Tuesday, December 30, 2008

Venemaa aastal 2008



Lõppev aasta sai kõikvõimalike sündmuste ja protsesside poolest nii kirju, et mingit valikut teha oli tükk tegu.

Et oma tööd pisutki lihtsustada ja tulemust õigustada, jätan midagi välja ja ülejäänu jagan jupikesteks. Välja jäävad erakorralised olukorrad ning suurmeeste surmad. Allesjäänu jagan kolme kategooriasse – majandus-, sise- ja välispoliitika.

Majandus
Raha tuleb, raha läheb. See lihtne ja igaühele tuttav olukord sai tõeks ka Venemaa riiklikul tasandil.

Kuna kogu energiakandjate müügist laekuvat ülikasumit pole võimalik kohe eelarve kaudu käiku lükata, siis paigutati ülejääk reservi. Kui priskematel aegadel laekus Venemaa hoiupõrsasse umbes miljard dollarit päevas, siis nüüd, naftahindade kukkudes, kaob kõrvalepandu sama kiirelt.

Üldistades võib öelda, et Venemaa üritas üha sügavamale lükata
gaasitoru Euroopa veeni ning seeläbi muuta oma olukorda stabiilsemaks. Oodatud stabiilsuse asemel ilmnesid aga Venemaa majanduse kahte sorti hädad – sisemised nõrkused ja sõltuvus välistest kõikumistest.

Sisepoliitika
Märksõnaks - riiklik kontroll kõige üle. Poliitilises mõttes olulisim meedia ehk televisioon on juba allutatud, allesjäävaid nn vaba mõtte saarekesi võetakse samuti tasapisi üle. Isegi
internetti püütakse nö hiinastada, kuigi seni veel mitte kuigi edukalt. Omamoodi riiklikule kontrollile allutatakse isegi inimeste ajalooteadvus.

Suurimaks poliitiliseks sündmuseks said muidugi presidendivalimised. Tõsi küll, valikut eriti polnud, nii oma rahvale kui muule maailmale tutvustati
järeltulijat, Dmitri Medvedevit. Laskumata tühistesse valimis-debattidesse, võimsa riikliku reklaamikampaania abil võttiski oma koha Kremlis sisse uus esindusnägu.

Vladimir Putin, kelle lahkumises kuni viimase hetkeni polnud keegi kindel, võttis aga sisse lubatud peaministri koha. Ning mis veelgi olulisem, Putin hakkas võimupartei Edinaja Rossia
peasekretäriks. Ning nüüd on üle kogu maa avatud Vladimir Putini vastuvõturuumid, kuhu rahvas saab oma muredega tulla.

Välispoliitika
Maailmasüsteem näib naksuvat oma
liigestes lahti, igaüks näikse olevat iseenda eest. Seda peataolekut ning omaenda ajutist tugevnemist kasutas ära ka Moskva. Nagu ütles üks riigimeelne kommentaator – Venemaa keskendub. Või nagu küünik – Venemaa tõusis põlvilt, selleks et istuda tanki.

Mis võib paremini tõestada tärkavat jõudu kui lühike ja võidukas sõda? Ehkki aasta algas
näitliku tülinorimisega Lääne suunal ning jätkus sama näitliku lähenemisega Hiina suunal, loodeti läänes siiski otsest konflikti vältida. Kuid nii ei läinud. Kasutades ära võrdlust Kosovoga, alustas Venemaa sõda Gruusia pinnal.

Alustas – ja kaotas. Ehkki Venemaal õnnestus
lõhestada Gruusia ja anda tõsine hoiatus ka Ukrainale, kaotas Moskva infosõjas. Vaatamata võimsale propagandarünnakule jäi Venemaa üksi. Koostöökatsed Venezuelaga ainult rõhutasid seda üksijäämist – isegi seni lähimaks liitlaseks arvatud Valgevene ei tulnud mänguga kaasa.

Mida siis öelda kokkuvõtteks? Et kõik kulgeb plaani kohaselt? Ausalt öeldes kahtlen. Ehkki maailmamajanduse kõikumisi ja rahvusvahelist reaktsiooni relvatäristamisele võis ette aimata, näitavad tagajärjed vaid üht. Venemaa pole tegelikult võimeline end isoleerima ning uhkes üksinduses kõigile vastu seisma.

Väärt, ehkki valus õppetund, kas pole?

Karmo Tüür
22.12.2008

Friday, December 19, 2008

paar telepiuksu

kuna viimase kuu jooksul on juhtunud paar korda, kui telepurgi seest on mind kuulda olnud, siis siin lingid (tõsi küll, tervele saatele):

Gruusiale MAP mitte-andmise asjus
Välisilma sees


Russki Mir Eesti-esinduse avamise kohta
venekeelse AK sees
ja eestikeelse AK sees

Wednesday, December 17, 2008

Mullistused Venemaa poliitmaastikul

Venemaa poliitilises kaleidoskoobis on jälgitavad kaks vastassuunalist protsessi. Ühelt poolt keskvõimu jätkuv tugevnemine, teisalt poliitilise mänguvälja mitmekesistumine. Kuigi kaks vastasmärgilist liikumist peaks üksteist tasakaalustama, kulgeb mäng siiski järjest enam vaid ühel väljakupoolel.

Keskvõimu tugevnemisest annab kõige paremini aimu see, kuidas toimus konstitutsiooni kohandamine vastavalt presidendi soovile. Piisas vaid praeguse Venemaa presidendi, Dmitri Medvedevi suu kaudu kõlada, et taoline muudatus oleks vajalik, kui asi saigi lupsti tehtud. Presidendi ametiajaks sai senise nelja aasta asemel kuus.

Keskuse kõikvõimas kontroll
Teiseks tõenduseks on omamoodi ringmäng kuberneridega. Varem oli kuberneridel ja nende esindajatel oma roll mitte ainult föderatsioonisubjekti, vaid riigi juhtimisel. Seda nii parlamendi ülemkoja e. Föderatsiooninõukogu kui Vladimir Putini poolt loodud Riiginõukogu kaudu.

Vastavalt uutele reeglitele määrab aga president piirkondade etteotsa oma kandidaadid – tõsi küll, need peab kinnitama kohalik parlament, kuid reaalsuses pole sel kinnitusel enam tähtsust. Seega määrab president regioonidesse inimesed, kes siis omakorda peavad noidsamu regioone esindama keskvõimu ees.

Kolmandaks võib välja tuua võimupartei jätkuva tugevnemise. Edinaja Rossia asend nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil järjest kasvab. Asi on libisemas sisulise üheparteilisuse poole. Siin aga tuli appi president, kes rõhutas, et väikeparteide ja muude kodanikuühenduste roll peab kasvama. Ja ennäe, uued ühendused ongi varmad moodustuma.

Uued vanad parempoolsed
Mitme senituntud nn parempoolse e. demokraatliku jõu (kelles ehk tuntuim SPS e. Paremjõudude Liit) ühinemise tulemusena moodustati novembri keskel uus partei – Pravoje Delo (e.k. umbes Parempoolne üritus või ka Õige asi/tegu). Juba liitumise eel räägiti avameelselt, et see saab olema Kremli-meelne, kuid liberaalse suunitlusega erakond. Ning veelgi avameelsemalt, et see on ainus võimalus ellu jääda – seda siiski poliitilises mõttes.

Seniste parempoolsete tuntuimate nimede – Garri Kasparovi ja Boriss Nemtsov – eestvedamisel pandi mõni päev tagasi aga alus veelgi uuemale ühendusele Solidarnost. See pole küll esialgu mitte partei ega oma isegi päris selget tegevuskava, kuid loodab end esile tõsta saabuvate majandusraskustega ja sellega eeldatavasti kaasneva rahva pettumusega võimus.

Parempoolsete üks nooremaid ja perspektiivsemaid liidreid, kes oleks ehk tõesti suutnud midagi uutes oludes ise ära teha, osteti aga sisuliselt võimude poolt ära. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kui seni võime leppimatult kritiseerinud Nikita Belõhh võttis vastu sellesama võimu ettepaneku hakata kuberneriks Kirovi oblastis.

Eks puht-inimlikult ole ilmselt patt heita senistele parempoolsetele pereheitmist või suisa loobumist. Senine praktika näitab, et võim võtab niikuinii oma. Ning Medvedevi sõnad „vabadus on parem kui mitte-vabadus“ ei muutnud miskit, OMON peksab ja topib rahulolematuid kongi nagu ennegi.

Samas on üha enam kuulda, kuidas mitte ainult lihtrahvas, vaid ka eliit õigustab kujunenud olukorda stiilis „aga see-eest“. Ning seejärel tuleb tavaliselt viide majanduslikule-sõjalisele-eneseteadvuslikule tõusule. Muutuvas majanduskonjunktuuris võib aga paljutki nihkuda. Ehk taastub ka poliitiline mitmekesisus Venemaal?

Karmo Tüür
14.12.2008

Sunday, December 14, 2008

Разбор полётов: aasta kokkuvõte


2008.a. viimases saates vaatame tagasi ja ka pisut edasi. Mida pidada olulisemaks - kas üht sündmust nagu sõda Gruusias või protsessi nagu majanduskriis. Kui muidugi see, mis toimub, on ikka kriis. Aga järsku saab rääkida hoopis liberaalse kapitalismi mudeli langusest ja autoritaarse kapitalismi mudeli tõusust? Või siis USA ajajärgu vahetumisest mingi teise suure tegija nimelise sajandiga.

Viimase paari aasta jooksul oodati "suurte valimiste" lõppu - vahetusid Saksa, Prantsuse, Inglise, Vene ja USA ikooni-inimesed. Nüüd saab see läbi, viimane juhtfiguur asub paika. Ehk saab see uus etappp oma tõukejõu hoopis uute liidrite omavahelistest suhetest?

Saates nagu kõik need varasemadki korrad selle aastanumbri sees: Jevgenia Garanža saatejuhiks, Harri Tiido ja Karmo Tüür ekspertideks. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis ikka miskipärast puudub 2008.a.).

Saturday, December 13, 2008

Venemaa ajakirjandus ja eriteenistused

Selle asemel et end vaevata tülika ajakirjanduse kontrollimisega ja ajakirjanikele vastamisega, on lihtsam võtta väljaanne oma kontrolli alla. Ühe võimalusena kasutatakse oma inimeste sokutamist toimetustesse. Olulisemad väljaanded ehk üleriiklikud telekanalid allutatakse aga lihtsalt lauskontrollile.

Selline väide kõlas nädalapäevad tagasi Tallinnas toimunud seminaril, kus rääkisid kaks Venemaa ajakirjanikku – Sergei Soldatov ja Natalia Morar (pildil). Eesti laiemale publikule ehk vähetuntud nimed, samas on nad Venemaaga lähemalt tegelejate jaoks üsna legendaarsed.

Soldatov tegeleb nendesamade eriteenistuste uurimisega ning on vastavate materjalide koondamiseks loonud veebilehe agentura.ru.

Morar aga sai üleöö kuulsaks sellega, et teda ei lastud ühel hetkel enam Venemaale tagasi. Väidetavalt olla ta osutunud ohtlikuks, suisa kutsunud üles relva abil kukutama kehtivat korda. Enne sellise keelu kehtestamist uuris Morar aga rahapesu skeeme, mille jäljed viisid otse Kremlisse. Üheks näiteks oli see, kuidas viimaste Duumavalimiste aegu olla parteid viinud osa kampaaniarahast sõna otseses mõttes kohvritega Kremlisse, presidendi administratsiooni.

