Putin kui nakkushaigus

Pidin hiljuti kõnet ütlema ühele Venemaa opositsiooni esindavale seltskonnale, kelle loomulik huviasetus oli, et kuidas ikkagi kukutada võimult Vladimir Putin. Minu esinemine polnud muidugi pühendatud režiimimuudatuse esilekutsumisele Venemaal – see ülesanne olgu ikka venemaalaste enda lahedada, kuid saalist tulnud küsimused olid keskendunud suuresti sellele ühele küsimusele.

See tundub ju alati nii ahvatlevalt lihtne. Kukutada kuningas, lootuses et selle järel kõik muutub, kaob kõik halb ja kogu rahvas võtab kui halvast unest üles ärganuna üksteisel kätest kinni ning hakkab liikuma helge tuleviku poole, mis on ju otse siinsamas, ümber nurga! Tasub vaid teha see üks viimane ponnistus ning kõik hakkab surnud punktist liikuma.

Jah muidugi see kõik on väikene liialdus, Venemaa opositsiooni või „opositsiooni“ esindajad pole nii naiivsed, et uskuda ainult ühe isiku võimultkõrvalmise võluväesse, kuid see on nii üldinimlik. Projetseerida kõik halb ühele võimuesindajale ning kloppida üles tema vastu suunatud negativismi. Rumal, aga efektiivne mobiliseerimise mehhanism, mis oma poolehoidjate üleskehutamiseks kärab küll.

Venemaa reaalsus 2023

Äsja toimus Saksamaal konverents: „Maa ja maailm: vene reaalsus aastal 2023“. Varem toimusid sellesama sarja üritused Moskvas Sahharovi keskuses, kuid arusaadavalt pole vähegi vabama mõtte üritused enam Venemaal läbiviidavad.

Üks esineja sellel, politoloog Kirill Rogov sõnastas huvitava mõttekäigu. Selle kohaselt ootavat paljud Venemaa vabamaks muutmise ihalejad Vladimir Putini surma, lootes et peale seda saabub võimaluste aken millegi ärategemiseks. Rogovi hoiatu kõlas umbes nii: pole vaja karta seda, et Putini surma järel võtab võimu tema teisik; karta on vaja seda et võimu võtab keegi, kes näeb välja täiesti teistmoodi, kuid sisuliselt on täielik/täiuslik Putin.

Jätkan siitkohalt, tõukudes Rogovi sõnadest ja konverentsi pealkirjast, et Venemaa reaalsus 2023 ongi see, et Putin on lisaks konkreetsele inimesele veel ka meeleseisund. Nagu nakkushaigus, mis võib vahetada selle kandjaid ning esineda sarnaste sümptomitena suisa miljonitel inimestel.

Stalin kui efektiivne manager

Ennast Venemaa teemadega kursis hoidvad inimesed on kindlasti kuulnud seda väidet, et „oli mis oli, aga Stalin oli efektiivne riigivalitseja“. Stalinism kui võrdkuju kõvale käele, mis peabki Venemaad valitsema kõikjaletungiva hirmu ja „isakese armulikkuse“ ehk piitsa ja prääniku abil, pole kuhugi kadunud, olles tegelikult üks riigipiire mittetundev arhetüüp. Võim peab selle nägemuse kohaselt olema absoluutne, igasugune teisitimõtlemine peab saama karistatud.

See on nagu seeneniidistik, mis istub sisuliselt igas metsa-aluses või rahvas, oodates vaid soodsaid tingimusi, et oma nähtavaid viljakehasid vohama lasta. Mõni piirkond ja keskkond on lihtsalt selle mõtteudeli arenguks soodsam kui teine.

Inimestel kui ideede leviku keskkonnal on üks seaduspära, nad kipuvad kordama vanu käitumismustreid. Neid, mis on toonud varem edu ... või vähemalt tulemusi, mida on võimalik tõlgendada eduks. Venemaa impeeriumi asukatel on vähe kogemusi vabaduse ja demokraatia kui edulooga, kuid see-eest kuhjaga (genereeritud) teadmisi mittevabadusest kui enam-vähem turvalisest ja toimivast keskkonnast, mis võimaldab tunda vähemalt uhkust, kui mitte heaolu.

See mudel on ümberpööratav, kuid nende muudatuste esilemanamine on juba Venemaa enda asukate ülesanne, mitte minusuguse kauge vaatleja oma. Senikaua on aga Venemaal laialt levinud nakkushaigusena mõte, et sõjaliselt võimas mittevabadus on parem kui rahumeelne ja heaoluline vabadus.

