Putin Pihkvas ja ususõja küsimus

PM palus eilemidagi kiiresti arvata, ennem kui selgus, et Puutini väljakuulutatud Pihkva visiit "halbade ilmastikuolude" tõttu ära jäetakse
---

Vladimir Putini Pihkva-visiidis pole midagi ülemäära erakordset. Oma esimese visiidi presidendina tegi ta siia juba 2000.aastal ja eelmine kord umbes aasta tagasi, 2021.a septembris. Tõsi küll visiitide tihedus ja eesmärgistatus on olnud erinev, kuid üldiselt on tema tähelepanu meie naaberlinnale kasvanud peale seda, kui siia määrati metropoliidiks ja Petseri kloostri ülemaks vaimulik Tihhon (Georgii Ševkunov), keda peetakse Putini nö vaimseks isaks. Ka Petseri kloostri külastus 2018.aastal toimus justnimelt selle isikliku seose tõttu – kohalikud aga on siiani tänulikud seetõttu ära remonditud teede üle.

Vladimir Putini kiindumus õigeusklik-patriootilistesse projektidesse on üldtuntud ning seetõttu on Pihkvamaalegi jagunud raha ja toetust nii eelmisel aastal Aleksandr Nevski ausamba rajamiseks Peipsi järve kaldale kui nüüd ka mälupargi „Россия — моя история“, tulevase ülevenemaalise lastelaagri jms jaoks. Väidetavalt on isa Tihhon saanud oma projektidele kokku toetusi u 20 mlrd RUB jagu.

Mis aga puutub nn usussõja teemat, siis vaat see on üks tõeoolest esma- ja erakordne lugu. KGB kasvandikuna elukutseline küünik Vladimir Putin teab, et flirtimine õigeusuga on kohustuslik osa „rahva isa“ olemiseks. Peale viljastavat nõukogude perioodi pole küll enamik venemaalasi sisuliselt usklikud, kuid absoluutne enamik väidab ennast olevat kiriku juurde kuuluv, ehkki tihti ei teata isegi, kas ollaks mõne koguduse hingekirjas või mitte. Enese nimetamine õigeusklikuks käib lihtsalt „riigivenelaseks“ olemise juurde, ilma selleta oleks nagu kuidagi ebaviisakas, nagu ka ilma kaelaristi kandmiseta.

Sellele näilise religioossusele vaatamata on viited „ususõjale“ ja „saatana vastu sõdimisele“ vene kultuuriruumis võõrad ja pentsikud. Nii pole lihtsalt varem tehtud ... aga miks siis nüüd tehakse? Minu seletus on aga hoopiski seotud mitte venelastega ja võibolla isegi mitte niivõrd Venemaaga. Mõiste „Saatana vastu sõdimine“ on vägagi oluline hoopiski islami kontekstis. Võttes arvesse Venemaal endal kasvavat moslemite hulka (nad on erinevalt venelastest paljulapselised ja seega suurenev segment) ning laiemalt islami-maailmas levinud meeleolusid, on taoline retooriline käik mõistetav.

Venemaa on sõjakäigus Ukraina vastu takerdunud enda jaoks väga ebamugavasse olukorda. Kuna selles takerdumises on oluline roll Lääne abil, mh relvade näol, siis üritab Moskva toimuvat näidata kui sõda Lääne domineerimise vastu tervikuna, sh USA vastu eelkõige ja eraldi.

Selles kontekstis on Saatana kui mõiste mängutoomine juba vägagi küüniliselt ratsionaalne. Ei saa küll kaugeltki väita, et islam ja ameerikavastasus on kuidagi sünonüüm, kuid need rahvad ja riigid, kuskohast Moskva loodab endale sõdureid värvata ja relvaabi saada (näideteks Tšetšeenia ja Iraan), on sellele retoorikale valla.

Seega – vananeva Vladimir Putini isiklik lähenemine õigeusu kirikuga ja nn ususõja temaatika on omavahel küll seotud, aga siiski üsna lõdvalt.

---

lugu ilmus siin

Venemaa natsifitseerub taas

Venemaa ühiskond ei puhastu seni kuni ta seda ise ei taha. Aga seda soovi ei paista ka kuskilt tulemas. Seda välistab seni praeguse Venemaa riiklikult süvendatav enesemüüt enda rollist Teises Maailmasõjas. Paraku saab see soov kasvõi teoreetiliselt tekkida alles mingi ränga katastroofi, nt sõjalise kaotuse järel.

Ukrainale kallaletungi järel vallandus järjekordne väljarännulaine Venemaalt. Lahkusid eelkõige mõtlemisvõimelisemad isendid, kellele ei meeldinud see mis toimub, kes tajusid kurjuse surve tugevnemist. Lahkusid muidugi ka lihtsalt need, kes kartsid ise kahurilihaks sattumist, kuid hetkel on jutt just sellest esimesest kateooriast, intelligentsist ja „välisagentideks“ osutunud ajakirjanikest.

Hetkel on selle seltskonna kõmuliseimaks näitajaks telekanal Dožd, mis kandis oma tegevuse Venemaalt üle Lätti. Avalikult Putini-kriitiline seltskond jäi sealsetele võimudele hambusse sellega, et vabamõtlemist harrastavad ajakirjanikud osutusid siiski ühtlasi ka impeeriumi kui sellise idee toetajaks. Nagu juba korduvalt öeldud, et lihtne on ajakirjanikku välja tuua impeeriumist, kuid keeruline on impeeriumit välja võtta sellestsamast ajakirjanikust.

Suurvene šovinism

Suurvene šovinismi näiteid ei pea kaugelt otsima. Olgu selleks siis Doždi ajakirjanike poolt Läti keelenõuete rõhutatud ignoreerimine. Või teisest küljest Venemaal korraldatavad aktsioonid, mille käigus pannakse burjaate, ingušše või tuvalasi ennast „venelaseks“ nimetama. Aga ka Vladimir Putini sõnades, kus ta suvaliselt võib mingi riigi või rahvuse olematuks kuulutada ning rääkida vajadusest „vabastada põliseid vene alasid ja kaitsta vene inimesi“.

Samal ajal kui Doždi ümber end üles keriv skandaal päädis tegutsemiskeeluga, avaldas sama meeskond oma Youtube kanalil esimese seeria dok-filmist „Ebatavaline fašism“, milles räägitaks Hitleri-Saksamaa ja Putini-Venemaa sarnastest mustritest. Eetrikeeld ja filmi ilmumine ei ole omavahel seotud, sest rohkete arhiivikaadritega ja kommentaaridega dokfilme ei tehta valmis üleöö ning enda renomee puhastamiseks.

Vaatasin filmi ning mida kaader edasi, seda rohkem tajusin kuidas see, näiliselt õige asja eest seisev film (paljastades Putini režiimi ajal pead tõstvat kurjust) tegelikult suuresti sedasama kurjust põlistab. Sest et ta räägib nõukogude stampide keeles, süvendades nõukogude mütoloogiat. Sedasama narratiivi, mida põlistab praegune Venemaa riiklik propaganda.

Kahe sotsialistliku koletise pärandid

See mütoloogia räägib NSVL/Venemaa ohvrilugu. Seda, kuidas tekkis ja toimis kuri saksa „fašism“ (mida ei olnud) ning jätab rääkimata loo, kuidas tegelikult selle asemel tekkis ja toimis saksa natsionaalsotsialism. Seda paarisrakendis ning üksteist toetavalt NSVL sotsialismiga. Kaks sotsialistlikku koletist toimisid üksteist võimendavalt kuni sinnamaani, et nad tükeldasid omavahel Euroopa. Kuni sinnamaani, et omavahel tükeldatud Poola territooriumil alustas (natsionaal-)sotsialistlik Saksamaa rünnakut sotsialistlikku NSVL vastu.

Ehk siis Venemaa rahvas oli koos Saksamaa rahvaga ühtemoodi valmis osalema jäletus plaanis, mille sisuks oli naaberrahvaste alistamine, tapmine ja vägistamine. Saksamaa sai toonase sõja käigus lüüa ning rookis väga valulikult endast välja selle kurjuse alge – enda ülimuslikuks pidamise.

NSVL ei saanud kaotuse osaliseks ning suurvene idee sai sellest ainult toitu juurde. Ja seesama suurvene šovinistlik elajas tegutseb ning õilmitseb edasi, nüüd ilma liignimeta „sotsialistlik“, kuid jätkates Stalini traditsioone naabreid tükeldades, alandades ja ähvardades.

Nii et sisuliselt toimib Venemaa jälle selles samas natsistlikus võtmes, milles ta tegutses enne Teist Maailmasõda. Tegutseb, rääkides seekord vajadusest „denatsifitseerida“ Ukrainat ja kõiki teisi. Ainult et seekord peab Venemaa natsism ehk suurvene šovinism saama kaotuse osaliseks ning siis tekib lootus, et Venemaa rahvad saavad enda „venelaseks“ ehk ülimuslikuks pidamisest üle. Võibolla.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Moskva-Minsk; Kiiev-Washington; Hollandi vabandused orjakaubanduse eest

Selle aasta viimases saates oli jutuks:

- Miks tuli seekord Moskva Minskisse, mitte vastupidi? Mida pidi näitama tavatu trio (Venemaa president, välis- ja kaitseminister ühekorraga!) saabumine Lukašenko juurde?

- Mida näitab ja miks korraldati Zelenskõi visiit Bideni juurde praegu? Kas see on mingi järjekordse Moskva peas eksisteeriva "punase joone" murdmine?

- Hollandi vabandus orjakaubanduses osalemise eest on küll eetiline, moraalne ja üleüldse tsiviliseeritud käitumise näide, kuid niipea kui kunagise ebaõigluse hüvitamiseks hakatakse jagama raha, siis sünnitab see uut ebaõiglust (või vähemalt tajutavat ebaõiglust).

---

Saatejuht oli seekord Pavel Ivanov, saates osalesid Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit.

Разбор полётов: korruptsioon, Schengen, Kosovo, But

Seekord saates neli teemat:

- korruptsiooniskandaal Euroopa Parlamendis, kus väidetavalt leiti kohvritäite kaupa sularaha, lõhnab kas lolluse või lavastuse järgi. Sellisel moel vormistatud altkäemaks ei peaks saama juhtuda siinses kultuuriruumis ning kui keegi Brüsselis tõesti aktsepteeris nii labaselt vormistatud altkäemaksu (kustkohast iganes ja mille eest iganes), siis pidi ta olema säravalt juhmakas.

