Thursday, December 29, 2016

14. veerandtund väliskommentaatoriga: Lauri Mälksoo muudatustest rahvusvaheliste suhete süsteemis


Aasta viimases saates vaatab Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo tagasi möödunud aastale ja veidi ka ettepoole. Saatejuht Karmo Tüür

Kas meie jaoks harjumuspärane rahvusvaheliste suhete süsteem on murenemas? Mis on saamas sellest nn postmodernsest projektist, mille osaks me oleme end harjunud mõtlema?

Kas Eesti välispoliitiline tegevus – mis on väike osa suurest rahvusvaheliste suhete süsteemist – on olnud suunatud optimaalsetele eesmärkidele? Millele me peaksime oma ressursse suunama?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----
pilt võetud siit

Wednesday, December 21, 2016

Berliini veoautorünnaku tagajärgedest

Kas Berliini jõululaadal toimunud veoautorünnak võib olla osa suuremast mustrist? Kas taoline vastastikune radikaliseerumine võib viia muudatusteni Euroopa poliitilise maastiku tasandil? Võib see omakorda kaasa tuua ohtu Euroopa Liidu kui terviku püsimiseni?

Nendele küsimustele sai vastatud Reporteri uudistesaate käigu, lõik järelvaadatav siit.
-----
ekraanitõmmis tehtud samast saatest

Näidishukkamine Ankaras ei muuda suurt pilti


Venemaa suursaadiku mõrva Ankaras tasub vaadelda läbi klassikalise kolmikanalüüsi: mis viis selle sündmuseni, juhtum ise ja mis saab edasi. Ehkki me ei tea veel kõiki detaile (ning võimalik et kõik ei saagi teada), kuid esmaseid üldistusi ja järeldusi saab juba teha.

Kõigepealt oli ebaõiglus. Järjest teravamalt tajutav ebaõiglus on see, mis sunnib inimesi tegema näivalt ebamõistlikke tegusid, asuma äärmusliku vägivalla ehk terrorismi teele. Haarama relva nagu Ankaras või istuma veoauto rooli nagu see juhtus Nice’s ning Berliinis.

Seekord on ebaõiglusel kaks allikat. Süürias masspommitamise käigus hukkuvad inimesed ja pagan teab mille eest vallandatud Türgi politseinik. Ususõda ja isiklik radikaliseerumine. Noor mees, kes langes masspuhastamise laine alla ja kaotas töö nagu kümned tuhanded politseinikud, arstid, õpetajad, ametnikud jne. Ja teisalt Suur Vastasseis, mille nimel relva haaramine näib teatud seisundis inimesele õilsa ja/või möödapääsmatu teona. Usutausta arvestades on hukkumine nn pühas sõjas, relv käes, üleüldse üks õigemaid siit ilmast lahkumise vorme.

Teiseks sündmus ise. Kõigepealt olgu öeldud, et saadiku tapmine on nii sügavalt vale ja väär samm nagu näiteks sanitari tulistamine rindejoonel. Aga seetõttu ka garanteeritud meetod pälvida tähelepanu. Ekspolitseinik kasutas oma töötõendit, et sattuda suletud üritusele ning sooritada äärmiselt efektne, et mitte öelda efektiivne näidushukkamine.

Sisuliselt online-režiimis mõrv tõmbab praeguses info- ja müratihedas meediaruumis igal juhul ligi vaatajaid-kuulajaid-kaasatundjaid. Suure riigi suursaadiku mõrvamine on selles kontekstis oma jõhkruses edukaim vahend. Miks andis tõrke Venemaa saatkonna enda ja Türgi riigi turvatalitus, on selle juures suur, kuid veidi kõrvaline küsimus.

Kolmandaks – kas see juhtum muudab midagi Türgi-Vene suhetes? Kui üleüldse midagi, siis mängib veel paremad kaardid Venemaa kätte. Moskva üritab ennast praegu näidata maailma võtmeprotsessides määrava tegijana ning läbirääkimised Süüria küsimuses Türgiga on üks osa selles mängus.

Pealegi on Moskva alati aldis ära kasutama lahkhelisid nn kollektiivse Lääne kehandis. Türgi suhted ülejäänud lääneliitlastega on väidetava riigipöördekatse järel märgatavalt jahenenud. Venemaa poolt on absoluutselt loomulik ja suisa möödapääsmatu sellisel hetkel näidata Türgile ja ülejäänud rahulolematutele, et nö Läänele on olemas alternatiiv. Venemaa järgib lihtsalt oma huve nii nagu see talle kasulik näib – ei midagi isiklikku.