Venemaal töötades kajastada vene eriteenistuste tegemisi on üsna keeruline. Esiteks on tegu suletud asutustega, näiteks GRU (riiklik luure peavalitsus) isegi ei oma pressi-talitust. Teiseks aga võib kõikvõimalikke ettevaatamatuid kirjutisi uute seaduste kohaselt tõlgendada kui ekstremistlikke, koos sellest tulenevate tagajärgedega.

Ajakirjanduse infonõudeid lihtsalt ignoreeritakse, isegi siis, kui toimetus avalikult kohtuga ähvardab. Kui lõpuks mõni sõna organitest isegi avalikkuse ette lastakse, siis kõlab see tavaliselt mitte-midagi-ütlevana stiilis „tänavu tabati spioone kolm protsenti enam“.

Ka ajakirjaniku tungimine eriteenistuste pärusmaale ehk katsed kajastada kõikvõimalikke erakorralisi juhtumeid võib lõppeda üsna kurvalt. Ajakirjanik ei või kajastada ei nn terroristide või ekstremistide seisukohti ega isegi mainida nende nimesid. Vastasel juhul süüdistatakse väljaannet terroristide informatsioonilises spondeerimises või koguni koostöös kurikaeltega.

Üritusel kuulajana osalenud Ene Ergma esitas küsimuse, et kui nõukaajal kontrollis nn organite tegevust vähemalt partei, siis nüüd ilmselt enam mitte keegi. Vastusena kõlas, et nii ongi. FSB (föderaalne luurebüroo) juurde loodi küll nn ühiskondlik koda, mis justkui peaks kehastama tsiviilkontrolli. Samas räägivad asjaomased inimesed, et tegelikult peab see vaid parandama FSB imagot.

Mis aga siiralt rõõmustas ja omamoodi üllatas, oli see, et külalised ei üritanud kõike näidata väga must-valgena. Tihtipeale kipuvad ka Venemaalt tulnud inimesed välismaal rääkima asjadest väga süngetes toonides ning oma koduriiki tuhaga üle puistama. Soldatov ja Morar mõlemad aga lubasid endale ka Venemaa ja selle organite kaitsmist, kui vaja oli. Nii näiteks küsimusele, et kas ja kuidas üritavad nt Venemaa esindused välismaal mõjutada sealseid ajakirjanikke, vastasid esinejad, et aga see on ju loomulik. Tõepoolest, ka Eesti või ükskõik millise riigi esindused välismaal peavadki tegelema oma riigi positiivse mulje loomisega.

Mitte kõik ei tulene ainult kõikvõimsate organite karvase käe mõjust. Venemaal endal on välja kujunenud mõned nö tabuteemad, mida parem ei torgita. Välisajakirjanikud aga mõtlevad enne kolm korda järele, kui kirjutada midagi kriitilist Venemaa kohta. Sest sel moel võib ju jääda ilma viisast ehk võimalusest Venemaad seespoolt kaeda ja objektiivselt kirjeldada.

Suurem osa tsensuurist istub ajakirjanike ja väljaannete enda sees. Igaks juhuks jäetakse kirjutamata ja ütlemata.

Karmo Tüür
10.12.2008

Tuesday, December 9, 2008

Lahkus eesti soost vene valitseja

Vene riigikotka kahepäisust on seletatud erinevalt, kuid enim levinud versiooni kohaselt tähistab üks pea ilmalikku, teine vaimulikku võimu. Seda teist, vaimulikku pead, kehastas Venemaa rahva jaoks viimasel ajal patriarh Aleksius II. Eesti soost, siin sündinud, kasvanud ja oma vaimulikuteed alustanud mees kodanikunimega Aleksei Rüdiger, kes lahkus siitilmast 5.detsemril 2008.a.

Miks ma ütlen, et Aleksius oli Venemaa rahva ja mitte ainult õigeusklike valitseja? Ehkki sedasorti üldistused on alati kohmakad, võib suuremat osa venemaalastest pidada õigeusklikeks. Jah, loomulikult on idanaabrite hulgas üha enam ja enam muude usutunnistuste pooldajaid, eelkõige moslemeid. Ning ametlikult on Venemaal „traditsioonilistena“ tunnustatud veel kaks religiooni – judaism ja budism.

Kuid Venemaa ametlikeima, riigimeelseima uuringufirma VCIOM
andmeil tunnistab end õigeusklikuks juba 73% venemaalastest. Sama allika väitel oli see arv 1990.a. 24%. Ehk siis: Aleksius II valitsusajal kasvas õigeusklike arv kolmekordselt!

Loomulikult võib taolist järgijate arvu hüppelist kasvu pidada lahkunud patriarhi teeneks. Või siis seda, et vormiliselt, põhiseaduse järgi riigist lahutatud õigeusu kirik on saavutanud sisuliselt riigikiriku rolli. Ükski suurem püha ei möödunud, et riigipea poleks külastanud just õigeusu kirikut – ning seda peab õigeks ka 55% rahvast. 10% arvab lausa, et Venemaa Föderatsiooni president peaks olema aktiivne usklik ja toetama veelgi enam oma kirikut.

Kuid jätkem statistikamaailma numbrid ja pöördugem inimlike sõnade poole. Ning neid on palju. Peale Venemaa enda riigipeade (keda on nüüd ju ka kaks) võtsid sõna ka teiste koguduste juhid. Nt Venemaa juudikogukond
mälestab teda kui anti-semitismi vastu seisjat. Ning Rooma paavst pidas tarvilikuks kiita teda kui suhete parandajat katoliku kirikuga. Jne, jne, jne.

Peale ametlike sõnade ja kanalite on aga alati huvitav jälgida, mida arvab see osa vene rahvast, kes end ise väljendada püüab. Tänapäeval näivad selleks kanaliks üha enam olevat blogid – nähtused, mida Venemaal püütakse tava-ajakirjandusega võrdsustada. Õige mitmendat päeva püsib patriarhi surm ühe vene suurima elektroonilise värava
Yandex kokkuvõtte järgi teemana nr.1.

Üks tähelepanuväärne kanne rääkis sellest, et Aleksiuse ajal on punanurgake (v.k. - красный уголок) muutunud taas ilusaks, helgeks nurgaks (v.k. - красный угол). Et siis marksismi iidolite asemele on taas oma vanale kohale ilmunud ikoonid.

See rahva hääl pole aga ainult kiitev. Kutsudes üles hülgama veidrat paganlikku tava rääkida kadunukestest ainult hästi (muidu lahkunute hinged pahandavat), räägitakse alternatiivmeedias ka negatiivist. Nii sellest, et Aleksius II olla nõuka-ajal KGB heaks töötanud kui sellest, et tema ajal muutus Moskva õigeusu kirik hiiglaslikuks äriettevõtteks.

Enim meeldis aga mulle ühe tuntud, iroonilis-kriitilise mõtlemisega vene kommentaatori Sergei Dorenko kanne, mis kohmakas tõlkes kõlaks umbes nii: ülepingutatud, paatoslik lein on kohatu. Tundkem helget kurbust, kui see on siiras.

Ja üldse, nagu ütleb vene vanasõna: „Свято место пусто не бывает“. Ehk nagu see kõlab palju ateistlikumalt eesti keeli – loodus tühja kohta ei salli. Küllap leiab vene õigeusu kirik endale uue pea. Ainult et ilmselt enam mitte eesti soost.

Karmo Tüür
7.12.2008

Thursday, December 4, 2008

Võrreldes kahte presidenti

Umbes aastapäevad rääkisid kõik tõsisemad poliitikavaatlejad, et USA-Venemaa suhetest rääkimiseks tuleb veel pisut oodata. Et mõlemal pool peavad saama valitud uued presidendid ning et enne seda ei saa mingeid järeldusi teha. Nüüd on see siis sündinud, uued mehed said valitud, aeg asjadele uuesti otsa vaadata.

Tõsi küll, korrektsuse huvides tuleb tunnistada, et Barack Obama ei ole veel saanud USA presidendiks ning isegi valimiste protseduur pole tehniliselt lõppenud. Valijameeste poolt tehakse lõplik otsus alles 15.detsember ja ametisse astub Obama eeldatavasti 20.jaanuar 2009.a.

Sarnasused
Nii et hetkel on USA’s justkui kaks presidenti – tegelikult võimul olev, nn istuv president ja juba justkui valitud, kui mitte veel tegev järeltulija. Muuseas, see on üks suuremaid sarnasusi, mida kahe riigi vahel leida on. Ka Venemaal oli kevadiste valimiste järel esimest korda üleminekuperiood, mil oli olemas kaks presidenti. Valimiste (2.märts) ja ametisseastumise (7.mai) vahele jäi kaks kuud, mil Dmitri Medvedevi veel polnud president, kuid temast juba räägiti niimoodi.

Teiseks sarnasuseks kahe riigi presidentide vahel on nende suhteline noorus ja hariduskäik. Medevedev (sünd 1965) sai ametisse vaieldamatult kõige nooremana Venemaa senistest presidentidest, Obama on mõni aasta vanem (sünd 1961.a.) ning ehkki mitte noorim oma kolleegide auväärses reas, kuid siiski viies nooruse edetabelis.

Nii Barack kui Medvedev on saanud juristi hariduse ning töötanud hiljem juura-õppejõuna. Tõsi küll, politoloogina ei saa ma jätta mainimata, et ka Obama esmane kõrgharidus oli politoloogias, täiendades end rahvusvahelistes suhetes. Seda trumpi pole Medvedevil lauale panna.

Erinevused
Siinkohal sarnasused lõpevad. Erinevusi on aga palju rohkem ning need näivad tublisti määravamad.

Erinevused algavad kasvõi kampaanias. See tähendab, et ühel oli kampaania ja teisel polnud. Kui Obama sõna otseses mõttes rääkis end presidendiks, siis Medvedev ei saanud või ei tahtnudki osaleda üheski debatis. Vaatamata sellele sai Obama vaid 52,6% valijate häältest ning Medvedev 70,3%.

Tegelikult algavad erinevused juba palju varem. Obama on värvika, et mitte öelda värvilise taustaga mees, kes teab maailma eripalgelisust väga lähedalt ning on ise end tippu võidelnud. Medvedev aga kasvas tüüpilise nõukogude intelligendi peres ning võlgneb oma karjääri suuresti lojaalsusele ja toetusele.

Obama valimistulemuste selgumise järel juubeldas suur osa maailmast, ka need, keda traditsiooniliselt just kuigi USA-sõbralikeks ei peeta, alates Aafrikast ja lõpetades Ladina-Ameerikaga. Medvedevi valimiste järel erilisi pidustusi nagu ei mäleta.

Mõju suhetele
Kui võrrelda ka kahe mehe kõnesid, siis torkab silma rida määravaid erinevusi. Obama valimistejärgne kõne ja Medvedevi pöördumine parlamendi poole on äärmiselt erinevalt laetud. Kuid puht põhimõtte pärast valin lõpetuseks siiski neist kõnedest ühe sarnasuse.

Mõlemad presidendid lubasid vastu hakata. Medvedev lubas, et Venemaa ei taandu kusagile. Obama omalt poolt teatas, et „tahan öelda kõigile, kes soovivad hävitada meie maailma – me võidame teid“

Kuidas see kõik siis võib mõjutada kahe suure riigi suhteid? Arvan, et kuuldused muudatustest on tugevasti liialdatud. Ning kui need muutused tulevadki, siis mitte kahe mehe sarnasustest või erinevustest, vaid hoopis pikema-ajalistest teguritest.

Karmo Tüür
24.11.2008

Monday, December 1, 2008

Tavaline piraatlus

Piraatlus oli, on ja jääb. Juhul kui miskipärast ei muutu põhjalikult inimese olemus, ei kao kuhugi ka röövimine. Kuna aga inimkonna senine ajalugu ei anna kuigivõrd alust eeldada, et inimloomus muutuks, siis pole pääsu ka kuritegevusest. Ning piraatlus pole midagi muud kui üks kuritegevuse liike.