- Schengeni ruumi laienemine Horvaatiasse ning mitte-laienemine Bulgaariasse ja Rumeeniasse räägib tegelikult samast asjast ehk korruptsioonist, kuid seekord koos migratsiooniga. Nende kolme riigi korruptsioonimäär on umbes samal tasemel, kuid viimased kaks on puht geograafilisel põhjusel rohkem illegaalse rände vahendajad kui esimene

- Kosovo/Serbia konflikti käimatõmbamine on võimalik alati ja nö sõrmenipsust, seda võivad teha nii sisemised kui välised jõud. Kuna sisemised jõud üritavad praegu siiski käitud viisakalt (Serbia soovib saada EL liikmeks), siis tasub pilk suunata väljapoole. Välistest jõududest on nii motivatsiooni kui võimalusi selle sõjasae käivitamiseks Venemaal, kes loodab, et seeläbi õnnestub Euroopa tähelepanu Ukrainalt kasvõi veidi ära tõmmata

- seekordne vangide vahetus USA ja VF vahel tekitab küsimusi - miks vahetati praegusel hetkel niivõrd ebavõrdse kaliibiriga vange? ühelt poolt VF illegaalse sõjalise jõu võrdkujuks kujunenud relvaärimees, teiselt poolt mõne tilga kanepiõli eest kinni võetud sportlane.

Saatejuht seekord Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Ukraina abi Euroopale

Ukraina aitab Euroopat tervikuna ja Eestit eraldivõetuna palju enam, kui me seda endale teadvustame. Seda mitte ainult vene impeeriumi kotka tiibade kärpimisega, Lääne kui sellise vastu suunatud hoobi vastuvõtmisega. Veelgi enam aga sellega, et aidates Ukrainal konkreetses sõjas vastu hakata ja toime tulla, peame me paratamatult endale selgemaks mõtlema suhteid iseenda, oma riigi ja kõigi liitlastega.

Veelgi suurema paradoksina võiks muidugi väita, et selle kõige eest peaksime olema tänulikud puutinlikule Venemaale ning eks selleski oleks oma tõeterake. Kuid ma siiski oletan, et kui Venemaa oleks sarnase agressiooni toime pannud nt Mongoolia suhtes, siis meie reaktsioon toimuvale oleks märkimisväärselt teistsugune. Seega jään oma algväite juurde – küsimus on ikkagi Ukrainas ning selle asukohal nii geograafilises Euroopas kui ka meie kultuuriruumis.

Aidates neid aitame end

Aidates Ukraina põgenikke, vaatame otsa endale kui inimesele ja selles inimeses olevale loomulikule võõrakartlikusele. Aidates Ukrainat majanduslikult, mõtestame oma suhet maksumaksjana kodaniku ja riigi vahel nng üritame ohjeldada küüned-enda-poole olevat mentaliteeti. Aidates sõjaliselt, peame paratamatult arutama liitlas-suhete ja liitude rolli laiemalt, olgu siis Euroopa Liidu või NATO võtmes.

Võttes vastu resolutsioone ja abipakette, sanktsioone jms vaidleme selgemaks enda olemist Euroopana ja eurooplastena, läänelike väärtuste olemust ja kõik muud, mida väljaspool kriisiolukorda jätaks mugavusest mõtlemata. Sest no tõepoolest, miks peaks muidu keegi mõtlema nt Euroopa Komisjoni või OSCE rollile, võimalustele või nende puudumisele. Kui nüüd väga vähesed spetsialistid välja arvata, siis nö keskmise kodaniku vaatevälja ei satuks enamik taolistest teemadest eladeski.

Igasugune kriis kiirendab ja võimendab taolisi protsesse. Aga ühtlasi sunnib ka mõtlema sellele, et igale jõule ja muutusele tekib suisa loodusseaduste kohaselt ja vastasjõud ja soov seda muutust vältida või tagasi keerata. Nii nagu globaliseerumise ajajärk tõi endaga vääramatult globalismivastasust, Euroopa Liidu tekkmine ning süvenemine sellele vastuseisjaid, NATO laienemine ja tugevnemine vastutöötamist.

Mida me võime ette näha

Kui isegi pööraseima unistuse ajel mõelda see sõda homme lõppenuks, siis võib üsna kindlalt ette näha mõningaid protsesse.

Oletame et Venemaa saab lüüa ja läbib karistuste ning sisemise kahetsuse kadalipu – sellega koos pannakse mulda seeme legendile „vanast heast vene ajast“, kui tsaarikull oli veel vägev ja vinge. Kus GULAG ja Stalin aitasid asju lahendada ning iga konn ikka ei ajanud oma õiguste asja!

Oletame et Ukraina väljub sellest sõjast võitjana, hülgab senised korruptiivsed praktikad ja muutub demokraatliku õigusriigi musternäidiseks, liitub sellisena Euroopa Liidu ja NATOga. Juba viis minutit ennem seda hakkab peale ussitamine, et kuidas ikka justnimelt Ukraina on kõiges süüdi ja kuidas ennem kõik loomulikum ning ilusam oli.

Mida me saame ise teha

Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks iga Ukraina, EL või NATO suhtes ebalev oleja kohe Moskva käpiknukk või isegi kasulik idioot. Rõhutan ja kordan – muudatuste pelgus ning soov „elada nii nagu ennemuiste headel vanadel aegadel“ on absoluutselt inimlik ning ühe rollina edumeelsuse kõrval ka populatsioonile kui tervikule vajalik.

Mida ma agan tahan öelda, on see, et ukrainlaste poolt peetav kangelaslik vabadussõda võimaldab muidu mugavustsoonis ja rahulolus loiuks ja bürokraatlikuks muutunud Euroopal end üles raputada. Igal inimesel eraldi ja riikide ning allianssidena endalt tolm kloppida ning mõelda, mida me tahame saavutada ja mis on nende eesmärkide jaoks sobivad vahendid. Igaüks saab personaalse võimaluse piisk- ja sõnahaaval panustada sellesse tulevikumudelisse, mida väärtustab.

Aitähh sulle selle eest, Ukraina! See veri ei tohi olla valatud asjata. Slava Ukraini!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: vene pagulasmeedia, garantiid Venemaale, nafta hinnalagi ja Mongoolia

- sõnavabadus on üks ülimalt oluline asi, sestap on mõistetav ajakirjanduse huvi ühe meediakanali eetrikeelu vastu. Venemaalt on pagenud palju ajakirjanikke, mh Lätisse, kes on aga üks aktiivsemaid vene propaganda vastu võitlejaid. Pole siis ime, et just seal läksid suusad risti ühe Putini-kriitilise, kuid oma sõnumites ja suhtumises kohati siiski suurvene šovinismi kandva telejaamaga

- Prantsusmaa praegune president Macron soovib olla osaks probleemide lahendusest. Kuid ta ei anna endale aru, et rääkides julgeolekugarantiidest Venemaale muutub ta pigem osaks probleemist ehk siis õhutab Moskvat jätkama senist tegutsemismustrit

- Saksamaa praegune kantsler Scholz rullis ühe mõjukaima rahvusvaheliste suhete alase ajakirja pinnal lahti pika ja programmiliselt julge teksti, millest õhkub ambitsioone ja tegutsemistahet

- Mongoolias tuli rahvas tänavatele, protesteerides riigivarguse vastu ja riik ... selle asemel et rahvast laiali ajad ja kinni panna, plaanib hoopis minna erakorralistele valimistele

Stuudis seekordne saatejuht Pavel Ivanov ning kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ukraina sõjast Välistunnis

Aeg-ajalt tasub üle käia põhipunkte:

- ei saa väita, et Venemaa poole käitumine on ebaratsionaalne, selle käitumise taga olev ratio on lihtsalt teistsugune, nii universaalses võtmes (olla impeerium), kui spetsiifiliselt Vladimir Putini mõttes (soov ära kasutada oma allesjäänud aja-aken)

- Venemaa on olnud suhteliselt edukam sõjaväljal (tema käes on rohkem territooriumi kui enne sõja algust), kuid Ukraina on edukam olnud edukam strateegilises kommunikatsioonis ehk infosõjatandril. Tõlgituna eesti keelde: vene poolel on üha keerulisem oma sõnumit maha müüa nii siseriiklikult (mobiliseerimise mõttes) kui maailmale (miks nad seda sõda peavad). Ukraina poolel on tunduvalt lihtsam veenda nii sisepublikut oma riiki kaitsma kui muud maailma ennast aitama.

- Illusioon, et saab piirduda ainult mittesõjaliste mõjutusvahenditega tänavpäeval, peaks olema purunenud. Majanduslike ja diplomaatiliste hoobade kõrval peab olema nii sõjaline võimekus kui ka selge ja veenev tahe seda vajaduse korral kasutada rohkemaks kui paraadidel.

Saatejuht Janek Luts, kõnelevateks peadeks Rainer Saks ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Prigožini partei

Venemaa politoogid arutavad uue, radikaalse parempoolse partei loomise üle, tingnimetusega Prigožini partei. Küsimus pole mõistagi selles, et nn Putini kokana tuntud palgaarmee juht Jevgeni Prigožin oleks selline karismaatiline juht, kellel oleks oma massiline järgijaskond ning kes suudaks taolise populaarsuuse najal ise poliitikasse tulla. Küsimus on selles, et on vaja lahendada mõned ühiskondlikud probleemid, millest osa on universaalsed ja teised Venemaa-spetsiifilised.

Universaalne on see, et iga sõda muudab ühiskonda. Kui sõda on piisavalt suur ja sellest käib läbi märkimisväärne osa elanikkonnast, siis tekib reeglina efekt, mida meie siin Eestis võiksime nimetada „vabadussõjalaste ehk vapside efektiks“. Et on olemas hulk mehi, kes on rindelt läbi käinud ja veelgi suurem osa neid, kes isegi pole reaalselt sõjas olnud, kuid kelle psüühika on paratamatult pihta saanud.

Sõltumata sellest, et kas sõda võideti või kaotati, need inimesed radikaliseeruvad mõne aja pärast. Nad muutuvad oma riigi ja võimude suhtes karmilt kriitiliseks. Nemad on ju oma riigi eest verd valanud ja nüüd toimub siin riigis kurat teab mis. „Kas me selle eest võitlesime?“ – tuleb tuttav ette?

Sõjajärgne raev

Need mehed on näinud elu karmimat poolt, kus asjad on jõhkralt must-valged: sa kas tapad või sind tapetakse. Mingeid sisulisi kompromisse selles mõõtkavas pole. Ja nüüd peavad nad vaatama, kuidas poliitikud tegelevad pideva lehmakauplemisega ja lõputute kompromissidega. Loomulikult tõmbuvad selle peale rusikad rulli ning raevukad loosungid leiavad innustunuid järgijaid.

Novot, sellesama tekkiva ühiskondliku painega peavadki Venemaa poliit-tehnoloogid juba praegu tegelema. Igaks juhuks juba ennetavalt, sest stiihilisi arenguid Venemaal ei armastata.

Ja nüüd juba tulebki mängu Venemaa spetsiifika. Praeguse sõja äratuntavaimaks näoks ja nimeks on kujunenud mitte mõni minister või armeekindral, vaid kriminaal. Pikalt vangis istunud Jevgeni Prigožin, kes nüüd tegeleb topelt-kriminaalse sõjapidamisega. Topelt-kriminaalsega ainuüksi Venemaa enda seadustiku kohaselt. Esiteks on palgaarmee kui selline Venemaal keelatud nähtus. Teiseks vanglatest inimeste väljatoomine ilma mingisuguse õigusliku kattevarjuta ja neile relvade kätteandmine.