Üldistatult – praeguses olukorras pole ei Türgi ega Venemaa huvides teineteisega suhteid rikkuda, seetõttu ei muuda see mõrv suurt pilti. Lihtsalt Venemaa president saab endale veidi paremad positsioonid peatselt toimuvatel läbirääkimistel Türgi kolleegiga.
---------
See lugu sai kirjutatud EPL tellimusel (ilmus siin), täna räägin samal teemal ka Vikerraadios
---------
pilt võetud siit

Thursday, December 15, 2016

Riskid Venemaal, ettevõtluses ja mitte ainult


Kaubavahetus naabritega on ilmselt üks vanimaid ja loomulikumaid majandustegevuse vorme. Kuid nagu iga teise ettevõtlusega, kaasnevad sellega omad riskid, mis võivad olla nii universaalsed kui spetsiifilised.

Venemaaga äri ajamine on midagi, mis on meie vanema generatsiooni jaoks, eriti piiriäärsetel aladel, midagi nö kuldajaga seonduva müüdi sarnast. Kõik ju mäletavad, kuidas sai pärakäruga kurke Lenskasse viidud (tõlge noorematele: sõiduauto järelkäruga toonase Leningradi, nüüdse Peterburi tänavaturgudele) ja selle eest maju ehitatud. Halb uudis – see aeg on jäädavalt möödas.

Praeguse Venemaaga asju ajades tuleb arvestada vähemalt ühe põhimõttelise eripära ja viie riskiteguriga.

Venemaa jaoks allub majandus poliitikale

Venemaal allub majandus poliitikale. See on aksioom, mille te võite üritada vaidlustada, kuid see ei muuda ära pikaajalist üldistatud kogemust.

Jah, loomulikult on võimalik ka nö puhas majandus, kuid see jääb nö kotikaubanduse tasemele. Kui ülesandeks on minna sinna, osta kokku jaekaubandusest nipet-näpet ja see siin maha müüa, siis see õnnestub enamasti üsna hõlpsasti. Tõsi küll, ka siin on poliitilise olemusega tõkendid ja piirangud tollireeglite jne näol, kuid see on hõlpsasti arvestatav tegur.

Niipea aga kui asi puudutab juba investeeringut kohapealsesse tootmisse või kaubandusse, ehitusest rääkimata, kasvavad riskid ning on oht sattuda poliitiliselt tundlikesse huviväljadesse.

Jah, poliitika ja majandus on kõikjal seotud, kuid Venemaal domineerib poliitika majanduse üle. Läänes kasutatakse poliitilisi mehhanisme (seadusloomet) võrdsete tingimuste ja vaba turu loomiseks, Venemaal rahavoogude suunamiseks vajalike inimeste/struktuuride kätte. Mõlemal pool on erandeid, kuid see ei muuda ära üldist mustrit.

Viis riskitegurit

Äriline risk. See on mõistagi universaalse olemusega ning on üsna ühesugune nii Venemaal kui Vanuatul, Eestis kui Egiptuses. Seetõttu sellel pikemalt ei peatu.

Poliitiline risk. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimuses olev Venemaa otsib nö streigimurdjaid. Igat investorit või muidu vähegi väärtuslikumat Lääne esindajat demonstreeritakse kodu- ja välispublikule: näete, need seal Läänes räägivad mingitest väärtustest, aga niipea kui on võimalik kasu teenida, on nad kohal nagu miškad. See tähendab näilikku ja näitlikku toetust Venemaal (kus tagaselja jääd sa alati kahtlaseks ja ärakasutatavaks) ning paraku ka poliitilist riski siinpool piiri (eriti kui sa juhtud ühele pildile ronima mõne Krõm-naš tüübiga).

See tähendab ka „administratiivse toetuse“ pakkumist igal sammul ehk siis kohalike võimuesindajate soovi sind esitleda enda edusammuna – eriti piiriäärsetele aladele on antud suunis meelitada kohale nii palju välisraha kui võimalik.

Julgeolekuline risk. Igat vähegi perspektiivsemat läänlast hakkavad jälgima sealsed organid. See on nende töö, ei midagi isiklikku – kellega sa kohtud ja mida räägid/küsid. Vaata eelmist punkti ning saad aru, et kohaliku administratsiooni käepigistusest sul tõenäoliselt pääsu pole. Igal administratsiooni väliskontaktil on aga oma kuraator, kas siis Venemaa välisministeeriumi kohaliku kontori esindaja või mõni muu huvitav tegelane. Uuritakse, et ega sina ei ürita kedagi värvata ja teisalt – ega järsku sind ei saa värvata.