Somaalia ranniku lähedal plahvatuslikult kasvanud piraatluse laine sunnib seda teemat käsitlema üle kogu maailma. Pole sellest pääsu Eestiski, kasvõi seetõttu, et tänapäevases maailmas mõjutab kõik kõike, kasvõi kasvavate hindade või karmistuvate reeglite kaudu.

Juba ainuüksi piraatlus kui mõiste on ligi 2500 aastat vana, tulenedes vanakreeka sõnast peira, mis tähendab katset, üritust – nii et tõlkes võiks piraat tähendada midagi „see, kes katsub merel järele oma õnne“ Aga ega see nähtus ei tekkinud alles siis, lihtsalt varem nimetati noid merekaabakaid teise nimega.

Piraatluse mitu nägu
Mida siis kujutab endast tänapäevane piraatlus ja kas üldse midagigi saaks ette võtta selle ohjeldamiseks?

Ehkki väliselt on piraatlus üsna ühenäoline – kamp relvastatud kodanikke püüab hõlvata mingit ujuvalust – võib selle tegevuse laias laastus jagada kolmeks.

Esiteks moodustab omaette alagrupi nö pisipiraatlus. See tähendab, et nö möödaminnes püütakse hõlvata alus, panna pihta midagi väärtuslikku ning jalga lasta. Seda tehakse tihti vaid nugade ja kaigastega relvastatult ning ilma mingi erilise plaanita. Taolist primitiivset, kui igivana röövimist harrastatakse põhiliselt Hiinast lõuna poole jäävatel meredel, kus röövleil on alati lootust kaduda kiirelt saarterägastikku.

Teiseks tuleb aga hoopis suuremaplaaniline tegevus – laevade pantvangi võtmine lunaraha väljakauplemiseks. Siin on juba tegu suurejoonelisema ning tublisti kaasaegsema tegevusega. Enamasti automaat-relvade ja granaadiheitjatega varustatult või siis hoopis pettuse teel proovitakse tungida laevale, võtta see oma kontrolli alla ja hakata omanikelt raha välja pressima.

Kolmas on veelgi mahukam äriprojekt – ajada võõras laev ära ning müüa koos kaubaga või eraldi maha. Siin on mängus juba väga tõsised summad – kauba väärtus võib mõnikord ületada aluse enda maksumuse.

Juurde võib veel lisada neljandagi alaliigi – see on nö teeseldud piraatlus ehk siis katsed selle sildi all välja petta kindlustus-summasid, kuid see viib meid juba põhiteemast pisut eemale.

Kuidas võidelda?
Mida siis saaks selle kõige vastu ette võtta? Tavaliselt räägitakse, et tuleks võidelda vaesusega ja küll siis ka jääb kuritegevust vähemaks. Põhimõte on ju igavesti ilus ning mingi seos on kahe nähtuse – vaesuse ja piraatluse – vahel isegi olemas, kuid üsna väike.

Kui esimese kategooria piraatlust võib tõesti pidada nö vaeste piraatide pärusmaaks, kus minnakse haarama vaid laevameeskonna rahakotte ja kotitäit kaupa, siis ülejäänud piraatlusliigid kuuluvad siiski hoopis tõsise äri valdkonda. Seltskonnad, kes neid rööve planeerivad, läbi viivad ja hiljem miljoneid jagavad, pole mitte vaesed. Loomulikult, nö sõdureid ehk elluviijaid palgatakse vähem-rahakate hulgast, kuid see ei muuda üldpilti.

Nüüd võiks mõelda, et miks see praegune piraatluselaine puhkes just Somaalia ranniku juures? Röövimiseks peab olema täidetud paar eeltingimust – peab olema mida röövida, kes selle ellu viib ja puudulik kontroll võimude poolt.

Mida röövida, sealkandis jagub – läbi Suessi kanali liigub märkimisväärne osa maailmakaubandusest ning järelikult leidub alati aeglaseid ning madala pardaga kaubalaevu, mida õnnestub suhteliselt lihtsalt kaaperdada. Muuseas, need kaks, esmapilgul pelgalt tehnilist näitajat on äärmiselt olulised. Katsu sa pardale ronida, kui see on sinu laevukesest kõvasti kõrgemal ning alus kihutab läbi lainete.

Kes rööviks – sellest seltskonnast pole ka puudust. Kuna Somaalia pole enam riik, vaid lihtsalt territoorium, mille ligi 4000 km pikkust rannajoont ei kontrolli keegi, siis leidub piisavalt endisi kalureid, kes on nõus oma õnne proovima pisut suurema saagi tagaajamisel. Ning kuna puudub kontroll nii maal kui merel, siis ongi kõik tingimused täidetud.

Somaalia turvaauk
Lisaks pakun välja ühe huvitava seletuse, mida ei suuda küll tõestada, aga mis kõlab ikkagi usutavana. Suur osa Aafrika põgenikest nimetab end somaallasteks. See on igavesti mugav, kuna seletab kohe, miks sul pole dokumente ja pealegi muudab võimatuks su tagasisaatmise – pole lihtsalt riiki, kellele sind üle anda. Ilmselt sama toimub ka mereröövlite hulgas – kõikvõimalikud piirkonna kaabakad üritavad ajada oma äri ja külvata segadust nn Aafrika sarve piirkonnas, teades, et kõik see kirjutatakse niikuinii nn Somaalia piraatide kraesse.

Lõpetuseks võiks aga küsida, et mida saaks sellises kirjus ja keerulises loos ära teha Eesti? Kindlasti ei tohi me hakata jälle halama et „ah kui väikesed me oleme ja meist ei sõltu midagi.“ Jah, muidugi pole meil jaksu saata sinna arvestatavat laevastikku või isegi märkimisväärsel hulgal mehi. Kuid me peame osalema. Vähim, mis saame teha, on kaasa aidata rahvusvahelise mereõigustiku muutmisel, mis võimaldaks edukalt tõrjuda piraate nii rahvusvahelistes vetes kui ka vajadusel tungida territoriaalvetesse. See on ohtlik ja keeruline teema, kuid kõrvale ei tohi me jääda. Paraku ei tea me iial, millal vajame ise abi.

Karmo Tüür
30.11.2008
Soovitan juurde vaadata
http://www.icc-ccs.org/index.php?option=com_fabrik&view=visualization&controller=visualization.googlemap&Itemid=89

Sunday, November 30, 2008

Разбор полётов: piraatlus

Aafrika soojades vetes õitseb üha ägedamalt uus kuriteoliik: piraatluss. Tegelikult pole siin uut midagi, lihtsalt vahepeal jõudis see vana asi eurooplastel pisut meelest minna. Piraatlus on olnud alati ning karta on et nii ka jääb. Küsimus on lihtsalt selle, kui efektiivselt õnnestub mingi konkreetse kuritegevuse liigiga võidelda, et teda rohkem või vähem ohjeldada.




Miks aga käib suurem osa möllust just Somaalia vetes? Kas rahvusvaheline seltskond saab üldse midagi ära teha? Kas Eestil endale on üldse mingit põhjust ja võimalust kaasa rääkida?



Praegust piraatlust saab jagada mitmeks alaliigiks ja nende eri vormidega saab võidelda erineval moel. Kuid peamine on see, et riigid ei saa võitluses piraatidega kasutada piraatide meetodeid. Võimalus sekuda on, kuid väga piiratud.

Kõike seda arutavad nagu ikka: saatejuht Jevgenia Garanža, eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).

Wednesday, November 26, 2008

Usbekistan pöördub läände. Jälle. Vist.

Ma tean, et niimoodi ei tohiks ajaleheartiklit pealkirjastada, aga lugu Usbekistaniga on juba kord selline. Pisut segane, et mitte öelda enamat.

See Kesk-Aasia riik ei jõua meie ajakirjandusse just tihti. Seetõttu olgu esimese hooga antud põgus tutvustus.

Eestist u. 10 korda suurem, 15 korda enam rahvastikku, 10 korda vaesem, pööraselt korrumpeerunud riik on tegelikult väga rikas. Tema rikkus ei seisa kindlasti mitte viljakas maapinnas (põllumajanduslikult kõlbulik on u. 10%), kus ohtra niisutuse varal ning järjest napimate veevarudega kasvatatakse puuvilla, vaid selle maa all.

Gaasirikas riik
Usbekistani suurim rikkus on gaas (kulla, uraani, söe jm kõrval). Viimastel andmetel kuulub Usbekistan oma reservidelt ja tootmiselt kuhugi teise kümnesse maailmas. Mis aga muudab kogu loo siitpoolt vaadates põnevaks, on riigi paiknemine Kaspia mere lähistel ning teadmine, et teoreetiliselt võiks see gaas kunagi jõuda ka Euroopasse. Ning – mis oluline – mitte läbi Venemaa torujuhtmete, vaid läbi EL enda oma.

Mis on aga põhjus sellest kõigest praegu kirjutada? Aga see, et Usbekistan teatas oma lahkumisest Euraasia Majandusühendusest
EvrazES. Täpsemalt küll oma kuuluvuse peatamisest, kuid kuna sellist protseduuri pole ühenduses ette nähtud, siis tõlgendavad kõik ülejäänud liikmed seda sisuliselt lahkumisena.

Evrazes moodustati 2000.a. Kazahstani, Kirgiisia, Tadžikistani, Valgevene ja Venemaa vahel ning Usbekistan liitus sellega alles 2006.a. jaanuaris. Nüüd, kaks pool aastat hiljem teatas president Islom Karimov, kes juhib Usbekistani kindla käega juba aastast 1990, et EvrazES on ebaefektiivne ühendus ning tema riik astub mängust välja.

Heitlik välispoliitika
Usbekistani välispoliitika on nagu kõik muugi selles riigis presidendi teha. See, et Karimov valitseb oma maad juba pea 19 aastat sisuliselt põhiseaduse vastaselt ning mittevabade valimiste abil, polegi hetkel oluline. Oluline on, et ta sõlmib liitusid ja lepinguid just nii, nagu hetkel kasulik näib.

Venemaa kontrollitavasse post-sovjetlikesse ühendustesse on Usbekistan kord kuulunud ja siis jälle mitte. Samuti nagu paljuski USA poolt spondeeritud ühendusse GUUAM, mis peale Usbekistani lahkumist lühenes ühe U võrra.

Samamoodi tekkis ja kadus USA lennuväebaas, mis loodi 2001.a. Afganistani naabruses paiknevasse riiki terrorismi-vastase kampaania käigus ning visati välja 2005.a. rahvarahutuste tagajärjel. Tunnistan, et siin kisub asi veelgi segasemaks kui muidu ning selget pilti, kelle mahitusel midagi toimus ning palju inimesi hukkus, pole selge.

Lääne lootused
Selge on aga üks. 2005.a. rahutuste mahasurumise järel pööras Usbekistan Läänele selja, pannes pahaks nonde manitsusi. EL viis sisse sanktsioonid, keelates nt Usbekistani eliidil sissesõidu oma territooriumile. Nüüd aga, paar päeva pärast seda, kui EL enamik oma sanktsioone maha võttis, teatas Karimovi Usbekistan oma ühistegevuse peatamisest EvrazES raames.

Kokkulangevus? Kuidas võtta. Venekeelne inforuum tuletab meelde Karimovi režiimi vanu patte, ingliskeelne meedia räägib lootustest. Põhiline lootus Euroopa jaoks on Usbekistani gaasiressursside ümbermeelitamine loodavasse Nabucco-nimelisse gaasijuhtmesse, mis peaks Kaspia mere energiavarusid tooma eurooplastele koju kätte EL oma toru kaudu. USA lootus on saada taas kasutada Usbekistani lennuvälju.