Kolmas kriminaalsuse moment lisandub Venemaa agressioonile veel rahvusvahelise õiguse mõttes, kuid see ei huvita antud hetkel Moskvat karvavõrdki. Kehtiv rahvusvaheliste suhete ja õiguse süsteem on Moskva meelest niikuinii ebaõiglane ja see tuleb sõjakaosesmurda – üsna sarnane tees XX sajandi alguses, kus Lenini ümber koondunud punt nägi vajadust varasem elukorraldus, Vene riik ja ühiskond oli vaja murda terrori ja õuduse abil.

Ängi kanaliseerimine

Aga tuleme tagasi nn Prigožini partei idee juurde. Väga lühidalt – Venemaa poliit-tehnoloogiline seltskond annab endale aru, et lähitulevikus tuleb midagi peale hakata ühiskondliku raevuga. Olgu sõja lõpp missugune tahes, osa inimestest hakkavad nõudma verd ja nüüd juba riigis sees. Sest et asjad on valesti (pole üleüldse oluline, missugused asjad ja mispidi „valesti“).

Selle ühiskondliku paine kanaliseerimiseks on mõistlik luua uus poliitiline jõud, kes saab selle ängi kanaliseerida. Olgu siis nt korruptsioonivastaste loosungite kaudu stiilis: „tsaar on hea, aga need korrumpeerunud ametnikud on kõik pekki keeranud!“ Või siis isegi õigeuslik-monarhistlike ideede all, ehkki sellele leiab ilmselt väiksema toetajaskonna.

Igatahes peab selline kanal võimaldama lasta ühiskonnast välja sinna sõja ajal ja järel kogunenud aur, suunata see vajalikku kanalisse ning kindlustada sel moel süsteemi üldine turvalisus. Kas selleks sobib vangiarmee juht Prigožin isiklikult või keegi teine, on juba puhtalt poliit-tehnoloogilise vormistuse küsimus.

Aga kuna mulle meeldib oma lugusid lõpetada mingi laiema pildi andmisega, nö loo moraaliga, siis – kõik see kirjeldatu ei puuduta ainult Venemaad, vaid paraku ka Ukrainat. Juhul kui see sõda saab olema Ukraina jaoks võidukas (olgugi suure vere hinnaga), siis saab ka neil olema oma „vabadussõdalaste fenomen“.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Poola raketijuhtum, G20, EL poliitika VF suunal, Herson

Eilses saates tuli esimeseks teemaks mõistagi Poola territooriumile kukkunud miski. Rakett või kaks. Vene või Ukraina. Olgu või marslaste rünnak, aga NATO peab siit oma järeldused tegema nii ehk naa. Kõige adekvaatsem järeldus oleks Ukrainale tõhusama õhutõrjevõimekuse andmine.

Teiseks G20 tippkohtumine. Või siis ikkagi G19, kuna hirmunud Putini asemel tuli kohale Lavrov, kes omakorda lahkus ürituselt rutakalt

Kolmandaks EL võimalik uus Venemaa-poliitika. Tänu Putini jõhkratele valearvestustele on tekkinud vähemalt lootus, et EL liikmesriikidel tekib mingisugunegi soov see poliitika omavahel kooskõlastada.

Neljandaks Hersoni loovutamine Venemaa poolt - ehk siis Venemaa lahkus Venemaalt, nii totakalt kui see ka ei kõlaks.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Venemaa kriminaliseerumine

Ükskõik missugune ei saa olema selle sõja tulemus Venemaa jaoks riigina, on üks tulemus ühiskonna jaoks paratamatu - Venemaa ühiskond muutub kriminaalsemaks. Jälle.

II MS eel ja aegu käis suur osa Venemaa elanikest läbi vangilaagritest. Ellu jäid ja tagasi tulid mitte intelligentsemad ja parimad nendest, vaid need, kes suutsid ellu jääda. Aastakümneteks muutus sealses ühiskonnas nö autoriteediks mees, kes on vangist ja/või kroonust läbi käinud.

Sõjaväe eliit kriminaliseerus (kuna enamik ohvitsere olid saanud vanglakoolituse), sinna toodi sisse vangla-eetika. Sõjaväest käis läbi enamik NSVL meestest ja tõid sealt selle suhtumise tagasi igasse viimasesse kommunaalkorterisse ja kolkakülasse.

Tätoveeritud riik

Ka tsiviilis sattus juhikohale mees, kellel oli autoriteeti (olgu siis jutumärkides või ilma) ning kelle sõnal oli kaalu. Tavaliselt olid sellisel tegelasel kas kapis pagunitega munder või kätel tätoveeringud. Või siis mõlemad.

Suurlinnade/ülikoolide juurde koondunud intelligendid-munapead polnud toonases ühiskonnas kunagi tooniandja ega normiseadja, filmides helge kangelane ega ammugi mitte poisikeste rollimudel.

Selle kõige najal ja ajal jõuti 1990’tel, riigi vägivallamonopoli murenemise ajal omamoodi kulminatsiooni. Ellu jäid jällegi karmimad, lokkav kuritegevus, omavahelised arveteõiendamised ja massiline narkomaania oli normaalsus üheskoos vaesusega. Meelelahutuse põhivorm – telekast lõputu joruna voolavad krimifilmid ja telesarjad vormis teadvust edasi.

Vabanemise illusioon

Vahepeal näis hetkeks, et Venemaa on sellest arengust välja murdmas. Tõsi küll, näis jällegi neile (minusugustele), kes külastasid peamiselt suurlinnu ja suhtlesid ülikoolide juurde koondunud intelligentide-munapeadega. Omasugustega.

Nüüdne kuritegelik sõda paiskab Venemaa ilmselt veelgi rohkem tagasi. Võib küll vaielda, kas Putini usaldusaluse Jevgenii Prigožini värbamiskampaania vanglatest rindele on ikka selle ajendiks? Või on see pigem iseloomustav detail, kuhu sealne ühiskond/eliit on jõudnud, et taoline röövsõda ja vangide värbamine kahurilihaks on põhimõtteliselt võimalik.

Elu mitte seaduste, vaid „mõistete“ (vene keeles по понятиям) järgi on muutunud Venemaal ka riiklikult valdavaks, sh ka välispoliitikas. Kui kõike otsustab võime endale allutada ja/või siis vähemalt koostööle kallutada.

Ennast võimendav mudel

Venemaa juhtkond ja selle ümber siblivad inimesed on enamasti jõuamentkondade taustaga. Nad ei oska ega tahagi kasutada muid tegutsemismudeleid. Sellest ka loosungid: „võime korrata“ ja muu jõudu ülistav suhtumine. Mitte ainult eliidi, vaid ka rahva hulgas.

Nüüd on sellel kõigel suur tõenäosus ainult süveneda. Vahet pole, kas Venemaa Föderatsioon kui riik selles sõjas võidab või kaotab. Uus annus „kriminaalset romantikat“ on taas ühiskonna vereringlusse süstitud. Kui peaks aga olema juba käivitunud sündmuste ahel, mis viib riigi sisulise lagunemiseni – ehkki formaalselt võib Venemaa koos Moskvas asuva pealinnaga alles jääda – ning riigi vägivallamonopol nõrgeneb (mida ju Prigožini tegevus ilmselgelt näitab), siis ... siis jäävad jällegi ellu tugevamad.

Mis on sellise mõttekäigu kokkuvõte? Aga ilmselt üsna üks – idapiiri täiemahulisest väljaehitamisest kogu Euroopa piires pole pääsu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Saksamaa, Türgi

Seekordses saates:

- kas võimalik nihe USA paralmendi alamkojas võib tähendada ka nihet USA välispoliitikas

- Venemaa / Prigozhini ülestunnistused USA valimistesse sekkumise kohta

- Saksa kantsleri visiit Pekingisse

- kas Saksamaa nihkub vasemale?

- Türgi mitmetahuline enesekehtestamine

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Türgi rammusad päevad

Türgi on suutnud end praegustes segastes seisudes mängida vägagi soodsatesse seisudesse. Tema käes on jäme ots nii Ukraina viljaveos kui laiemalt kogu Musta mere kontrollimises. Türgi saadab väinadest tagasi vene sõjalaevu (mitte päris Ussisaare kursil, aga umbes samas suunas). Türgi keelas oma õhuruumi sisenemise nendele vene lennukitele, mille Venemaa oli Lääne kompaniidelt kaaperdanud.

Türgi on suutnud koguni panna Rootsi tegema olulist muudatust oma julgeolek-seadustikes ja koguni põhiseaduses (see pole küll veel toimunud), lubades muidu mitte anda oma heakskiitu Soome ja Rootsi liitumisele NATO'ga.

Türgil on kõvasti laiemaid ambitsioone, kasvõi Kesk-Aasia energiakandjate jms kaubavoogude osas, Süüriast rääkimata. Kuna aga telepurk küsis antud hetkel Türgi-Vene partnerluse kohta, siis selles bilateraalses paaris tantsitab hetkel Türgi Venemaad, mitte vastupidi

---

Uudislõik nähtaval siin

Protestipõhine rahvusvaheliste suhete süsteem ehk Solvatute internatsionaal

Protestihäältele tuginev enesekehtestamine poliitikas on üks igivana võte. Üsna lihtne skeem: a) tuleb leida üles need, kes pole oma eluga rahul; b) teha raulolematutele selgeks, et hädades on süüdi NEED teised; c) pakkuda välja „lahendus“ – olge meie poolt, meie küll me NEILE veel koha kätte näitame!

Sisepoliitikas sellise võtte kasutamine kaasneb populismi klassikaga, rääkides halvast võimust ja heast / süütultkannatavast rahvast. Vastandades ja lubades enamasti lollakalt lihtsaid loosungeid, mis justkui peaks lahendama mingeid probleeme. Jagades veidike tasuta nänni, näidates lubadust saada lõputult hüvesid mittemillegi tegemise eest.

Venemaa üritab nüüd teha sama rahvustevaheliste suhete süsteemis. „Nendeks“ ehk süüdlaseks on kollektiivne lääs, kogu see seltskond, kes on suutnud asjade senises seisus paremini toime tulla. Kannatajateks ehk siis antud skeemis „heaks rahvaks“, kes on ebaõiglaselt millestki ilma jäetud, on see „Maailma enamik“ (just selliselt, suurtähtedega, armastataksegi kirjutada venekeelses meedias „Мировое большинство“).

Mitte-lääne ühendamise korduvad katsed

Venemaa on üritanud seda „mitte-lääne“ maailma ühe mütsi alla ühendada juba ammu – noh ja mõistagi muuta ennast kui mitte selle vastanduva poole juhtfiguuriks, siis vähemalt asendamatuks koostisosaks. Selleks, kes on võimeline jagamaka hirmu ja armu.

Hirmu jagamisega ehk siis sõjalise võimekusega on Moskval viimasel ajal teadupärast veidi räbalasti, siis proovitakse selle teise ehk armu poolega. Või kui soovite, siis piitsa ja prääniku analoogi mõttes pakkuda porgandit.

