Venemaa ja Venezuela, kes neid suudaks lahuta’

Ehkki Venemaa ja Venezuela ammustest sõbrasuhetest pole midagi kuulda olnud, on nende kahe riigi vahel tekkinud partnerlussidemed, mille sarnast pole Venemaal isegi lähinaabrusest mitte võtta.

Viimastel nädalatel on eriti aktiivseks muutunud sõjaline ühistegevus. Venemaa strateegiliste pommitajate lend Venezuelasse ja tagasi ning nüüdsed ühised merevägede õppused on Eetsigi meedias tublisti tähelepanu tõmmanud.

Milles asi? Mis võib tingida kahe nii kauge ja erineva riigi äkilist sõpruse- ja koostöö puhangut? Või kas nad ikka ongi niiväga erinevad? Peale selle, et nende riikide nimed eesti keeli kenasti kõrvuti paiknevad, on nende vahel rohkem ühisjooni, kui esmapilgul paistab.

Ühised väärtused
Läänemaailmas kiputakse rääkima ühistest väärtustest, mis koostöö aluseks olla. Venemaal kiputakse seda sõnakest poliitilises kõnepruugis lausuma küll paraja irooniaga, kuid kasutatakse siiski.

Millised oleks need väärtused, mis seovad kahte riiki ja rahvast ning poliitilist süsteemi? Et mitte jääda subjektiivsete hinnangute lõksu, võtan aluseks mõned tunnustatud mõõdikud.

Freedom House hinnangul on Nii Venemaa kui Venezuela on mittevabad. Economisti poolt koostatud demokraatia indeksi järgi jääb Venezuela 93. ja Venemaa 102. kohale, paigutudes mõlemad eelviimasesse kategooriasse „hübriidrezhiimid“, millest järgmine on juba „autoritaarsed“.

Äsjailmunud 2008.a. korruptsiooniindeksi tabeli alusel paiknevad nad üsna kõrvuti nimekirja lõpuosas, Venemaa 147. ja Venezuela 158.kohal, mahutades enda vahele nt Keenia ja Burundi, aga ka Tadžikistani, Valgevene ja Azerbaidžaani.

Ühised huvid
Majandusvabaduse indeksi järgi on pilt üsna sarnane. Venemaa 134. ja Venezuela 148. kohal 166’st.

ÜRO poolt koostatava inimarengu aruande järgi Venemaa 67. ja Venezuela 74. kohal (nende vahel nt Albaania ja Kazahstan). Muuseas, need on üsna kõrged näitajad, mille kohaselt kuulub Venemaa jõukate riikide hulka (tõsi küll, üsna viimasena nende hulgas) ning Venezuela nö keskmike seas (ühena esimestest).

Siinkohal mängib rolli nende riikide suhteliselt suur sissetulek ühe inimese kohta, aga selle näitaja ajab kõrgeks nii Venemaa kui Venezuela puhul tooraine müük, mis annab põhiosa mõlema sissetulekust. Venezuela põhitrumbiks on siinkohal nafta, Venemaal gaas. Mõlema soov kontrollida energiaturge annab põhjuse rääkida ühistest huvidest.

Jah muidugi võib öelda, et need kõik on nö läänelikud joonlauad, millega mõõtmine ei saagi õiglast pilti anda riikide kohta, mis ei järgi läänelikku arengumudelit. Nii vähemalt väidavad Moskva kriitikud, kasutades sõnu stiilis „ärge õpetage meid elama“.

Ühine vaenlane
Jättes aga kõrvale nii ühised väärtused kui huvid, leiab ühe ja võibolla kõige mõjusama põhjuse ehk siis ühise vaenlase. Venezuela president Huga Chavez on kuulsaks saanud oma särisevate sõnavõttudega USA osas ning ega Venemaa liider Vladimir Putingi oma suuvärgilt kehvem mees pole.

Soov ümber kujundada maailma jõujooni ja võtta enda kätte vähemalt regionaalse liidri roll, kui mitte enamat – seda võiks nimetada kahe riigi eesmärgiks. Tõsi küll, ühine on ainult selle eesmärgi esimene pool – ühepooluselise maailmakorra kukutamine ning multipolaarse väljakuulutamine. Omavaheline mõjuväljade jagamine jääb hilisemaks, kuid ei jää tavaliselt kunagi tulemata, eriti nii kiirkorras küpsetatud ajutiste liitude puhul.

Nii et kokkuvõtvalt – Venemaal ja Venezuelal on palju rohkem ühist kui paistab esmapilgul. Ühised väärtused, huvid ja vaenlane, peaaegu-et-jagatud eesmärgist rääkimata.

Karmo Tüür
23.09.2008