Monday, June 30, 2008

Sada aastat salapära: Tunguusi juhtum


30. juunil täitus sada aastat ühest salapärasemast sündmusest, mis on toimunud meie lähiajaloos. Tundub, et XX sajandil toimunu peaks olema niivõrd hästi dokumenteeritav ja uuritav, et mis saladusi seal ikka olla saab.

30.juunil, kella 7 paiku hommikul juhtus midagi Siberis, selle ühes kõige vähemasustatud nurgas. Seda midagi võiks väheste pealtnägijate sõnul kirjeldada kui üle taeva tuhisenud valgust, meeletut mürinat ja plahvatust. Võib olla vaid õnnelik, et sealkandis ei elanud inimesi, sest ülivõimsa plahvatuse tagajärjel langes 40 kilomeetri raadiuses hinnanguliselt 80 miljonit puud.

Selle grandioosse sündmuse 100 aastapäeva puhul toimus konverents Krasnojarskis, hulganisti seminare ja muid üritusi Moskvas ning mujal. Venemaa ajakirjandus kirendas pealkirjadest, mille keskmes sõna Tunguska. Proovin neid erinevaid kirjutisi pisut refereerida.

Kosmiline külaline
Esmapilgul näikse asi ju lihtne. Taevast langevaid objekte, mis maa peal segadust külvavad, ollakse ju siinkandiski nähtud. Enamasti algavadki kõik kirjeldused sõnadega – tunguusi meteoriit.

Kuid meteoriitidel on selline omadus, et nad kipuvad jälgi jätma. Isegi juhul, kui nad atmosfääris lagunevad, langeb vähemalt midagigi ikka maapinnale. Taolise plahvatuse korral – mille lööklaine rändas kaks korda ümber maakera ning mille arvestuslik võimsus oli sadu, kui mitte tuhandeid kordi võimsam Hiroshima tuumapommi plahvatusest – peaks sellist kosmilist sodi jääma üle hulgem. Kuid võta näpust – seni pole leitud midagi, mida võiks kindlalt siduda 1908.a. plahvatusega.

Muidugi räägitakse ka võimalusest, et tegu oli hoopiski nn lendava taldrikuga ehk siis mingi lennuseadeldisega. Ühe versiooni kohaselt olla sellel masinal üritanud Maale naasta kõigi jaapanlaste esivanem, kuid katse lõppenud kurvalt.

Inimtegevuse vili
Terve koolkond uurijaid on aga arvamusel, et tegu oli geniaalse leiutaja üle piiri läinud katsetusega. Ilmselt kõigi aegade suurim teadus-visionäär Nikola Tesla – keda peetakse võrdväärseks maailmakuulsa Leonardo da Vinci’ga –on siiski laiemale publikule vähem tuntud.

See ilmselt kõige kuulsam serblane töötas mitmel pool Euroopas, kuid oma suurimate töödeni jõudis USA’s. Lühikest aega Thomas Alva Edissoniga koostööd teinud ning miljardär John P. Morgani poolt finantseerituna jõudis Tesla leiutada ja patenteerida tohutul hulgal elektritehnilisi seadeid ning ette ennustada televisiooni, mobiilside ja interneti teket. Tänapäevani pole paljuski jõutud ligilähedalegi kõigele Tesla poolt planeeritust ja vist isegi tehtust.

Üks Tesla soove oli elektrienergia juhtmeteta edasiandmine suvalisse maailma punkti. On andmeid, nagu oleks Tesla oma Long Island’il (New Yorgi lähistel) asunud seadmete abil läbi viinud katsetuse, valides sihtmärgiks teadlikult inimtühja Siberi. Leidnud, et tema loodu oli aga liiga hävitav, loobus ta edasistest eksperimentidest.

Sületäis versioone
Eri versioone võib kokku lugeda vist umbes poolsada. Maalihke tagajärjel olla välja paiskunud tohutu kogus maagaasi, mis plahvatanud maa kohal. Maakoore tektoonilise hõõrdumise tagajärjel olla vabanenud meeletu kogus energiat, mis olla leidnud lahenduse gigantsete keravälkudena.

Ühe teooria kohaselt põrkunud maakera kokku nn antimateeria osake. Teise järgi läbinud Maad pisike must auk, sisenedes Siberis ja tulles välja kuskil Atlandi ookeanis.

Kolmanda, neljanda ja kahekümnekuuenda kohaselt ... aga ilmselgelt ei jõua kõiki ühes leheloos mainidagi, rääkimata kirjeldamisest. Soovitan soojalt huvilistel ise pisut internetis kolada ja asja uurida. Vastavaid lehekülgi leiab kuhjaga (
1, 2, 3 jne), suure osa neist vene keeles. Videosid, intervjuusid ja dokumentaalfilme, rääkimata tohutust hulgast tekstidest leiab soovi korral üsna vähese vaevaga.

Põnev on kogu lugu nii ehk teisiti. Uskuda võib inimlikku, maisesse või maavälisesse seletusse, aga kõige mõnusam on asi oma peaga läbi mõelda.