See paraku tähendab ka samasuguse tähelepaneku alla sattumist siitpoolt. Et kellega sa seal lävid ning ega sulle ei tehtud lähenemiskatseid?

Korruptiivne risk. Venemaa majandusse ja üldisemasse asjaajamisse on korruptiivne komponent sügavale sisse kirjutatud. Tõenäoliselt ei pea väljast sissetulev ettevõtja kohe kellelegi ümbrikut sokutama. Oh ei – pigem tehakse sulle alguses mõni teene või ka mitu. Pakutakse soodsamalt rendipinda või mõnda muud kasulikku tehingut, mille juurde käib väike silmapilgutus stiilis: „Me oleme ju mõlemad normaalsed inimesed, peame üksteist toetama sõltumata suurest poliitikast.“

Tõsi küll, hiljem palutakse selle eest ka vastuteenet. Noh sa ju plaanid niikuinii kedagi kohalikku palgata – kohalikule administratsioonile lähedalseisva inimese töölevõtmine aga tundub ju mõistlik mõte, kas pole? Seeläbi oled sa aga juba astunud korruptsioonilõhnase sammu. Näiteid võiks tuua lademes, kuid tuleb mõista, et täiesti korruptsioonivabalt pole Venemaal asju võimalik pikalt ajada. Sektoriaalselt on pilt erinev, kõige hullemaks peetakse ehitust, siin loetakse „vasak-indeksi“ suuruseks kohati kuni 80-90%.

Kriminaalne risk. Ma ei pea siinkohal silmas ohtu sattuda röövlite või petiste ette – see on tõesti universaalse olemusega risk. Kuid Venemaal on oht ilma jääda tervest ettevõttest. On teada näiteid, kui ühel ja samal ettevõtjal on ära võetud kaks-kolm firmat, kuni ta tabab ära selle piiri, kustmaalt ta muutub „huvitavaks.“ Reiderlus on küll viimasel ajal vähenenud, kuid mitte kadunud.

Kui vaatad eelmisi punkte, siis toimib see tihtipeale läbi kõigi nende kulgeva ahela. Kontakt (poliitiliselt) olulise inimesega, julgeolekulise surve vähendamise soov, vajaliku inimese töölevõtmine ... ning ühel hetkel saad teada, et sinu ettevõte polegi enam sinu oma, vaid „üldkoosoleku otsusega“ üle läinud uuele omanikule. See on vaid üks näide võimalikest stsenaariumitest, nagu nt venivad kohtuprotsessid jne.

Kokkuvõtteks

Mõistagi ei tasu langeda paranoiasse. Iga tutvuse sobitaja pole FSB agent. Iga teene osutaja pole tingimata korruptsioonile ahvatleja. Iga tööle pakutav sugulane ei pruugi olla tulevane vaenulik ülevõtja.

Naabritega asjaajamine on loomulik ja kohati möödapääsmatu. Kuid kolme asja tasub meeles pidada. Väide „kõik teevad nii“ ei päde, seda kasutatakse tajuhäire tekitamiseks. Väide „normaalsed inimesed, aga halb võim“ ei päde, see peaks panema ohukella helisema – parimal juhul seda et teie vestluskaaslane on rumal. Kolmandaks – Venemaal on majandus allutatud poliitikale ja see pole tavaliselt teie kasuks kõnelev argument.

Riskide haldus algab nende teadvustamisest. Ja kaude/osaliselt kehtib kõik eeltoodu mitte ainult ettevõtluse osas, vaid sama hästi ka kohalike omavalitsuste, kolmanda sektori ja meedia tasandil Venemaaga asju ajades. Ilmselt on paljud meist/teist tajunud üllatusega vanade kontaktide ülessoojendamist ja uute tegevuskavade innukat pakkumist.
-------------
pilt võetud siit

Wednesday, December 14, 2016

13. Veerandtund väliskommentaatoriga: Viljar Veebel EU – Ukraina – Venemaa kolmnurgast



Veerandtund väliskommentaatoriga: Viljar Veebel EU – Ukraina – Venemaa kolmnurgast. Saatejuht Karmo Tüür

1- EL on Vene-Ukraina konfliktis võtnud selge positisiooni: Venemaale sanktsioonid, Ukrainale viisavabadus ja muu toetus. Mid EL selle juures on teinud õigesti, mida valesti

2- Ukraina pool. Iga kriis on ka võimalus – kas UA on kasutanud seda õigesti?

