Sunday, June 28, 2015

Elektriseeruv Armeenia

Näiliselt tühise ajendi peale algav meeleavaldus. Sotsiaalmeedias levivad üleskutsed, tuhanded protestijad tänavatel. Jõuga laialiajamisele järgnev veelgi suurem ja otsusekindlam meeleavaldus. Tuleb kuidagi tuttav ette?

Kas Jerevanis toimuval on midagi ühist sündmusega viimaste aasate jooksul laialt levinud protestidega? Kõikvõimalikud nn Araabia kevade, Serbia, Moldaavia, Gruusia, Kirgiisia, Ukraina jne sündmused on muutnud võimukandjad hellaks ja ajakirjanikud varmaks tõmbama paralleele ka seal, kus neid ehk polegi. Kes siis ei tahaks olla esimene, kes tabab ära, et tegu pole järjekordse pisikese mäsuga, vaid algava revolutsiooni esimese puhanguga.

Põhjus või ajend?
Aga alustame algusest. Rahvas tuli Jerevanis tänavale, protestimaks järjekordse hinnatõusu vastu. Elektri hind on viimastel aastatel korduvalt tõusnud ning nüüdne 17% kerkimine ajas Euroopa ühe vaeseima riigi elanikel kopsu üle maksa. Kilovattunni hind saab nüüd olema u 9 eurosenti, keskmine palk Armeenias on aga u 400.-EUR (võrdluseks Venemaal on need u 8 senti ja 550.-EUR).

Tänavameeleavaldused pole Armeenias harulduseks, neid on esinenud varemgi ja kõige erinevamatel põhjustel. Nii näiteks olid korruptsiooni vastu protestides u 10 tuh inimest tänavail eelmisel aasta oktoobris, 2013.a valimistejärgne protestilaine kestis aga pea pool aastat.

Lisaks vaesusele ongi Armeenias probleemiks esimesega pahatihti käsikäes käiv korruptsioon. Antud juhul haakub see ka protestide ajendiga ehk elektrihinna tõusuga. Venemaale kuuluv Armeenia energiatootmis- ja elektrilevi firmad hiilgavad oma ebaefektiivse majandamisega. Hiljutised uurimised paljastasid tavapäraseid korruptsiooniskeeme, kus need (vene) firmad ostsid Armeenia võimukandjatega seotud firmadelt kaupu ja teenuseid, makstes selle eest kordades (ja isegi tuhandetes kordades) üle turuhinna. Tõepoolest peab paika väljend, et Venemaa on väga edukas korruptsiooni eksprotimises.

Mõistete sõda
Peale otsese tänavaprotesti ja majanduspoliitiliste huvide kokkupõrke on toimuval veel üks, mõnes mõttes põnevamgi kihistus. Nimelt see, kuidas toimuvat kajastatakse, missuguseid silte kasutatakse.

Kuna tegu on Venemaaga väga tihedalt seotud riigiga (nö võtmeliitlane Euraasia majandusliidus) ja ka otseselt Venemaa majandushuve puudutava konfliktiga (Armeenia energiavalduste üks omanikke on Venemaa riiklik gigant Gazprom), siis ongi põnev jälgida, kuidas reageerivad toimuvale vene meedikanalid ja eksperdid.

Vene meedia laskis koheselt käiku mõiste #ElektroMaidan, viidates seeläbi Ukrainas toimuvale. Nii otse kui kaude süüdistatakse Jerevani rahutustes Läänt tervikuna ja USAd konkreetselt. Räägitakse hästi-orkestreeritud Venemaa-vastasest vandenõust, katsest destabiliseerida Venemaa liitlasi ja naabreid. Muuhulgas kõlavad ka soovitused Armeenia valitsusele, et kiirkorras tuleks riigist välja saata USA suursaadik.

Armeenia enda allikad eelistavad kasutada märksõna #ElectricJerevan ning eitavad mitte ainult venevastasust, vaid ka politiseeritust. Tuleb tunnistada, et tõepoolest pole toimuva taga seni veel ühtegi koondavat jõudu ega esile kerkinud silmapaistvat ühte liidrit.