Karmo Tüür
29.06.2008

Thursday, June 26, 2008

Läbirääkimised Venemaaga

Me hakkame Venemaaga läbirääkimisi pidama. Te ei teadnudki? Alustuseks tuletan meelde, et Eesti on Euroopa Liidu liige. Seejärel annan teada, et 26.-27. juuni saab toimuma EL-Venemaa tippkohtumine. Ilmselt on üheks teemaks EL-Venemaa uue leppe sisu.

Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni suhteid määrab siiani suuresti 1997.a. sõlmitud Partnerlus- ja Koostöölepe. Selle 10-aastane kehtivusaeg sai täis eelmisel aastal ning vaatamata katsetele alustada läbirääkimisi uue lepingu sõlmimise üle pole need seni õnnestunud. Tuntuim takistus sel teel oli Poola blokeering läbirääkimistele, vastuseks Venemaa piirangutele poola liha sisseveole.

Samas ei juhtunud taolisest takistusest midagi hullu, kuna vanasse leppesse oli sisse kirjutatud, et lepe pikeneb automaatselt ühe aasta kaupa, kui üks pool seda ei vaidlusta. Nii siis juhtuski ning elu läks edasi.

Vajadus uue leppe järele
Samas on kõnelused uue leppe sõlmimise vajadusest üha valjemad. Põhimõtteliselt on olemas neli võimalust: leppe lõpetamine ilma uue kirjutamiseta, vana jätkumine senistel tingimustel, vana leppe kohandamine vastavalt muutunud oludele ja lõpuks päris uue leppe koostamine.

Praegu näikse, et nii Euroopa Liidu kui Venemaa Föderatsiooni kõrged esindajad kalduvad eelistama neljandat võimalust ehk siis päris uut lepet. Inimene, kelle ametinimetus on kõige lähemal EL välisministrile – ehk Benita Ferrero-Waldner, Euroopa Komisjoni välissuhete ja Euroopa naabruspoliitika volinik (uhhh) – rääkis sellest vähem kui nädal tagasi.

EL voliniku sõnul peab uus lepe keskenduma tulemustele-orienteeritud poliitilisele koostööle (mida iganes see ka ei tähendaks), majandus-integratsioonile ja energeetikale. Muuseas, energeetika-alases koostöös soovitab ta pühaks pidada Energiahartat ehk siis dokumenti, mida Venemaa pole tunnistanud ega kavatsegi tunnistada.

Venemaa viisasurve
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja muud Venemaa ametiisikud on samuti rõhutanud uue lepingu koostamise vajadust. Nad väidavad, et EL- Venemaa suhete iseloom on kardinaalselt muutunud, eelkõige EL laienemise tõttu. Ilmselgelt peetakse siinkohal silmas eelkõige Balti riikide nihkumist Venemaa „lähivälismaast“ Euroopa Liidu täieõiguslikeks liikmeteks.

Ehkki ka Moskva peamiseks huviks on energeetika, rõhub ta juba aastaid eelkõige viisarežiimile. Oma surves leidis Venemaa hiljuti endale eestkõneleja Soome näol. Hiljutine käik tekitas aga meie endi jaoks huvitava olukorra – Eesti ja Läti nn hallipassimehed muutusid viisavabaduse esimesteks kandjateks (tõsi küll, päris esimesed olid diplomaatilise passi omanikud).

Mõlemad pooled räägivad muidugi ka nn neljast ühisruumist (julgeolek, õigus jne), mis peaks andma lepetele konkreetse sisu. Nendest rääkimine viiks meid aga asjatult kaugele loo põhiküsimusest. Ehk siis sellest, miks kogu lugu meile oluline on?

Mida soovib Eesti?
Niisiis, juuni lõpupäevil toimub Hantõ-Mansiiskis EL-Venemaa 21.tippkohtumine. Kõne all saab olema ka uus raamlepe. Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni vaheline lepe. Esimese liige oleme ka meie, nagu alguses jutuks. Ehk siis see saab olema ka meie ja Venemaa vaheline lepe.

Millised on siis Eesti seisukohad? Ausalt öeldes mina ei tea. Praktiliselt ainuke sõnum, mida võib leida meie välisministeeriumi kodulehelt, on minister Urmas Paet sõnad, et ka Eesti toetab justnimelt uue lepe sõlmimist. Aga täpsemalt? Ühisnaabrus, julgeolek ja energeetika? Need on loomulikult olulised märksõnad. Aga tegu on niivõrd olulise teemaga Eesti välispoliitika jaoks, et ootaks midagi põhjalikumat.

Ehk oleks siin põhjus taas tuult tiibadesse puhuda mitte just kõige vilkamale arutelule Eesti välispoliitika osas?

Karmo Tüür

24.06.2008

Friday, June 20, 2008

Euroleppe okkaline teekond

Meie kõigi elu kulgeb üha enam Euroopa ühises rütmis. Täpsemalt küll mitte kogu Euroopa, vaid selle ühteheitnud osa ehk Euroopa Liidu poolt korraldatavas reeglite maailmas.

Kunagi üsna pisike ja majanduselu korrastamiseks mõeldud organisatsioon on aga järjest kosunud. Kasvanud on mitte ainult liikmete arv, vaid ka üha enam ja enam nende eluvaldkondade hulk, mis vajavad reguleerimist.