Lootusi on mitmeid ja mujalgi. Küsimus on aga selles, kas ja mida tahavad usbekid ise? Tuleb tunnistada, et katsed kohalikku meediat või pressiteateid jälgida ei anna eriti palju lisainfot. Nii jääbki vaid oletada. Üks võimalus on, et Usbekistan pöörduski läände.

Karmo Tüür
22.11.2008

Monday, November 24, 2008

Venevastasus

Kas mäletate traagilist hüüatust „Miks te meid ei armasta?“ Seda tõi tavaliselt kuuldavale kergelt vintis sovjetist suurvenelane, kes ääremaadel ootas endasse suuremat lugupidamist kui ta seda vääris. Kuid olgu, seda saavad vaid mäletada pisut vanemad lehelugejad.

Tänapäeval pole aga suurt midagi muutunud. Siiani ei mõista lai vene hing, miks impeeriumi endised äärerahvad nii jäärapäised peavad olema. Ning see mõistmatus valatakse sama traagilisse hüüatusse: „Me pole ju teile midagi halba teinud, miks te ometi niimoodi käitute?“

Lihtsa inimese emotsiooni võib ju isegi mõista. Teadmata või tahtmata mõista (ühis-)ajaloo keerdkäike, kaldub ta usaldama kooliõpikut, telepurgist ja kinolinalt räägitavat. Üleskutsed ajalugu unustada ja vaadata tulevikku on aga mõeldud vaid ullikestele, võrdudes soovitusega ärgata igal hommikul mälukaotuses.

Vastulöögirelv
Süüdistus venevastasuses on muutunud Venemaa välispoliitilises retoorikas arvestatavaks relvaks. Sel moel püüab Moskva näidata ennast ebaõiglaselt rünnatuna ja vastaseid paranoilistena. Vastased on aga kõik, kes pole jäägitult Venemaa poolt.

Venevastasuse uurijad räägivad, et esimesed ilmingud on juba sajandite-vanused. Parim näide olla olnud Inglismaa vaenukampaania XIX sajandil, mille too vallandas konkurentsi tõttu Afganistani vallutamisel. Briti propaganda kujutas toona venelasi barbaarsete asiaatidena, kellega ei saagi muidu asju ajada kui relva abil.

Mida edasi, seda hullemaks on aga selle teooria pooldajate meelest asi läinud. Nüüd on lugu koguni niikaugel, et venevastasusse on nakatunud lähimadki naabrid ja sugulased.

Naabrite reelikkus
Eriti teravalt võtab vene võimueliit seda, et vaenajate ritta on liitunud Venemaa nö orgaaniline osa Ukraina. Nimelt on nende meelest Ukraina soov rääkida omaenda ajaloost sügav häbematus. Eriti koletu on aga ukrainlaste soov kõnelda holodomorist ehk kohutavast näljahädast, mis laastas Nõukogude Ukrainat.

Samavõrra kohatu näib olevat poolakate poolt Katõni veresauna meenutamine, pribaltide kõnelused küüditamistest, ida-eurooplaste meenutused okupatsioonist ja vastuhakust. Gruusia käitumisest ma lausa ei räägikski, kui seda ei teeks Kremli esindajad ise.

Põhiline argument, mida Kremli-meelseil on välja käia, kõlab: „aga me kõik ju kannatasime“. Mis on ühtlasi absoluutne tõde. Me kõik kannatasime, mis aga ei tähenda, et me kõik peaksime vaikima. Või et ainult ühel osapoolel peaks olema õigus rääkida.

Kas Eesti ei võiks loobuda?
Olen viimasel ajal kuulnud mitme, Eesti suhtes positiivselt meelestatud välismaalase käest, et miks me ometi ei võiks kuidagi loobuda. Et Venemaad me ei muuda niikuinii ja võiksime pigem keskenduda oma asjadele. Kõlab nagu mõistlik soovitus, kas pole?

Ainult et see on sama adekvaatne soovitus kui öelda Venemaale, et nad võiks ometi kord unustada oma fantoomvalud kunagises impeeriumis. Et lõpetagu venelaste minevikust tulenevate eriõiguste rõhutamine ning vaadaku ometigi tulevikku. Või siis soovitus juutidele, et jätku ometigi oma jonn holokausti ja oma riigi loomise teemal. Või et ... näiteid oleks veel peoga.

Lõpetuseks aga olgu öeldud, et ega ka selles aspektis pole Venemaa erand. Enda-vastasust tajuvad teisedki. Anti-amerikanismi ja anti-semitismi kõrval on veel muidki. Ka Eestile endale on tihti omane vaadata igat Venemaa tegu ja väljaütlemist kui eestivastast käiku.

Ahjaa – neile, kes seda lugu vene keelde tõlkida soovivad. Pealkirjas ja loos peetakse silmas mõistet antirossiiskost’, mitte antirusskost’. See on äärmiselt oluline vahe. Esimene tähendab sisuliselt Venemaa kui impeeriumi ideest kantud riigi mineviku suhtes kriitiline ning tuleviku osas ettevaatlik olemist. Teine tähendaks aga vene kultuuri ja selle kandjate vastu olemist – seda aga palun ilmaasjata mitte pähe määrida.

Karmo Tüür
23.11.2008

Wednesday, November 19, 2008

Eesti-Vene suhted laiemas raamis

Me ei saa valida perekonda, kuhu sünnime. Samuti ei saa me valida oma naabreid. Tihtipeale peame hoopis kasutama neid naabreid, kirjeldamaks omaenda asukohta. Mõnigi kord peab võõrsil Eestist rääkides täpsustama, et see on riik Venemaa ja Soome kõrval.

Sellised suurepärased sõnad kõlasid 6.novembril seminaril, mis oli pühendatud Euroopa Liidu ja Venemaa suhetele. Sõnade lausujaks oli ürituse peakorraldaja Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja.

Kogunes äärmiselt väärikas seltskond. Ainuüksi presidente oli kohal kolm – Eesti president Toomas Hendrik Ilves, endine Soome president Martti Ahtisaari ning eelmine Läti president Vaira Vike-Freiberga.

Toimumiskohaks valitud värske hotell Euroopa lisas juba ainuüksi oma nimega kogu asjale sobiva aura. Asjaolu, et moderaatoriks oli Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp, ainult rõhutas toimuva kõrgetasemelisust. Ning see, et toimunut oli võimalik samaaegselt jälgida internetis, andis kübekese innovatiivsust, mida me viimasel ajal niiväga otsime.

Kadri Liik Kaitseuuringute Keskuse juhina tõi välja Eesti olukorra. Et Venemaa naabrina on Eestil ja laiemalt Ida-Euroopal suhetes Venemaaga probleeme, mida Lääne-Euroopa ei ole. Ning et Euroopa tervikuna peab õppima olema suhetes Venemaaga järjekindel.

Moskvale tuleb selgeks teha, et too peab kinni pidama omaenda lubadustest – nt Gruusia rahuplaanist. Vaatamata sellele, et Venemaa välispoliitika on „diili-põhine“, tuleb järjekindlalt selgitada, et kolmandad riigid ei saa olla diili objektiks.

Ka Poola tuntud politoloog Aleksander Smolar kinnitas, et Euroopa Liidu siseselt on erinevusi suhtumises Venemaasse – tegu on mälu mõjuga poliitikale. Ta lisas, et Venemaa räägib mõjusfääride keeles. Kui Euroopa elab XXI sajandis, siis Venemaa näib olevat kinni jäänud XIX sajandi mõttemudelitesse.

Kuulsa rahusobitaja Martti Ahtisaari seiskohad olid oodatult leebemad. Venemaa ja Lääs pole üksteisele ohtlikud, vähemalt mitte sõjalises plaanis. Kuid ka tema tunnistas, et Venemaa eneseõigustuslik retoorika Gruusia konfliktis on kohatu. Võrrelda Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juhtumeid Kosovoga ei saa kasvõi seetõttu, et Kosovo näol oli tegu ÜRO kontrolli all oleva territooriumiga.

Georg Soros, maailmanimega finantsist ja filantroop, rääkis sellest, et Euroopa Liit vajab suhetes Venemaaga eelkõige ühist energiapoliitikat. Ning et Venemaa olukord võib praeguse finantskriisi tulemusena jalata muutuma, kuna üha kasinamaks jääb Moskva võimalus riigisiseselt ümber jagada naftarahasid ning pettunud rahvas võib hakata tahtma muudatusi.

Toomas-Hendrik Ilves tuletas meelde, et me võtame pahatihti edu liigagi loomulikuna. Maailm meie ümber on muutunud, 1991-a järgne süsteem on kokku varisenud. Kui peale NLiidu lagunemist võisid Venemaa naabrid otsida oma arenguteid karmata sõjalist sekkumist, siis peale 08.08.08 on see kindlus kadunud.

Euroopa Liidul aga sisuliselt pole poliitikat oma naabrite suhtes. Olukorra jaburust näitab kasvõi see, et Venemaal on lihtsam saada EL-viisat kui Gruusias või Ukrainas.

Kõik need mõttekillud on vaid ülilühike kokkuvõte. Kuid pole hullu, kui kellelgi on tõsisemat huvi, siis Avatud Eesti Fondi
kodulehel on olemas nii toimunu kokkuvõte kui videosalvestus.

Karmo Tüür
13.11.2008

Sunday, November 16, 2008

Разбор полётов: USA presidendivalimiste tulemused


Loomulikult pidi meiegi meeskond jõudma aruteluni USA presidendivalimiste tulemuseni. Ehkki - tuleb meelde tuletada, et USA president pole veel vahetunud ja tehniliselt võttes pole veel valimisedki läbi saanud.


Kuid nii ehk teisiti on USA ja pea kogu maailma esikaantel uus nägu - Barack Obama. Paljude jaoks oleks teise kandidaadi võit olnud mugavam, kuna tegu oleks olnud suhteliselt tuntud suurusega. Nüüd on aga tegu muu maailma suhtes tegu koguni kahe tundmatuga - mida teeb uustulnuk ise ja kui suur saab olema tema kogenud abi (Joseph Biden) mõju USA välispoliitikale.


Paraku on selle tulevase ja tundmatu suhtes üles köetud meeletud ootused. Nii USA siseselt, kus lootus muutusse on muutunud peaaegu et uueks usundiks, nii ka mujal maailmas vaadatakse Valge Maja poole uue lootusega. Paraku on aga uue poliitika lootusi maailmas olnud varemgi ...


Stuudios ikka saatejuhiks Jevgenia Garanža, ekspertideks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).

Thursday, November 13, 2008

Kaasmaalase kaardike


Meie ees saavad lähiajal seisma huvitavad valikud. Kas hakata ametlikult kaasmaalaseks või mitte.

Suve keskel kirjutasin juba sellest, et me kõik – või vähemalt enamik meist – on nii ehk teisiti Venemaa kaasmaalased. Nüüd on asi aga jõudmas sammukese edasi. Või õigemini mitte enam sammukese, vaid väga tõsise sammu võrra.

Venemaa Föderatsiooni seadusloome masinas on ette valmistamisel tekst, mille kohaselt kavatsetakse hakata välja andma vastavaid tõendeid. Ehk siis luuakse seesama kaasmaalase kaardike. Või kuidas iganes see spravka saab olema nimetatud.

Võib küsida, et no mis siis – no antakse kohalikust saatkonnast siinsetele võitlevatele kaasmaalastele veel mingi paber kätte ja mis siis? Aga asi selles, et seekord on mõeldud välja ka terve ports präänikuid, mis võivad olukorda muuta.

Prii piiriületus
Värskelt-küpsetatud kaasmaalane saab – vähemalt teoreetiliselt – osa tervest reast hüvedest. Alates keelelisest-hariduslikust-kultuurilisest kuni humanitaarseni välja. Kujutan ette, et senine loetelu jätab enamiku potentsiaalsetest kaasmaalastest külmaks.