Ühiskondlik elektriseerumine
Kuid poliitiline, sh välispoliitiline kontekst on Armeenia meeleavaldustel (sest need ei toimu ainult Jerevanis) paratamatult olemas. (Naaber-)riiklike energeetikahuvide kaudegi puudutamine ärritab paratamatult neid närvilõpmeid, mida esitatakse poliitilistena.

Ning kõige laiemalt on Armeenias tegu järjekordse näitega sellest lainest, mis on loksumas ja mulksumas kõikjal. Riigivõimu absoluut on murenemas ning kodanikud järjest enam teadvustamas enda õigusi kõnetada riiki otse. Tugevnev kodanikuühiskond ja deformeeruv parteipoliitiline vormistus on siinkohal vaid kanaliteks, mille kaudu see eneseteadvustus peaks seniste nägemuste kohaselt kulgema. Reaalsuses on selleks aga pigem sotsiaalmeedial põhinev nö otsekorraldus.
Armeenia elektriseerumine, kodanike ja ühenduste käivitumine on selles kõige laiemas raamistikus loomulik, ehkki vastuseisjaid saab olema nii Jerevanis kui naabruskonnas kuhjaga.

------

pilt võetud siit

Friday, June 26, 2015

Kas Narva on järgmine?

Seda küsimust on mulle ja mu kolleegidele esitatud viimase aasta jooksul kümneid, et mitte öelda sadu kordi.

Eestisse saabuvad ajakirjanikud, eksperdid ja muidu huvitav rahvas pärib seda kõigi käest, kellelt on mõtet küsida ja mõnikord ka nondelt teistelt :) Narva satuvad neist vähesed ja paraku kipuvad tegema pinnapealseid järeldusi.

Üks hiljutine BBC kirjutis ajendas Reporterit sama asja pärima ka minu käest, vastust saab vaadata siit.

-----------
pilt võetud siit

Tuesday, June 16, 2015

Venemaa väärtused

Igasuguste kontseptsioonide, strateegiate, arengukavade jm nö alusdokumentide koostamise võlu ja
valu on vajadus sõnastada seda, mis tundub ilmselge. Eks me ole ju kõik kõige hea poolt ja kõige halva vastu, kas pole? Aga kui sa hakkad seda“head“ ja „halba“ sõnastama, siis selgub et me polegi see ühtne ja universaalne „kõik“, vaid täidame neid mõisteid väga erinevate sisudega.

Venemaast ja vene rahvast rääkides kasutatakse tihti ebamääraseid, suisa müstitsismi langevaid määratlusi. Salapärane vene hing. Venemaa eriline tee. Müstiline Venemaa. Läänelike mõõdupuudega ei saavat Venemaale läheneda ja Lääne väärtused polevat talle omased.

Nüüd tegi Venemaa kõigi russoloogide elu natukese lihtsamaks. Nimelt üllitati dokument, milles on kirjas need Venemaad määratlevad väärtused, millest tuleb lähtuda väärika järlekasvu kujundamisel. Täpsemalt „Kasvatuse arendamise strateegia aastani 2025.“

Vaimsete väärtuste süsteem Kodumaa kaitsjale
See 13-leheküljeline dokument on päris põnev lugemismaterjal. Olgu kohe öeldud - viiteid ainuvalitsejale ja jumalast antud võimule siit ei leia. Karut ja balalaikat ka mitte. Tegemist on täiesti mõistlikus kroonukeeles kirjutatud paberiga, mis annab juhseid ja suuniseid, mille alusel tuleks juba haridusministeeriumil täpsemaid töökavasid hakata välja töötama.