Bürokraatia kuldreegel
Omamoodi kurb, aga paratamatuna näiv areng. Ühisturg, mille hüvedest kõik soovivad osa saada, sünnitab sellesama ühisasja ajamise reegleid, mis peaks asjaajamist lihtsustama. Tasapisi asub aga tööle bürokraatia kuldreegel – et tõestada omaenda vajalikkust, hakkab ta iseend laiendama ja leiutama üha uusi ülesandeid.

Niimoodi sündiski see, mida teadja-mehed nimetavad Lissaboni lepinguks. Mis asi see on? Aga prooviga järgi – proovige selle leppe sisu sõnastada nii lihtsat, et see mahuks ühte-kahte lausesse ja jääks seejuures ka sisuliselt arusaadavaks. Läheb keeruliseks? Mnjah, seda ta on.

Üha suuremaks kosuv Euroopa Liit vajab korrastamist, mõistuspärasemaks muutmist. Selleks et suruda kõik see raamidesse, on vaja välja töötada mingi paber. Leping, millest kõik saaksid ühtemoodi aru.

Korduvad katsed
Pole mõtet üles lugeda kõiki katseid ja katsetusi sel okkalisel teel. Olulisim on ilmselt põhiseaduslik lepe, mida üritati mõni aasta tagasi ja mis kuulsusrikkalt põrus Prantsuse ja Hollandi rahvahääletustel. Peale väikest pausi sündis õige otsus – mitte jätkata vana paberi läbisurumist, vaid töötada välja uus ning minna uuel ringile.

Esimese hooga näiski kõik minevat ladusalt – dokument kirjutati kõigi riikide esindajate poolt alla ning jäi järele vaid justkui vormistuslik küsimus e ratifitseerimine. Üks riik teise järel kinnitas dokumendi ära ning kõik näis laabuvat. Kuid võta näpust – Iiri seaduste kohaselt tuli lepe panna rahvahääletusele ning rahvas ütles ei. Tõsi küll, napilt, aga siiski.

Milles siis asi? Idee kohaselt pidanuks uus dokument – see va Lissaboni lepe – saama lihtsam, lühem ja arusaadavam. Kuid oh häda. Kas te olete proovinud seda lepingut lugeda? Vaevalt, ning ega ma ei soovitagi. Tegu on sisuliselt seadusparanduste rägastikuga. Et punkt 2 lõik 1 esimene lause lugeda niimoodi ja artikkel 6 lõik 3 asendada naamoodi.

Raskeltseeditav produkt
Kui soovite end teadliku eurooplasena tunda, siis soovitan võtta kätte leppe nn konsolideeritud versioon. Ehk siis variant, kuhu kõik muudatused on juba sisse kirjutatud. Seda ligi 400 leheküljelist dokumenti on pisut lihtsam lugeda, kuid siiski normaalsele inimesele ilmselgelt üle jõu käiv ülesanne.

Nüüd ma ütlen midagi, mis ilmselt korralikud eurokraadid põhjalikult välja vihastab, aga las ta olla. See, mis selles paberipakis kirjas, polegi oluline. See on oluline juhul, kui asja hakkavad arutama spetsialistid, kes suudavad end sellest läbi närida. Kuid seni, kuni soovitakse saada rahva heakskiitu, ei saa ega tohi taolist tellist lauale panna. See ei ole lihtsalt söödav.

Jah, ma tean, et see on ülimalt lihtsustav jutt ning et iirlaste „ei“ oli põhjustatud ka muude asjaolude poolt, kuid ikkagi. On siililegi selge, et mitte üks lepe ja seadus ei saa olla kõikehõlmav. Kuid antud juhul üritati võimatut. Prooviti üldisesse alusleppesse sisse kirjutada võimalikult paljut ning tulemus on käes.

Lissaboni lepe kui mudel
Lissaboni lepe on omamoodi Euroopa Liidu mudel. Ehkki rajatud parimatele kavatsustele, sai tulemuseks midagi liiga keerulist ja kohmakat, üle-struktureeritut ja –bürokratiseeritut.

Mis saab edasi? Kuna selle loo kirjutamise ajaks ei ole veel sündinud mingit otsust, võib vaid oletada. Kõige lihtsam on alati oletada, et ei juhtu mitte midagi ehk EL jätkab rahulikult oma senist elu. Ilma selle leppeta, seniste paberite ja reeglite alusel. Samas reformide jätkamise vajadus on ilmselge.

Teine võimalus on luua mingi Iiri erijuhtum. Näiteks korraldada uus referendum ja selle läbisurumiseks pakkuda iirlastele mingit präänikut. Või siis jätkata ratifitseerimist mujal ning kõige lõpuks teha Iirimaaga eraldi leping.

Kolmas variant oleks minu silmis kõige soovitavam, kuid kõige keerulisem, et mitte öelda enamat. Kirjutada uus Euroopa Liidu alusleping, mis oleks lühike ja arusaadav, piisavalt üldsõnaline ja samas mõtekas. No ütleme nii kümme korda lühem senisest ja proovida seejärel uuesti. Kuid kas euromasinavärk on võimeline sellist paberit tootma?