3- Venemaa pool. Kirjutasid oma mõttepaberis, et sanktsioonid mõjuvad kahe aasta jooksul ja edaspidi toimub nö harjumine. Kumba sa pigem näed, kas mõjumist või kohanemist?

4- mida Eesti saaks teha, midagi sellist, millest tegelikult ka tolku oleks?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----
pilt võetud siit

Tuesday, December 13, 2016

12. veerandtund väliskommentaatoriga: Raul Allikivi Jaapani-Venemaa suhetest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Raul Allikivi Jaapani-Venemaa suhetest. Saatejuht Karmo Tüür

15.dets peaks kohtuma Jaapani peaminister Shinzo Abe ja Venemaa Föderatsiooni presidnet Vladimir Putin. Loomulikult on peamine ootus, et käsitlemist leiab ka Kuriilide või siis Põhjaterritooriumite staatus. Kuivõrd on see teema üleüldse Jaapanis kõige laiemas mõttes nähtav-kuuldav?

Jaapanis eksisteerivad mõned huvigrupid, kellel on selged huvid mitte lasta teemat ujunenda.

Kas Jaapani seisukohalt on nö poolik lahendus ehk kahe saare tagastamine vastuvõetav lahendus? Oletame et see nii ka juhtub, et kaks saart tulevad tagasi – kus on garantiid et hiljem ei hakata ikkagi nõudma ka ülejäänuid?

Mis on nö piitsaks ja präänikuks jaapanlaste käes, millega sundida oma läänenaabrit läbirääkimiste laua taha?

Kas Jaapan saab endale lubada praeguse olukorra jätkumist, kas mingit rolli võib mängida ka konflikt saarestiku teises otsas ehk vormilt analoogsed vaidlused Hiinaga?

Jaapanlased on agarad uurima Eesti kogemust Venemaaga piiriläbirääkimistel. Kas Eestil on midagi soovitada Jaapani kolleegidele?

----


Saade kuulatav EVI podcasti lehel.


----

pilt võetud siit

Thursday, December 8, 2016

Politoloogiline mäss. Ehk kas roheline on sinine?


Missugused õunad on maitsvamad – kas kollased või need mis on poest ostetud? Kas munad on ovaalsed või odavad?

Absurdsed küsimused? Niimoodi ei saa võrrelda, selline hinnanguskaala pole ei toimiv ega arusaadav? Aga öelge palun, miks me neelame rahumeeli alla samalaadseid lollusi, kui asi puudutab poliitikat? Seetõttu kuulutan välja politoloogilise mässu 😊

Parem-vasak jaotus ei ole ühemõtteline

Raske on ette kujutada (välis-)poliitilisi arutelusid või kirjutisi, kus ei jookseks läbi stampväljendeid: parempoolne ja vasakpoolne. Kõik noogutavad selle peale targa näoga ja jutt jookseb edasi. Kas me aga saame üldse aru, millest me räägime?

Ajalooliselt on asi selge – Prantsuse revolutsiooni ajastul kujunenud jaotus rääkis lihtsat keelt. Need kes toetasid et asjad jääks nii nagu nad olid (ehk toetasid kuningat) istusid paremal. Kes tahtsid muudatust (ehk toetasid revolutsiooni) vasakul. Arusaadav ja lihtne. Alalhoidjad ja muutjad.

Majanduse mõttes on paremal need kes tahavad riigi võimalikult vähest sekkumist, vasakul aga riiklike regulatsioonide pooldajad. Jällegi lihtne kaksikjaotus – vähem riiki vs rohkem riiki.

Rahvusluse mõttes jäävad paremale need, kes pooldavad nö suletud rahvuslust ehk omade kaitsmist. Vasakule avatud rahvusluse või siis suisa kosmopoliitsuse/internatsionaalsuse toetajad.

Taolisi mõõdikuid, mis võimaldaks lahterdada nähtusi ja ideid vasak-parem skaalal, on veel mitmeid, kuid piirdugem praegu nendega.