Kuna jumalat sai juba mainitud, siis alustakski religioonist. Multireligioossele riigile kohaselt on dokumendi koostajad vältinud viiteid ühelegi konkreetsele usundile, rääkides ainult vajadusest vältida religioonidevahelisi pingeid ning kasvatada lugupidamist. Korduvalt rõhutatakse küll traditsiooniliste usundite rolli, ilma neid otse nimetamata. Teistest sarnastest dokumentidest on aga teada, et need on Venemaal õigeusk, islam, buddism ja judaism.

Aga mis on siis see vaimsete väärtuste süsteem, millest lähuvalt tuleb kasvatada tulevasi rahumeelseid „ülesehitajaid ja Kodumaa kaitsjaid“ (nüüd ja edaspidi on jutumärkides tsitaadid võimalikult lähedases tõlkes). Peamistena on kohe alguses üles loetletud „inimesearmastus, õiglus, südametunnistus, tahe, isiklik väärikus, usk headusesse ja püüd täita moraalseeid kohustusi iseenda, oma perekonna ja Kodumaa ees.“

Universaalne ja eripärane
Kui enamik tekstist on üsna universaalse olemusega, mis ilmselt kirjutataks iga riigi analoogsesse teksti, siis loomulikult on antud dokumendis Venemaale omaseid eripärasid.

Loomuldasa rõhutatakse vene keele rolli, mis riigikeelena peab olema „venemaalaste kodaniku-identiteedi alus ja rahvusliku enesemääratluse põhifaktor.“ Tõsi küll, mõni lehekülg hiljem räägitakse ka vajadusest tunda nii Venemaa rahvaste keeli kui ka võõrkeeli.

Lõik, mis räägib vajadusest kaitsta lapsi kahjuliku info eest toob küll meelde veidraid juhtumeid, kui tsenseeritakse ja keelatakse ära multikaid ja lasteraamatuid, kuid need päris-elu kõverdused ei tulene siiski sellest dokumendist.

Veidi arusaamatuks jääb, mida peetakse silmas vajaduse all populariseerida infokeskkonnas „traditsioonilisi venemaalikke väärtusi, sh esteetilisi, moraalseid, pereväärtusi ning käitumisnorme.“ Igaks juhuks tasub meelde tuletada vene keele eripära sellise määratluse puhul: russkie ja rossiiskie tsennosti, eesti keeles siis vastavalt vene ja venemaalikud väärtused.

Mõni lõik hiljem antakse sellele kaude vastus. Venemaalikeks väärtusteks võib pidada siis: „rahvustevahelise suhtlemise kultuur, internatsionalism, austus rahvusliku ja religioosse väärikuse suhtes“ jne.

Kollektivism au sisse!
Meie poolt vaadatuna tundub üsna omapärasena vajadus arendada lastes „kollektivismi ja sotsiaalse solidaarsuse põhimõtteid.“ Samas saab ainult heaks kiita vajadust kasvatada vastumeelsust „korruptsiooni ja ksenofoobia“ vastu.

Patriootlik kasvatus on igale riigile loomuomane vajadus, Venemaa versioonis sisaldub peale sõjalis-patriootilise komponendi veel tervet rida igati positiivseid ja üldmõistetavaid sõnu armastusest ja lugupidamisest.

Nö vanema põlvkonna esindajaid rõõmustab kindlasti kontseptsioonis rõhutatud vajadus arendada lugemist ja tõsta raamatukogude rolli. Nooremaid peaks rahustama teadmine, et seda lubatakse teha kaasaegseid tehnoloogiaid kasutades.

Oodatavate tulemustena soovitakse näha mh traditsiooniliste pereväärtuste tugevnemist, pedagoogide autoriteedi ja staatuse tugevnemist, positiivsete eeskujude mõjulepääsu ja negatiivsete ühiskondlike ilmingute vähenemist. Nagu öeldud alguses, kõige hea poolt ja kõige halva vastu, kas pole?

Üldistatult võib öelda, et tegu on üsna üldsõnalise, mõõdukalt konservatiivset maailmavaadet esindava tekstiga, milles on omal kohal kollektivism ja traditsioonilised väärtused, kuid puudub isegi põgus viide universaalsetele inimõigustele.