Ütleme nii, et see saab olema omamoodi ellujäämiskatse. Keeruline? Muidugi. Aga kus on öeldud, et elu peab lihtne olema? Eriti juhul, kui soovitakse nii paljut – ühendatud Euroopat.

Karmo Tüür
17.06.2008

Thursday, June 19, 2008

Sõltumatu Venemaa

12.juunil tähistati Venemaa suurimat riiklikku tähtpäeva. Teate millist? Pole hullu, enamik venemaalasi ka ei tea. See on Venemaa Päev.

12.juunil 1990 kuulutas Venemaa Föderatsioon end iseseisvaks ning esialgu kandiski päev seetõttu nime „Iseseisvuspäev“ või „Sõltumatusepäev“ (Den’ Nezavisimosti“). Ausalt öeldes ei juurdunud see pidupäev rahva hulgas eriti. Enamike jaoks jäi sügavalt arusaamatuks see, et kellest või millest see sõltumatus saavutati?

Kas sõltumatus Nõukogude Liidust? Kuid sel juhul jääb raskeltmõistetavaks, miks kuulutati end NLiidu õigusjärglaseks – no kasvõi ÜRO Julgeolekunõukogus. Samas muidugi ei tahetud end eriti siduda nõuka-aegsete pattudega.

Ehk siis sõltumatus oma endistest naabritest? Nõuka-ajal levitati visalt legendi, et Venemaa peab kõik oma ääremaid üleval ning nood peaks igavesti tänulikud olema vabastamise ja ei tea veel mille eest. Esimesel võimalusel aga pagesid naabrid ägedast sülelusest ning ei kipu kuigivõrd oma tänulikkust üles näitama.

Ümbernimetamine ei too selgust
Olgu nüüd põhjuseks soov vabastada riiklik püha sellest arusaamatust või miski muu, aga püha nimetati ümber. Alates 2003.a. kannab see praegust nime – Venemaa päev. Vaatamata sellele ei ole suurema osa riigialamate jaoks selge, mis ja milleks seda tarvis on.

12.detsember ehk konstitutsioonipäev oli pisutki selgem, kuid see püha kaotati eelmisest aastast ära. Väidetavalt selleks, et vähendada erimeelsusi ning suurendada ühtsust rahva hulgas.

Vaatamata pingutustele on see püha jäänud rahva hulgas arusaamatuks. Küsitlusfirma Levada-Centr viis läbi vastava uuringu ning selgus, et vaid kolmandik venemaalastest oskab õigesti vastata küsimusele, et mis päevaga tegu on.

Suhtumine iseseisvusse paraneb
Teisest küljest tuleb aga tõdeda, et venemaalaste suhtumine Venemaa iseseisvusse on kõvasti paranenud. Kui nt 1998.a. arvas vaid 28%, et iseseisvumine on tulnud Venemaale kasuks, siis nt 2006 oli see protsent juba 53, käesoleval aastal koguni 61%.

Vastupidisel seisukohal olijaid ehk siis neid, kes arvavad, et iseseisvumine on Venemaale kahju toonud, jääb vastavalt järjest vähemaks. Selsamal 1998.a. oli neid 57%, 2006.a. 27 ja nüüd ainult 17%. Oluline on ehk siinjuures see, et positiivses valguses näevad iseseisvumist pigem noored, haritud ja jõukad moskvalased, negatiivselt aga vanemad ja vaesemad ääremaade elanikud.

Juhul, kui neid arve uskuda, peaks see kõik meid ainult rõõmustama. See tähendab, et neid, kes peavad Nõukogude Liidu lagunemist „XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks“, polegi nii palju.

Karmo Tüür
18.06.2008

Wednesday, June 18, 2008

Venemaa sõbrad ja vaenlased anno 2008


Venemaa tajub enda ümber rohkem vaenlasi kui sõpru, kuigi suure sõjani asi ilmselt ei lähe.

Iga kevade lõpus olen kirjutanud Venemaa sõpradest ja vaenlastest. Aluseks on olnud Venemaal läbi viidud küsitlused, mille läbiviijaks seni olnud üks paremaid vastavaid uuringufirmasid
Levada-keskus. Paraku sel kevadel toimus midagi selle firmaga, peale ootamatut kuuajalist vaikust muutus nende töörütm ning tavapärast ülevaadet sel teemal enam saada ei ole.

Seetõttu pöördusin ühe teise, kindlasti suurema, ent paraku võimutruuma allika poole – Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uuringute Keskus e
VCIOM. Nende veebilehel leiduv analoogse sisuga andmestiku põhjal kirjutangi.

Venemaalaste käest küsiti, milliste riikidega on välja kujunenud sõbralikud suhted ning kellega on need suhted pingelised.

Sõprade esiviisik sai vastuste põhjal järgmine - Hiina (+23), Saksamaa (+17), Valgevene (+14), USA (+9) ja Kasahstan (+8). Vaenlaste viisik USA (-25), Gruusia (-25), Ukraina (-21), Inglismaa (-8) ja Pribaltika (-6).