---

lugu ilmus siin

Geoprostitutsioon ja eetilised valikud

Ei ole midagi püsivamat kui muutused. Veel eile näis olevat Kaukaasias kõik suhteliselt selge. Armeenia näis olevat määratud olema Venemaa sõltlane, kuna konfliktis Aserbaidžaaniga polnud tal muud valikut. Gruusia näis olevat võtnud kursi Lääne klubide poole, olles eri partnerlusprogrammide innukas osaline.

Tänaseks näikse kõik olevat pea peale keeratud. Aserbaidžaan, tajudes Türgi tuge ja Venemaa nõrgenemist, lahendas enda jaoks ära lootusetuna näinud Karabahhi küsimuse. Armeenia, nähes oma võimalust muuta oma seni ettemääratuna näivat alluvussuhet, üritab end Venemaast lahti rebida. Gruusia aga libistab end juba üsna otsustavalt Venemaa ja Hiina embusse.

Riikide (välis-)poliitilise orinetatsiooni muutmises ja oma tegevuse ümbermõtestamises pole mõistagi midagi uut. Kõikvõimalikud „igavesed“ liidud lagunevad ja kujunevad ümber – see on nüüd see muutuste püsivuse osa. Kuid teine pool asjast on see, kuidas neid muudatusi tõlgendatakse ning missuguste väärtus-süsteemi seeläbi põlistatakse. Kas vabaduse või mittevabaduse koordinaat-teljestikku.

Geoprostitutsioon

Juhtusin hiljuti vestlema ühe Eestis resideeruva Venemaa kodanikuga. Tinglikult võiks teda kategoriseerida kui „hea venelane“, ehkki ta ise seda määratlust põlastab. Aga see liigimääratlus on õigustatud selles mõttes, et see inimene tunnistab oma koduriigi kuritegelikkust ja ebaõiglust Ukraina vastu peetava sõja kontekstis.

Nüüd oli see inimene hiljuti naasenud Armeeniast ja meenutas õndsa õhkamisega, et kui hea ja ilus ja maitsev ja külalislahke oli see kõik olnud. Et kuidas polnud mingi probleem olla selles ilusas riigis venelane, ilma et peaks end igal hetkel kontrollima keelekasutuse jms mõttes. Ja siis libises sellesama ilusa meenutuse hulka mõttekäik, mille kohaselt olla armeenlased pisut hirmunud mõttest, et nad peavad ennast nüüd Venemaa alt Lääne alla heitma. Sõnakasutusest ei jäänud kahtlustki, see määratles Armeeniat kui lõbunaist, kes peab end nüüd uue peremehe ees uurakile ajama.

Eksisteerib selline mõiste nagu „geoprostitusioon“. See on umbes sama nagu klassikaline klient-patroonriikide suhte kontseptsioon, ainult et veidi vähem akadeemilisem ja seeläbi ka arusaadavam. Inimesed, kelle peas valitseb impeeriumimeelne raamistik, eitavad riikide/rahvaste vaba tahet ning näevad kõiki suhteid läbi jõu- ja allutamise prisma.

Eetilised valikud

Selles realpolitik-keskses maailmanägemuses pole olemas mingeid vabadusi ise otsustada, rääkimata eetilistest valikutest. Tugevad teevad, mida tahavad ja väikesed vaadaku, kuidas nad suudavad ennast selles suures mängus elus hoida. Ja kui see väiksem ei suuda, siis pole kah probleemi, suurem loom neelab ta alla, korraks röhatab ja vaatab seejärel võidukana ringi – et kas kellelegi on midagi peale „resoluutse hukkamõistu“ kobiseda?

Väikeriikidel on aga võimalus valida, kumba maailmanägemust nad toetavad. Nagu vana indiaani mõistuloos, kus ellu jääb see hunt, keda sa ise toidad. Kas see pool, kus on olemas inimõigused, valikuvabadus ja õiguse jõud. Või see teine pool, kus on olemas jõu õigus ning inimelul ja tema vabal tahtel pole mingit väärtust.

Igasugune poliitika, sh ka välispoliitika peaks olema riigi pikaajaliste huvide teostamise instrument. Juhul kui me oleme otsutanud eetiliste valikute kasuks, siis me ei lase ennast juhtida ärihuvidel või hirmul. Meie välispoliitilised valikud peavad lähtuma sellest, et keda või mida me tahame toetada. Kas Venemaad või Ukrainat, kas Hiinat või Taiwani, kas totalitaarseid režiime või demokraatiaid.