Kuid ettevalmistatavas seaduses on üks punkt, mis võib osutuda paljude jaoks otsustavaks. Nimelt paragrahv 13 (mis huvitav arv, kas pole) sätestab, et kaasmaalane saab siseneda Venemaale ja seal ringi liikuda samadel alustel Venemaa kodanikuga. Ehk siis kehtestatakse sisuliselt viisavabadus neile, kes võtavad saatkonnast välja vastava papri.

See, et toosama kaasmaalase tõend annab õiguse ühtlasi ka Venemaale ümber asuda ja saada lihtsustatud korras sealne kodakondsus jne, polegi niivõrd oluline kui seesama omapärane viisavabadus.

Venemaa on taotlenud üpris agressiivselt viisavabadust Euroopa Liiduga. Ühepoolselt muutis ta osa Eestimaa elanikest viisavabadeks – need nn hallipassimehed. Nüüd on siis järg tavakodanike käes.

Uksed valla mõlemale poole
Olen erinevate uuringute raames üpris tihti kuulnud, eriti piiriäärsete elanike käest: „oh poleks ometi seda piiri koos tüütu ja tülika viisaga“. Et kui seda kõike poleks, siis läheks ikka küll. Mitte päriseks, aga no vähemalt huvi korras käiks uuesti nooruse radadel. Ja jummala eest, mis selles soovis paha on? Kuid nüüd asjaolud muutuvad.

Seda va kaasmaalase tõendit ei hakata ju ometigi väljastama nagu uut süstalt narkomaanile – et tasuta ja võimalikult anonüümselt. Ei, selleks pead sa ise ennast priitahtlikult üles andma.

See aga tähendab, et Venemaa hakkab koostama vastavaid andmebaase. Nendest inimestest, kes elades lähivälismaal, kuid soovivad kõigest hingest olla sõber ja liitlane. See aga tekitab vägagi huvitavaid mõtteid. Vean kihla, et vastavate eriteenistuste mehed mõlemal pool piiri panevad juba valmis uusi kaustade virnu, mahutamaks uue ja põneva info lademeid.

Kaasmaalaste kaitse
Kuna seesama seadus paneb Venemaale peale ka kohustuse oma kaasmaalasi igakülgselt kaitsta, siis muutub asi aina vahvamaks. Kaasmaalaste kaitse, eriti piiriäärsetes alades – kas see ei tule kuidagi tuttav ette?

Tõsi küll, Venemaal endalgi leidub kommentaatoreid, kes räägivad, et taoliste eksperimentidega tuleb ettevaatlik olla. Et Venemaa, üritades sel moel „pehmelt“ laiendada oma mõjuvõimu – loe: seaduslikku alust sekkuda lähivälismaa ellu – võib saavutada vastupidise efekti. Et needsamad piiririigid, kes enim asjasse puutuvad, võivad seda kõike võtta mitte pehme hõlmamise, vaid terava sekkumisena.

Lõpetuseks aga tekib üks hoopis siivutu küsimus. Huvitav, kui palju hakkab mustal turul maksma Eesti Vabariigi pass koos Venemaa kaasmaalase tõendiga? Esimene avab ju ukse nii Euroopasse kui nüüd ka USA’sse, teine aga laiadele idaväljadele.

Karmo Tüür
22.10.2008

Wednesday, November 12, 2008

Lenin maetakse 2010?


Teen väga enesekindla näoga pakkumise - Lenin maetakse aastaks 2010. Millest seda järeldan? Õige mitmest asjast.

Kõigepealt aga pisut taustajuttu. Sellele matmisele leiab Venemaa ühiskonnas nii tugevat vastuseisu kui ka poolehoidu. Matmist on nõudnud väga erinevad tegelased ja ühendused. Loomulikult on matmise poolt olnud nn parempoolsed e liberaalsed jõud, aga ka nt LDPR. Tuntuim matmise pooldaja on ilmselt olnud Mihhail Gorbatšov.

Vastaseid leiab aga põhiliselt ühest laagrist – endiste ja praeguste kommunistide hulgast. Oma vastavates avaldustes kinnitavad kommunistid, et rahvas on nende poolel ja ei luba sellist sigadust korda saata. Paraku on KPRF toetajaskond aga paratamatult hääbuv ja nende katsed punaseid tähtpäevi rõhutada üha mannetumad.

Kuid vaatamata kõigil poliitilistele mängudele tuleb tunnistada, et Lenin on osake Venemaa ajaloost ja oma praeguses asukohas lihtsalt harjumuspärane. Iga sisseharjunud asja muutmine aga tekitab paratamatult vastuseisu.

Mõttega harjutamine
Selle vastuseisu kahandamiseks on vaja tasapisi muuta narratiivi ehk lugu, mis ümbritseb Leninit ja tema hauakambrit. Väidan, et selline loo-muutmise tegevus on hakanud peale juba ammu. Siia alla käib nii avalikkuse harjutamine teisaldamise mõttega kui ka objekti enda marginaliseerimine.

Mõttega harjutamist korraldatakse aastaid. Aeg-ajalt tõstetaks matmise ja ümbermatmise teema üles, et korduv-ärrituste abil saavutada tuimenemist. Kremli-äärsete teisaldamise peaprooviks võib rahumeeli nimetada tsaariperekonna säilmete ümbermatmist kui muid analoogseid toiminguid, mida viimastel aastatel Venemaal ohtralt toimunud on.

Meeldetuletuseks – peale ühe matmata surnu leiab Moskva peaväljaku äärest ka hulganisti maetuid. Kuulsa kolksuga lõppenud matus (Leonid Brežnevi matus 1982.a.) ei jäänud küll viimaseks, kuid 1985.a. sängitati Kremli lähedal mulda viimane kadunuke – Konstantin Tšernenko. Aastake varem paigutati Kremli müüri sisse viimane põrm – selleks oli Dmitri Ustinov.

Marginaliseerimine
Vean kihla, et paljudele noorematele lehelugejatele ei ütle need nimed enam eriti midagi. Ning see pole teisiti ka Venemaal. See unustamine muudab tulevase ümberviimise ainult lihtsamaks. Jeltsini ajal kaotati ära ka turismiatraktsioon ehk iga-tunnine vahtkonnavahetus mausoleumi ees.

Marginaliseerimise näiteks võib tuua ka viimaste suurpidustuste korraldamise Punasel väljakul. Enam ei roni tähtsad onud enese positsiooni tõstmiseks jalgupidi hauakambrile (muuseas, sellel käitumisel oli ka rituaalne tähendus). Mausoleum on enamasti kaetud mingi sirmiga, viies selle märgiliselt nii-öelda ära.

Ka mausoleumi külastamise võimalust piiratakse järjest, vähendades nende inimeste hulka, kellel on kadunukesega nö isiklik kogemus. Muuseas, Kremli
kodulehelt ei leia te kogu selle nõukogudeliku nekropoli kohta mingit infot.

Peale kõige muu tuleb arvesse võtta ka õigeusu kiriku järjest kasvavat rolli Venemaal. Kiriklike põhimõtete kohaselt on taoline matmine algusest peale olnud üks riivatu tegu ja ümberviimine kalmistu pühitsetud mulda ainuke õige ja jumalale meelepärane tegu.

Viimase killukese sellesse infopilti andis hiljuti tagasihoidlikult läbi jooksnud infokilluke, et rajamisel on vastav memoriaalkalmistu, kuhu nähakse ette kohad ka Kremli surnud asukate jaoks. Kalmistu valmib 2010 aastaks, nn Suure Võidu 65 aastapäevaks.

Nii et pannes kokku mitu mosaiigitükki, võtan ma julgelt väita, et Suur Lenin saab lõpuks maamulda. Ehk astub Venemaa sellega ka sammukese lähemale oma ajalooga leppimise suunas. Mida ka meile kõigile soovin.

Karmo Tüür
10.11.2008

Monday, November 10, 2008

Medvedevi läkitus


Uus mees on kõnelenud – kas on ka uus mõtteid? Ehkki Dmitri Anatolievitš Medvedev on Venemaa Föderatsiooni presidendi ametis olnud juba pool aastat, võib teda siiski pidada veel uueks meheks. Kasvõi seetõttu, et alles nüüd pidas ta ühe Vene presidendi olulisema kõne – läkituse Föderatsiooninõukogule. Lihtsamal öeldes kõne olukorrast riigis, mida president peab kord aastas pidama.

Vaatlejad kippusid küll ütlema, et tegu oli justkui kahe eri kõnega. Üks osa, mis oli pühendatud välismaailmale ja teine osa, mis rääkis siseasjadest.

Karmid sõnad välismaailmale
Välisteemal rääkides jäi põhiliselt kõrvu näpuga näitamine välisvaenlase peale. Hääles kumedat metalli, rääkis Medvedev sellest, kuidas nii maailma raputava finantskriisi kui Kaukaasia konflikti taga paistab üks allikas – Ameerika Ühendriigid.

Täpsemalt küll, Medvedev nimetas selleks USA praegust administratsiooni. Siit võib ka otsida vastust küsimusele, et miks Venemaa president oma pöördumist tükk aega edasi lükkas. Kõne peeti USA presidendivalimistele järgneval päeval.

Küünik võib siit järeldada, et Venemaal oodati, kas ikka praegune, vabariiklaste kontrolli all olev administratsioon lahkub ametist. Ning kui sai selgeks, et lahkub, siis paiskas ka välja süüdistused. Sellega justkui andes mõista uuele Valge Maja meeskonnale, et uute meestega saab uut moodi rääkida ning kõik saab korda.

Multipolaarsus kui lahendus?
Tuleb tunnistada, et ega Medvedev rääkinud ainult probleemist, vaid pakkus välja ka lahenduse. Selleks on multipolaarsus. Sama lahendus, mida Venemaa on juba jupp aega soovitanud. Et kui kaob ära ühe osapoole ülemvõim ja areenil saab olema palju erinevaid mängijaid, siis saabub stabiilsus.

Venemaa enda muutuvat rolli ja eneseteadvust tähistas parimal moel üks lühike lause, mis kutsus esile kohese tugeva aplausi. „Me ei kavatse taganeda Kaukaasias.“ No ja siis veel rakettide paigutamine Kaliningradi ja muu pudi-padi.

Siseriiklikel teemadel kõneles Venemaa president palju inimlikumal toonil. Tõsi küll, ka siin tõi ta välja vaenlase. Seekord bürokraatia. Bürokraatia kollitab äri, üritab kõik kontrollida, suruda kõike riigi rüppe. Et Venemaal on riigiaparaat suurim tööandja, aktiivseim kirjastaja, parim režissöör, ise endale kohus, ise endale partei ja ise ka rahvas.

Juristi usk seadustesse
Selle kolliga võitlemiseks tuleb kirjutada häid seadusi. Pole midagi teha, Medvedev juristina usub seadusetähe jõusse. Aga ka sellesse, et põhiseaduse kallale minna ei maksa. Vähemalt ei tohi seda nimetada põhiseaduse reformiks, vaid korrigeerimiseks. Seega mitte reform, vaid kohendamine. Mis siin vahet, seda otsustagu igaüks ise.

Kõlavaimad ideed olid ehk presidendi ja parlamendi volituste pikendamine neljalt aastalt kuuele. Peale selle tuli peotäis ettepanekuid valimiskorralduse osas. Enamiku ettepanekute mõte oli, et tuleb suurendada väikeorganisatsioonide kui kodanikuühiskonna aluse rolli.

Eriti põnev oli aga see osa, kus Medvedev rääkis Vene rahva väärtustest. Nendest väärtusnormidest, mis kogu Venemaa riiklikku olemist ja olemust määravad.