Ukraina viljalepingu ümber palju vett üles sogades üritab Moskva jätta muljet, nagu tema oleks ainuke, kes hoolib vaestest ja nälgivatest arenguriikidest. Jättes mõistagi mainimata, et Ukraina vastu sõda alustades ja hiljem Ukraina vilja varastades ning väljaveole takistusi luues on ta ise kogu jama peasüüdlane. Nüüd üritab ta Aafrika riikide hulgas populaarsust võita sellega, et lubab 500 tuh tonni tasuta laiali jagada. Ja oh üllatust, kohe hüppab esile ei keegi muu kui Jevgeni Prigožin, kes pakub välja et see vili tuleks viia riikidesse ... kus tegutseb Wagneri grupeering ehk Prigožini eraarmee.

Probleemid enesekehtestamisega

Väikese kõrvalpõikena – nii Prigožinil kui Kadõrovil lubati luua oma eraarmee (tegelikult küll suuresti Venemaa enda rahade eest) selleks, et lahendada või vajadusel luua probleeme väljaspoolt Venemaa õigusruumi (sest ka Tšetšeenia sisuliselt on väljaspool seda). Lootuses, et juhul kui ühel või teisel tekib ambitsioon seda jõudu kasutada Venemaal sees, siis on Moskval piisavalt vägevust, et need katsed maha suruda. Nüüd on jällegi selle va vägevusega lood nii nagu nad on.

Aga tagasi tulles selle Solvatute internatsionaali juurde, siis ega selleski pole põhimõtteliselt midagi uut. Igasuguseid alternatiivseid liite ja ühendusi on üritatud luua ju varemgi, kuid ükski nendest pole muutunud milleksi ligilähedaselt sama võimekaks kui EL, NATO’st rääkimata. Noh ja ÜRO kui (Moskva meelest) samasuguse USA käepikenduse alternatiivitusest saab ka Moskva ise seni veel aru. Vähemalt seni, kuni Moskval lubatakse istuda ÜRO Julgeolekunõukogus. Kui enam ei lubata, küllap siis käiakse välja ka mingi alternatiivi idee.

Kokkuvõtvalt siis näeme me populismi kandumist rahvusvaheliste suhete tasemele. Venemaa üritab kokku klopsida mingit seljatagust endale, kelle nimel rääkides saaks ennast tunda vähegi väärikamana. Või kui muud ei õnnestu, siis tasuta teravilja jms jagamise lubadusega saada enda poolt hääletama vähenegi kogus riike ÜRO’s – tõsi küll, viimaste aegade hääletamised näitavad selle toetuse vähesust. Seda kõike võiks muuta Hiina, kuid nende filosoofia ei luba asuda kaotuse poole liikuva jõu poolele
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Valdai, Prigožin, Hiina, Taani

- Valdai klubi nimeline foorum Venemaal oli pikki aastaid välispoliitilise taseme näitamise koht. Omal veidi kärbunud ja soovmõttelisel moel on ta seda siiani - ja taoline muudatus on kõnekas

- Jevgenii Prigožin - kas sellel mehel on ambitsiooni ja võimekust olla midagi enamat kui kriminaalsete jõudude peal kosunud ärimees?

- Hiina - USA vastasseis - kas probleem on Taiwanis või Suure Punase Juhi peas?

- Taani valimised: suurepärane näide sellest, kuidas toimib tõepoolest vaba liberaalne esindusdemokraatia

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Näita mulle oma poolust ...

... ja ma ütlen, kes sa oled.

Venemaa kui hääbuv impeerium üritab kogu maailma mõtestada läbi imperiaalse mõttemudeli. Selle kohaselt on maailm alati jagunenud sõltuvus-suhete alusel mõjutsoonideks ning sama mudel jätkub praegugi, lihtsalt selles on toimunud ja toimumas muudatused.

Iga-aastase Venemaa mõjuka mõttekoja Valdai klubi istungi temperatuuri mõõdab Venemaa ühe helgeima välispoliitilise mõtleja Fjodor Lukjanovi mõttekäik: „monopolaarse maailma lõpp on juba toimunud, kuid huvitav on see, et mis saab edasi?“

Mõttekäik tervikuna on aastakümneid vana ja valdkonna inimeste jaoks tülpimuseni ära korratud, kuid käigem see uuesti üle. NSVL-USA vastasseisu ajal kehtis bipolaarne maailm, NSVL lakkamise järel monopolaarne (loe: USA-keskne), selle asemele peab tulema multipolaarne. Selles uues-vanas maailmas peaks tekkima siis nt 10 keskmega maailm (5 või 12 keskmega, see pole oluline, küsimus on põhimõttes).

Julgeolek poolustele

Valdai selleaastase ürituse pealkiri oli: „Maailm peale hegemooniat: õiglus ja julgeolek kõigile.“ Läbiv mõte: siiani oli USA dominant ja ka kogu rahvusvaheliste organisatsioonide süsteem oli vaid USA käepikendus. Selle idee kohaselt jagus senises maailmas julgeolekut vaid USA liitlastele, ülejäänud pidid kuidagi kohanema.

Miks ma ennem kasutasin sõnu: „selles uues-vanas maailmas“? Aga seetõttu et enamik Venemaaga ühes taktis hingajaid ja maailma mõtestajaid on kinni imperiaalses maailmamudelis. Teistsuguseid Valdaisse aga ei kutsuta.

Selle ideestiku põhimõte on üks: kuningat teeb saatkond. Ehk siis „poolus“ saab selles maailmas olla vaid riik, millele alluvad teised. Olgu lihtlabase sõjalise jõuvahekorra või nö tsivilisatsioonilise kuuluvuse tõttu. Aga peamine, et see on hierarhiline mudel, olgu siis kas globaalses või lokaalses võtmes. Teisiti olla ei saa. Sa kas oled ülem (ja sul on seetõttu õigus), või sa oled alluv (ja siis vaata punkt üks). (venekeelses versioonis: я начальник, ты дурак; ты начальник, я дурак)

Kui palju on selle mudeli pooldajaid?

Selliseks multipooluseliseks maailmaks tõepoolest sobituvad nt Venemaa ja Hiina oma mõttemudeli tõttu. Samasse ritta / kolmnurka üritavad Moskva geopoliitilised rähklejad kanda ka Indiat. Tõepoolest, Indial on ajaloos olnud imperialistlikke perioode, kuid minu teada praegune India ei ilmuta taolisi ambitsioone (tal on Hiina ohjeldamisegagi piisavalt tegemist).

Jällegi läbi Venemaa vaatenurga (mis on ka paljudesse meie kaasmaalaste peadesse nakkusena kandunud) on ka Euroopa liit kõigest üks impeerium, täpsemalt Saksamaa oma. Muude, nt läbi väsinud BRICS skeemi joonistatavad „poolused“ Lõuna-Aafrika ja Brasiilia näol on üsna samamoodi pigem nakkuselevitamise skeemi soovmõtlemine kui tegelikkuses toimiv maailmapilt.

Aga jätame need muud võimalikud poolused praegu kõrvale, meid huvitab hetkel siiski meie lähim kuripoolus ehk enda gravitatsiooni pärast muretsev imperiaalsete vaevuste käes visklev Venemaa.

Laguneva impeeriumi mõttemudel

Kui Venemaa on poolus (jutumärkidega või ilma), siis kes on tema satelliidid? Valgevene. Tinglikult ka Armeenia. Ja kõik? Kasahstan kipub eemale libisema, vaatamata Gruusia ja Ukraina hoiatavatele näidetele – Moskva karistab sõltuvusest lahkuda soovijaid.

Kui nüüd Venemaa peaks Ukraina sõjas lüüa saama, siis laguneb ilmselt ka muu võrgustik, nii nagu juhtus NSVL lagunemise aegu. Seetõttu üritabki Moskva näidata kõigile oma poolust nii nagu suudab, olgu või vere hinnaga. Pidades samal ajal konverentse, mille pealkirjaks on „õiglus ja julgeolek kõigile“.

Ainult et tegelikkuses ei soovi nad kõigile võrdset, vaid enda poolt valikuliselt jagatavat julgeolekut. Ümberjagatavat ja tagasivõetavat vastavalt impeeriumi soovile. Sest et teistsugust maailma nad ei tunne ega tahagi tunda.

Kogu selle loo moraal on aga peeglisse vaatamises – kas ka meie oleme impeeriumimeelsuse toetajad? Või usume allumis-suhete asemel võrdpartnerluse võimalikkusse sõltumata sõjalise jõu vahekordadest? Kanname endas holopi mentaliteeti ja otsime tugevat kätt? Või usume vaba tahte võimalikkusesse?

---

lugu ilmus siin

Igor Taro UKRAINA PÄEVIK 27.10:

Kuna Igor Taro on FB poolt jälle blokeeritud, siis ulatan oma abikäe ja -blogi
---
Ukraina üksused jätkavad positsioonisõda ja kurnamislahinguid vene okupantide suhtes. See tähendab, et rinne püsib enam-vähem stabiilsena. Ukrainlased keskenduvad põhiliselt kaudtulelöökidele - vastsele kaotuste tekitamisele tagalas ja logistika häirimisele. 

- Donetskist idas asuva Šahtarski naftatsisternide tulevärk sai järje. 

- Bahmuti linnast vene okupantide väljatõrjumine oli edukas, kuid need kipuvad tagasi. 

- Ukraina pool kinnitas taas sõnumit, et Hersonis on vastase jõud arvatavast suuremad. 

Vene okupantide kaotused Ukraina peastaabi andmeil olid päeva alguse seisuga järgmised - isikkoosseisu 69220 (+320), tanke 2631 (+3), soomukeid 5364 (+13), suurtükke 1690 (+4), raketiheitjaid 379, õhutõrjesüsteeme 192, lennukeid 271, helikopter 249 (+1), droone 1398 (+19). 

Pidevad õhuhäired segavad ukrainlaste igapäevaelu ja riigi majandustegevust. Möödunud päeva jooksul oli Kiievis tööpäeva sees viis õhuhäiret väga lühikeste vahedega. Selgituseks, et iga õhuhäire ei tähenda tingimata pommitamist. Igakord kui Valgevene lennuväljadelt tõusevad õhku vene sõjalennukid, antakse Ukraina pealinnale ja piirnevatele oblastitele õhuhäire - see tähendab, et inimesed peavad suunduma varjenditesse, töö katkeb. Vene okupantide jaoks on selline häirimine üsna odav ja ohutu, kuna ei pea isegi rakette kulutama ega riskima Ukraina territooriumi lähedale lendamisega. Ukrainlased ju ei tea, kas lennukitest lastakse midagi või mitte. 

