Tuesday, July 24, 2012

Venemaa muutub jälle?


Venemaa suudab ikka ja jälle kõneainet pakkuda. Üheaegselt toimuvad selles riigis muudatused, mis annavad erinevaid signaale – sisemine sulgumine ja väline avanemine ühekorraga. Kuidas nad seda teevad?

Kas mäletate, milliste sõnadega tuli troonile Venemaa eelmine president Dmitri Medvedev? „Vabadus on parem kui mittevabadus“. Venemaa enda publik ja laia maailma poliitikavaatlejad ohkasid rõõmsalt ja asusid rääkima sulast, mis peaks Venemaa uueks muutma.

Pisut hiljem sai ka leebeimatele hindajatele selgeks, et mingit suurt sula siiski tulemas pole, kuid siiski püüti tabada väiksemaidki muudatusi, mida võiks tõlgendada liberaalsete ja demokraatlikena. Tuleb tunnistada, et neid märgikesi ikka leidus.

Paraku on needki vähesed märgikesed saanud nüüd tagasikäigu. Vaid mõni kuu peale Vladimir Putini naasmist presidenditoolile räägivad needsamad vaatlejad murelikult kruvide kinnikeeramisest.

Kubernere valitakse ... või siis mitte?
Demokraatia sepikojaks peetakse ikka kohalikke omavalitsusi ja nendes toimuvaid valimisi.

Venemaa reaaliates pole nendel ühikutel aga paraku suuremat rolli (kui jätta kõrvale üksikud megapolised) ning võim on koondunud rohkem föderatsioonisubjektide tasemele. Seetõttu võeti tõelise demokraatiapuhanguna tagasipöördumist kuberneride valitavuse põhimõtte juurde Medvedevi ajal.

Putini võimulenaasemise järel on aga asi veidras vaheseisus. Ühelt poolt pole veel kuberneride valimise kord isegi jõustunud, kuid juba hinnatakse ümber konkreetsete kuberneride võimet püsima jääda. Kui siiani oli peamiseks, kui mitte ainsaks kriteeriumiks Kremli heakskiit, siis nüüd on muutunud oluliseks ka populaarsus – ehk siis võime koguda valimistel hääli koguda.

Teisalt aga kinnitatakse keskvõimu tasandil praegu kuberneride hindamise kriteeriumeid. Ehk siis valida rahvas ju isegi võib, kuid ainult Keskusest heakskiidetud persoonide vahel ja ka valitute püsimise üle otsustatakse mujal. Seega – alt üles põhimõtte asemel saab oluliseks ikkagi ülalt alla elukorraldus.

Vabaühendused pole enam vabad
Teine kruvide keeramise näide on Putini tulekuga ühel ajal kurikuulsalt valmis sepistatud „välisagentide seadus“. Selle kohaselt peavad end välisagentidena arvele võtma kõik Venemaa vabaühendused, kes saavad välismaalt raha ja sekkuvad poliitikasse.

Tuleb tunnistada, et sellisel mõttekäigul on isegi ratsionaalne uba olemas, juhul kui lähtuda hirmust nn värviliste revolutsioonide või araabia kevade sarnaste sündmuste levimise ees. Ning mis seal salata, väljapoolt mõjutatavad ja rahastatavad organisatsioonid tekitavad muret igas riigivõimus.

Kuid paraku satuvad sellise määratluse järgi praktiliselt enamik aktiivseid tegutsejaid Venemaa ühiskondlikult aktiivsetest tegelastest. Riigi enda rahakraanid on üsna ahtakesed ja välisgrantide taotlemine levinud. Ning poliitikasse sekkumisena võib tõlgendada ju igasugust aktiivsust. Välisagendi nimetus kui selline pelutab aga aktiivseid kodanikke vabaühendustest eemale.

Suletuse õhkkond
Vladimir Putinit ümbritseva suletuse ja piirangute õhustiku parimaks näiteks oli kasvõi tema enda inauguratsioonitseremoonia. Moskva kesklinn tühjendati inimestest ja Kremlit piirasid märulipolitsei masinad – rabav erinevus võrreldes muude kroonitud ja kroonimata riigipeade võimuleasumise tseremooniatega.

Sellele päevale järgnenud poliitilised muudatused panevad publikut muretsema. Olukorda muudab seda veidramaks, et Putini meeskond tühistab ridamisi praktiliselt kõiki Medvedevi reforme, olgu selleks isegi nii tühised nagu nn kella-reform (Medvedevi ajal loobuti kellakruttimisest kaks korda aastas, nüüd lubatakse see otsus „ümber vaadata“).