Dokument on kättesaadav siit
---
PS  olgu öeldud, et kriitikud heidavad sellele kontseptsioonile ette seitset surmapattu alates metodoloogilisest nõrkusest ja vähesest sisemisest loogikast ning laialivalgumisest (millega tuleb nõustuda) kuni hukutavate neoliberaalsete globaliseerumismehhanismide peidetud esitamiseni (millega ei saa nõustuda kuna ei tea mis need on). Kõik see kokku olevat ohtlik, kuna viib „Venemaa haridusliku, aga hiljem ka riikliku suveräänsuse kaotuseni, kuna „üldinimlike väärtuste“ sildi all viiakse läbi lääneriikide hukutavaid mõjusid poliitilises ja hariduslikus sfääris.“

-----------

pilt võetud siit

Wednesday, June 10, 2015

Venemaa sõbrad ja vaenlased 2015


Keda te tajute oma sõbra ja vaenlasena? Vastus sellele küsimusele mitte lihtsalt ei räägi palju meie endi kohta, vaid suuresti määratleb meie olemist. Paratamatult me kujundame end läbi selle, kes „meie“ oleme ja kes me ei ole mitte, kellega sõbrustame ja samastume ning kellega oleme vaenlased ja vastandume.

Venemaa üks juthivamaid arvamusuuringute firmasid Levada keskus on aastaid küsinud venemaalaste käest, missuguseid riike nood tajuvad sõbralike või vaenulikena. Selle pildi jälgimine räägib nii mõndagi.

Tõsi küll, tuleb arvesse võtta paari asja. Esiteks – enamik venemaalasi ei käi välismaal. Isegi teoreetiliselt on see võimalus vaid u 18% ehk neil kellel on välispass. Nüüdse majandusliku ja poliitilise kriisi ajal on aga ka nendest paljudel suisa keelatud välismaale sõita, eriti veel pahatahtlikesse lääneriikidesse.

Teiseks – seega enamik arvamusest välismaailma kohta kujuneb läbi telepildi, mis on keskmise venemaalase (u 80%) jaoks peamine infoallikas. Telekanalid on aga absoluutses enamuses riigi kontrolli all. Seetõttu väidavad Venemaa kriitilisemad analüütikud, et tegelikult mõõdetakse mitte avalikku arvamust, vaid telepildi peegeldust. Ja mõõtmise andmeid avaldatakse vaid kontrolli all ja teleka jaoks. Ehk siis telekas mõõdab telekat.

Kuid vaatame siiski, mis pilt avaneb saadaolevatest andmetest.

Sõbrad
Sõprade esiviisik: Valgevene (55% küsitletutest), Hiina (43%), Kazahstan (41%), India ja Armeenia (mõlemal 18%). Ehk siis kolm lähimat kaaslast nö SRÜ laagrist või siis Euraasia majandusühendusest ja kaks suurimat geopoliitilist liitlast.

Või kas ikka on? Nii Valgevene kui Kazahstan on tegelikult viimasel ajal väga mures ja väljendavad ka riigipeade tasandil oma mitte-toetust Venemaa poliitikale Ukraina suhtes. Veelgi enam, üha kõvemad on hääled, mis räägivad vajadusest Moskvale vastu hakata.

Hiinat ja Indiat näidatakse läbi riiklike telekanalite kui Venemaa mõttekaaslasi globaalses vastasseisus USA’le ja laiemalt Läänele. Nn BRICS ühendus, mis peaks sellesse mängu veel kaasama ka Brasiilia ja Lõuna-Aafrika, on aga pigem geopoliitikat armastavate mõtlejate fantaasia kui reaalsus. Miskipärast ma arvan, et keskmine Pekingi või Delhi elanik ei vaeva end nende mõtetega ja vaevalt et nad oskaks ka Venemaad selles raamistikus sõbraks ja liitlaseks nimetada.

Tegelikult tuleks samas kontekstis ära mainida ka kuuendale kohale tõusnud Kuuba, mida veel mõned aastad tagasi sõprade pingereas ei leidunud, kuid nüüdses uues-vanas antiamerikanismi tuhinas uuesti meelde tuli.