Öise droonirünnaku järel sai pihta üks oluline energiataristuobjekt Kiievis. Droonid lasti välja Valgevene territooriumilt ja see oli juba kümnes selline juhtum, teatas Ukraina peastaap. Valgevene jätkab Venemaa agressiooni toetamist, lubades vene sõjaväelaste kasutada enda territooriumi ja taristut rünnakute korraldamiseks naaberriigi suhtes. Enamik nendest droonidest lasti alla, kuid ühel siiski õnnestus õhukaitsest mööda pääseda. Seega on Kiievis taas plaaniliste katkestuste asemel planeerimata elektrikatkestustega stabilisatsioonirežiim. Ukraina pealinn tarvitab umbes kuni 1200 megavati ulatuses elektrienergiat, kuid varustusvõimsust on hetkel saadaval kuni 800. Seega on 30-protsendiline puudujääk. Energeetikud on küll üritanud teha plaanilisi katkestusi mingisuguse eelaavaldatud graafiku põhjal, kuid reaalsuses lülitab ülekoormuskaitse osad liinid automaatselt välja, kui tekib üleekoormamise oht. Ukraina on küsinud USA-lt ka täiendavaid lühimaa õhukaitsesüsteeme, mis oleksid lihtsakoelisemad NASAMS ja IRIS-T süsteemidest ja võimaldaksid Iraani päritolu odavate droonidega tõhusamalt hakkama saada. See tähendab, et IRIS-T saab nendega väga hästi hakkama, aga väljalastava raketi maksumus ületab paljukordselt nende droonide maksumust ja seetõttu pole tegu majanduslikus mõttes tõhusa kaitsega. 

1) Luganski operatiivsuunal Svatovo ja Kreminna vahel jätkub ukrainlaste poolt vene okupantide survestamine Svatovo ümbruses. Svatovo on ülemine punane ring nr. 1-ga märgistatud kaardi piirkonnas. Markeerisin need ukrainlaste mõjutamise suunad siniste nooltega. Alumises punases ringis on põhjaosas Kreminna ning lisaks mahub sinna ka Rubižne, Severodonetks ja Lõssõtšansk - tegu on väikesel alal kompaktselt koos asuva linnastuga. Seal üritavad venelased teha vastulööke Kreminnast põhjapoolt ja sellest punasest mullist lõunast Lõssõtšanski poolt Bilogorivka platsdarmile, kus on kaitses ukrainlaste rahvuskaardi jõud. Hoolimata Bilogorivkale viimase kümnekonna päeva jooksul pidevalt antavast turmtulest, on ukrainlaste positsioonid seal seni vankumatud. Siiski tuleb kokkuvõttes korrata eilset tõdemust, et aktiivset pealetungi ukrainlaste poolt seal hetkel ei toimu. Põhjuseks on ilm ja ilmselt ka tulemuse saavutamiseks piisava löögirusika puudumine hetkel. 

2) Bahmuti suunal kestab miskit 21. sajandi alguse jaoks kujuteldamatut. Vene vangidest koosnev "eraturvafirma" jätkab katseid Bahmuti linna hõivamiseks. Kokku on see üritus neil kestnud juba üle 80 päeva. Umbes üleeilse seisuga tegi Ukraina vägi seal eduka manöövri ja lükkas kinnipeetavad tagasi. (Selle kohta käiva 24.10 teksti on FB praegu mu seinalt eemaldanud ja liigitanud selle vihakõneks, kuigi tegu oli sõnastuse osas neutraalse tektiga, kus polnud isegi piiripealseid nalju, kõnelemata mõnest teravamast sõnast okupantide kohta.) Jutt oli tööstusalade vabastamisest Bahmuti linna idaserval. Üks oli asfalditehas ja teine betoonitehas. Praegu on need lihtsalt sellised elutud platsid. Betoonitehas asub linnas sees ja sealt olid ka visuaalsed materjalid ukraina vormis võitlejatega, asfalditehas asub linnast väljas - seal pole asjad nii selged. Samamoodi kestavad lahingud ka linna lõunaküljel paari kilomeetri kaugusel linnapiirist Ivanhradi ja Opõtne asulate serval. 

Hetkel tundub, et Bahmuti lõigul täidavad ukrainlased samu eesmärke, mida täitis suve alguses Severodonetski suund - ehk jõuliselt pealetungiva vastase ressursi ammendamine. Eile nimetatud vene okupantide kaotused viimase 1,5 kuuga - 9000 meest, on üsna jõhker. See teeb keskmiselt 200 tükki päevas ehk tegelikult mahub ta ka ametliku statistikasse, mis sel perioodil on olnud igapäevaselt mitu korda suurem. Ja ka varem on hinnanguna antud, et Venemaa kaotab seal vähemalt ühe roodu (100+) päevas, aga tõenäoliselt oluliselt rohkem. Bahmuti linnas (kaardil sinise ringi sees) on veel ka rahumeelseid elanikke alles, eile läks kinni viimane suurem toidupood. Tööd jätkavad ainult väikesed jaemüügipunktid ja mõni apteek ja seda ainult kella 13-ni päeval. Ilmselt on nii ohutub. Üldiselt seal linnas eriti tervislik elada pole, sest raketi- ja suurtükituli ulatub ka sinna. 

3) Donetski operatiivsuunal on kaudtulelööke saanud Avdiivka, Krasnogorovka, Pervomaiske, Marjinka ja Novomõhhailovka asulad. Need on põhimõtteliselt ka vene okupantide rünnakute sihtmärgid, kuhu nad on üritanud edeneda. Loogika on seal lükata ukrainlased Donetski linnast võimalikult kaugele, sest rindejoon jookseb sisuliselt mööda linna piiri juba aastast 2014. Möödunud päeval prooviti seda Marjinkas, mis on Donetski Petrovksi linnaosaga piirnev asula. Ja Krasnogorovkas, mis on Avdiivkast (Donetski loodepoolse satelliitlinna) lõunapool. 

Eelmise päeva sissekandes oli juttu Donetskist ida asuvas Šahtarskis toimunud kütusetsisternida plahvatusest. Nüüd see lugu sai järje. Pärast esimest ukrainlaste raketilööki raudteejaamas seisnud kütuselaadungile tegid vene propagandistid võiduka uudisvideo sellest, kuidas tublid tuletõrjujad kustutasid 24 tsisterni ja suutsid pääste veel 42 tsisterni põlengust ja plahvatustest, samuti nagu lähedalasuva taristu. Ega siis kaua aega selle video avaldamisest mööda ei läinud, kui sinna lendas järgmine pakett HIMARS-i rakette ja lõõmas juba kõrvalasuv naftahoidla ning võimalik, et ka uued tsisternid. Aga eks järgmisel päeval annavad need okupantide nupumehed teada, mis seis on ja kas tasub veel lasta. Sinine tärn Donetskist idas ongi seesama koht. 

4) Zaporižžja operatiivsuund tuleks vist ikkagi lõunarindest läänerindeks ümber nimetada, kuna seal on pidevalt muutusteta olnud. Vähemalt rindejoone kulgemise osas. Eks seal mingeid muutusi ikka toimub, sest kaudtulelöögid kestavad üksteise positisioonide pihta ja vene okuopantide poolseid lööke polegi nii vähe. Punaste tärnidega on jälle põhisuunad uuendatud. 

Melitopoli linnapea sõnul (kes asub okupeeritud alast väljaspool) jätkub seal sissetoodud õpetajate äravool. Eks neid on hirmutanud see perspektiiv kui Harkivi oblasti alad järsku vabastatid ja tekkis küsimus, mida teha kollaborant- või okupant-õpetajatega. 

Midagi kahtlast toimub ka Zaporižžja tuumajaamas (pruun ring kaardil) - Ukraina aatomiagentuur on palunud rahvuvahelisel aatomienergia agentuuril uurida, mis ehitustegevust seal venelased ellu viivad, mille kõrvale ei lubata tuumajaama töölisi. Tasub vast meenutamist, et algselt soovisid venelased tuumajaama enda energiasüsteemi ühendada, kud koheselt juhtus mõnede elektriliinidega väike õnnetus. Tuumareaktorid hetkel elektrienergiat ei tooda ning jaam töötab ainult jahutusrežiimis. Nagu tuumaelektrijaamades ikka, on ka seal olemas lokaalne jäätmetehoidla, kus on üle saja konteineri. Ukrainlastel on selles suhtes väike kartus, ega vene okupandid pole seal hoidlas vargil käinud, sest räpase pommi udujuttu hakkasid nad ikka nii suure innuga ajama, et tekkis kahtlus, kas polegi äkki plaani mingi jälkus seal ellu viia, mida USA ja teised liitlased ei saaks klassikalise tuumarelva kasutamisena klassifitseerida. Jaama võimsus on ju kuus täismõõtmetes reaktorit ehk umbes neli korda niipalju, kui on Eesti tiputarbimine. Euroopa suurim tuumaenergiarajatis ja Ukraina jaoks korralik elektrienergia ekspordivõimekus, mis praegu seisab. Kui Venemaal seda endale ei õnnestu saada (mis on neile tegelikult rahvusvahelise aatomienergia agentuuri poolt ka selgeks tehtud), siis loodetavasti ei teki neil ka soovi teha nii, et mitte keegi saaks seda jaama enam kunagi kasutada. 

5) Hersoni operatiivsuuna osas jätkus Ukraina poolelt rõhutamine, et Dnepri paremkalda vene okuopantide grupeering on varem arvatust oluliselt suurem ning ilmselt seal kiiret lahendust ei tule. Varem oli nimetatud arve suurusjärgus 20 PTG-d või natuke peale, see tähendab kuni 20 tuhat isikkoosseisu. Uus pakkumine on juba üle 30 tuhande. Kontsentratsioon on tõesti suur. Samas Ukraina peastaabi teadetest võib järeldada, et nende kaudtule intensiivsus on langenud - varem oli see tüüpiliselt 25-30 asula pihta, möödunud ööpäeva seisuga ainult 15. Samuti on ukrainlased hävitanud seal möödunud ööpäeval lennuki Su-25 ja helikopteri Ka-52, mis lähevad loosi enamasti kaudtulevõimekuse puudujäägi tõttu. 

Ukraina luure kinnitas ka edukaid tabamusi Berislavi linnas, mis on Hersoni oblasti põhjapoolse grupeeringu osa peamine logistikakeskus. 

Ju siis jätkub ukrainalstel ka sellel operatiivsuunal hetkeseisuga vastase tulega viilutamine distantsilt ja nende varustamise häirimine. Pärast viimast pealetungisööstu Krivõi Rigi suunalt põhjast pole ukrainlased seal ühtki asulat kaotanud, nii et olukord rindejoone osas püsib stabiilne, aga säravaid uudiseid ka veel pole. 

Nagu ennist juba mainitud, siis varasemast erinev päevaiku avaldamise viis on tingitud FB platvormi asjapulkade omapärasest kogukonnastandardite tõlgendamisest ning väga tugevast vastutegevusest teatud jõudue poolt, kes ei soovi neid tekste avalikus ruumis näha. See katsetamine kestis kogu eelneva nädala ja olen selle kohta ka FB seinal vihjeid jätnud. Kirjutasin ka asjakohastele tegelastele juba mõne päeva eest, et asi paistab üsna kahtlane, kui täiesti erinevaid postitusi üritatakse kogu aeg raporteerida. 