Venemaa muutumatud väärtused
Õiglus, vabadus, inimelu väärtus jne. Kõik need on ju täiesti tõsised ja toredad sõnad, ehkki kriitilise pilguga Venemaa ajalugu vaadates ja praegusi väärtushinnanguid uurides ei saa küll öelda, et taolised põhimõtted ka elus kuigi tihti rakendamist leiavad.

Eriti torkas silma nende väärtuste loetelus üks mõte. Nimelt väikerahvaste kaitse. Ning see, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamine oli just selle väikerahvaste kaitse elav näide. Pole midagi teha, kuid koheselt tuli meelde see, kuidas Vene ajaloo õpikute kohaselt on Venemaa laienemine toimunud. Ikka niimoodi, piirirahvaid vabastades.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Et uus mees küll, aga põhimine pole muutunud.

Karmo Tüür
10.11.2008

Sunday, November 2, 2008

Разбор полётов: Valgevene

Seekord siis kõne all Valgevene. Kas Valgevene mõningad sammud Läänele meelepärases suunas tähendab seda, et Lukashenka on muutumas liberaaliks? Miks Valgevenes ei toimi opositsioon - või järsku ei peagi seda olema?

Kas saab toetada Valgevenet, avaldamata toetust režiimile? Miks Gruusia puhul on see võimalik ja Valgevene puhul oleks justkui raskendatud?

Valgevenel näikse olevat vaid kaks varianti - liikuda Venemaa poole või siis hoopis otsida tuge Läänelt. Aga järsku on olemas ka kolmas tee - muutuda normaalseks ja iseseisvaks riigiks?

Stuudios ikka kolmik Garanža-Tiido-Tüür. Saateks ette valmistudes konsulteerisin Valgevene suunal tegusa Silver Meikariga, keda soovin siinkohal eraldi tänada!

Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).

Tuesday, October 28, 2008

Venemaa kriisikäitumine


Kui vaadata Venemaa peamisi meediakanaleid, siis majanduskriisi nagu ei oleks. Või noh, on, ainult et kuskil mujal. Piiri taga. Jänkide juures või siis Euroopas. Aga mitte Venemaal.

See järeldus ei ole muuseas minu oma, vaid võetud ühe Venemaa tuntud poliitkommentaatori Nikolai Svanidze sulest. Eriti ilmekaks muudab
tõdemuse asjaolu, et ta ilmus Parlamentskaja Gazetas – Venemaa parlamendi ajalehes. Näiliselt mõjukas, ent siiski nurgataguses lehes.

Suur ja väike hääl
Lihtsale venemaalasele – massimeedia massitarbijale – jääb mulje, et läänemaailmas on midagi mäda. Nii mäda, et ei suudeta isegi oma lähiliitlasi, nt Islandit aidata. Aga Venemaal omakorda on kõik korras, kuna suudab sedasama Islandit üles osta. Omamoodi kompensatsiooniks Alaska mahamüümise eest või nii.

Muidugi ei ole tegelikult Venemaa nii õbluke, et teda saaks ainult kesktelevisiooni vahendusel mõista või juhtida. Kohalikud meediakanalid räägivad midagi muud.

Näiteks kasvõi meile lähima Venemaa tükikese – Pihkvamaa – väljaanded räägivad päris avameelselt pangapaanikast. Sellest, kuidas rahvas tungleb väiksemate pankade kontorite ees ning püüab oma raha välja võtta. Ning kuidas pilti muudab ainult hullemaks mõne pangaautomaadi rivist välja minek, mõjudes ärevale hoiustajale pankrotiteatena.

Needsamad väiksemad hääled vihjavad ka sellele, et tundub, nagu püüaks keegi või miski seda ärevust ära kasutada. Näiteks survestades ettevõtjaid oma arveid pisipankadest üle viima riiklikesse. Suurimaks kasusaajaks võib osutuda nt riiklik Sberbank, kelle osa pangasektoris oli juba langemas „ainult“ pooleni üldmahust.

Presidendi sõnum
Seda suundumust näikse toetavat ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Rõhutatult nooruslik ja kaasaegne, nagu ta on, peab Medvedev koguni oma
videblogi. Viimases kandes kõnelebki ta sellestsamast kriisis, mis maailmas möllab. Ja kuhu Venemaa veel sattunud pole.

Medvedevi sõnum on lihtne. Et ühest küljest on Venemaal loodud suured reservid, mis aitavad kriisi ära hoida. Ja et teisest küljest tuleb ära kasutada kriisist tekkivaid võimalusi. Ning nagu tal kombeks, loetleb Medvedev viis punkti, mida kõike saab ja peab Venemaa tegema. Enamik neist puudutab siiski sedasama – tuleb konsolideerida ehk siis ühendada, liita ja kokku koguda kõike, alates pangandusest ja lõpetades jaekaubandusega. Ning et riik on valmis sekkuma, see tähendab toetama.

See, et kriitilisevõitu kommentaatorid maalivad Vene majanduse oludest ja tulevikust palju süngemat pilti, on ilmselge. Et riik, mille majandus sõltub enamasti ühest asjas – tooraine müügist välisturgudel – kannatab nende turgude kokkukuivamisel kõige enam. Ning et Venemaa reservid tekivad ja täienevad ainult juhul, kui naftahind on üle eelarves seatud miinimumi. Hetkel on see eelarvepiir 70.-USD barrelist ning turhind on juba allapoole kukkunud. Kuid kõik see võib olla mööduv. Hind võib tõusta ja tarbimine kasvada.

Suletud ühiskonna nõrkus
Oluline on siinkohal miski muu. Seesama loo alul tsiteerit Venemaa poliitkommentaator Svanidze toob praeguse olukorra kohta kuldse võrdluse. Et praegune Venemaa kriisikäitumine riiklikus meedias meenutab nõukogude aega või veelgi üldisemalt – suletud ühiskonda. Riik näikse lähtuvat lihtsast reeglist – mida vähem rahvas teab, seda paremini magab.

Selles võrdluses teeb üks asi südame soojaks. Üldiselt kipun ise meie ajakirjandust pisut hurjutama, et miks ta võimendab üle seda va majanduskriisi. Pole ju lugu nii hull ühti. Kuid nüüd võtan oma sõnad tagasi. See ongi ajakirjanduse amet – ühiskonna valvekoerana tõsta häält. Ning pigem olgu seda häält rohkem ning olgu ta vaba. Riik püüab meediat juhtida niikuinii – see on tema õigus. Kuid ajakirjandusel peab olema õigus ja võimalus vastu hakata.

Lõpetan taas Svanidzelt laenatud sõnadega – ühiskond, mis varjab infot iseenda eest, on pikas perspektiivis mitte-konkurentsivõimeline.

Karmo Tüür
27.10.2008

Tuesday, October 21, 2008

Eviani mullikesed


Tähtsate meeste tähtsaid kõnesid tasub üldjuhul tähele panna. Kuid teinekord võib juhtuda, et pealtnäha kaalukas kõne võib osutuda oodatust palju tühjemaks.

Prantsusmaa linnakeses Evian toimus juba enam kui nädal tagasi (08.okt) kohtumine, milles osales ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Tema kõne enim tähelepanu tõmmanud osa oli viiepunktiline skeem, mis peaks olema aluseks uuele julgeoleku-arhitektuurile.

Nii ambitsioonikas sõnum peaks ometi väärima tõsist tähelepanu ja analüüsi. Eks ole seda tehtudki, ka Eesti ajakirjanduses, nii et põhjalikku ümberjutustust ma pakkuma ei hakka. Küll aga ütlen mõne sõnaga, miks arvan, et see kõne oli pigem mulli-laadne kui tõsine.

Õiged sõnad vales suus
Esiteks needsamad viis punkti. Inimese mälu on juba kord selline veider nähtus, et kui mingis skeemis on rohkem kui kolm punkti, siis kipuvad esimesed juba meelest minema.

Aga võib-olla oli see taotluslik? Sest esimesed punktid rääkisid sellistest asjadest nagu rahvusvaheline õigus, suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus. Ning sellest, et jõudu ei peaks kohe mitte kasutama.

Absoluutselt õiged põhimõtted, kas pole? Aga kui neid sõnu ütleb välja president – kes on ühtlasi oma riigi sõjaväe ülemjuhataja – ning kelle armee tungis just äsja kallale teisele riigile? Pisut irooniline, kas pole?

Tõsine vasturääkivus
Teine nõrk koht Medvedevi sõnades on väga tõsine vasturääkivus. Venemaa poolt pakutav multipolaarne maailm ja rahvusvaheline õigus – mida Medvedev juristina väga armastab rõhutada – neid kahte asja ei saa omavahel kokku panna. Või kui panna, siis on tulemuseks segapuder – tahtlik või tahtmatu mõistete omavaheline segamine.

Multipolaarne maailm näeb ette skeemi, mille kohaselt on maailmas grupp riike, mis omakorda justkui vastutavad teiste sama piirkonna riikide eest. Ehk siis omavad teatavat mõjusfääri, kus neile kuulub mingi eriõigus.

Juhul kui me räägime aga rahvusvahelisest õigusest, siis see – nagu ka teised õiguse liigid – ei sisalda eksklusiivsuse mõistet. Juhul kui rääkida maailmast, mis on üle ehitatud rahvusvahelisele õigusele, siis tuleks rääkida apolaarsest maailmast. Maailmast, kus pole mingeid poolusi, kus kõik riigid – rõhutan sõna kõik – on seaduse ees võrdsed.

Venemaa oma klubi
Kolmas nõrkus on aga seesama Venemaa liidrite poolt propageeritav multipolaarsuse idee kui selline. Just nagu poisike hoovis, üritab Moskva moodustada mingit oma klubi. Skeem on imelihtne. Pakkudes kellelegi osalust omanimelises klubis – mille lipulauseks on „võrdsemad võrdsete seas“ – peaks end kõrvust tõstetuna tundma see, kellele liikmelisust pakuti, kui ka saama toetust see, kes pakkus.

Toetust rahvusvahelisel tasandil otsib Venemaa praegu aga meeleheitlikult. Gruusia kriis tõi halastamatu selgusega välja selle, kui üksi on Venemaa jäänud. Isegi tema lähimad liitlased, kelle üle Moskva peaks poolusena oma regioonis omama mingit eriõigust, ei toeta Venemaad.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Medvedevi sõnad näivad küll säravad ja tähelepanu äratavad, kuid mitte just kuigi kaalukad. Täpselt nagu mullikesed Eviani lauavees.

Karmo Tüür
20.10.2008

Sunday, October 19, 2008

Разбор полётов: julgeolek

Seekord teemaks niiiiiiii lai nähtus nagu julgeolek. Kas saab eraldada majanduslikku ja sõjalist julgeolekut? Kas saab üles ehitada eraldivõetavat julgeolekut? Mida tähendavad Venemaa Föderatsiooni presidendi Dmitri Medvedevi ettepanekud uuest julgeolekuarhitektuurist? Mis on Medevedevi ettepanekute peamine vastuolu? Multipolaarne maailm ja rahvusvaheline õigus - kuidas saab neid ühte lausesse panna???

Loomulikult ei pääsenud me ka seekord mööda Gruusia konflikti temaatikast - see saab olema ilmselt kõikvõimalike arutelude taustaks üsna pikka aega.


Me = tavapärane kolmik Jevgenia Garanzha, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saadet kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi.


Friday, October 17, 2008

Islandiseerumine


„Uus aeg nõuab uusi sõnu“ – selliselt võiks ümber sõnastada populaarse üteluse „hull aeg nõuab hulle inimesi“. Paljudele peaks olema tuttav mõiste finlandiseerumine. Mina pakun selle kõrvale uue mõiste – islandiseerumine.

