Sõltumatu Venemaa

12.juunil tähistati Venemaa suurimat riiklikku tähtpäeva. Teate millist? Pole hullu, enamik venemaalasi ka ei tea. See on Venemaa Päev.

12.juunil 1990 kuulutas Venemaa Föderatsioon end iseseisvaks ning esialgu kandiski päev seetõttu nime „Iseseisvuspäev“ või „Sõltumatusepäev“ (Den’ Nezavisimosti“). Ausalt öeldes ei juurdunud see pidupäev rahva hulgas eriti. Enamike jaoks jäi sügavalt arusaamatuks see, et kellest või millest see sõltumatus saavutati?

Kas sõltumatus Nõukogude Liidust? Kuid sel juhul jääb raskeltmõistetavaks, miks kuulutati end NLiidu õigusjärglaseks – no kasvõi ÜRO Julgeolekunõukogus. Samas muidugi ei tahetud end eriti siduda nõuka-aegsete pattudega.

Ehk siis sõltumatus oma endistest naabritest? Nõuka-ajal levitati visalt legendi, et Venemaa peab kõik oma ääremaid üleval ning nood peaks igavesti tänulikud olema vabastamise ja ei tea veel mille eest. Esimesel võimalusel aga pagesid naabrid ägedast sülelusest ning ei kipu kuigivõrd oma tänulikkust üles näitama.

Ümbernimetamine ei too selgust
Olgu nüüd põhjuseks soov vabastada riiklik püha sellest arusaamatust või miski muu, aga püha nimetati ümber. Alates 2003.a. kannab see praegust nime – Venemaa päev. Vaatamata sellele ei ole suurema osa riigialamate jaoks selge, mis ja milleks seda tarvis on.

12.detsember ehk konstitutsioonipäev oli pisutki selgem, kuid see püha kaotati eelmisest aastast ära. Väidetavalt selleks, et vähendada erimeelsusi ning suurendada ühtsust rahva hulgas.

Vaatamata pingutustele on see püha jäänud rahva hulgas arusaamatuks. Küsitlusfirma Levada-Centr viis läbi vastava uuringu ning selgus, et vaid kolmandik venemaalastest oskab õigesti vastata küsimusele, et mis päevaga tegu on.

Suhtumine iseseisvusse paraneb
Teisest küljest tuleb aga tõdeda, et venemaalaste suhtumine Venemaa iseseisvusse on kõvasti paranenud. Kui nt 1998.a. arvas vaid 28%, et iseseisvumine on tulnud Venemaale kasuks, siis nt 2006 oli see protsent juba 53, käesoleval aastal koguni 61%.

Vastupidisel seisukohal olijaid ehk siis neid, kes arvavad, et iseseisvumine on Venemaale kahju toonud, jääb vastavalt järjest vähemaks. Selsamal 1998.a. oli neid 57%, 2006.a. 27 ja nüüd ainult 17%. Oluline on ehk siinjuures see, et positiivses valguses näevad iseseisvumist pigem noored, haritud ja jõukad moskvalased, negatiivselt aga vanemad ja vaesemad ääremaade elanikud.

Juhul, kui neid arve uskuda, peaks see kõik meid ainult rõõmustama. See tähendab, et neid, kes peavad Nõukogude Liidu lagunemist „XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks“, polegi nii palju.

Karmo Tüür
18.06.2008