Kahel korral mulle sel nädalal kehtestatud piirangud võeti mõne minuti jooksul maha enne, kui jõudsid üldse reageerida, ja vabandati juhtunu pärast. Kolmandal korral sama skeemi järgi toimides jäi piirang kehtima ja esimesest katsest oluliselt kangemana - mitte enam 24 tundi, vaid 72 tundi. Probleem on siin selles, et FB kasutajatel pole võimalik aru saada, kes ja mikspärast sellist info eemaldamist teostab. Kui meediaväljaannetel on toimetus taga - vastutavad isikud, kes peavad oma meediapoliitikat põhjendama, siis siin on üks anonüümne masinavärk ja selgitused ei paljasta põhjust ega võimalda hinnata selle paikapidavust. Igaüks võib 24.10 päeviku ettekandet teistest avalikest allikatest üles otsida ja veenduda, et seal mingisugust vihakõnet ühegi rahvuse või isiku suhtes pole. Muidugi vene okupantide omaksed võivad arvata, et neid peaks kangelaslike vabastajatena käsitlema, kuid loodetavasti pole platvorm sellist poliitilist seisukohta omaks võtnud. Igal juhul pole tegu keskkonnaga, mille peale saaks iga hetk kindel olla ja tuleb tekitada alternatiivseid infojagamise viise - seda on antud juhtum kindlasti kinnitanud. See on kindlasti suur mõttekoht ühiskonnas, mis on muutunud sotsiaalmeedia infovoogudest üsna sõltuvaks.

VF kaitseministeerium: „me sõdime satanismiga“

Venemaal on olemas kaitseministeerium. Tõsi küll, nagu Igor Taro seda tabavalt tituleerib: „sõjakuritegude ministeerium“. Sellel ministeeriumil on mh olemas sõjanduslik/sõjateaduslik ajakiri „Вестник военного образования“, mille veebilehel leidub rubriik „Soovitame“.

Selles rubriigis leidub trükis nimega „ELAN, VÕITLEN, VÕIDAN. Reeglid eluks sõjas“ (ЖИВУ, СРАЖАЮСЬ, ПОБЕЖДАЮ"Правила жизни на войне"). Seletava kirjena: „Kogumik on mõeldud VF sõjaväelastele, kes võtavad osa sõjalisest erioperatsioonist Ukrainas, ajateenistujatele, kursantidele ja eriteenistuste töötajatele“

Kordan – see on VF Kaitseministeeriumi helgeima osa ehk siis sõjateadusega tegeleva seltskonna poolt oma sõjaväeastele soovitatud lugemisvara.

66 peatükki 55 leheküljel + mõningad praktilised soovitused selle kohta, kuidas korralikult lugeda palvust, teha lõket ja valmistada süüa. Tarvilised oskused kõik.

Läbiv mõttekäk selles kirjutises on, et sõdurile pole vaja ei kaasaegseid saapaid, seljakotti ega sihikut. Ja automaadist tulistada pole ka vaja, sest see „täristamine ainult ärritab vastast ning sellele järgneb vastase suurtükituli“ (lk 30). Et sõduri asi on käsku täita ja ülesannet täita.

Ülesanne Ukrainas on aga selle teksti kohaselt lihtne. Ukrainlasi tuleb vabastada ukrainlaseks olemisest. Sest tegelikult on nö ukrainlased normaalsed venelased, ainult et anglosaksid ja juudid on nad ära tinistanud. Nüüd tuleb neid vaeseid äratinistatud isendeid tappa, seni kuni ülejäänudel mõistus pähe tuleb (lk 9).

Need sõnad pole minu väljamõeldis, vaid hõre kokkuvõte säherdusest tekstiroppusest, mida lugedes ei tea, kas naerda või nutta. Kes lugeda ei viitsi, kuid keelt valdab, võib vaadata vaimukat kokkuvõtet videoformaadis siit.

Aga kõige olulisema pean vajalikuks välja tõsta selle lause: „Täna võitleme meie, kristlased ja moslemid, buddistid ja šamanistid ühtse rindena ukraina natsionalismi ja selle taga oleva ülemaailmse satanismiga“ (lk 55)

Pean tunnistama, et politoloogil pole siin midagi lisada, asjaga peaks edasi tegelema ühe teise valdkonna spetsialistid, kes oskavad panna diagnoosi ja soovitada ravimeetodeid.

Välismäärajas Ukrainast

- Milleks Venemaal oli vaja välja kuulutada sõjaseisukord neljas (osaliselt) vallutatud piirkonnas? 

- Kas Iraani droonid võivad muuta mängu ning järsku hoopis Iraani enda jaoks? 

- Sahharovi auhind Ukraina rahvale.
- Riigikogu otsus kuulutada Venemaa terroristlikuks riigiks. Kui on öeldud A, siis tuleb öelda ka B ehk - EV suursaadik Moskvast koju!

Saatejuht Erkki Bahovski, kõnelemas Erkki Koort ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: kas ja mis on kõiges selles uut?

- protestid Prantsusmaa tänavail - on's selles midagi uut?

- Rootsi on hakanud rääkima julgeolekust, vat selles on küll midagi uut!

- Suurbritannias mõõdetakse iga uut naispeaministrit Raudse Leediga - kuid mitte igaüks neist ei kanna seda tiitlit välja

- Valgevene vingerduskursil

- Hiina nihkub majandus-arengult jõupoliitika poole

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов:

- Krimmi sild: kui vene eriteenistused paiskavad mingi sündmuse kohta info kiirelt ja detailides avalikkuse ette, on selge, et nad valetavad

- Valgevene vingerdamise kõrgklass

- Hiina ja India - kas nad on siis Venemaa poolel või mitte?

- Türgi "rahutuvi" võimekus midagi olukorras muuta

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Venemaa näidisnüpeldamine

Ukraina liitlastel on kanda suur vastutus. Küsimus pole lihtsalt militaar-tehnilises ülesandes tagada Ukraina võit (taevas näeb, pole selleski midagi lihtsat). Küsimus on suuremas õppetunnis, mis tuleb anda laiemale sihtrühmale. Igaühele, kes soovib minna relva jõul naabritele oma tahet peale suruma.

Teise maailmasõja järel toimus Nürnbergi kohtuprotsess ning Saksamaa koos liitlastega pidi lisaks vahetule sõjalisele kaotusele kandma ka hiiglaslikke reparatsioone, hüvitades oma sigadusi. Selle saaga lugu pole veel läbi ning paljudki tolle sõja järelmid hõõguvad ikka veel tuhas, kuid üldjoontes oli õppetund selge. Kui sigatsed, siis tuleb karistus ja pikk ning ränk kahjude kompenseerimine.

Iraak vallutas 1990.a Kuveidi, kuulutas selle oma provintsiks, kuid sai peksa ning pidi välja tõmbuma. Ei toimunud küll kahjuks suurt ja nähtavat kohtuprotsessi, kuid Iraak pidi maksma hiiglaslikke reparatsioone (52 mlrd USD suuruse hüvitise väljamaksmine lõppes muuseas alles 30 aastat hiljem, käesoleva aasta veebruaris). Õppetund selge – kuriteole järgneb karistus.

Nüüd lihtsalt peab järgnema samasugune protsess. Lisaks sõjalisele lüüasaamisele peab järgnema ka sõjakahjude kokkulugemine ning hüvitamine Venemaa poolt Ukrainale. Kõige eest, mis alates 2014.a on toimunud, sh ka Krimmi kaaperdamise ja sealsete ressurside ekspluateerimise eest.

Võimalik, et sama protsessi käigus peaks süüdistuse ja kahjunõudega ühinema ka Gruusia ja Moldova, kuid see on hetkel sekundaarne. Peamine on õppetunni kordamine. Sest kahjuks pole maailmast kadunud (ega tõenäoliselt kaogi) inimtegevuse tume külg. Selle ohjeldamiseks pole aegade algusest saadik muud välja mõeldud kui kuriteole järgnev karistus – mis ühtlasi peaks olema ka hoiatus teistele.

---

pilt võetud siit

Putini pärand (EVN arutelu lühikokkuvõte)

EVN arutelu 10.okt 18.30-20.00

Osalejad: vestluse juht Karmo Tüür, osalejad Indrek Kannik, Kadri Liik, Marko Mihkelson. Tehniline tugi: Anna-Lisa Aavik

Lühikokkuvõte

Eesti Välissuhete Nõukogu veebiarutluse käigus panin kirja mõned vestluse käigus kõlanud märksõnad, mis jäid pinnale. Ehk siis tinglikult moodustavad need mustandi selle lühikese peatüki koostamiseks, mis läheb hiljem ajalooraamatutesse Vladimir Putini pärandina.

Putin sai võimule ja kinnistus selles ametis, kuna tal tõepoolest oli teatud keemia oma rahvaga, selle imperiaalselt häälestatud osaga. Selle meelsuse kasutamine ja süvendamine viis ta üsna paratamatult selleni, mis praegu toimub.

Sisepoliitikas toimus deinstitutsionaliseerumine, usaldamatus institutsioonide vastu, mis oleks veidikesegi lasknud toimida mingilgi võimu/vastutuse jaotamisel. Tsentraliseerimise käigus loovutasid vabatahtlikult oma võimu kõik muud organid, isegi NSVL aegseid kompartei keskkomitee või poliitbüroo laadseid nähtusi pole enam olemas.

Majanduspoliitikas oli Putini poolel nii õnn (kõrged toormehinnad) kui ka konsrvatiivne rahanduspoliitika, mis lubasid riigil koguda reserve, mida rasketel aegadel, sh nüüd sõjapidamiseks kasutada.

Välispoliitikas iseloomustab Putini pärandit usaldamatus ja selle medali teine tahk – kontrollisoov. Usaldamatus rahvusvaheliste institutsioonide osas ja soov kontrollida ka oma lähimaid naabreid. Putinil oleks olnud võimalus säilitada väga palju suurem mõju oma naabrite (sh ka meie, Ukrainast rääkimata) üle, kui ta poleks nii jõhkralt kõigesse sekkunud. Seetõttu on toimunud välispoliitiline iseenda tasalülitamine, eriti läbi praeguse sõja. Venemaa mantra, et bipolaarse maailmakorra järel tekkinud monopolaarne süsteem peab asenduma multipolaarsega on isetoimiv mehhanism, Putini sammud pole seda protsessei ei kiirendanud ega aeglutanud, ehkki talle meeldib endast mõelda kui uue maailmakorra loojast.

Kui praeguse sõja tulemuseks peaks isegi olema Venemaa strateegiline lüüasaamine ja seejärel „puhastumine ja patukahetsemine“ (nagu Saksamaal), siis peab meeles pidama, et revanšismioht ei kao kuhugi. Venemaa naabrid peavad koguma küttepuid ja talvekartuleid nii sõna otseses kui kaudses mõttes ka siis, kui praegu käimasolev sõda läbi saab.

Kuna arutluse lõppedes unustasin enne kaamera sulgemist osalejaid tänada, siis vabandab ja tänan kõiki nüüd. Aitäh nii korraldajatele, kõnelejatele kui kuulatajatele!

