Kas olla puhver või piir?

Kui Gruusia kriisi poleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Nagu iga teise halva asjaga, on ka see millekski hea. Seekordne halb – sõda Gruusias – on löönud tolmust puhtaks Eesti välispoliitilise mõtte riiulid meie kollektiivses (ala-)teadvuses. Üllatavalt palju ilmub viimasel ajal Eesti meedias välispoliitika analüüse ning mis veelgi kiiduväärsem, võrdlevaid mõttearendusi rahvusliku ja rahvusvahelise olukorra üle.

Olgu, tegelikult saan ma aru, et enamik ilmunust ei kanna välja analüüsi kõrget tiitlit, vaid jääb pigem poliitiliste loosungite või ärapanemise tasandile, kuid üldisel hallil foonil näivad needki kirjatööd märkimisväärsetena. Nagu öeldakse, kehval ajal on kaktus ka lill.

Proovin siis ka omalt poolt lisada oma kapatäie välispoliitilise mõtte kerisele, kuniks teema kuum püsib.

Erinevad sõnad ja …
Laias laastus võib Eesti välispoliitilise mõtte viimaseid arenguid koondada kahte koolkonda. Vastuhakkajad ja kaasaminejad.

Millele esimesed vastu hakata soovivad, näib imelihtne. On olemas väline kuri Venemaa näol, kelle neoimperialistlikule poliitikale tuleb vastu seista, äratada üles petlikus heaolus tukkuv Lääs ning astuda ühisrindena tegutsema saatusekaaslaste kaitseks.

Kaasaminejate jaoks on olukord sama selge. Maailmas puhuvad uued tuuled, Lääs nõrgeneb ja Ida tugevneb. Mõistlik mees vastu tuult ei k..e ning ellujäämise tagamiseks on kohasem vooluga kaasa minna. Pole mõtet suurt naabrit ärritada, teades, et ega häda korral keegi meie kaitseks niikuinii sõna ei võta. Või kui isegi võtab sõna, siis ainult sõnadeks need jäävadki.

erinevad mõtted
Nende erinevate sõnade taga on ka täiesti erinevad mõtted, et mitte öelda – filosoofilised koolkonnad. Kui määratleda neid geograafiliste terminitega, siis võiks see olla euroopastumine ja euraasiastamine.

Esimesed, need vastuhakkajad soovivad euroopastuda. Ise saada selleks, olla nagu lääs, olla nagu nemad, olla üks nendest. Siiani, vaatamata juba nelja-aastasele kuulumisele kõigisse vajalikesse lääne klubidesse, on kombeks rääkida ja mõnikord ka kirjutada stiilis "neil seal läänes", mitte "meie – lääs!". Need kodanikud räägivad vajadusest seista väärtuste eest.

Teised, kaasaminejad soovivad lasta meid eurasineerida. Või siis hetkel moesõnana – soomestada. Et Eesti oleks kui ei-kellegi-maa, neutraalne pind, kus õigupoolest ei kehti kummagi poole mängureeglid. Selle seisukoha pooldajad räägivad tavaliselt huvidest.

Turuplats või tugipunkt
Lihtsustatult võib öelda, et vaidlus käib kahe põhimõtte vahel – kas Eesti peaks olema turuplats või tugipunkt.

Avatud turuplats on koht, kus ei kehti erilisi reegleid, kuid hõljub raha lõhn. Ja hoidku taevas, kui ma väidaks, et see halb on. Ei põrmugi. Lõppeks on ju turg see, mis meie majandust käigus hoiab ja meid kõiki toidab. Turg on see, mis annab arengu.

Tugipunkt aga näeb välja sootuks teisiti. Vahvad mehed vahitornis, valmis iga hetk lööma häirekella ja minema võitlusse. Olemata seejuures üldsegi kindlad, kas abijõud jõuavad või mitte. Ka see mõttekäik pole mitte paha. Julgeolek on see, mis annab stabiilsuse.

Puhver või piir
Paberil on selline vahetegemine lihtne. Päris elus on aga asjad palju hägusamad. Sest ühest küljest tahaks ju sirge seljaga seista vabade meeste väärikas reas. Teisalt aga tahaks vorsti ka süüa. Mina tean seda tunnet, tunnen seda dilemmat. Kas teie ei tunne?

Eduka välispoliitika ajamiseks on vaja mõlemat. Olen seda kirjutanud varem, kuid ei häbene korrata. Edukas välispoliitika peab tuginema rahvuslikele/riiklikele huvidele. Selleks on aga vaja saavutada tasakaal kahe näiliselt vastaka pooluse vahel – arengu ja stabiilsuse vahel. Jahtides ainult üht toome ohvriks terviku. Loobudes mõlemast loobume aga poliitikast üldse ja seega ka oma riigist.

Seega peab olema saavutatav tasakaal nende kahe põhimõtte vahel. Kas olla pehme ja elastne puhver Euraasia kahe pooluse vahel või piir kahe maailma vahel.

Vanad vaidlus uues kuues
Peale kõige muu – ega selles vaieluses pole midagi uut. Midagi samasugust toimus ju ka Eesti Wabariigi loomise aegu, kui piike murdsid aatemehed ja pragmaatikud. Päts ja Tõnisson, kui soovite. Ja ka NLiidu lagunemise aegu. Rahvarinne ja ERSP, kui tahate.

Kõige selle filosofeerimise pealt aga ennustan, et lähenevad europarlamendi valimised saavad olema nende kahe mõttemudeli kokkupõrke kohaks. Kandidaadid, kes suudavad ära tõestada, et just nemad saavad adekvaatselt aru Eesti rahvuslikest huvidest ja on võimelised neid Euroopa Parlamendis parimal moel kaitsma, korjavad siit ka suurima häältesaagi.

Kordan, kui Gruusia kriisi poleks olnud, tulnuks see välja mõelda. Ehk lööb see kole kogemus puhtamaks meie mõtete ja väärtushinnangute kompassi.

Karmo Tüür
15.09.2008