Akadeemiline lihtsustus vs päriselu

Teadusloomes on taoline kaksikjaotus äärmiselt õige, lihtne ja seeläbi toimiv. Võtad mingi mõõtme ja annad talle 0 ja 1 väärtused ning vaatled, kuhu uuritav objekt sellel mõõtkaval paikneb.

Aga vaata päriselu pole ühemõõtmeline.

Kujutage ette poliitilist jõudu, kes seisab sotsiaalse õigluse ehk riigi ümberjagava rolli eest. Selge, vasakpoolne! Aga samal ajal räägib ta, et see õiglus peab olema tagatud ainult omadele ehk siis vajaliku rahvuse/kodakondsuse kandjatele. Selge, parempoolne! Aga selleks tuleb olemasolevat korda muuta ... et kas nüüd siis jälle vasakpoolne?

Aga kuidas te sellel (vähemalt) kolme-teljelisel mitmeväljasüsteemil paigutate nn rohelisi? Või feministe? Aga antiglobaliste? Muinsuskaitsjaid? Kõikvõimalikke vabadusvõitlejaid ja/või usukuulutajaid?

Ajakirjanduslik ülelihtsustamine

Me kõik oleme sunnitud lihtsustama. Ei ole võimalik hoomata kõike ja korraga. Seetõttu kasutame lihtsaid silte, üldistame kõike rahvuste/regioonide/religioonide/sugude jne alusel. See on hädavajalik, et üha komplekssemaks muutvas maailmas mitte hulluks minna. Kleebid mingile nähtusele külge sildi ja elad selle võrra korrastatumas maailmas ... või nii see vähemalt näib.

Kuid kasutada kõigi nähtuste kirjeldamiseks ühte mõõdupuud ehk parem-vasak skaalat – kas see on ikka mõistlik? Kas termomeetri näidu abil saab kirjeldada vahemaad või näiteks kesktõukejõudu?

Toon ühe väga lihtsa näite täiesti jaburast ja üldlevinud väär-sildistamisest, mida kasutatakse meie lähiajaloost rääkimisel. Kommunistlik Venemaa vs fašistlik Saksamaa. Teoreetiliselt esimene siis vasakpoolne ja teine parempoolne. Sellist olukorda pole aga kunagi olnud! Oli sotsialism mõlemal poolel, lihtsalt Saksamaal nimetati seda avameelselt natsionaalsotsialismiks, nõukamaal aga räägiti internatsionalistlikust sotsialismist. Alguses jagati omavahel Euroopat, peale tülliminekut hakkas Moskva enda režiimi positiivseks eristamiseks nimetama teist poolt fašistlikuks. Ja meie oleme selle manipulatsiooni rõõmsalt alla neelanud.

Sildistamine vs arusaamine

Mis on kogu eelräägitu, nö politoloogilise mässu moraal? Proovigem loobuda ülelihtsustamisest, eriti kui räägime mitmemõõtmelisest päriselust. Ehk siis näiteks nimetada kõiki rohelisi vasakpoolseteks on sama põhjendatud kui nimetada neid sinisteks.

Tubli rahvuslane võib olla samas sotsiaalse õigluse eestkõneleja ning ühtlasi tulihingeline revolutsionäär. Avatud majanduse toetaja on üsna suure tõenäosusega ka avatud rahvusluse pooldaja. Näiteid võib tuua lademes. Peamine on mõista – katse panna nt majandust ja rahvuslust ühele skaalale on pehmelt öeldes jabur.

Vasak-parem skaala, nagu iga teine mõõdupuu on rakendatav ühe nähtuse kirjeldamiseks. Päriselus pole olemas parteisid või isegi üksikpoliitikuid, mis/kes tegelevad ainult ühe asjaga ja ühtemoodi. Kleepides vasak- ja parempoolseid silte me külvame segadust, mitte ei loo selgust.
---------------
pilt võetud siit ja näitlikustab mõtet: mis tolku on sildist kui me ei saa aru millest see räägib?

Saturday, December 3, 2016

11. veerandtund väliskommentaatoriga: Kalmar Kurs hariduspoliitika ja välispoliitika seostest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Kalmar Kurs hariduspoliitika ja välispoliitika seostest. Saatejuht Karmo Tüür

Hariduspoliitika on küll oluline osa Eesti välissuhtlusest, kuid kas sellel on ka välispoliitiline mõõde?

Kas oleme EL normide ülevõtja või ise ka normilooja?

Haridus ja julgeolekuriskid

Haridus välismaal kui ajude väljaviija?


----
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----

pilt võetud siit