Friday, January 28, 2011

Venemaa veider sõda

Moskva Domodedovo lennujaamas mürtsatanud plahvatus on üks esimesi, kui üldse mitte esimene omataolisi Euroopa mandril. Sest jah, Moskva paikneb Euroopas. Ning ei, minu teada pole varem lennujaamu õhatud mujal kui Aafrikas ja Aasias.

Nende ridade kirjutamise hetkel pole veel teada, kes plahvatuse toime pani. Vähemalt ametlikult mitte. Kuid otse loomulikult näitab nii kommentaatorite kui ka ametnike süüdistav näpp koheselt ühes suunas. Ehk siis Kaukaasia poole.

Vinduv kodusõda
Juurdlus pole veel alatagi saanud, kuid süüdistus on juba valmis ja väljagi öeldud (mõistagi mitte-ametlikult, kuid seda kõlavamalt). Süüdi peavad olema Venemaa enda kodanikud, keda kindlasti mahitasid mingid välisjõud.

Kõik see kokku viib meid ühe kurva järelduseni. Nimelt Venemaa on sõjas. Ühes ütlemata kummalises sõjas.

Mingis mõttes on tegu kodusõjaga. Ehkki Vladimir Putin kuulutas juba aastaid tagasi, et nö sõjaline faas Kaukaasia konfliktis on lõppenud, pole see kaugeltki nii. Ainuüksi viimase aasta jooksul loetakse eri asjaoludel hukkunuid sadades. Viimase kümnendi jooksul on ametlikult teatatud enam kui tuhandest terroriohvrist, ühe hiljutise kokkulugemise järgi oli neid enam kui 1600.

Teises mõttes pole tegu siiski mitte kodusõjaga. Ja mitte seetõttu, et Moskva näitab oma riigis toimuvat kui osakest rahvusvahelisest sõjast terrori vastu. Venemaa hädasid ja õnnetusi toidab tõepoolest kaugelt kohalevoolav narko-, relva- ja usuvendluse raha. Kuid kõike seda tõmbab kohale kriminaalsuseni korrumpeerunud süsteem.

Süsteemi sõda ... süsteemi nimel?
Paraku tõdevad Venemaa enda eksperdidki seda, et viga on justnimelt süsteemis, mitte üksikutes ametnikes. Tõsi küll, need eksperdid teevad seda eri kaalutlustel. Liberaalsema ilmavaatega tegelased räägivad, et süsteem on lämmatanud igasuguse isikliku ja kodanikuvabaduse ning -vastutuse ning seetõttu ei saagi õigusriigi põhimõtted toimida. Jõuorganite poolt kõnelevad asjamehed räägivad, et süsteem on liiga nõrk ning neil ei lasta efektiivselt tegutseda.

Tuleb möönda, et efektiivsusega on tõepoolest probleeme. Umbes 22 mln inimest aastas e 46% Moskva lennuliiklusest läbilaskev lennujaam on ilmselgelt magus sihtmärk igatmasti äärmuslastele. Kuid objekti turvamine pole mitte lihtsalt nõrk, vaid hämmastavalt auklik. Vähemalt ühest väravast sai lennujaama alale täiesti vabalt ning ka olemasolevatest metalliväravatest võis mõnikord lihtsalt mööda kõndida – olen seda ise oma nahal kogenud.

Kuid probleem pole mitte vähestes vahendites või meestes. Jah, raha on alati vähe. Kuid Venemaa puhul on tegu pigem po...smiga. Suhtumisega, mis tuleneb sellest, et küll süsteem (riik, ülemus, nemad) vastutab, mis see minu asi on?

Kättemaks sünnitab kättemaksu

Venemaa – nagu iga teise impeeriumiga – on see häda, et kättemaksu ihkajaid on alati. Põhjuseid leiab nii kaugemast ajaloost, kasvõi Stalini-aegsest rahvuspoliitikast, mis pani aegpommina tiksuma eelkõige Kaukaasia. Kuid veelgi värskemaid ja mitte vähem veriseid ajendeid on lademes võtta ka nõuka-järgsest perioodist.

Neid, kes on valmis end veritasu korras ohverdama, leidub tänapäevasel Venemaal kuhjade kaupa. Korraldajatest ja tellijatest pole samuti puudus. Antud hetkel pole isegi oluline, kas konkreetse plahvatuse toimepanija või korraldaja/tellija oli Kaukaasia taustaga või mitte.