Kuna aga nii mõnigi riik sai mainitud nii sõprade kui vaenlaste hulgas, siis tasub vaadata, milline on nö koondpilt. Et kui enamik nimetab ühte riiki sõbrana ja vaid mõned vaenlasena, siis ollakse sõbrasuhetes enam-vähem kindlad. Kui aga vaenulikkust tajuvaid kodanikke on rohkem, siis laskub vastav riik sõbrapoolelt sootuks vaenlaste hulka.

Summeeritult saabki pilt teine. Kindlaimate sõprade hulka jäävad Hiina (21), Saksamaa (16) ja Valgevene (13), siia lisanduvad Prantsusmaa (5) ning EL tervikuna (3). Vaenulike riikide nimekirjas tõuseb Gruusia esimesele kohale (-25), järgnevad Ukraina (-19) ja USA (-14), Inglismaa (-7) ning Pribaltika (-6).

Milline on siis meie asend? Kuna tegu oli nö lahtise vastusega, ehk siis iga vastaja võis nimetada suvalisi riike või nende ühendusi, siis tekkiski siia määratlus nimega Pribaltika, mis jäi negatiivsele poolele (-6). Lisaks sellele mainiti vaenulike riikide hulgas eraldi nii Eestit (-5), Lätit (-3) ja Leedut (-2). See, et ühtegi neist ei mainita sõbralike riikide poolel, on vist ütlematagi selge.

Sõprade reas on üks ebamäärane kategooria – endised NL vabariigid (+2), ning ka EL tervikuna jääb sõprade poolele. Kas sellest positiivist midagi meile üle kandub, julgen kahelda.

Seda, et „kõikidega on head suhted“ leiab 1% küsitletuist, see-eest puudub rida „kõik on vaenlased“ – see ehk annab lootust. Nagu ka asjaolu, et raskusi sõprade määratlemisel on 45% küsitletutest ja vaenlaste leidmisega 44%. Palju hullem olnuks, kui vaenlaste määratlemine lihtsam oleks kui sõprade leidmine.

Teine sama firma poolt läbi viidud küsitlus puudutab üldisemaid ohuallikaid. Kui vaadata ohutunnetuste muutumist viimaste aastate lõikes, siis heameelt teeb see, et üldine ohustatuse tunne on vähenemas. Ainuke asjaolu, mille osas pole Venemaa elanikkonna hirm kahanenud, on ohud kosmosest (komeedid, meteoriidid) – seda peab aastate lõikes üsna tõenäoliseks 15-17% küsitletutest.

Üldisema iseloomuga ohuna nähakse eelkõige võimalikke looduskatastroofe (62%), terrorismi (58%), toorainevarude kokkukuivamist (48%). Ehkki suuri sõdu nö suurte mängurite vahel peetakse ebatõenäoliseks (-16%), ei välistata sõjalisi konflikte lähinaabritega (18%).

Mida siis nende andmete põhjal järeldada? Riikidest tajutakse suurimate vaenlastena USA kõrval oma kunagisi saatusekaaslasi, nö reetureid, kes valinud lääne-orientatsiooni (Gruusia, Ukraina, Balti riike).

Eesti jaoks tähendab see kõik endistviisi vajadust olla valmis suhete äkiliseks jahenemiseks Venemaa ja meie (liitlaste) vahel. Seda kõike muidugi juhul, kui rahva arvamus ja reaalne poliitika omavahel kuidagi seotud on.

Karmo Tüür
10.06.2008

Sunday, June 15, 2008

Разбор полётов: Lissaboni leping


Selle hooaja viimases, suvehakuses saates oli kõne all mittesuvine teema. Nimelt Lissaboni leping ehk siis järjekordne katse reformida üha kohmakamaks muutuvat Euroopa Liitu.
Milleks on üldse peale põhiseadusliku leppe põrumist Prantsusmaa ja Hollandi referendumistel vaja uut? Kas see uus lepe on nö söödav ehk loetav, arusaadav ja müüdav? Kas uus versioon EL põhidokumentidest muudab midagi? Kas ühine hääl välispoliitikas on üldse mõeldav ja muudab see meid välissuhtluses paremaks partneriks, nt idanaabrile Venemaale või hoopis kaugematele riikidele nagu Afganistan?
Kõike seda saab kuulata esialgu siit, hiljem arhiivist.
Tänan oma selle hooaja partnerit Harri Tiidot, saatejuhti Jevgenia Garanža ning toimetajat Artus Aukon. Kohtumiseni Raadio 4 eetris uuesti sügisel!
Teie:
Karmo Tüür

Friday, June 13, 2008

Nõukogude lugu

Koonduslaagrid ja massimõrvad pole mitte ainult hitlerliku Saksamaa ajaloo osa. Vastupidi – sakslased käisid õppimas oma toonase liitlase, Nõukogude Liidu juures. Alul eraldi, hiljem käsikäes tegutsedes käivitati inimeste massilise ja süstemaatiline hävitamise koletu masin. Esimesed tegid seda põhiliselt rahvusliku, teised klassilise kuuluvuse järgi, kuid ka need piirid olid üsna mõttelised.

„The Soviet Story“ – sellist nimetust kannab kõigest sellest kõnelev film, mis on kutsunud esile tohutut vastukaja. Kuna filmi loomist toetasid europarlamendi liikmed, siis toimus ka ametlik esilinastus samas. Europarlamendi ajalehe sõnul toob see meid lähemale tõele 20.sajandi traagilise ajaloo kohta.

