Wednesday, September 26, 2018

Kahe Korea kohtumisest

Millest räägib see kohtumine ja allakirjutaud dokument? Aga sisuliselt ainult ühest - et Põhja-Korea praegune liider tahab kohtuda ja pabereid alla kirjutada.

Selle paberi sisusse, peamisse lubadusse "denukleariseerida" sõjaseisukorras olev riik ei usu ilmselt keegi. Praegune Kim on tõenäoliselt sisemiselt ülimalt rahul sellega, et tuumarelva ja reaalsena mõjuva raketiähvardusega on tal õnnestunud end välja murda isolatsioonist ja panna endaga rääkima selle maailma vägevad.

Kas teie loobuksite oma ainsamast trumpkaardist viis minutit peale seda, kui see argument on osutunud tõeliselt edukaks? Küsimus on retooriline ja vastust ei vaja :)

Kõigest selles saab lähemalt kuulata intervjuus, mis sai antud R4 jaoks. Küsijaks Artur Aukon.
---
pilt võetud siit, ühtlasi tänan valdkonnaga tunduvalt paremini kursis olevat tegelast Erki Loigom, kellega salvestuse eel konsulteerisin.

Monday, September 24, 2018

Hiina jälg Süüria sõjas


Hiina jalajälg on üha globaalsem. Ilmselt oleks keeruline leida riiki, kuhu Taevaaluse huvid ei ulatuks. Enamikel juhtudel jäävad need mõjutused nn pehme võimu tasandile, kuna tegutsetakse pigem pankade, mitte tankide abil.

Tõsi küll, vahetud naabrid on saanud tunda ka Hiina püssirohu lõhna, olgu siis otsesemas või kaudsemas tähenduses. Mõneti ootamatult on selliseks „vahetuks naabriks“ osutunud ka Süüria. Laias laastus 6000 kilomeetrit pole tänases maailmas ju teab mis vahemaa, või mis?

Tõe huvides tuleb mõistagi teha mööndus, et Süüria sõjas ei osale Hiina ise ja otseselt, kuid kaude on tema jälg selles konfliktis täiesti olemas. Kaks riiki on omavahel kenasti diplomaatilistes suhetes ja puha (ehkki saatkondade veebilehed toimivad infovaeguse näidisena).

Uiguuri võitlejad
Selles kaugevõitu konfliktis on osapooli rohkem kui meie linnatuledest reostatud öötaevas tähti. Kõigi otse või kaude kaasalöövate osapoolte kujutistega infograafikud mõjuvad nagu kastepiisku täis ämblikvõrgud – igas joonte ristumiskohas ripub mullike mingi nimetusega, mida asjaga otse mitte tegeleval inimesel on täiesti lootusetu meeldegi jätta, seosevõrgu keerukuse tajumisest rääkimata.

Üheks taoliseks mullikeseks diagrammil on ka uiguuride seltskond. Kui palju neid Süürias võitlemas on, ei oska loomulikult keegi öelda – ametliku arvepidamist sellised tegelased mõistagi ei pea. Süüria saadik Hiinas arvas neid olevat ehk 5000 võitlejat. Andmaks aimu selle grupi osakaalust, siis üldiselt arvatakse al-Assadi režiimi vastu võitlejate üldarvuks Idlibi piirkonnas olevat praegu u 20 tuh in.

Ida-Turkestani Islamiliikumise või –partei nimeline lahinguüksus Süürias olla mõningate allikate kohaselt toonud kaasa ka selle, et nende vastu tegutsemiseks kohale olla saabunud Hiina enda võitlejad, kuid vähemalt seni pole seda keegi ametlikult kinnitanud.

Ususõja veetlus
Et kõike eelkirjutatut veidi selgemaks (või segasemaks) teha, vajavad lahtikirjutamist ilmselt paar põhimõistet. Süüria kodusõjana käsitletav konflikt on religioosses paralleel-maailmas nähtav kui korralik ususõda. Ja selle nähtuse nimel on surmamine(k) ju alati õigustatud, kas pole?