Moskvas valitsev meelsus on juba ammu enda jaoks otsustanud, et kõiges on süüdi mitte-venelased. Ligi 60% jaoks tundub õiglasena loosung „Venemaa venelastele“. Ning võimud on andnud sellele sisuliselt rohelise tee, mille parimaks tõestuseks on nn Vene marsside lubamine. Venelased soovivad oma hädade eest kätte maksta mittevenelastele (tuletaga meelde kasvõi Maneeži väljakul toimunut). Need omakorda ...?

Kui õigusriik ei toimi
Kõikvõimalikud jõuorganid kasutavad olukorda ära, et tõestada enda vajalikkust. Venemaa rahvuslased saavad oma usule kinnitust. Mittevenelastest vähemused, eriti kõikvõimalikud „kaukaasia välimusega“ tegelased tunnevad taas, et on juba oma päritolu tõttu süüdlased.

Kõik see saaks lahenduse ainult läbi toimiva kohtusüsteemi. Kui jõuorganid ei saaks enam kuulutada oma „sadu töövõite“, vaid peaks iga juhtumi laskma läbi avalike kohtute. Kui iga äärmusluse või ekstremismi eest pokri pandud opositsionäär saaks end läbi kohtusüsteemi kaitsta. Jne, jne. Kuid Venemaa Föderatsiooni praegune kohtusüsteem on ... mnjah, kuidas öeldagi ... Hodorkovski juhtumi nägu?

Domodedovo pole seega mitte õnnetus omaette. Plahvatuse tagajärjel hukkunute ning vigastatute kannatused on mõistagi kohutavad, lähedaste ahastus veelgi masendavam. Kuid selles megalennujaamas toimunu osutab oma võikal moel sellele, et Venemaa on sõjas. Äärmiselt veidras sõjas, kus pole ei selget rindejoont ning ammugi mitte selget lahendust.

Karmo Tüür
26.01.2011

---

lugu ilmus 28.jaan Delfis.

Thursday, January 20, 2011

Valgevene konverentsist


Harva on kordi, kui mõnest konverentsist tulles oled tõeliselt rahul - et ahhhaaaaa ... tõesti sain midagi teada. Õnnestus käia ühel sellisel. Ning hiljem ka rääkida kogemusest Vikerraadios (al.33:45 kuni lõpuni).

Wednesday, January 19, 2011

Разбор полётов: Valgevene, Venemaa ja Sudaan


2011.a esimeses saates kolm väga mahukat teemat: Valgevene, Venemaa ja Sudaan.

19.detsembri sündmused Minskis on pannud kihama kogu Euroopa. Mida siis peale hakata Valgevene rezhiimiga? Miks üldse nii juhtus, et võidu järel otsustati opositsiooni meeleavaldus laiali peksta?

Venemaa käitub oma opositsiooniga üsna samamoodi. Kas nii Moskva kui Minsk ajavad sellega mingit kindlat eesmärki taga? Või on nende olud nii erinevad, et ühtemoodi seletada asju ei saa? Kas EL saab siin midagi teha, on tal ühist häält ja nägemust selle jaoks?

Sudaani jagunemine kaheks on juba ise-enesest keeruline protsess. Veel koledamaks muudab asja, nagu ikka, raha - ning eriti veel nn naftadollarid. Eriti jälgimisväärseks muudab kogu sündmuste ahela tõenäosus, et siit saab alguse kogu Aafrika "ümberjoonistamine".


Kõigest sellest kuuleb siit.

Monday, January 3, 2011

Venemaa aastal 2010

Erakordne on see aasta tõepoolest olnud. Meeldejäävaid sündmusi nii looduse kui inimkäte poolt tehtuna leiab kohe hulgem. Kuidas aga on asjad piiri taga?

Traditsioonilises aastalõpu ülevaates Venemaa sündmustele võtan vaatluse alla, nagu ikka, kolm valdkonda: sisepoliitika, välispoliitika ja majanduse.

Sisepoliitikas on asjad ilmselt kõige nirumalt läinud. Erakordseks saab pidada juba ilmastikku, mille mõju võimendas süsteemne saamatus. Suvised kuumarekordid, millele lisandusid massilised põlengud, muutsid suure osa Venemaast sõna otseses mõttes elamiskõlbmatuks. Meeletu süsteemne korruptsioon on ära söönud sellegi vähese riikliku võimekuse, mis pidanuks sellisel puhul aitama.

Moskva linnapea vallandamine pole küll eelmiste sündmustega otseselt seotud, kuid mõjus paljudele kerge lohutusena – panid ju moskvalased vägagi pahaks Juri Lužkovi puhkuseleminekut ajal, kui ülejäänud pealinlased pidid suitsus hingeldama.

