Samal ajal kui Venemaa üritab jõuvõtetega lahendada olukorda Taga-Kaukaasias, kipuvad asjad Põhja-Kaukaasias kontrolli alt väljuma. Hetkel on kõige kuumemaks muutunud Ingušeetia, kus süstemaatiliseks muutunud rahutused, tapmised ja veritasu ähvardavad lõhkuma hakata riiki kui sellist.Sissejuhatuseks mõni sõna arengutest Venemaa riiklikus ülesehituses. Põhja pool Kaukaasia ahelikku kuulub Venemaa Föderatsiooni koosseisu 11 föderatsioonisubjekti. Kui võtta arvesse, et Venemaal tervikuna on nüüdseks alles jäänud 83 subjekti , siis on see märkimisväärne arv.
Varem oli liitriigi subjektide arv 89, kuid keskusel on õnnestunud põhja ja ida poole jäävates aladel liita terve rida subjekte, kusjuures alati on see kandnud ühte mustrit – mingi „etniline“ subjekt liideti mitte-etnilisega, kaotades uuest, ühendsubjekti nimetusest rahvusmääratluse.
Nii on Venemaa Föderatsiooni subjektide loetelust kadunud Komi-Permjaki, Evenki, Korjaki ja kaks burjaatide nimega seotud üksust, järgmiseks on päevakorral neenetsid.
Tapmine ja veritasu
Kuid nüüd jooksvate sündmuste juurde. Augusti viimasel päeval jooksis meediast läbi teade Ingušeetia tuntuima opositsioonilise ajakirjaniku Magomed Jevlojevi tapmisest. Asi polekski nii erakordne – Venemaal hukkub ajakirjanikke ikka – kui poleks kahte detaili.
Esiteks oli tegu mitte lihtsalt ajakirjaniku, vaid opositsioonilise infoportaali ingushetiya.ru asutaja ja omanikuga. Ta arreteeriti ja tapeti peale väljumist lennukist, kus oli juhtumisi sõitnud ka Ingušeetia president Murat Zjazikov, kes oli jõuliselt taotlenud vastalise hääletoru sulgemist. Ning teiseks oli Jevlojev Ingušeetia suurima suguvõsa ehk taibi mõjukas esindaja.
Esimene asjaolu muutis sündmuse kõlavaks maailma jaoks. Teine aga muutis asja ohtlikuks võimukandjaile. Nimelt tapeti Jevlojev segastel asjaoludel kohalike jõustruktuuride poolt. Jevlojevid kuulutasid selle peale välja veritasu. See aga omakorda tähendab ühe Zjazikovi (ehk siis presidendi) ja ühe Medovi (Musa Medov ehk siseminister) klanni meessoost liikme tapmist.
10.septembril tuligi teade, et Zjazikovi sünnipäeval tapeti tema vennapoeg Bekhan Zjazikov. Peale seda olla rünnatud nii Zjazikovi elamut kui seda kaitsvaid inimesi. Zjazikov ise olla peatanud oma uue häärberi ehitamise, taotlevat kiirkorras oma sugulastele välispasse ning üritavat neid piiri taha saata.
Verise mängu laiem taust
Kui asi oleks ainult rituaalses kättemaksus, peaks asi ju enam-vähem lihtsalt lahenema – vähemalt kohalike arusaamade järgi. Kuid asi on ka pisut laiem. Küsimus pole isegi mitte ainult sealse rahva soovis vabaneda Moskva poolt määratud Zjazikovist ning tagasi saada endist presidenti Ruslan Aushevi. Küsimus on regionaalses stabiilsuses kui sellises.
Põhja-Kaukaasia konfliktide taustalugu on sama pikk ja keeruline kui sealne ajalugu. Kui võtta kokku kasvõi erinevaid seletuskäike, millega praegust olukorda seletada püütakse, jääks leheruumist väheks. Ametlikud versioonid räägivad tšetseeni ja al-Qaida jälgedest, vähemametlikud nn Osseedi jäljest, Beslanist ja metsavendadest.
Asju ajalooliste põhjustega seletavad inimesed kõnelevad Stalini-aegsetest inguššide deporteerimistest ning sellega seotud territoriaalsetest vaidlustest läänepool osseetide ja idapool tšetseenidega.
Veelgi keerulisemaks muudab olukorra see, et tegu on nn terrorismi-vastase võitluse piirkonnaga ning seetõttu on kohal tohutu hulk erinevaid Vene eriüksuseid. Kes kellele allub ja milline on nende omavaheline konkurents, ei oska õieti keegi öelda.
Inguššia presidendi kodulehele ilmus hiljuti Venemaa Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste asjade komisjoni aseesimehe Vassili Lihatšovi intervjuu, milles ta süüdistas USA’d kõigis Kaukaasia hädades ja laiemalt soovis süüdata separatismituluke Venemaa Föderatsioonis. Iseloomulikult langes süüdistuste teravik Georg Sorose pihta, kelle toetusprojektid kodanikuühiskonna ülesehitamisele on ammu Kremli jaoks muutunud võrdväärseks mässuõhutamisega.
Lõpetuseks tulen tagasi sissejuhatuses pikaltseletatud föderatsioonisubjektide liitmise juurde. Tundub, et seda üritatakse varsti ka Kaukaasias. Pidevate konfliktide lahendamiseks pakutakse välja piirkondade liitmist uue nime ja Moskva otsejuhtimise alla, ilma mingi etnilise määratluseta. Sest kui Kremlis just väga rumalad inimesed ei istu, siis saavad nad aru, et rahvuslikud tülid ja sellest tulenevad eraldumissoovid lõhuvad varem või hiljem Venemaa.
Karmo Tüür
14.09.2008
No comments:
Post a Comment