Mis asi on siis finlandiseerumine? Konkreetse mõistena tähendas see Soome ja Nõukogude Liidu erisuhet, kus Helsinki tegi suuresti seda, mida Moskva tahtis. Laiemas plaanis tähistab finlandiseerumine ehk soometumine mingi riigi välispoliitilist tasalülitamist. Seda, et vormiliselt iseseisev riik pole enam oma otsustes vaba, vaadates pidevalt juhtnööride otsingul naabri poole.

Abi pankroti eel
Islandiseerumine võiks tähendada midagi sarnast finlandiseerumisega, ainult oma teatud teisendustega. Uus aeg ja uued olud on muutnud mängureegleid. Väga lihtsalt võttes oleks skeem järgmine. Segastel asjaoludel finantsraskustesse sattunud riik saab pakkumise, millest on raske loobuda. Et talle antakse laenu täpselt puudujääva summa võrra. Ainult et abiandja on selline, kelle maine on ... kuidas nüüd öeldagi ... hämaravõitu.

Islandi puhul lugu järgmine. Ennast lõhki laenanud Islandi pangandus on kaasa kiskumas kogu saareriigi majandust. Augu suuruseks hinnatakse neli miljardit eurot. Aga abi on kohe tulekul, nimelt Venemaalt. Selleltsamalt Venemaalt, kelle rahade keerutamisega Islandi majandusime väidetavalt end üles nuumanud ongi.

Vene enda kommentaatorid küsivad – keda või mida tõttab päästma Venemaa valitsus? Kas väikese armsa saareriigi majandust või oma oligarhide raha, mis Islandi pankroti korral kaoks mutiauku? Irvhambad on juba netiavarustes liikuma lasknud uue islandi rahatähe – miljonkroonise kupüüri, millel Islandi panga nimi ja Vladimir Putini portree.

Looduslik võrdlus
Muuseas, termin islandiseerumine (e.k. saarestumine) on juba kasutusel, tähistamaks ökoloogias olukorda, kus looduskeskkonna killustumine (nt metsade tükeldamine põldude ja teedega) toob kaasa hukutavad tagajärjed seal seni elanud liikidele. Kas pole mitte mõtlemapanev paralleel? Saareriik Island on muutunud ka finants-majanduslikult saarekeseks, mis ei pruugi enam iseseisvalt toime tulla.

Mis kogu sellest mõtte- ja mõistemängust tolku ka on, võib küsida. Ega palju olekski, kui me ei oskaks seda enda peale mõõta. Kõige lihtsam oleks küsida, kas Eesti islandiseerub?

Paar päeva tagasi jooksis Eesti meediastki läbi mõjuka Briti päevalehe The Independent ajakirjaniku väide, et Balti riike ootab sama saatus. Ehkki hiljem selgus, et ajakirjanik oli faktidega meelevaldselt ümber käinud, oli sõna juba lendu lastud.

Kuidas on meie lood?
Eesti olud on üsnagi teised, kiirustavad meid rahustama eksperdid. Ilmselt tuleb neid uskuda – vähemalt seni, kuni keegi pole vastupidist tõestanud.

Kuid juhul kui islandiseerumise mõiste täita väliskapitali kontrollimatu sissevoolu sisuga, siis jääb ikkagi vähemalt üks küsimus. Mida teeb Eesti juhul, kui rasketel aegadel saabub ahvatlev ettepanek? Nö ettepanek, millest ei saa loobuda?

Ja kui see tuleb isegi mitte Venemaalt, vaid nt kuskilt maksuparadiisist? Kas võtame selle rõõmuhõisetega vastu või proovime hambad ristis ise hakkama saada?

Karmo Tüür
15.10.2008

Monday, October 13, 2008

Vene ajalooteadvuse nihutamine


Kino on peamine kunstiliik. Nii olla öelnud Lenin. Või siis Stalin, kui uskuda teisi allikaid. Juhul kui tegelikult üldse niimoodi öeldud on, aga see pole oluline. Oluline on see, mida arvatakse. Sellest arvamisest ja arvamuse kujundamisest kinokunsti kaudu juttu tulebki.

Nõuka-ajal pandi suurt rõhku ideoloogilisele kasvatustööle. Filmikunst oli selles töös, eriti tolle võimu algus-aastail äärmisel oluline. Tookord ei osanud paljud lugeda, nüüd ei viitsita enam lugeda. Nii et mingis mõttes võrreldavad olud.

Järjekindel töö
Toonases ajas kasvasid nõukogude noored kindlas väärtushinnangute süsteemis, mida sisendati nii läbi filmide kui kooliõpikute. Üks peamiseid hea ja halva õpetamise võtteid oli vastuseis punaste ja valgete vahel. Ebainimlikud valged kontrrevolutsionäärid ja vägagi inimlikud punased.

Nüüd toimub aga selle mõttemudeli lammutamine või õigemini asendamine. Või siis omamoodi nihestamine. Mingil määral sai see alguse juba perestroika ajal, kuid tookord kandis see pigem lihtsat väljarääkimise soovi pitserit. Vaatamata aastakümneid kestnud nüristavale ajupesule oli neid, kes mäletasid teistsuguseid lugusid. Need oli vaja välja rääkida ning kommunistlike kuritegude paljastamine oli igapäevane.

Viimastele aastatel on need teistsugused lood hakanud jõudma ka kinolinale. Järjest rohkem ja järjest parema kvaliteediga. See toodang ei kanna enam ammu perestroika-aegset, spontaanse väljaütlemise pitserit. Ei, tegu on teadliku tegevusega. Olgu näiteks kasvõi
Patriootliku Kino Toetamise Fond, mis loetleb oma toetajatena üles nii Venemaa Presidendi administratsiooni, parlamendi mõlemad kojad, valitsuse kui FSB.

Amdiral
Nüüd siis lisandus patriootlike filmide ritta
Admiral. Mõni päev tagasi kinodesse jõudnud film on omamoodi ülipikaks reklaamiklipiks varsti tele-ekraanidele jõudvale kümne-osalisele sarjale. Loomulikult on juttu riiklikest telekanaleist, sest filmi tellijaks on neist suurim, Pervõi Kanal. Muuseas, filmi valmimine võttis aega neli aastat ja 16 miljonit dollarit.

Mis on filmi peamine point? Laenan selle Moskvas resideeruvalt
Jaanus Piirsalult, kes tsiteeris üht vene filmikriitikut: „Varem oli Venemaal kangelane „punane“ Tšapajev, nüüd aga „valge“ Koltšak“. Film ongi Venemaa kodusõja ühest värvikamast figuurist, admiral Aleksander Koltšakist. Lühidalt – see on lugu armastusest, kangelaslikkusest ja elust isamaa nimel.

Filmi nimetati juba ette, enne ekraanidele jõudmist omamoodi õppematerjaliks, nö „kinoõpikuks“, ehkki ajaloolise tõe osas on kriitikutel väga palju ette heita. Aga ega va tõde pole polegi selle filmi peamine eesmärk.

Eks iga vaataja nopib sellest filmist välja oma, kuid minu jaoks jäi kogu sõnumit kehastavaks lauseks see, mida kirjutas admiral Koltšakile teda armastav Anna Timirjova. „Minu süda täitub uhkusega Teie ja taassündiva Venemaa pärast“. See viimane osa on läbiv motiiv nii selles kui teistes analoogsetes teostes. Soov süstida vaatajasse kahjutunnet Venemaa kannatuste ja uhkust taassünni üle. Inimlikult täiesti mõistetav soov, kas pole?

Kokkuvõtteks aga – nagu alguses öeldud, käib vene ajalooteadvuse nihutamine. Sedasorti asjad võtavad kaua aega ning kui põhjalik saab olema resultaat, on veel vara öelda. Kuid üks mis selge – nii kooliõpikute kui filmide sõnum Venemaal on muutumas. Ülimalt lihtsustatult kõlab see nii „Impeerium = hea. Impeeriumi lammutamine = halb“

Karmo Tüür
12.10.2008

Thursday, October 9, 2008

Venemaa uus julgeolekunägemus


Öeldakse, et peale kaklust enam rusikatega ei vehita. Üks kahest, kas Gruusia konflikt pole veel läbi või kehtivad selliste kakluste puhul mingid teised mängureeglid, kuid vehkimist jätkub veel pikaks ajaks. Enamik sellest toimub küll sõnadega, mitte tankide või rusikatega, kuid seda põnevam on jälgida, kes missuguseid järeldusi toimunust teeb.

Paar päeva tagasi esitleti avalikkusele
materjali, mida selle autorid nimetavad uhke nimega: „Strateegiline heidutamine“. See on küll lühike kokkuvõte pikast ja lohisevast nimetusest ning tegu pole ka mingi riikliku dokumendiga, vaid aruteluga rahvuslikust julgeolekust uues olukorras, kuid see sõnapaar „strateegiline heidutamine“ on kogu arutelus kesksel kohal.

Heidutamise idees pole midagi uut. See võeti kasutusele külma sõja ajal ameeriklaste poolt ning asja olemus taandub väga lihtsale mõttele – hirm vältimatu ja laastava vastulöögi ees ei lase võimalikul agressoril midagi kurja korda saata. Selle kontseptsiooni keskne element oli ja on muidugi tuumarelv.

Kriitiline ülevaade
Ka kõnealuses arutelus, mis toimus ühes Venemaa Föderatsiooni juhtivas sõjaväeakadeemias, mainiti tuumarelva. Teisiti oleks ka imelik, kuna tegu oli Peeter I nim. Strateegiliste Raketivägede Akadeemiaga.

Põhirõhk arutelus oli aga siiski Gruusia sõja kogemustel. Kuigi üldsõnaliselt kiideti vene armee hakkamasaamist "agressiooni ja vaenlasega", muutus pilt, kui räägiti detailidest.

Praktiliselt kõik aspektid saavad üsna karmi kriitika osaliseks, alates mundrist - mille paraadvormi küll täiustatakse, kuid välivorm on aegunud - kuni luuretehnoloogia ja tavarelvastuseni. Eriti salvavalt mõjub märkus planeerimis-vigade osas, mille näiteks tuuakse 58. armee komandöriga juhtunu. Tuletan meelde, et bravuurikalt koos telekaameratega Gruusiasse sõitnud vene armee kolonn sattus grusiinide rünnaku alla ja sisuliselt purustati, haavatasaanud komandör toimetati tagasi Venemaale.

Kaukaasia oht
Kaukaasiat nähakse ettekandes jätkuvalt konfliktide allikana, muuhulgas ka Venemaale kuuluvat osa. Eriti ohtlikuks peetakse ideed tühistada rahvuslikke autonoomiaid – see on algatus, millest minagi mõni aeg tagasi oletamisi
kirjutasin.

Riigi ülesannetena nähakse uues olukorras elanikkonna kaitseteadvuse kujundamist ja informatsioonilise vastutegevuse korraldamist. Armee tavapäraste ülesannete kõrval rõhutatakse vajadust vastu seista riigisisestele konfliktidele.

Nagu sedasorti tekstides ikka, ei pääseta ka siin kurioossetest momentidest. Nii näiteks: "Poliitika ja diplomaatia ülesanne on luua soodsad tingimused relvajõudude kasutamiseks". Mida pidas silmas sõjaväelaste seltskond, kes sellise lause genereeris? Ilmselt lihtsalt seda, et poliitikud ei segaks sõjaväelasi. Sellest räägib järgmine lause:
"Juba enam kui 150 aasta jooksul asetatakse iga sõja eel armee ja laevastik äärmiselt ebasoodsasse seisukorda".