Üks kummalisemaid tulemusi sellistel kontr-reformidel on see, et tagantjärele hakkab Medvedev paistma tõelise liberaalina – ehkki tema presidendiks olemise ajal oli tõsiseid kahtlusi, et kas Vene kotka kahe pea (antud juhul siis Medvedev ja Putin) vahel on ikka mingeid erinevusi.

Kahepäine Venemaa kõnnib praegu kahte suunda korraga – sisemiselt sulgutakse (olgu näiteks kasvõi kohtuprotsess skandaalse Pussy Riot pundi üle) ja välimiselt avanetakse (koostöö NATOga Afganistani teemal ja liitumine WTO’ga).

Veider värk, kas pole? Aga vähemalt põnev.

Karmo Tüür
23.07.2012

-----------------
lugu ilmus Delfis

Monday, July 23, 2012

Vene-Süüria erisuhe ehk Ärge näppige rezhiimi!

PM küsis, kuidas seletada Venemaa ja Süüri suhet. Peamine argument on minu meelest see, et Venemaa on igasuguse välise sekkumise vastu (senikaua kui sekkuja pole ta ise - vt. Gruusia näide). Lähemalt saab lugeda siit.

PS - pildil pole mingit pistmist looga - suvi ju :)

Friday, July 20, 2012

välisagentide seadus

Venemaa seadusandlus on täienemas ühe põneva seadusega - nimelt "välismaistes agentidest". Selle kohaselt peaksid end "välisagentidena" end registreerima need Venemaa vabaühendused, kes saavad välismaalt raha ja tegelevad poliitika mõjutamisega. Probleem on asja juures see, et kes siis ikkagi satuvad selle seaduse mõju alla ning kuidas seda seadust reaalselt rakendama asutakse.

Rääkisin sellest Vikerraadios saates Uudis + (18.juuli, minutid 29-42) ja Kukus saates Ärataja (19.juuli).

Thursday, July 19, 2012

Intervjuu PBK'le

Pervõi Baltiisiki küsis kommentaari Sergei Ivanovi visiidi kohta Tallinnasse. Et kuidas tõlgendada kõrge ametniku sõnu "jätkuvalt jahedate suhete" kohta ja et kas see siis väljendab ametlikku Venemaa poliitikat. Kuna saadet pole vist kuskilt võimalik järelvaadata, siis taastan oma vastused mälu järgi.
-------
Esiteks tuleb tunnustada Ivanovi järjekindlust – ta rääkis sedasama, mida ka aastal 2009, kui külastas samuti ühe spordiürituse raames Tallinna. Et suhted on halvad ja paranemist pole ette näha.

Teiseks (öeldes et suhete muutumiseks on vaja 30-50 aastat) on tegu üsna loogilise ja üldteada kalkulatsiooniga, et pikaajaliste suhtumiste muutumiseks peab mööduma kaks inimpõlve. Kui võtta alguspunktiks NLiidulagunemine ja põlvkonna pikkuseks 25 aastat, siis ongi veel 30 a vaja.
Kolmandaks aga haakub Ivanovi sõnavõtta kindral Nikolai Makarovi väljaütlemistega Soomes - viimane pidas vajalikuks isegi üsna sõbralikus Soomes väljenduda külmalt, et mitte öelda teravalt.

Nii et siit võib teha üldistuse, et vähemalt Sergei Ivanovi poolt esindatavas välispoliitilises mõtlemises on tegu pikaajalise ja ilmselt ametliku joonega.

Samas aga pole Venemaa monoliitne ja signaale saadetakse erinevaid. Nii ja ei haaku Ivanovi külm sõnum Venemaa föderatsiooninõukogu välisasjade komitee juhi Mihail Margelovi visiidi poolt antud positiivse signaaliga.


Friday, July 6, 2012

Kohtumine üle pika aja: Eesti-Vene parlamentaarsest diplomaatiast

Kaks vana kolleegi said üle tüki aja kokku. Kas taasnägemisrõõm toob kaasa ka tulemusi?


Eesti Vabariigi Riigikogu väliskomisjon (Marko Mihkelson) ja Venemaa Föderatsiooni Riiduuma väliskomisjon (Mihail Margelov) kohtusid üle pika "külma vaikimisperioodi".

Kommentaare sel teemal sünids mitmeid, küsiti ka teie alandliku teenri käest. Eesti Päevalehes ilmunut näeb siin, Moskva riikliku ülikooli infokeskuse materjali siin.

-----
foto laenatud Marko Mihkelsoni FB lehelt