Moslemite maailma sees on mitu erinevat maailma, mis igaüks on suurem kui väline. Süürias käiv madin lahterdub vastava soovi korral kahe peamise suundumuse vahel käivaks – sunniitide ja šiiitide vaheliseks. Aga kuna sekkunud on ka mitte-moslemimaad (nt USA ja Venemaa), siis samal ajal ka ususõda uskmatute vastu.

Uiguurid on tänapäevase Hiina territooriumile jääv sunniitlikku tolku moslemlik rahvas, mille üldarv jääb kuhugi 15 miljoni piirmaile. Kuna Hiina tegutseb uiguuride/moslemite ümberõppega meetodil, mis tekitavad tõsiseid küsimusi skaalal effektiivsus vs demokraatia ja inimõigused, siis on arusaadav, miks uiguuri jõulisemad tegelased mujale sõidavad.

Koonduslaagrid XXI sajandil
Uiguuri võitlejatega liiguvad kaasa ka nende perekonnad, kes juba mitmeid aastaid tagasi hakkasid asustama kohalike poolt sõjategevuse tõttu hüljatud asumeid. Sellised nomaad-sõdalased pole mõistagi ainult uiguuridele omased, perekonnad lähevad või viiakse kaasa ka mujalt, nii Venemaalt kui isegi Euroopast Süüriasse õnne ja paradiisi otsima minevate võitlejate poolt.

Kuid kui isegi Venemaal, Euroopast rääkimata, ootavad tagasipöördujaid kohtuprotsessid, siis Hiinas on mindud veelgi lihtsamat ja nö tõhusamat teed. Uiguuride asualal on sisse seatud sedasorti politseiriik, millest lääne inimõiguslased, valitsustest rääkimata, eelistavad häbelikult mööda vaadata. Hinnanguliselt miljon uiguuri on ilma igasuguse kohtuotsuseta pandud nn koolituslaagritesse.

Hiina enda julgeoleku mätta otsast vaadates on kõik korras – mujal maailmas pead tõstva radikaalse islamismi vastu võideldakse nö ennetavalt. Tulemus on aga ühtlasi ka vastupidine – radikaliseerumisele altim seltskond lahkub riigist ning leiab pahatihti rakendust ususõja musta lipu all. Nii et Hiina jälg Süüria sõjas on vägagi olemas, tunnistagu ta seda või mitte.

---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Wednesday, September 19, 2018

Разбор полетов: Salisbury intervjuu ja Süüria

Ammu pole Venemaa eriteenistused saanud niivõrd tiheda ja üleilmse pilkerahe osaliseks. Kahe "lihtsa vene turisti" seiklused kauges Salisbury linnakese ja eriti sellele Putini käsul järgnenud teleintervjuu Kremli propagandakanalis RT on sünnitanud uskumatus koguses meeme, millest siialisatu on üks leebemaid :)

Üks võimalik seletuskäik: see on üks osa sisepublikule viimasel ajal massiivselt suunatud mõjutusest, mille sisuks on sõnum: "läänes elada on halb ja ohtlik", antud juhul: "näete, mida korraldatakse juhuslikele vene turistidele alatute lääne eriteenistuste pool"

Teise teemana oli saates juttu Süüriast, selle Idlib piirkonda koondunud kõikvõimalike võitlusrühmade ümber koondunud tähelepanust.

Kõigest saab lähemalt kuulda siit, stuudios nagu ikka Artur Aukon, Harri Tiido ja Karmo Tüür
---
pilt võetud siit

Saturday, September 15, 2018

Meie igapäevased topeltstandardid


Minu jaoks kõlab süüdistus topelt-standardites umbes samamoodi kui süüdistus inmlikkuses. Selles pole ju absoluutselt midagi imelikku ega veidrat, kui me suhtume inimestesse ja nähtustesse erinevalt.

Praeguse Venemaa välisministri Sergei Lavrovi üks lemmiksüüdistusi nn Läänemaailma vastu kõlab, et nad kõik on seal ju kahepalgelised, neil kehtivad topelt-standardid. Tees, mis loomuldasa sisaldab antiteesi – Venemaa poolt juhitavas alternatiivmaailmas sellistel topelt-standarditel kohta polevat.