Nagu filmi ametlik koduleht lubab, räägib lätlaste käe all valminud film Ukraina näljahädast, mahalaskmistest Katõnis, vangilaagrite rajamisest ja kõigest muust koletust, mis eelnes ja järgnes II maailmasõjale. Asi, mis muudab selle filmi erakordseks, on rõhk stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa koostööl.

Kinnistunud arusaamu raputavaid hetki leidub filmis küllaga. Nii näiteks Karl Marksi sõnad, et ajaloole jalgu jäänud rämpsrahvad peavad hävinema revolutsioonilises holokaustis, või Lenini idealiseerimine natside poolt.

Äärmiselt kõnekas on ühesugune ikonograafia. Sõdur ajamas täägi otsa vaenlast, tööline äigamas kapitalistile, haamer purustamas ahelaid – patriootilised plakatid mõlemal pool oleks kui joonistet ühe ja sama kunstnike rühmituse poolt.

See ongi filmi peamine sõnum – need kaks poolt olid üks koolkond ning mitte ainult plakatikunsti mõttes. Näidatakse nõukogude-saksa koostööd Poola vallutamisel, Nõukogude mereväebaaside kasutamist sakslaste poolt Norra alistamiseks, ühiseid pidukõnesid ja vastastikuseid tervitusnapse.

Filmilugu kinnitavad intervjuud ellujäänutega, ajaloolaste, poliitikutega ning dokumendid, mis kannavad mõlema poole kõrgete esindajate allkirju (nt Beria ja Müller).

Loomulikult järgnes lätlaste filmile raevukas vastus vene poolelt. Režissöör Edvīns Šņore tõmmati Moskvas Läti saatkonna ees vardasse ja pandi põlema, seda õnneks siiski vaid nuku kujul (pildil). Tõsi küll, selline tähelepanuavaldus on kui omamoodi Oscar nii filmile kui režisöörile, nagu ütles Edwrd Lucas, üks kuulsamaid Ida-Euroopa teemat käsitlevaid analüütikuid.

Vene ajaloolane ja publitsist Aleksander Djukov väitis ohtrates intervjuudes, et film kubiseb valedest, kasutatud dokumendid on võltsingud ning kõigel sellel pole mingit pistmist ajalooga.

Filmi vastaste põhisõnum kõlab, et Nõukogude Venemaa võitis ja seega igasugune katse rääkida võitja poolt kordapandud kuritegudest on ajaloo ümberkirjutamine jms. Andke andeks mulle selline banaalne võrdlus, aga kui nt selgub, et olümpiavõitja on korda saatnud spordi-eetika rikkumise ehk tarbinud dopingut, siis vaadatakse kogu lugu ümber ja võetakse talt medal ning aupaiste. Kui nt valitsusväed kasutavad kodusõjas vastaspoole mahasurumiseks lubamatuid võtteid, siis satub ta tribunali all – võtke või Serbia näide.

Kui üks agressor ning ebainimliku režiimi viljeleja võidab teist, agressiivset ja ebainimlikku, siis ei muutu esimene sellest õilsamaks. Nõukogude Liidu agressiivset ja ebainimlikku olemust tõestab üks lihtne ning ümberlükkamatu fakt. Sotsialistlikus Nõukogude Liidus toimisid koonduslaagrid ammu enne seda, kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa need kasutusele võttis. Ning laagrid jäid nõukamaal toimima ka peale natsi-Saksamaa purustamist.

Ajalugu pakub meeletult palju võimalusi tõlgendusteks. Kuid faktid on jonnakad asjad, mahavaikimine või õigustamine ei kaota neid ära. Kui omaenda kodanike ning vallutatud alade elanike vangistamine, piinamine, hukkamine ja orjatööks ärakasutamine on kuritegelik ühe osapoole jaoks, on see sama kuritegelik ka teise jaoks.

Kommunismi kuritegude üle kohtumõistmine on veel toimumata. Film „Nõukogude lugu“ aitab taolist kohut lähendada. Ma ei väida, et see film on tõde selle viimases vormis. Kuid võimaluse korral vaadata soovitan.

Karmo Tüür
9.06.2008

Thursday, June 5, 2008

Nõukogude Liitu ei lammutatud, ta lagunes ise

Tänane Venemaa elab paljude müütide kütkes. Üks ohtlikumaid nendest on, et Nõukogude Liit lammutati vaenlaste poolt – see aga õhutab soove maksta kätte ja taastada kunagine hiilgus.

See mõte kuulub Vladimir Bukovskile, ilmselt kuulsaimale omaaegsetest dissidentidest. Juunikuu alguspäevadel külastas ta ühenduste Avatud Eesti Fondi ja Avatud Vabariik kutsel Eestit ja pidas Tallinnas mitu kohtumist. Siin kirjapandu pärineb esimeselt, Radisson- hotellis toimunud ürituselt.

Bukovski kordas irooniliselt Putini poolt kuulsaks öeldud mõtet, mille kohaselt NLiidu lagunemine olla olnud XX sajandi suurim katastroof. Bukovski enda meelest oli selleks katastroofiks hoopiski sellesama NLiidu moodustamine.