Sügisel provintsides (Kuštševsk ja Gus' Hrustal'nõi) ilmsiks tulnud kohalike võimu- ja jõuorganite karjuv saamatus ning ilmselge seos kurjategijatega raputas isegi paljunäinud ja kõigegaleppivat vene inimest. Detsembris Moskva enda südames – Maneeži väljakul – toimunud massirahutused panid kõigele punkti.

Välispoliitikas pole aga Venemaa asjad sugugi nii halvad, pigem isegi vastupidi. Ukraina pööramine Moskvale sobivale rajale ning Valgevene hoidmine sealsamas tõestavad Kremli suutlikkust kontrollida lähinaabrust.

Poola vastuseisu murdmine pole küll oluliselt lähemale toonud paljupõristatud eesmärki – viisavabadust Euroopa Liiduga, kuid Venemaa üldine lähenemine on näidanud edukust. Euroopa riikidega tuleb tegeleda ükshaaval, see taktika on ikka toiminud, nii majanduses kui poliitikas.

Mitmetahulised on olnud suhted ka NATO'ga. Ühest küljest kuulutab Venemaa 2010.a julgeolekudoktriin selle sõjalise jugeoleku liidu küll vaenlaseks, kuid samas tehakse vajaduse ja kasu korral ka koostööd. Eriti meelsasti jällegi üksikute leplikemate riikidega, nagu näiteks Prantsusmaaga, kelle käest lennukikandja Mistral ostmise lugu ajas liitlased omavahel peaaegu tülli.

Spiooniskandaal USA's jättis Venemaa asja-ajamisest kehvakese mulje. Seevastu vaikne, aga visa edenemine Arktika suunal – mille näiteks on Norraga piiriküsimuse korda ajamine – hoopis parema.

Majanduses jäävad asjalood hea ja halva vahele. Venemaa reservid, mis naftahindade buumi ajal õige priskeks kasvasid, on nüüd pea kadunud. Nüüd uuesti kerkivad toormehinnad peaks justkui taas paremat elu lubama, kuid kappav inflatsioon on tootmise hinna üles viinud ning üle eriti ei jää midagi.

Seesama inflatsioon ning ülemaailmne majandussurutis on taas vaesusse surunud suure osa Venemaa elanikest. Nn sotsiaalsete produktide (leib-piim-munad-õli jne) hinnavaatlusega tegelevad kõik, kes endast vähegi midagi arvab, alates kohalikest pensionäride ühendustest kuni võimuparteini välja.

Maksude ja kommunaaltariifide kasv ähvardab suurt osa Venemaa tärkavast väike-ettevõtlusest uuesti nn halli tsooni ehk varimajandusse suruda. Väike-ettevõtlus on aga viimasel aja Moskva majanduspoliitilise retoorika keskpunktis. Innovatsioonist rääkimata – Skolkovo üle pole nalja heitnud ainult laisk.

Estica. Vene-Eesti suhetes on lood pigem keerulised. Kevadine diplomaatiline ping-pong, kus Eesti keeldus vastu võtmast uut Narva konsulit ning Venemaa saatis seepeale välja Eesti konsuli Peterburis ei tõotanud juba alguses head. Eesti mässimine Arctic Sea kaaperdamisse muutis loo ainult veidramaks.

Siitpoolt vastati üsna sama mõõdupuuga. Eesti uues julgeoleku alusdokumendis märgitakse Venemaad samuti sõjalise ohu allikana. Eriteenistuste vastuseisust sai hea kodupublik aimu aastalõpu mõjuagendi loo vahendusel.

Üldistatult võib öelda, et Venemaal on olnud ka paremaid aegu. 2010.aasta polnud kindlasti parim. Kuid ega järgmine midagi väga palju paremat tõota – saavad ju siin suurt ning eelkõige väga-väga nähtavat rolli mängima Duumavalimised. Valimiste aegu aga tõuseb pinnale paljugi sellist sõnavahtu, mida hiljem asjaosalistel endilgi piinlik meenutada.

Karmo Tüür
25.12.2010

---

"Venemaa aastal 2010" ilmus 29. detsembril 2010 
Pärnu Postimehe paberväljaandes ja lehe tasulises
veebiväljaandes Pärnu
Postimees+. Link artiklile siin:
http://pluss.parnupostimees.ee/?id=363641.
Ligipääs artiklile on vaid
Pärnu Postimees+ kasutajatele.