Ausalt öeldes olin alguses seda süüdistust üha uuesti kordumas kuuldes hämmeldunud ja isegi kergelt ärritunud: et mis mõttes me kasutame topeltstandarte? Aga mida edasi, seda ilmsemaks muutus, et kahetine või mitmetine suhtumine on ju absoluutselt loomulik

Olemuslikud valikud
Kujutage ette, et näete kahte last pargi kaklemas. Üks on suur ja teine väiksem. Kumba asute intuitiivselt kaitsma?

Oletagem, et end hästi sisse seadnud suurfirma kaebab uue turuletulija kohtusse. Kummal poolel arvate olevat õigluse ja kummal lihtsalt väga head juristid?

Mõelgem et naaberriikide vahel puhkeb sõda. Ühte teate agressiivse sekkujana, teist ei oska sellises patus kahtlustada. Kelle pressiteateid usute rohkem?

Olete mõelnud, miks me nimetame kedagi luurajaks ja kedagi spiooniks? Ühte vabadusvõitlejaks ja teist separatistiks? Miks mõne avariipõhjustaja puhul mainime sugu ja mõne puhul mitte? Äärmuslane või meeleheitel tegutseja? Kas Tallinn on Tartule lähemal kui Tartu Tallinnale?

Emotsioonid vs õigus
Nii et kahetine või isegi mitmetine lähenemine ei ole ei midagi uut ega arusaamatut. Topeltstandardites süüdistamine mõjub sestap omamoodi naeruväärselt. Kuni selle hetkeni, kui me astume nn terve-talupojalikust-mõtiskelust õiguslikku maailma.

Õigusnorm peab olema kiretu, olgu kõne all kasvõi oma liitlaste või partnerite käitumise kaalumine õigusjumalanna kaaludel. Topelt-standardid peaksid siinkohal olema välistatud, vabad poliitilisest mõjutusest või inimlikust nõrkusest. Vähemalt ideaalis.

Jah tõsi, rahvusvaheline õigus on tunduvalt keerulisemalt määratletav kui mõni teine, ühtsesse vormi valatud ja kaante vahele köidetud juriidiline tekst. Ühtede kaalude asemel on siin kasutusel ... noh ütleme kobarkaalud, mis kõik on omavahel seotud. Sestap on see vist üsna ainulaadne olukord, kus nii kurjategija kui ohver kutsuvad kõiki osapooli austama rahvusvahelise õiguse norme.

Kremli topeltstandardid
Nö harjumuspärases õigusruumis oleks vist üsna keeruline ette kujutada, et endale naaberkorterist toa kaaperdanud kurjategija teatab tuima näoga: kõik toimus õigusnormidega kooskõlas! Ja üleüldse – teised olla varem ja mujal samamoodi teinud. Jah loomulikult räägin ma praegu Krimmist ja Venemaa soovist siinjuures viidata Kosovo juhtumile. Üsna tüüpiline Kremli infantiilsus: õigustada oma kuritegu varemtehtuga.

See viib meid loo alguses viidatu nö antiteesile, et justkui oleks nn Russkii Mir (Vene maailm), mille keskmeks Moskva ennast peab, topelt-standardite kasutamisest prii. Toon kõige lihtsama näite: Kremli retoorilises tööriistakastis on korduvast kasutamisest viledaks kulunud Balti riikides venelaste ahistamise väide. Samal ajal nendesamade venelaste suhtes nt Turkmeenias toimunu osas pole kuulda olnud ühtegi ahastavat hüüatust.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et mitmetine suhtumine erinevatesse asjadesse on meisse kõigisse sisse kodeeritud. Enda suhtes toetavalt käituvate liitlaste poole vaatame me leebema pilguga ja anname ka väiksemad sigadused kergemalt andeks. Nii ajaloolise mälu kui praeguse käitumise alusel vaenulikuks liigituva tegelase suhtes oleme aga tunduvalt kriitilisemad. Topeltstandardid? Jah, tõepoolest! Kuid selle inimliku nõrkuse tasakaalustamiseks ongi välja mõeldud õigusmõistmine.