Ilmselt teadis see elukogenud, 1942.a. sündinud mees, mida räägib. Katuseserval kõõludes Stalini matuseid jälginud poisike sai hiljem, juba noore mehena oma nahal proovida Nõukogude võimu kõige kuritegelikumaid võtteid – karistavat psühhiaatriat.

Bukovskil õnnestus sokutada tõendusmaterjale selle koletu süsteemi kohta Läände, kutsudes sellega esile pahameeletormi. Peale järjekordseid arreteerimisi saadeti mees maalt välja. Eriliselt muljetavaldav on aga asjaolu, et vangla-aastate jooksul Bukovski mitte ei murdunud, vaid õppis ära nii inglise keele kui oma tulevase elukutse – neurofüsioloogia. Cambridge’is andis ta ülikoolieksameid sel teemal oma kunagiste vanglamärkmete põhjal.

Lääne roll
Ka peale väljasaatmist ei rahunenud Bukovski, üritades seletada kommunistliku rezhiimi kuritegelikku olemust. Nagu ta ise tunnistab – üsna tulutult. Lääne poliitikud ei soovi konflikte, vaid kompromisse. Seetõttu otsivad nad kõigis uutes Venemaa liidrites nö korralikku inimest, kellega saab mõistlikult asju ajada. Nii olla Andropovi kohta liikunud kumu, et too on varjatud liberaal, kes kuulab salaja džässi ja joob konjakit. Hiljem selgus, et see kõik on jama.

Sama mõtlematu vaimustusega võeti vastu ka hilisemaid. Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher oli üks Mihhail Gorbatšovi suuremaid toetajaid. Bukovski pärimise peale vastanud Thatcher, et aga Gorbatšov on ju pragmaatiline inimene! Tulutuks jäi Bukovski seletamine, et pragmaatiline kommunist on see, kellel on raha otsa lõppenud ning et demokraat võib küll ellu jääda GULAG’is, kuid mitte jõuda Kremli etteotsa.

Samas siiski Lääne tegevus aitas NLiidul laguneda. USA toonane liider Ronald Reagan kasutas nn impeeriumi kulukuse võtet. Nõukogude süsteem oli äärmiselt ebaefektiivne, makstes iga välispoliitilise edu eest kolossaalseid summasid. Reagan toetas vastupanuliikumisi, muutes selle impeeriumi kooshoidmist veelgi kulukamaks.

Peale NLiidu kokkuvarisemist aga Lääs peatus ning see oli Bukovski sõnul viga. Kuna ei toimunud kommunistliku süsteemi kuritegelikuks tunnistamist, siis saab nüüdsel Venemaal seesama seltskond – endised KGB’lased – taas võimule tulla. Ning loomulikult kasutavad nood mehed samu võtteid ning järgivad samu mõttemudeleid.

KGB taas võimul
Bukovski sõnul teevad siin Lääne poliitikud saatuslik vea. Olles ise liberaalsed ja leplikud, otsivad nad iga liigutuse taga ratsionaalset alget. Seda aga Venemaa puhul tihti ei leia. Iga järeleandmist tõlgendatakse Kremli ja seda asustavate kagebiitide poolt kui nõrkust ning alust järgmiste vastutulekute nõudmiseks.

Praegusel Venemaal käies leiab Bukovski, et võrreldes 1990-te algusega on olukord risti vastupidine. Tookord oli õhus vabadust – kasvõi ajakirjanduses – aga valitses kohutav vaesus. Nüüd aga on maad võtmas taas hirm ja norusolek. Kremli peremeestest ei räägita nimepidi, vaid peanoogutuste ning ebamääraste seletustega stiilis „no teate küll, kellest jutt“.

Oma osalusega viimases presidendivalimiste kampaanias loodab Bukovski, et tal õnnestus ühendada Venemaa hajus opositsioon. Tõsi küll, tal pole erilisi illusioone selle osas, nagu seesama opositsioon võiks olla edukas parteina. Niipea kui hakatakse omavahel välja seletama, kes on peamine ning kes võiks olla juhtfiguur valimistel, läheb see lõhki.

Muuseas, Bukovski Eesti-visiidi ajal vaatasin huvi pärast venekeelses Delfis ilmunud teksti. Selle järel ilmunud kommentaarides oli sellist raevu ja vihkamist ning laussõimu, mida ma polnud ammu kohanud. „Juudinäru“, „reetur“ ja „värdjas“ olid ühed leebemad väljendid. Peale seda aga kõlas Venemaal üleskutseid võtta Bukovskilt Venemaa kodakondsus.

Tundub, et sõnal on siiani jõudu.

Karmo Tüür
5.06.2008

Gruusia valimistulemused – nii hea, et lausa halb

Kui mõnda head asja liiga palju saab, siis võib see piltlikult öeldes pilli lõhki ajada. Liiga magus läheb läägeks kätte, liiga ühte auku kukkuvad valimistulemused kipuvad tekitama kahtlusi ja kergitama süüdistusi.

Gruusias toimusid 21.mail erakorralised valimised, mille valimistulemused on just sedasorti, et lausa kutsuvad esitama küsimusi.