Kui vaadelda pika-ajalisemat dünaamikat (andmestik on olemas 2005-2015), siis suurimateks kaotajateks Venemaa sõprade nimistus on Saksamaa, Prantsusmaa ja Ukraina. Kõigi kolme suhtes on kunagistest 10-20% toetusnäitajast saanud viimase paari aastaga vaid mõni protsent venemaalasi, kes peavad neid riike sõbralikeks.

Vaenlased
Vaenlaste esiviisik näeb välja nii: USA (73%), Ukraina (37%), Läti ja Leedu (mõlemal 25%) ning Poola (22%). Üsna lähedale jäävad veel Suurbritannia, Eesti, Saksamaa ja Gruusia, kelle suhtes nö vaenulikkuse taju näitaja jääb vahemikku 11-21%.

Pikaajalise dünaamika vaatlusel näeme, et nö „kaotajad“ on Gruusia (kelle vaenulikkuse taju on langenud ligi 6 korda 62’lt 11’le) ja Eesti (kelle langus on siiski vaid kolmekordne 60’lt 19’le). Samamoodi on vaenlase kuvand vähenenud Afganistani (15 vs 4) ja Iraagi (10/2) suhtes.

Vaenlaseks olemise punkte on õnnestunud aga hoogsalt juurde korjata Suurbritannial (3 vs 21), Poolal (4/22) ja mõistagi ka USA’l (23/73)

Iseloomulikke detaile: Ukraina ja USA
Omaette tasub rääkida Ukrainast. Rõhutada tuleb muidugi taaskord seda, et enamik välis-infost tuleb läbi telepurgi, kus räägitakse Ukraina kohta jubedusi. Kuid samas on see üks väheseid riike, millega keskmisel venemaalasel on tõepoolest ka isiklikke ja inimlikke sidemeid, risti-rästi elavaid lähedasi sugulasi või vähemalt tuttavaid. Seetõttu on jälgitav huvitav dilemma, kus ühelt poolt ei osata Ukrainat pidada enam sõbraks (nüüd arvab nii vaid 1%, kunagi varem oli see näitaja 41%), aga enamik ei suuda Ukrainat nimetada ka vaenlaseks. Praegu, kui sõditud on juba aastapäevad, Krimmi annekteerimisest saab veelgi enam, nimetab Ukrainat tervikuna vaenlaseks siiski vaid u kolmandik (37%), kuid ka parimatel päevadel pole see näitaja olnud alla 11%.

Ja kindlasti tasub jälgida ka suhtumist peavaenlasesse. USA kui kõige taga seisva salakavaluse kehastuse kujundamise nimel on Kremlimeelsed telekanalid teinud kõva tööd. Venemaa juhtkonnal ja suuri geostrateegilisi mõttemänge armastavate kindralitel on meeldiv mõelda nö suures mängus ikka veel endast kui üliriigist, kelle üks ja ainuke väärikas vastane on teine ülivõim. Sestap käib venemaalaste teledieedis USA manustamine kindlas ja tihedas režiimis. Praegu lööb see vaenulikkuse taju näitaja rekordeid (73%), kuigi kunagi on see olnud u kolm korda madalam.

Peamine üldistus on aga väga lihtne ja üldse mitte rõõmustav. Venemaalased tajuvad Venemaa-vastasust ehk vaenulikkust rohkem. Esimese kaheksa riigi, kelle „vaenulikkuse indeks“ on kahekohalise väärtusega, „vaenusumma“ on 252. Kahekohalise näitajaga sõpru on sama palju, kuid nende summa on 210.

Targad sotsiaalpsühholoogid nimetavad seda „negatiivseks identiteediks“, mida on alati lihtsam enda ümber ehitada kui positiivset. Lihtsam on öelda, kes sa EI OLE, kui seda kes sa siis tegelikult ikkagi oled. Jah, selline enesemääratlemine on primitiivsem, kuid nõuab vähem pingutust.

---------------

Uuringu tulemused on nähtavad siin

Monday, June 8, 2015

Kohveri juhtum: kohtuistung ilma õigusmõistmiseta

Eston Kohver toodi eile korraks Pihkvas kohtusaali, kuid siis saadeti tagasi Moskvasse. Ehkki protsess toimub kohtus (seega normatiivselt võttes on tegu kohtuprotsessiga) pole siin pistmist õigusemõistmisega selle sõna tavapärases tähenduses.

Kuna teadaolevalt võeti Eesti kaitsepolitsei ohvitser kinni Eesti Vabariigi pinnal, siis on ka kõik esitatud süüdistused jaburad: alates ebaseaduslikust piiriületamisest kuni ametirelva kandmiseni. Esmast protokolli, mis fikseeris mõlema poole piirivalvurite hinnangut, et Eesti poolel toimus rüselus ning seejärel läksid jäljed Venemaa poolele, pole siiani keegi ümber lükanud, lihtsalt hiljem vene poole kõrgem esindaja keeldus sellele oma allkirja panemast.

Mis põhjusel Kohver tegelikult kinni võeti ja miks teda vanglast kohtusse ja tagasi solgutatakse, võib vaid oletada. Kui jätta kõrvale konkreetse juhtumi tehnilised detailid, siis torkab aga silma üks sarnasus. Ukraina piloodilt Nadja Savtšenko võeti samamoodi ja umbes samal ajal ebaseaduslikult vabadus oma koduriigi pinnal, seejärel toimetati Venemaale ning nüüdseks juba u kaheksa kuud kestab nö kohtuprotsess.

Rääkida antud juhul vabast ja sõltumatust kohtust on ilmselgelt eksitav. Pigem kasutatakse kohtu institutsiooni selleks et oma õigusvastastele tegudele anda mingisugunegi juriidiline katus. Tuleb tunnistada, et üldjoontes see taktika toimib - enamik protsessi kajastavatest ajakirjanikest kasutab ilma vähimagi kõhkluseta sõnu, mis panevad publiku kõhklema: "Aga järsku kinnipeetu ongi milleski süüdi?"

Kas tuletab midagi meelde? Vihjeks - Stalini aegu lohutas publikum end samamoodi, et kui juba (su oma abikaasa/vanem/laps/naaber) kinni peeti, siis ju ta ikka milleski süüdi oli!

----------
Kohveri juhtumist sai põgusalt räägitus 8.juuni Reporteris.

----------
pilt võetud siit

Wednesday, June 3, 2015

Duumavalimiste nihutamine

Venemaal plaanitakse parlamendivalimisi varasemaks nihutada. Milleks see hea on?

Ametlikult on asi väga lihtne. Venemaa Föderatsioonis on sisse seatud ühtne valimispäev, millele üritatakse koondada kõikvõimalikud kohalikud, regionaalsed ja üleriigilised valimised. Noh ikka selleks et valijal lihtsam oleks. Et ei peaks liiga tihti end tootvast tööst lahti rebima ja valimisjaoskonda minema.

Teisest küljest, võttes arvesse Venemaa föderatiivset ülesehitust ning vajadust läbi viia - olgugi et imitatiivseid - valimisi on palju. Enne uue korra kehtestamist võis teatud liialdusega öelda, et riik elas pidevas valimiskampaanias, kus plangud olid täis plakateid ja valijatele tuli üha uusi lubadusi anda. Nüüd on asi lihtsam, valimiskampaaniate tsükkel on kontrolli all ... üsna samamoodi nagu peaks olema ka protsess tervikuna.

Süsteemi tõrked
Kuid viimasel ajal on süsteem hakanud tõrkeid andma. Ehkki küll ajuti ja kohati, kuid võimuerakond Ühtne Venemaa on hakanud tajuma kaotusi. Üha aheneva eelarve tingimustes on valijate lojaalsuse ostmine üha keerulisem. Mis aga peamine, ka kohalikud eliidid, peamiselt eelarvelistest vahenditest sõltuvad tegelased (alates kohalikest administratsioonidest kuni õpetajate ja arstideni välja) satuvad järjest keerulisemasse olukorda.