See valik pole lihtne, ma tean. Igal valikul on oma tagajärjed. Kuid need valikud kutsuvad ka esile muutuseid. Ning pole midagi püsivamat muutustest.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA/Hiina, sanktsioonid, Suurbritannia, Kazahstan

- USA-Hiina tippkohtumine annab lootust, et mitte kõiki probleeme maailmas ei üritata toore jõu ja verevalamisega lahendada

- kuigi rahulolematus Venemaa karistamiseks mõeldud sanktsioonide toimise osas on arusaadav, tuleb ühtlasi ka mõista, et protsessi venimine on milleski võrreldav BREXIT'iga - see lihtsalt ei ole sõrmenipsust äratehtav protsess

- Suurbritannia endise peaministri naasemine valitsusse välisministri rollis võiks olla hea märk üle-lääneliste koostööprotsesside toimimisele

- Kazahstan ja Venemaa - miks see suhe on nii tähtis Moskvale

Stuudios saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Iisrael, Taiwan

- Millega seletada nii laialdast Iisraeli-vastaste meeleolude levikut Euroopas? Esiteks pole kunagi varem olnud Euroopa linnades nii palju islami/araabia taustaga inimesi, kes on lihtsalt altimad haarama kinni vastavast infost. Teiseks kipuvad linlikud noored, eriti ülikoolide taustaga noored, kes on oma olemuselt alati valmis häälekalt avaldama oma arvamust, tihtipeale romantiseerima igasugust vastupanuvõitlust, sh Palestiina oma. Ainult et hetkel tuleb teha sisse selge vahe - Hamasi terror pigem hävitab, kui võimestab Palestiina pingutusi.

- Taiwan ja Tiibet on kaks erogeenset tsooni Hiina jaoks, igasugust liigutust sel teemal võetakse valulikult. Kuid kui eelistada, kas suhelda demokraatia või diktatuuriga, kumma huvisid eelistada, siis eetiliste valikute mõttes on asi väga lihtne. Nii nagu me loomuldasa eelistame Ukrainat, mitte Venemaad suhtluspartnerina, nii peaks sama selge valik olema Taipei, mitte Pekingi kasuks.

Nendel ja muudelgi teemadel rääkisid saatejuhi Pavel Ivanov juhtimisel Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ksenofoobiast Venemaal

Ksenofoobia ehk võõravihaga on Venemaal kõik korras. St - võõraviha õitseb ja õilmitseb seal nii nagu ikka, ja ka selle osas pole Venemaa unikaalne. Kõige üldisemas plaanis on hirm ja umbusalduse võõraste ees meile liigiomane. Teatud hetkedel võib see muuseas olla ka täiesti rakenduslikult kasulik - nt kui Pihkva oblasti piiriäärses tsoonis elav inimene teatab igast võõrast ja kahtlasest inimesest igaks juhuks oma piirivalvele.

Aga ega ksenofoobia ei pea olema suunatud ainult teise nahavärvi vms tunnuse alusel "võõrale". Venemaale spetsiifiliselt on praegu omane vaenata ka neid venelasi ja/või venekeelseid inimesi, kes sõja tõttu on praegu pidanud oma kodudest lahkuma ning otsima endale tööd ja leiba Venemaal, nii et tihti vaenab ka venelane venelast, sest et ... "a mis nad ronivad siia, mingu kuhugi mujale, meil siin endalgi kõike vähe!"

Kõigest sellest sai põgusalt räägitud Kuku eetris, saatelõik järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Iisrael

Selle saate kõik teemapüstitused tõukusid Iisraeli ümber, sh ka see, et kas toimuv sunnib meid unustama Ukrainat? Minu meelest vastupidi, sest need kaks ja oma näivuselt väga erinevat konflikti on tegelikult ühe ahela eri lülid.

- ÜRO deklaratsioon vaherahust on ebaõnnestumine selles mõttes, et eksisteerib mõistepaar "kuritegu ja karistus". Ei saa kurjategijale pakkuda võimalust öelda, et peale oma kohutavalt verist tapatööd võib ta öelda, et "tšurr, mina olen majakeses nimega vaherahu" ning sel moel vältida karistust. Pole üleüldse oluline, kas kurjategijaks on Venemaa, Iraan, Palestiina, Hamas või minu poolest ka Iisrael ise. Nii Ukraina kui Iisrael omavad õigust ennast kaitsta ning endale kallaletulijat karistada. Juhul kui selle karistamise käigus pannakse toime uusi (sõja-)kuritegusi, siis tuleb ka neid omakorda uurida ja nende eest karistada. Ei saa ei Ukrainat ega Iisraeli sundida vaherahule moel, mis mahitab agressorit uutele kuritegudele

- antisemitismi puhangul Dagestanis on oma ajaloolised juured

- Erdogani võimas kõneakt

- Hiina võimalus korraldada kas midagi ise või siis kasutada kuriKoread samamoodi nagu Iraan kasutab Hamasi

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.