuleb paras rosolje, akadeemilisemalt öeldult „nõrgalt seotud kompilatsioon“.
Kolmandaks püsib visalt arvamus, et kõigepealt tuleb anda hinnag olukorrale ja siis hakata kirjeldama edasiliikumise kavasid. See arvamus on enam kui asjakohane, kui kõne all on mitte strateegiline, vaid taktikaline mõttepaber. Kuid nö suurelt mõeldes, veel enam „raamidest väljapoole“ unistades pole olukirjeldusest mingit tolku, pigem aheldab see mõttelendu.
Vaba mõte on vajalikum
Oletame et te plaanite kardinaalselt muuta oma eluolu. Seni olite lukksepp, aga tahate saada baleriiniks. Seni elasite muldonnis ja tegelesite korilusega, aga sooviks saada raketiteadlaseks. Täna olete väike ametnik aga tahaks olla pangadirektor. Kas oma unistuste sõnastamise juures on suurt kasu sellest, et alustate oma senise (ja ilmselgelt mitterahuldava) olukorra kirjeldamisest?
Strateegia ongi suur plaan. Eesmärk. Ideaal. Võib-olla mitte kunagi täitumisele määratud mõtteheiastus.
Taktika aga on tegevuskava. Rakendusdokument. Plaan kuidas liikuda punktist A punkti B, siis C ja nii edasi helge tuleviku poole. Äriplaan, kui soovite.
Mis on selle jutu mõte?
Kui tahame olla edukad, peame seadma eesmärke, mida ei kammitse meie olukirjeldused. Süngevõitu sedastus, et „hetkel on asjalood sedapsi“ ei aita meid edasi.
------------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment