Keda te tajute oma sõbra ja vaenlasena? Vastus sellele küsimusele mitte lihtsalt ei räägi palju meie endi kohta, vaid suuresti määratleb meie olemist. Paratamatult me kujundame end läbi selle, kes „meie“ oleme ja kes me ei ole mitte, kellega sõbrustame ja samastume ning kellega oleme vaenlased ja vastandume.
Venemaa üks juthivamaid arvamusuuringute firmasid Levada keskus on aastaid küsinud venemaalaste käest, missuguseid riike nood tajuvad sõbralike või vaenulikena. Selle pildi jälgimine räägib nii mõndagi.
Tõsi küll, tuleb arvesse võtta paari asja. Esiteks – enamik venemaalasi ei käi välismaal. Isegi teoreetiliselt on see võimalus vaid u 18% ehk neil kellel on välispass. Nüüdse majandusliku ja poliitilise kriisi ajal on aga ka nendest paljudel suisa keelatud välismaale sõita, eriti veel pahatahtlikesse lääneriikidesse.
Teiseks – seega enamik arvamusest välismaailma kohta kujuneb läbi telepildi, mis on keskmise venemaalase (u 80%) jaoks peamine infoallikas. Telekanalid on aga absoluutses enamuses riigi kontrolli all. Seetõttu väidavad Venemaa kriitilisemad analüütikud, et tegelikult mõõdetakse mitte avalikku arvamust, vaid telepildi peegeldust. Ja mõõtmise andmeid avaldatakse vaid kontrolli all ja teleka jaoks. Ehk siis telekas mõõdab telekat.
Kuid vaatame siiski, mis pilt avaneb saadaolevatest andmetest.
Sõbrad
Sõprade esiviisik: Valgevene (55% küsitletutest), Hiina (43%), Kazahstan (41%), India ja Armeenia (mõlemal 18%). Ehk siis kolm lähimat kaaslast nö SRÜ laagrist või siis Euraasia majandusühendusest ja kaks suurimat geopoliitilist liitlast.
Või kas ikka on? Nii Valgevene kui Kazahstan on tegelikult viimasel ajal väga mures ja väljendavad ka riigipeade tasandil oma mitte-toetust Venemaa poliitikale Ukraina suhtes. Veelgi enam, üha kõvemad on hääled, mis räägivad vajadusest Moskvale vastu hakata.
Hiinat ja Indiat näidatakse läbi riiklike telekanalite kui Venemaa mõttekaaslasi globaalses vastasseisus USA’le ja laiemalt Läänele. Nn BRICS ühendus, mis peaks sellesse mängu veel kaasama ka Brasiilia ja Lõuna-Aafrika, on aga pigem geopoliitikat armastavate mõtlejate fantaasia kui reaalsus. Miskipärast ma arvan, et keskmine Pekingi või Delhi elanik ei vaeva end nende mõtetega ja vaevalt et nad oskaks ka Venemaad selles raamistikus sõbraks ja liitlaseks nimetada.
Tegelikult tuleks samas kontekstis ära mainida ka kuuendale kohale tõusnud Kuuba, mida veel mõned aastad tagasi sõprade pingereas ei leidunud, kuid nüüdses uues-vanas antiamerikanismi tuhinas uuesti meelde tuli.
Kui vaadelda pika-ajalisemat dünaamikat (andmestik on olemas 2005-2015), siis suurimateks kaotajateks Venemaa sõprade nimistus on Saksamaa, Prantsusmaa ja Ukraina. Kõigi kolme suhtes on kunagistest 10-20% toetusnäitajast saanud viimase paari aastaga vaid mõni protsent venemaalasi, kes peavad neid riike sõbralikeks.
Vaenlased
Vaenlaste esiviisik näeb välja nii: USA (73%), Ukraina (37%), Läti ja Leedu (mõlemal 25%) ning Poola (22%). Üsna lähedale jäävad veel Suurbritannia, Eesti, Saksamaa ja Gruusia, kelle suhtes nö vaenulikkuse taju näitaja jääb vahemikku 11-21%.
Pikaajalise dünaamika vaatlusel näeme, et nö „kaotajad“ on Gruusia (kelle vaenulikkuse taju on langenud ligi 6 korda 62’lt 11’le) ja Eesti (kelle langus on siiski vaid kolmekordne 60’lt 19’le). Samamoodi on vaenlase kuvand vähenenud Afganistani (15 vs 4) ja Iraagi (10/2) suhtes.
Vaenlaseks olemise punkte on õnnestunud aga hoogsalt juurde korjata Suurbritannial (3 vs 21), Poolal (4/22) ja mõistagi ka USA’l (23/73)
Iseloomulikke detaile: Ukraina ja USA
Omaette tasub rääkida Ukrainast. Rõhutada tuleb muidugi taaskord seda, et enamik välis-infost tuleb läbi telepurgi, kus räägitakse Ukraina kohta jubedusi. Kuid samas on see üks väheseid riike, millega keskmisel venemaalasel on tõepoolest ka isiklikke ja inimlikke sidemeid, risti-rästi elavaid lähedasi sugulasi või vähemalt tuttavaid. Seetõttu on jälgitav huvitav dilemma, kus ühelt poolt ei osata Ukrainat pidada enam sõbraks (nüüd arvab nii vaid 1%, kunagi varem oli see näitaja 41%), aga enamik ei suuda Ukrainat nimetada ka vaenlaseks. Praegu, kui sõditud on juba aastapäevad, Krimmi annekteerimisest saab veelgi enam, nimetab Ukrainat tervikuna vaenlaseks siiski vaid u kolmandik (37%), kuid ka parimatel päevadel pole see näitaja olnud alla 11%.
Ja kindlasti tasub jälgida ka suhtumist peavaenlasesse. USA kui kõige taga seisva salakavaluse kehastuse kujundamise nimel on Kremlimeelsed telekanalid teinud kõva tööd. Venemaa juhtkonnal ja suuri geostrateegilisi mõttemänge armastavate kindralitel on meeldiv mõelda nö suures mängus ikka veel endast kui üliriigist, kelle üks ja ainuke väärikas vastane on teine ülivõim. Sestap käib venemaalaste teledieedis USA manustamine kindlas ja tihedas režiimis. Praegu lööb see vaenulikkuse taju näitaja rekordeid (73%), kuigi kunagi on see olnud u kolm korda madalam.
Peamine üldistus on aga väga lihtne ja üldse mitte rõõmustav. Venemaalased tajuvad Venemaa-vastasust ehk vaenulikkust rohkem. Esimese kaheksa riigi, kelle „vaenulikkuse indeks“ on kahekohalise väärtusega, „vaenusumma“ on 252. Kahekohalise näitajaga sõpru on sama palju, kuid nende summa on 210.
Targad sotsiaalpsühholoogid nimetavad seda „negatiivseks identiteediks“, mida on alati lihtsam enda ümber ehitada kui positiivset. Lihtsam on öelda, kes sa EI OLE, kui seda kes sa siis tegelikult ikkagi oled. Jah, selline enesemääratlemine on primitiivsem, kuid nõuab vähem pingutust.
---------------
Uuringu tulemused on nähtavad siin
No comments:
Post a Comment