Valitsev poliitiline jõud – Ühendatud Rahvuslik Liikumine – sai 63% häältest ehk 120 kohta 150-st parlamendis. Mis siis selles kõiges halba?

Esiteks – usutavus. Loomulikult tõstab kaotaja peale valimisi kisa, et tulemusi on võltsitud. Gruusia puhul tuleb paraku tunnistada, et ehkki otsesest võltsimist küll ei toimunud – vähemalt mitte tõestatult – kuid valimistulemus oli mõjutatud kindlasti, eriti kampaania ajal.

Nagu peamine rahvusvaheline valimisvaatlusi korraldav ühendus OSCE/ODIHR ettevaatlikult sõnastas – piir riigiametnike tegevuse ja kampaania vahel oli ähmane. Eesti keeles – toimus ulatuslik ametiseisundi kuritarvitamine. Vajalikku parteisse kuuluvad riigiametnikud (alates presidendist) kasutasid ära võimalust näidata oma jooksvaid tööülesandeid kui partei poolt maale toodud hüve, meediatähelepanu jne.

Teiseks tekitab paratamatuid küsimusi erinevus ennustuste ja tulemuste vahel. Varasemad uuringud väitsid, et umbes 40% valijatest on valmis hääletama presidendipartei poolt. Kui nüüd arvesse võtta neid, kes ei olnud küsitluse ajal oma otsuses kindlad ja kes lihtsalt ei tulnud valima, võinuks eeldada toetusprotsendi kasvu umbes 50-le. Kuid see, et reaalne tulemus oli veel kümmekond protsenti kõrgem, valab paratamatult vett kahtlejate veskile.

Kolmandaks ei aita juhtiva partei absoluutne enamus parlamendis mitte üks tonks kaasa poliitilise kultuuri arengule. Võimupartei pole sundi kaasata opositsiooni ei valitsuse moodustamiseks ega otsuste vastuvõtmiseks. Isegi kui opositsiooni esindajad viivad ellu oma ähvarduse ja ei ilmugi parlamenti, ei juhtu mitte midagi – parlament säilitab töövõime. Poliitiline võõrandumine ning sellest tulenevad süüdistused ainult kosuvad.

Muidugi võib küsida, et keda sellest va opositsioonist üldse oleks mõtet kaasata? Ega nö positiivset programmi polnud suurt kellelgi ning pea kogu poliitiline retoorika taandus loosungile „Maha!“ Aga see ei muuda asja. Poliitilist konkurentsi ehk opositsiooni tuleb kasvõi kasvatada, et ise mitte liiga mugavaks minna.

Vaatamata kõigele tuleb tunnistada, et Gruusia valimiste protseduuriline külg, see kuidas asju korraldatakse, on tublisti paranenud. Seda kinnitasid nii need kolleegid, kes vaatlejatena konkreetsetes valimisjaoskondades asju jälgisid kui ka üldisemad kokkuvõtted.

Teine hea asi on, et Gruusia ametivõimud on valmis tunnistama vigu ja tühistama valimistulemusi nendes jaoskondades, kus rikkumised ületasid piiri. See vähendab opositsiooni võimalusi süüdistada võime lauspettuses kui ka väldib tulemuste tühistamist tervetes piirkondades.

Ega keegi pole kuskil öelnudki, et kõik peab kerge olema ja demokraatlike mängureeglite järgimine kohe esimesel korral välja kukub. Kahju on ainult sellest, et gruusia publik nii äkiline on ja kipub kõike võtma must-valgelt. Et kas sõber või vaenlane, võit või kaotus. Et kui ei saa ülekaalukat võitu, siis ei mängi üldse kaasa.

Juhul kui Gruusia opositsioon tõepoolest jätabki end parlamendist välja, võivad asjad kiskuda inetuks. Kui aga suudetakse selgeks õppida poliitilise mängu põhireegel – vajadus teha kompromisse – võib minna palju paremaks. Hoidkem siis pöialt ning seekord opositsioonile. Või siis tervele mõistusele.

Karmo Tüür
27.05.2008

Sunday, June 1, 2008

Разбор полётов: Gruusia parlamendivalmiste tulemused


Hea on see, et valimised said läbi ja ilma suuremate jamadeta. Halb aga see, et tulemused on liiga ühte väravasse. See et opositsioon kuulutab valimistulemused eba-ausaks, käib lausa mängu juurde. Paraku pole see ühe-augu-mäng hea ei valitsevale jõule (kes ei pea teistega arvestama) ega opsitsionääridele (kes ei pea põhijõuga arvestama).

Küsitavaks jääb aga ka see, et kas opositsioonil on olemas arvestataid liidreid või ideidki, kelle/mille ümber saaks koonduda. Poliitikamaastik oli üsna korrastumata ja jäi selliseks ka praegu.

Teisalt - nii sise- kui välisvaatlejad ütlesid, et need valimised viidi läbi paremini kui varasemad.

Kõigest sellest ja muust räägivad Harri Tiido ja Karmo Tüür. Jevgenia Garanža juhib vägesid.

See ja varasemad saated kuuldaval esialgu siit, hiljem siit.