Konspiroloogiliselt Kertšist

Alljärgnev on puhas fiktsioon, sündinud Kertši silla „vandalismiakti“ järel.

Mis toimus?

Enamik keskendus pilkupüüdvale tulekahjule raudteesillal. Minu jaoks oli olulisem kõrvalolev maanteesild ja selle vigastuste iseloom. Ma pole sapöör, insener ega militarist, nii et kõik see on diletandi-arvutiroti peas toimuv loogiline sündmuste rida, omamoodi ahelreaktsioon:

- Kõigepealt plahvatab midagi maanteesilla all

- Seejärel detoneerub midagi silla peal

- Kõrvaloleval raudteesillal süttivad kütusetsisternid

Juhul kui (väga suure küsimärgiga KUI?) need kolm asja olid ajatatud kokku ühele hetkele (et silla peal oli millel detoneeruda ja et tsisternid olid piisavas läheduses) siis see tekitab küsimusi, onju.

Miks toimus?

Vladimir Putin on suur kõhkleja, teda üritatakse veenda kasutama tuumarelva. Mitte ähvardusena, vaid päriselt. Olgu peale et taktikalist, kuid ikkagi. Sest et on Väga Vaja!

Kes üritab veenda? Ütleme tinglikult sõjakoolkond. Veel tinglikum hierarhiline kolmik: Kirienko, Turtšak, Kadõrov.

Nüüd, kui Putin nuppu ei vajuta, on ta nõrk ja saab ta kõrvaldada. Kui vajutab, on ta superkurjategija ja saab kõrvaldada.

Fiktsiooni lõpp

Разбор полётов: Vene-Ukraina / Iraan / Läti

- Venemaa tegutsemine Ukraina suunal on rapsiv ja pigem ise ennast, kui Ukrainat kahjustav

- Iraanis kolmandat nädalat kestev ja ainult hoogu koguv rahutuste laine näitab, kuhu viib riigi juhtkonna stagneerumine, samas kui pealekasvav põlvkond tahab muudatusi

- Läti parlamendivalimised: venekeelne valijaskond polariseerub

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järekuulatav siit.

Venemaa kentsakast laienemisest Välistunnis

Kuidagi väga kentsakalt kukub välja: Vladimir Putin kuulutab Kremlis välja Venemaa territooriumi laienemise, samal ajal kui reaalsuses jääb vallutatud alasid järjest vähemaks.

Vene ühiskonna meelsus on peale mobilisatsiooni väljakuulutamist üsna tugevalt muutunud, tajutakse olukorra ärevust, sajad tuhanded hääletavad jalgadega ehk põgenevad riigist. 

Kogu protsessis on tajuda universaalseid momente - kes see ikka soovib minna relv käes ei tea kuhu, tegema ei tea mida. Kuid samavõrra on siin spetsiifilisi momente - on väga vähe analoogseid näiteid, kus ohvrile ehk rünnaku alla sattunud riigile tullakse appi sellisel moel ja määral nagu Ukrainale.

Kuna Vene impeerium näitab nõrgenemise märke, siis on sobilik aeg hakata üle vaatama ka varasemaid maadehaaramisi - nii näiteks tuleb uuesti päevakorda tõsta Kaliningradi temaatika.

Kõike seda saab järelkuulata siit

Saatejuht Epp Ehand, külalisteks Anton Aleksejev, Mihhail Lotman ja Karmo Tüür

Разбор полётов: Venemaa protestid, Nordstream ja Itaalia

- kuidas mõõta Venemaal kasvavaid protestimeeleolusid? Kui lugeda maalt lahkumist protestivormiks, siis tegu on absoluutse rekordiga massilisuses - lahkunud on u 300 tuhat. Kas see mõjutab aga Venemaad? Lahkuvad ju kõige mobiilsemad ja võimekamad, kohale jäävad aga nood, keda on võimudel kõige lihtsam endale allutada

- plahvatused Nordstreamil - ainuke tõepärane versioon minu jaoks on see, et asja korraldas Venemaa ise kahel eesmärgil: a) vältimaks sanktsioone gaasitarnete katkestamise eest Euroopasse ja b) külvamaks hirmu ja ootusi selle osas, et kogu veealune kommunikatsioon ja seega Euroopa majandusturvalisus on haavatav

- Itaalia ja neofašism? Itaalia on ilmselt ainuke riik ja ühiskond, mille tõlgendamisel termin "fašism" on kuidagigi kohane. Vaatama sellele poleaga põhjust praegust loodavat valitsuskoalitsiooni nimetada mingiski varjundis "fašistlikuks" ja oletada, et Itaalia sellest väga muutub. Itaalias keskmine valitsus püsib maksimum poolteist aastat. Aasta aega ametis olnuid võib nimetada juba veteranideks

Saatejuht seekord Pavel Ivanov, saatekülalisteks nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Surmakultuse kuulutamine Moskvas

Väga harva olen ma tundnud sellist füüsilise jälkuse tunnet, ilma igasuguse liialduseta piirnevat okserefleksiga, kui vaadates SEDA esinemist. 

Kogu Venemaa praegune olemus koondus sellele Lavale Nr 1.

Moskva, 30.sept 2022.a. Vladimir Putin on äsja samalt lavalt kuulutanud uute vallutuste liitmist Venemaaga. Tema järel ilmub lavale mees, kes räägib Pühast Sõjast. Röögatab käre-kimeda hälega „goida!“ ja kuulutab: „karda meid, vana maailm! Me tuleme!“*

Tõenäoliselt ei ütle teile suurt midagi ei selle mehe nimi (Ivan Ohlobõstin) ja veel vähem sõjahüüe „goida!“

Ohlobõstin on kuriskandalist. Marginaal. Omal soovil ametist lahkunud kirikuteener. Monarhist. Näitleja, lavastaja. Relvaõiguslane, homofoob. Veiderdav liba-poliitik, kes on isegi teatanud, et soovib saada Venemaa presidendiks. Tiitleid võiks lisada veel palju, kuid see pole kõik oluline. Oluline on see, et ta on mees, kes on kõige kõrgemalt poolt kooskõlastatuna lubatud esinema lavale nr.1, kus ennem esines Putin. Seega – ta on kurikloun, kes peab edastama sõnumit, mida tsaar ise ei taha/saa öelda.

Ja selleks sõnumiks on „Püha sõda“, „maailm, karda meid“ ja „GOIDA!“

Goida – see on opritšnikute sõjahüüd, mille täpse päritolu ja tähenduse üle vaieldakse. Kuid jällegi – ainuke, mis on oluline, et see on sõjahüüd ajast, mil möödamaad kappasid ringi karistamatult tapvad „sõjamungad“ (nagu opritšnikud end tihti nimetasid) ning kes pidid tarretava hirmu abil suruma maha igasuguse mõttepojakesegi hakata tsaarile vastu.

Lühikokkuvõttes. Venemaa, kes on äsja enda omaks kuulutanud järjekordsed vallutused. Moskva, lava nr.1, kuhu tsaari järel astub kurikloun, küttes rahvast üles vihkamisele, vägivallala ja surmale. Ja seda sõnumit levitab riiklik televisioon nr.1. 

---

* "Существует такое древнерусское междометие «гойда», означающее призыв к немедленному действию. Как же нам не хватает сейчас таких боевых кличей! Гойда, братья и сестры! Гойда! Бойся, старый мир, лишенный истинной чистоты, истинной веры, истинной мудрости, управляемый безумцами, извращенцами, сатанистами! Бойся, мы идем! Гойда!"

Koljat alustab ja kaotab

Tuntud lugu Koljati ja Taaveti kohta pole ilmselt vaja ümber jutustada. Loo moraal on ilmne ja kõigile teada-tuntud: väiksem ja ilmselgelt nõrgem osapool võib hea õnne ja piisava enesekindluse korral suurele mitte lihtsalt vastu astuda, vaid ka võita.

Venemaa osutub olevaks kolossiks savijalgadel. Tema sõjavägi lihtsalt ei saa põhimõtteliselt efektiivne olla, sest selles majandavad vene sõjaväelased. Ainuüksi praportšike ja mitšmanite legendaarse varastusvõime tõttu ei saa kaugelt vaadates SUUR armee olla sisemiselt toimiv.

Olemasoleva raua peal pikka sõda pidada ei suudeta, meeste moraalist rääkimata. Valu, verd ja pisaraid külvata, tsiviliste tappa ja vägistada, marodööritseda ja roojata suudab see mass küll, kuid motiveeritud ja varustatud, oma maad ja rahvast kaitsva Ukraina vastu jääb sellest väheks.

Venemaa stabiilsuse legend

Venemaa sisemine stabiilsus olla määratu suur, eelkõige elanikkonna passiivsuse tõttu. Nood inimesed laskvat ennast lambana juhtida kuhu iganes, pealegi polevat olemas mingit „organiseerivat jõudu“ opositsiooni näol, kes võtaks vastuhakku koordineerida.

Araabia kevade taga polnud ka alguses mitte mingit koordineeritud ja mõtestatud tegevuskava, need inimesed ei tulnud tänavatele selleks, et režiimi kukutada ja hakata valitsema. Vaatamata sellele kukkusid diktaatorid ja valitsused, sest selgus et neil polnud tegelikult seda illusoorset toetust, mille sisse kõik veel päev varem uskusid.

Enamik režiimivahetustest tomib nii ehk naa mitte tänava tõttu, vaid äärmisel juhul selle toel. Vahetust toovad enamasti eliidisisesed konfliktid, eriti kui see eliit saab aru, et järgmisena võivad löögi alla sattuda nad ise. Nt kindralid, kellest tehakse süüdlased mitte-võidetavas sõjas. Või siis lihtsalt näevad konkurendid senise valitseja nõrkust, mis annab võimaluse lüüa pistoda Caesari selga.

Sõjas, mida üritatakse Venemaa poolt näidata kaitsesõjana, kuid milles osalev kahuriliha ei saa tegelikult aru, mille nimel peab ta algavas talves kaevikutes külmetama – tuletage meelde I MS aegset kogemust, mis lõppeks kaotas maailmakaardilt Venemaa tsaaririigi. See, et selle asemel sündis NSVL nimeline ebard, on hetkel väheoluline ajaloo grimass.

Kõike otsustab tahe

Ukrainaga on aga olukord risti vastupidi. Lootusetuna näivas vastuseisus Koljatiga on sealne Taavet saanud kätte kaks hindamatut relva. Tahe oma vabaduse nimel vastu hakata on tinglikult öeldes ling ning Lääne tõhus tugi on selleks lingukiviks, mis purustab Koljati kolba.

Sama loogika näib praegu liigutavat ka kivikesi ajaloo rannaliivale joonistatud sõjakaardil. Malemaailmast tuttav tees: „valged alustavad ja võidavad“ antud juhul ei kehti kasvõi selle tõttu, et Venemaad „valguse“ poolele kirjutada ei suuda isegi sealsed propagandistid, kes üritavad asja näidata risti vastupidises valguses.

