Venemaa suudab ikka ja jälle kõneainet pakkuda. Üheaegselt
toimuvad selles riigis muudatused, mis annavad erinevaid signaale – sisemine
sulgumine ja väline avanemine ühekorraga. Kuidas nad seda teevad?
Kas mäletate, milliste sõnadega tuli troonile Venemaa
eelmine president Dmitri Medvedev? „Vabadus on parem kui mittevabadus“. Venemaa
enda publik ja laia maailma poliitikavaatlejad ohkasid rõõmsalt ja asusid
rääkima sulast, mis peaks Venemaa uueks muutma.
Pisut hiljem sai ka leebeimatele hindajatele selgeks, et
mingit suurt sula siiski tulemas pole, kuid siiski püüti tabada väiksemaidki
muudatusi, mida võiks tõlgendada liberaalsete ja demokraatlikena. Tuleb
tunnistada, et neid märgikesi ikka leidus.
Paraku on needki vähesed märgikesed saanud nüüd tagasikäigu.
Vaid mõni kuu peale Vladimir Putini naasmist presidenditoolile räägivad needsamad
vaatlejad murelikult kruvide kinnikeeramisest.
Kubernere valitakse ... või siis mitte?
Demokraatia sepikojaks peetakse ikka kohalikke omavalitsusi
ja nendes toimuvaid valimisi.
Venemaa reaaliates pole nendel ühikutel aga paraku suuremat
rolli (kui jätta kõrvale üksikud megapolised) ning võim on koondunud rohkem
föderatsioonisubjektide tasemele. Seetõttu võeti tõelise demokraatiapuhanguna
tagasipöördumist kuberneride valitavuse põhimõtte juurde Medvedevi ajal.
Putini võimulenaasemise järel on aga asi veidras vaheseisus.
Ühelt poolt pole veel kuberneride valimise kord isegi jõustunud, kuid juba
hinnatakse ümber konkreetsete kuberneride võimet püsima jääda. Kui siiani oli
peamiseks, kui mitte ainsaks kriteeriumiks Kremli heakskiit, siis nüüd on
muutunud oluliseks ka populaarsus – ehk siis võime koguda valimistel hääli
koguda.
Teisalt aga kinnitatakse keskvõimu tasandil praegu
kuberneride hindamise kriteeriumeid. Ehk siis valida rahvas ju isegi võib, kuid
ainult Keskusest heakskiidetud persoonide vahel ja ka valitute püsimise üle
otsustatakse mujal. Seega – alt üles põhimõtte asemel saab oluliseks ikkagi
ülalt alla elukorraldus.
Vabaühendused pole enam vabad
Teine kruvide keeramise näide on Putini tulekuga ühel ajal
kurikuulsalt valmis sepistatud „välisagentide seadus“. Selle kohaselt peavad
end välisagentidena arvele võtma kõik Venemaa vabaühendused, kes saavad
välismaalt raha ja sekkuvad poliitikasse.
Tuleb tunnistada, et sellisel mõttekäigul on isegi
ratsionaalne uba olemas, juhul kui lähtuda hirmust nn värviliste
revolutsioonide või araabia kevade sarnaste sündmuste levimise ees. Ning mis
seal salata, väljapoolt mõjutatavad ja rahastatavad organisatsioonid tekitavad
muret igas riigivõimus.
Kuid paraku satuvad sellise määratluse järgi praktiliselt
enamik aktiivseid tegutsejaid Venemaa ühiskondlikult aktiivsetest tegelastest.
Riigi enda rahakraanid on üsna ahtakesed ja välisgrantide taotlemine levinud.
Ning poliitikasse sekkumisena võib tõlgendada ju igasugust aktiivsust.
Välisagendi nimetus kui selline pelutab aga aktiivseid kodanikke
vabaühendustest eemale.
Suletuse õhkkond
Vladimir Putinit ümbritseva suletuse ja piirangute õhustiku
parimaks näiteks oli kasvõi tema enda inauguratsioonitseremoonia. Moskva
kesklinn tühjendati inimestest ja Kremlit piirasid märulipolitsei masinad –
rabav erinevus võrreldes muude kroonitud ja kroonimata riigipeade
võimuleasumise tseremooniatega.
Sellele päevale järgnenud poliitilised muudatused panevad
publikut muretsema. Olukorda muudab seda veidramaks, et Putini meeskond
tühistab ridamisi praktiliselt kõiki Medvedevi reforme, olgu selleks isegi nii
tühised nagu nn kella-reform (Medvedevi ajal loobuti kellakruttimisest kaks
korda aastas, nüüd lubatakse see otsus „ümber vaadata“).
Üks kummalisemaid tulemusi sellistel kontr-reformidel on
see, et tagantjärele hakkab Medvedev paistma tõelise liberaalina – ehkki tema
presidendiks olemise ajal oli tõsiseid kahtlusi, et kas Vene kotka kahe pea
(antud juhul siis Medvedev ja Putin) vahel on ikka mingeid erinevusi.
Kahepäine Venemaa kõnnib praegu kahte suunda korraga –
sisemiselt sulgutakse (olgu näiteks kasvõi kohtuprotsess skandaalse Pussy Riot
pundi üle) ja välimiselt avanetakse (koostöö NATOga Afganistani teemal ja
liitumine WTO’ga).
Veider värk, kas pole? Aga vähemalt põnev.
Karmo Tüür
23.07.2012
-----------------
-----------------
No comments:
Post a Comment