Ilmselt on üheks selliseks poliitikute-poolseks sigaduseks kaitsekulutuste vähendamine. Nii olla ettekande andmeil VF sõjalised kulutused langenud 2,8 protsendilt SKP'st 2,4 protsendini.

Üks kõrgete sõjaväelaste poolt ettekandesse paigutatud idee näib aga vastu rääkivat Vene riigi senisele arenguloogikale. Kui seni juhitakse kõiki väeliike Moskva kindralstaapidest, siis soovitavad akadeemikud kõik kohapealsed üksused allutada piirkondlikule juhtimisele. See aga sisuliselt tähendaks autonoomsete, regionaalsete armeede loomist.

Kokkuvõtteks aga näib päris loomulikuna ettekande lõpus olev tõdemus, et peale Gruusia sõda on taas selgunud, et Venemaal pole liitlasi peale tema armee ja laevastiku.

Karmo Tüür
9.10.2008

Vene-Saksa-USA kolmnurk


Draamade sisuks kipuvad tihti olema suhtekolmnurgad. Siinse piirkonna olukorda näikse enim kujundavat Venemaa, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide omavahelised suhted.

Kuskil selle kolmnurga keskel paikneme ka meie, kitsamalt võttes Eesti, laiemalt Balti riigid ja veelgi laiemalt kogu Ida-Euroopa. Nood kolm riiki on meie jaoks kõige kõigemad – USA seni maailma kõige võimsam, Saksamaa Euroopa kõige mõjukam, Venemaa kõige lähem ja mitmeti kõige valusam naaber.

Seetõttu on tolle kolmnurga tippude omavahelised mängud ka meie jaoks äärmiselt olulised. Kui USA ja Venemaa käitumismallid tunduvad praegu taas libisevat vastasseisu suunas, siis muutub üha määravamaks Saksamaa positsioon.

Kaks erimeelsust
Vene-Saksa-USA vahelisel kolmnurksel laual lebab praegu kõige muu hulgas paar suurt küsimust, milles kaks lääneliitlast tunduvad eriarvamustel olevat. Esiteks NATO laienemine ja teiseks energeetika.

NATO juhtriik USA on välja öelnud, et toetab Gruusiale ja Ukrainale liikmelisuse andmist. Ka eelmisel nädalal Eestit külastanud asevälisminister Daniel Fried ütles, et ei välista MAP ehk liikmelisuse tegevuskava andmist neile juba sel aastal.

Saksamaa kantsler Angela Merkel aga väidab, et taolise sammu astumiseks on ilmselgelt liiga vara, et Gruusia ja Ukraina pole selleks lihtsalt valmis. NATO uue laienemise vastaste retoorika on üks-üheselt sarnane sellega, mis kõlas Balti riikide vastuvõtmise eel. Et see ei ole mõistlik, ärritab Venemaad ja vähendab NATO enda julgeolekut.

Ka energeetika osas mängivad USA ja Saksamaa erinevaid mänge. USA rõhutab, et sõltuvus vaid ühest energia-allikast (antud juhul Venemaast) on ohtlik. Washington toetusel rajati Bakuu-Cheyhan naftajuhe ning proovitakse arendada Nabucco gaasitrassi. Eesmärgiks ikka üks – tuua Kaspia energiakandjad otse Euroopa turule, vältides nende sattumist Venemaa monopoolse kontrolli alla.

Saksamaa erihuvid
Saksamaa aga plaanib Läänemere torujuhet, sidudes end veelgi enam Venemaa energiakandjatega. Ehkki Eestis nähakse seda eelkõige kui Kremli projekti, ei tasu unustada, et kaval on tugev toetus Saksmaalgi, kasvõi endise kantsleri Gerhard Schröderi näol.

Tõsi küll, Saksamaa on otsimas alternatiive ja nagu prognoositakse, võib lähema viie aasta jooksul Saksamaa sõltuvus vene gaasist tublisti väheneda. Kuid nagu tabavalt kirjutas oma hiljutises ülevaates Stratfor (mõjukas USA konservatiivne mõttekoda), on viis aastat liiga pikk aeg, et hinge kinni hoida. Sestap näib Berliin vähemalt lähiperspektiivis olevat rohkem koostööaldis Moskvaga, kui meeldiks Washingtonile.

Muidugi ei maksa USA ja Saksamaa vahelisi erimeelsusi ülehinnata, tegu on siiski strateegiliste partneritega NATO raames. Kuid need, kes usuvad, et ajalugu määrab inimeste ja riikide käitumist, tuletavad meelde midagi muud. Et USA on kahes viimases maailmasõjas jätnud Saksamaa ilma võidust. Et Saksamaa kogemus suhtes Venemaaga on midagi sootuks erinevalt USA omast.

Kogu seda mängu kõrvalt jälgides jääb vahetevahel mulje, nagu oleks USA’l ja Saksamaal suhetes Venemaaga omavahel mingi rollijaotus. Selline omamoodi halva ja hea politseiniku rollimäng kolmanda ehk mõjutatava suhtes. Et kui üks põrutab, kärgib ja ähvardab, siis teine lubab ja meelitab. Kuid võib-olla on see ainult minu soovmõtlemine ning mõlemat suurt lääneliitlast juhivad ainult omaenda kitsad rahvuslikud huvid.

Lõpuks ei oskagi ma öelda, kas see suhtedraama saab õnneliku lõpu või mitte. Ühed soovitavad õppida möödaniku kogemusest. Teised aga ütlevad, et ajalugu kordub ainult farsina. Ainus asi aga mida meie teha saame – see on proovida ise oma rolli kujundada kogu selles suures mängus ning mitte lasta teistel enda eest otsustada.

Karmo Tüür
7.10.2008

Suletud demokraatia


Miks peaks järgmised Euroopa parlamendi valimised ühele normaalsele inimesele korda minema? Eriti veel juhul, kui ta tahetakse poolest häälest ilm jätta?

Euroopa parlament ei ole sedasorti asutus, mille tegemistest tavainimene kuigi palju aru saaks. Sellelt oodatakse lahendust asjadele, mille üle europarlamendil erilist mõju pole ning Eestist valitud parlamendisaadikute sisuliste tegude vastu erilist huvi ei tunta.

Selle kauge ja suure koja valimiste vastu tuntakse huvi veelgi vähem. Eelmiste valimiste aegu näitas Eesti valija ühte Euroopa madalaimat osalussoovi. Urnide juurde tuli 27% valijatest, samas kui Euroopas keskmiselt oli see arv 45%. Teisalt olid need valimised nii oma sisult kui tulemuselt erakordselt huvitavad.

Ehkki parlamendivalimised peaksid olema midagi sügavalt sisepoliitilist, tajuti neid valimisi välispoliitilisena. Praegu presidendiametit pidava Toomas Hendrik Ilvese valimist eurosaadikuks tervitati kui teise välisministri ametisse saamist ning loodeti Eesti asja ajamist uues kohas ja uuel tasemel. Seesama valimistulemus oli Eesti valimiste praktikas samamoodi erakordne – andis ju suhteliselt väikese erakonna esindaja tubli tulemus sellele parteile üleelusuuruse esindatuse Euroopa Liidu esinduskojas.

Korraldusvaidlus
Nüüd on lähenemas uued valimised ning teema muutumas taas kuumaks. Tõsi küll, senikaua mitte valimiste sisu, vaid vormi osas. Küsimus väga lihtne – kas valimised peaksid toimuma suletud või avatud nimekirjade alusel. Lihtsamalt öeldes – kas valituks osutub see, kes saab rohkem hääli, või see, kes on erakonna poolt valimisnimekirjas kõrgemale kohale pandud.

Sellise vaidluse lahendamiseks on kaks lihtsat võtet. Esiteks ja kõige lihtsamaks oleks öelda – aga teeme nii, nagu teisedki.

Euroopa parlamendi otsevalimised toimuvad alates 1979 ning selles puudub ühine süsteem. Ühetaolist valimiskorraldust prooviti küll sisse seada, kuid erimeelsuste tõttu see ei õnnestunud. Selle asemel on välja kujunenud nn ühised põhimõtted: europarlamendi valimised on proportsionaalsed ja kehtib mitte kõrgem kui 5% künnis, valimisõigus alates 18. eluaastast jne.

Praegu Eestis europarlamendi valimistel kehtiv piirang, et nimekirjad muutuksid suletuks, viiks meid Euroopas vähemuse poolele. Tõsi küll, see vähemus on üsna väärikas. Nii ei saa valijad oma otsusega muuta kandidaatide järjestust Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. Mujal on reeglid vabamad, kuni sinnamaani välja, et nt Rootsis võivad valijad ise lisada uusi nimesid nimekirjadesse.

Järelikult teiste Euroopa Liidu riikide eeskuju järgimine ei anna meile ühest vastust. Või kui rääkida üldistusest, siis pigem ollakse Euroopas avatud nimekirjade poolt.

Tavad maksavad
Teine võimalus vaidlust lahendada oleks öelda, et teeme nii, nagu meil endil tavaliselt kombeks. Üldiselt kehtib meil avatud nimekirjade reegel. Europarlamendi valimistega on pilt pisut segasem. Esialgu kehtestati nendeks suletud nimekirjade reegel, kuid enne esimesi valimisi 2004.a. muudeti see ära. Nüüd on esialgne kord taastatud ja taas kõlab soov muuta valimisnimekirjad avatuks.

Nii et ka Eesti enda senine valimistava näeb ette pigem avatud nimekirjade rakendamist. See kõlabki põhiargumendina suletud nimekirjade vastaste suust. Näiteks Marko Mihkelson sõnastas selle nii: „Avatud nimekirjad on olnud Eestis pikaajaliselt tavaks, on olnud valijatele arusaadavad ja demokraatlikud. Kui keegi räägib reeglite muutmisest enne valimisi, siis tegelikult oleks avatud nimekirjade taastamine eurovalimistel vaid hea tava taastamine.“

Tõepooles – mängureeglid peavad olema võimalikult üheselt arusaadavad. Seega tuleks võimalikult vältida olukorda, kus kord käib asi ühte-, siis teistmoodi. Ühesõnaga – valimised peavad olema omavahel sarnased. Sarnased nii eelmiste europarlamendi valimistega kui ka teiste riigis toimuvate analoogsete toimingutega – kohalike ja parlamendivalimistega.

Tõsi küll, omamoodi veenvalt kõlab ka nende retoorika, kes võitlevad suletud nimekirjade eest. Et kuna praegune seadus näeb ette suletud nimekirju, siis oleks narr hakata poole mängu pealt jälle reegleid muutma.

Kuid avatud nimekirjade kasuks europarlamendi valimistel räägib veel üks, üsna emotsionaalne argument. Arvan, et enamikule ei meeldi mulle sellises otsuses peegelduv arusaam, et rahvas on loll ja partei teab paremini. Tõepoolest, rahvas ei pruugi valida parimat spetsialisti. Ja loomulikult võivad erakonnal olla oma huvid ning kindel nägemus, miks just üks või teine inimene peaks maanduma europarlamendi tugitoolis. Kuid siiski on suletud nimekirjade loogika taga just see ebameeldiv nägemus – partei teab, kuidas rahvas peab!

Tean väga hästi, et mõlemale seisukohale võib vastu vaielda. Et enamasti valib rahvas niikuinii erakonda ja selle nimekirja esinumbreid (kuna lihtsalt ei tunne teisi). Ja et mängureegleid võib muuta, kui eesmärk seda väärib.

Kuid minu meelest peaks olema valimiste suurim eemärk rahva kaasamine otsustusprotsessi ja seeläbi võõrandumise vähendamine. Kas kelleski on usku, et eksperiment kinniste nimekirjadega seda suudab? Minus sellist usku ei ole. Demokraatia saab olla ainult avatud.

Karmo Tüür
2.10.2008