Selle kõverpeegli kohaselt olla Venemaa sõjas mitte Ukrainaga, vaid kurja Läänega, kes kasutavat Ukrainat vaid kui platsdarmi või käpiknukku. Koljat saab ise ka aru, et sõdida Taavetiga oleks nagu piinlik ning seetõttu üritab ta Taavetist maalida vähemalt endaväärilist vastast, kellele võib vajaduse korral äsada ka tuumanuiaga.

Kuid see ulm ei muuda ära tegelikkust, milles Taavetil on lingupesas tiirlemas lisaks omaenda vaprusele ka Himars ja Javelin koos Milremi ja muu tarvilise raudvaraga. Peamine on aga siiski Ukraina kestev ja teda ennastki üllatav kaitsetahe.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Venemaa mobilisatsioon, Hiina faktor, Ungari

- mobilisatsioon kuulutati välja ilmselt kui "referendumitele" jõulisema/otsusekindlama mulje andmiseks

- Šanghai koostööorganisatsiooni kohtumine näitas, et Venemaa tõsiseltvõetavus on maha kulunud

- Hiina jaoks pole vaja seda sõda, tema mantra on "meie toome stabiilsust ja jõukust", sõda on aga selle vastand

- Venemaa roll ja võimekus olla nö oma huvisfääris "rahutagaja" ja garant on muutunud mitte-tõsiseltvõetavaks

- Pugatšova kui põlvkondade-ülene sümbol, mistõttu tema sõnad jõudsid kõigini

- Ungari kui endine impeerium mõistab Venemaa imperiaalseid ambitsioone liigagi hästi

Kõigest sellest ja muustki rääkisid saatejuht Andrei Titov ja saatekülalised Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

"Кто кого?": kas on bluff või ei ole bluff?

Venemaa kuulutas kõigepealt välja "referendumid", seejärel (osalise) mobilisatsiooni ning seejärel ähvardas tuumarelvaga. Kogu lootus on sellel, et sellepeale asuvad lääneliitlased veenma Kiievit, et too ei üritaks tagasi vallutada Venemaa osadeks kuulutatud territooriume ja Venemaa saaks võiduga väljuda sõjast.

Ainult et Kremli peremehed ei arvest sellega, et keegi ei kavatse Venemaa väljapressimisega kaasa minna. Pole ühtegi head põhjust, miks Ukraina peaks lõpetama oma alade vabastamist ning miks Lääs peaks lõpetama Ukraina abistamist selles ülesandes.

Jah, on küll olemas üks halb põhjus, milleks on tuumarelva kasutamise võimalus Venemaa hullunud juhi poolt, kuid nii nagu eilses saates kõik osapooled nõustusid, on selle tõenäosus väga madal. Selle kasutamise katse toob endaga ilmselt Vladimir Putini kõrvaldamise võimul ühel või teisel moel.

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretskii, Igor Gräzin, Marko Mihkelson, Artur Tiganik ja Karmo Tüür. Saade järelvaadatav siit.

UV faktoris Venemaast

Saade oli laias laastus jagatud kaheks osaks: a) Venemaa enda arengud ja b) meie välispoliitiline tegevus Venemaa suunal.

Minu sõnum nende kahe osas:

a) Venemaa kui riiklik moodustis tomis kuni 20.saj alguseni kasvudünaamikas, selles oli oma sisemine motoorika ja idee. Seejärel saabus stagneerumine, millele paratamatult järgneb allakäik. Muutunud on ka Venemaa asend rahvusvaheliste suhete süsteemis, enamike suurte laudade ääres on Venemaa koht sisuliselt tühi, sest tema argumente ei võeta enam tõsiselt.

b) nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks, siis Eesti Venemaa-suunaline välispoliitika peab olema suunatud Läände. Asi selles, et meie võimekus mõjutada Venemaa sisemisi protsesse on väga väike. Mitte sellepärast, et me oleme väikeriik, vaid sellepärast, et Venemaa praegu ei soovi kuulata Läänest tulevaid signaale, tehes näo, et neid pole olemas

Aga mida me saame teha ja mõjutada, see on meie lääneliitlaste mõjutamine, et me oleksime Venemaa suunal ühtse ja järjekindla poliitika läbiviijad. Me peame ennast lahti raiuma nii palju kui võimalik igast majanduspoliitilises tegevusest, mis võimaldab Venemaal jätkata seda sõda.

---

Saatejuht Urmas Vaino, külalisteks EVI direktor Kristi Raik, kultuuridiplomaat Meelis Kubits, ajaloolane David Vseviov ja politoloog Karmo Tüür. Saade järelvaadatav siit.

Разбор полётов: UK uus peaminister, "referendumid" Ukrainas, Kadõrovi ratsukäik

- UK sai uue peaministri ning loomulik on esitada küsimus: kas sellest midagi muutub? Kõige laiemas plaanis on vastus eitav, sest demokraatlikes süsteemides on valitsemise keskmes institutsioonid, mitte isikud. Iga uus inimene, kes tuleb istub mõneks ajaks samale ametikohale, omab küll võimalust veidi ajalugu ja suuri protsesse nügida, kuid antud juhul pole ette näha ka suurt tahet kurssi muuta. Peale kõige muu tuli Liz Truss võimule väga ebakindlal hetkel, kui nii UK kui kogu Euroopa ees on mitmeid tõsiseid probleeme alates Putini poolt vallapäästetud sõjast kuni energiakiisini

- "Referendumid" Ukrainas olid küll osaks algsest suurest plaanist, kuid see plaan laguneb igast otsast. Kuna aga pole tulnud ka käsku referndumeid ära jätta, siis üritatakse vähemalt edasilükkamise retoorikaga oma nägu säilitada. Üks võimalik seletuskäik, miks neid Venemaaga liitumise referendumeid ei üritata rapsides ja kiirkorras läbi viia, on arusaam sellest, et need alad võidakse peatselt kaotada. Kaotades mitte endale kuuluva ala, saab seda esitleda "hea tahte žestina", kuid kaotades värskelt Venemaa osaks kuulutatu - see oleks katastroof Puutinile.

- Kadõrovi ratsukäik: lähen ära / ei lähe ära. Tõenäolisim seletus: mitte-demokraatlikele liidritele omaselt üritavad nad aeg-ajalt näidata ennast lahkujana, selleks et vaadata, kes ja kuidas selle peale reageerivad. Liiga agaralt asemikuks tõttavad inimesed võetakse arvele või tehakse peajagu lühemaks.

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit.

Viisapimedus ja meelsusdeklaratsioon

Kas mäletate veel seda aega, kui tõsimeeli arutati viisavabadust Venemaaga? Veelgi enam, räägiti strateegilisest partnerlusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel isegi peale seda, kui Venemaa sees olid küpsenud sõnad ja teod strateegilise vastasseisu teemal.

Veel peale Gruusia sõda (2008.a) rääkisid ka meie enda juhtpoliitikud seda, et viisavabadus Venemaaga on midagi nii loomulikku, et see peab juhtuma varem või hiljem. Isikunimesid ja otsetsitaate ma ära tooma ei hakka, sest minu eesmärgiks pole tülikiskumine, vaid arutelu.

Üks Eesti ajalehti kirjutas oma juhtkirjas veel 2011 sellest, et viisavabadus on vaja ära teha, et aeg on maha matta see vaenukirves ja hakata edendama heanaaberlikkust.

Kanapimeduse uus vorm

Ka peale Krimmi kaaperdamist (2014.a) leidus Eestis poliitilisi isendeid, kes vannutasid (2016.a), et no vähemalt 72-tunnine viisavabadus on vaja Venemaa Föderatsiooni kodanikele anda, et see turgutab siinset turismisektorit.

Ehk siis Venemaa välisagressioonide ja Euroopa Liidu viisapoliitika seoste osas valitses kanapimedus. Sellest ka pealkirjaks tõusnud mõiste „viisapimedus“.

Seos nende kahe asja vahel on aga pimestavalt selge. Venemaa on valinud strateegilise vastuseisu tee Läänega. Lääs – see oleme meie. Eestist USA’ni. Euroopa Liidust NATOni. Venemaa on teinud seda ammu ja teadlikult. Kasutades meie väärtusi – inimõigusi ja sõnavabadust – pilkava relvana meie vastu. Tõsikindlalt uskudes, et me ei võta midagi oma väärtuste kaitseks ette isegi jõhkra vägivallaga silmitsi olles.

Venemaa sõda meie vastu

Meie aga oleme siiani käitunud ebalevalt ja uksi avatuna hoidvalt. Teisisõnu öeldes, et kõik on ju hästi. Legitimeerides sel moel kõiki Moskva sigadusi. Sest mängides heatahtlikke partnerluse mänge, kiidame sihtriigi sise- ja välispoliitilisi protsesse heaks.

Igal muul ajal ma ütleks, et kollektiivse süü põhimõte on väär ja karistama peaks (sh viisade väljastamisest keeldumine on karistus) ainult individuaalse süü põhiselt. Ainult et praegu on käimas sõda. Venemaa sõda kollektiivse Lääne, seega meie kõigi vastu siin. Moskva võimkond on tugevamalt kui keegi teine otsustanud, et Ukraina on osa Läänest ning asunud teda selle eest hävitama, lootes et selle käigus hävib Lääs kui selline, murdub tema poliitiline tahe ning valmisolek vastu seista julmurile.

Kuidas siis leida mõistlik tasakaal viisade küsimuses, väljude viisapimeduse nõiaringist? Totaalkeeld ei ole ilmselgelt mõeldav, iga viisasoovija lauskontroll pole kuigi usutavalt teostatav.

Meelsusdeklaratsioon kui lahendus?

Ma pole küll poliitik, et öelda: „mul on lihtne lahendus keerulistele probleemidele“, kuid väike ideejupike ehk siiski. Olete kunagi täitnud mõnel piiril deklaratsiooni, milles te lihtsalt oma allkirjaga kinnitate, et te ei kanna kaasas relvi, narkootikume või muid keelatud esemeid?

Umbes samamoodi on Läti asunud küsima allkirja paberile, mis teatab, et piiriületaja mõistab hukka sõja Ukrainas. Igaühe valik on siis juba personaalne, kas allkirjastada või mitte.

Kogu minu humanitaari-olemus viskleb vastu, kuid teen südame kõvaks ja ütlen siiski – antud ajahetkel, vähemalt kuni kogu Ukraina territooriumi vabastamiseni Venemaa okupatsioonist (aga soovitavalt kuni vastava tribunali läbiviimiseni) peab iga Venemaa Föderatsiooni kodanik Schengeni viisa taotlemiseks allkirjastama meelsusdeklaratsiooni, kus ta mh ütleb kasvõi formaalselt lahti oma riigi agressiivsest välispoliitilisest kursist. Kui see on tema jaoks vastuvõetamatu, noh mis siis ikka.

Vene sõjamasin, mis hetkel lömastab Ukrainat, koosneb miljonitest rohelistest mehikestest. Ka nendest, kes hetkel mundrit ei kanna, kuid oma vaikiva toetusega seda käimas hoiavad. Meelsusdeklaratsioon võimaldaks sellest tankist välja astuda.

---

lugu ilmus siin