Nõukogude Liitu ei lammutatud, ta lagunes ise

Tänane Venemaa elab paljude müütide kütkes. Üks ohtlikumaid nendest on, et Nõukogude Liit lammutati vaenlaste poolt – see aga õhutab soove maksta kätte ja taastada kunagine hiilgus.

See mõte kuulub Vladimir Bukovskile, ilmselt kuulsaimale omaaegsetest dissidentidest. Juunikuu alguspäevadel külastas ta ühenduste Avatud Eesti Fondi ja Avatud Vabariik kutsel Eestit ja pidas Tallinnas mitu kohtumist. Siin kirjapandu pärineb esimeselt, Radisson- hotellis toimunud ürituselt.

Bukovski kordas irooniliselt Putini poolt kuulsaks öeldud mõtet, mille kohaselt NLiidu lagunemine olla olnud XX sajandi suurim katastroof. Bukovski enda meelest oli selleks katastroofiks hoopiski sellesama NLiidu moodustamine.

Ilmselt teadis see elukogenud, 1942.a. sündinud mees, mida räägib. Katuseserval kõõludes Stalini matuseid jälginud poisike sai hiljem, juba noore mehena oma nahal proovida Nõukogude võimu kõige kuritegelikumaid võtteid – karistavat psühhiaatriat.

Bukovskil õnnestus sokutada tõendusmaterjale selle koletu süsteemi kohta Läände, kutsudes sellega esile pahameeletormi. Peale järjekordseid arreteerimisi saadeti mees maalt välja. Eriliselt muljetavaldav on aga asjaolu, et vangla-aastate jooksul Bukovski mitte ei murdunud, vaid õppis ära nii inglise keele kui oma tulevase elukutse – neurofüsioloogia. Cambridge’is andis ta ülikoolieksameid sel teemal oma kunagiste vanglamärkmete põhjal.

Lääne roll
Ka peale väljasaatmist ei rahunenud Bukovski, üritades seletada kommunistliku rezhiimi kuritegelikku olemust. Nagu ta ise tunnistab – üsna tulutult. Lääne poliitikud ei soovi konflikte, vaid kompromisse. Seetõttu otsivad nad kõigis uutes Venemaa liidrites nö korralikku inimest, kellega saab mõistlikult asju ajada. Nii olla Andropovi kohta liikunud kumu, et too on varjatud liberaal, kes kuulab salaja džässi ja joob konjakit. Hiljem selgus, et see kõik on jama.

Sama mõtlematu vaimustusega võeti vastu ka hilisemaid. Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher oli üks Mihhail Gorbatšovi suuremaid toetajaid. Bukovski pärimise peale vastanud Thatcher, et aga Gorbatšov on ju pragmaatiline inimene! Tulutuks jäi Bukovski seletamine, et pragmaatiline kommunist on see, kellel on raha otsa lõppenud ning et demokraat võib küll ellu jääda GULAG’is, kuid mitte jõuda Kremli etteotsa.

Samas siiski Lääne tegevus aitas NLiidul laguneda. USA toonane liider Ronald Reagan kasutas nn impeeriumi kulukuse võtet. Nõukogude süsteem oli äärmiselt ebaefektiivne, makstes iga välispoliitilise edu eest kolossaalseid summasid. Reagan toetas vastupanuliikumisi, muutes selle impeeriumi kooshoidmist veelgi kulukamaks.

Peale NLiidu kokkuvarisemist aga Lääs peatus ning see oli Bukovski sõnul viga. Kuna ei toimunud kommunistliku süsteemi kuritegelikuks tunnistamist, siis saab nüüdsel Venemaal seesama seltskond – endised KGB’lased – taas võimule tulla. Ning loomulikult kasutavad nood mehed samu võtteid ning järgivad samu mõttemudeleid.

KGB taas võimul
Bukovski sõnul teevad siin Lääne poliitikud saatuslik vea. Olles ise liberaalsed ja leplikud, otsivad nad iga liigutuse taga ratsionaalset alget. Seda aga Venemaa puhul tihti ei leia. Iga järeleandmist tõlgendatakse Kremli ja seda asustavate kagebiitide poolt kui nõrkust ning alust järgmiste vastutulekute nõudmiseks.

Praegusel Venemaal käies leiab Bukovski, et võrreldes 1990-te algusega on olukord risti vastupidine. Tookord oli õhus vabadust – kasvõi ajakirjanduses – aga valitses kohutav vaesus. Nüüd aga on maad võtmas taas hirm ja norusolek. Kremli peremeestest ei räägita nimepidi, vaid peanoogutuste ning ebamääraste seletustega stiilis „no teate küll, kellest jutt“.

Oma osalusega viimases presidendivalimiste kampaanias loodab Bukovski, et tal õnnestus ühendada Venemaa hajus opositsioon. Tõsi küll, tal pole erilisi illusioone selle osas, nagu seesama opositsioon võiks olla edukas parteina. Niipea kui hakatakse omavahel välja seletama, kes on peamine ning kes võiks olla juhtfiguur valimistel, läheb see lõhki.

Muuseas, Bukovski Eesti-visiidi ajal vaatasin huvi pärast venekeelses Delfis ilmunud teksti. Selle järel ilmunud kommentaarides oli sellist raevu ja vihkamist ning laussõimu, mida ma polnud ammu kohanud. „Juudinäru“, „reetur“ ja „värdjas“ olid ühed leebemad väljendid. Peale seda aga kõlas Venemaal üleskutseid võtta Bukovskilt Venemaa kodakondsus.

Tundub, et sõnal on siiani jõudu.

Karmo Tüür
5.06.2008