Väga lühidalt on olukord järgmine. Ametlikult peaks parlamendi ehk Duuma valimised toimuma detsembris. Plaani kohaselt tahetakse need nihutada septembrisse, ühtsele valimispäevale. Igat masti kriitikud näevad siin aga Kremli kavalat plaani võtta valimised keerulises olukorras kontrolli alla.

Septembri keskpaigas toimuvate valimiste korral muutub (olgu kasvõi näilise) opositsiooni võimalus enda sõnumit levitada praktiliselt olematuks. Suvilatest naasev ja lapsi kooli sättiv rahvas tegeleb kõige muuga, ainult mitte poliitikadebatttide jälgimisega.

Tõsi küll, valimisteni jäänud u kolme kuu jooksul võiks ju esile kerkida mõni uus ja lootustandev seltskond, kelle lavaletulek võiks uudisekünnise sellise mürtsuga ületada, et ohustada seni võimu ümber sagivat seltskonda.

Sobilikud seadusemuudatused
Selle võimaluse muutis aga sisuliselt võimatuks hiljuti Vladimir Putini poolt allkirjastatud erakonnaseaduse muudatus. Antud kontekstis olulisima sätte kohaselt kaotati nüüd ära võimalus luua erakonda mõne senise ühiskondliku organisatsiooni ümbernimetamise teel. See tähendab, et need vähesedki protestiliikumised, millel oleks olnud potentsiaali parteistuda, peavad sellest loobuma. Uue erakonna loomise ja registreerimise protsess on aga niivõrd aeganõudev ja kohmakas, et vähemalt sügisesteks valimisteks on olukord kontrolli all.

Ahjaa, kogu plaani juures on üks konks. Nimelt tuleb Duumavalimiste nihutamiseks praeguse parlamendi koosseisu volitusi lühendada. Seniste seaduste kohaselt selleks väga mugavaid võimalusi pole. Kuid vastav seadusemuudatuse eelnõu on juba valmis ja kohe-kohe Duumasse jõudmas. Seda, et praegune Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma hääletab nii nagu vaja, selles pole kahtlusi.

Mäletate ju: "Parlament pole koht diskussioonideks!" Tundub, et seda lähenemist tahetakse võimalikult kauaks kinnistada.

----------
pilt võetud siit

Ebalojaalsed regioonid

Hiljuti valmis huvitav uuring VF regioonide ajakirjandusväljaannete kohta, mis mõõdab positiivsete ja negatiivsete väljaütlemiste arvu oma regiooni kuberneri ja VF presidendi suhtes. Üldine tendents, et lojaalsemad ollaks kuberneri kui presidendi suhtes, on mõistetav - oma särk on ikka ihule lähem.

Kuid huvitav on üks teine moment - on mõned piirkonnad, mis eristuvad eriti madala heakskiidu poolest presidendile.

Peterburg, Kaliningradi oblast ja Habarovsk on piirkonnad, kus positiivseid väljaütlemisi on vaid 1,06 korda rohkem kui negatiivseid (muidu keskmiselt u kaks-kolm korda ning kuni kaheksa korda rohkem). Sootuks ebaviisakas on aga Arhangelsk, kus presidendi kohta öeldaks rohkem halvasti kui hästi (suhe 0,98).

Olgu öeldud, et Arhangelsk on suhteliselt kriitiline ka oma kohalike võimude suhtes (1,16), nendest veelgi kriitilism on vaid Karjala (1,006) - viimane on aga lojaalne presidendi osas.

Mis on siis minu üldistus? Torkab silma, et kaks läänepoolseimat merele (läänele?) avatud linna - Peterburg ja Kaliningrad - on Vladimir Putini suhtes kriitilisemad kui teised. Kokkulangevus?