---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Monday, September 10, 2018

Veelkord ida-Ukraina madinast

Sõltumatu rahvusvahelise uurimise korraldamine Zahartšenko surma asjus: see on Moskva poolt teadlikult niimoodi püstitatud soov, mida ei saa täita. Tõsiseltvõetavad (õigus-)organisatsioonid ei saa teha koostööd nn DNR võimudega. Seega saab Moskva oivalise võimaluse näidata näpuga: näete, me ju tegime ettepaneku, aga te ei võtnud meid jälle kuulda.

Donetsk oli Ukraina kriminaalse korruptsiooni pealinn enne sõja puhkemist ning seda jätkatakse veelgi jõhkramate meetoditega Venemaa kontrolli all.

Kõigest sellest sai räägitud TTV saatele Nädal+, saatelõiku on võimalik järelvaadata siit alates 22:56. Samast tehtud ka kuvatõmmis.

Thursday, September 6, 2018

3X Ukrainast




Eilse päeva jooksul ilmus kolm pikemat ja lühemat sõnavõttu Ukraina teemadel, mis tõsi küll olid kirjutatud/salvestatud mõnepäevaste vahedega:

- Vikerraadios Uudis+ saatelõigus sai Rain Koolile räägitud suuresti nn Minski rahuprotsessist;

- R4 saates Razbor Poljotov koo Harri Tiidoga ja Artur Aukoniga võimalikest edasistest arengutest;

- Postimehes ilmus lugu sellest, miks Venemaale kõike seda vaja on. Viimase loo republitseerin ka siin.

---
Pilt aga üldse võetud siit. (lihtalt esimest korda juhtusin nägema kaarti, kuhu on projetseeritud ka Donbassi söemaardla)

---

Ukrainas on kaalul rohkem kui Ukraina

Euroopas käib juba neli aastat üks kummaline sõda, milles on hukkunud vähemalt 10 tuhat inimest ja põgenikuna ilma peal laiali u kaks miljonit. Täpsemalt 4 aastat, 4 kuud ja 4 nädalat.

Ida-Ukrainas toimetava Donetski grupeeringu ühe liidri Aleksandr Zahartšenko näitlik ärakoristamine annab põhjuse taaskord sellest sõjast rääkida. Ja tuletada meelde, et vaatamata kordumakippuvale teadlikult eksitavale sõnakasutusele see pole Ukraina kodusõda.

Tegemist on Venemaa poolt Ukraina pinnal peetava sõjaga. Mõistmaks selle sõja olemust, on vaja esitada õige küsimus. Mitte „kelle vastu sõditakse“, vaid „mille nimel sõditakse“?

Sõda suuruse nimel
Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, pole tegu Ukraina vastu sõja pidamisega. Sõda käib Venemaa suuruse, hiilguse ja suurriikliku vägevuse tõestamise nimel. Kõige selle nimel, mis mahub eesti keelde väga keeruliselt tõlgitavasse mõistesse „velitšije“.

Jah loomulikult on mängus ka madalamaid, raha ja muude maiste ressursside nimelisi huvilisid, nii personaalseid kui riiklikke. Kuid peamine on siiski see, et Moskva otsustas panna kanna maha ja öelda: „aitab!“

See pole suusoojaks öeldud, Moskvas praegu võimul oleva seltskonna maailmanägemuses on Venemaad viimased paarkümmend aastat alandatud, tõrjutud ja üleüldse naljanumbrina võetud. Ja nüüd on otsutatud vastu hakata ning võtta endale see, mis justkui õigusega neile kuulub. Kui mitte muud, siis suurriiklik positsioon olulisemate läbirääkimiste juures.

Mis puutub siia Ukraina?
Võib ju küsida, et mis puutub siian Donbass? Aga täpselt sama palju kui Krimm. Sama palju kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, Transdniestria ja nüüd ka Süüria. Need on Kremli pidepunktid. Läbi nende valupunktidele vajutamise tõestatakse, et Venemaad tuleb tõsiselt võtta.

Veelgi enam – Krimm, Donbass ja Süüria on need kohad, läbi mille proovitakse Euroopa ja laiemalt Lääne julgeoleku-arhitektuuri püsivust. Juhul kui Venemaal lastakse neis omatahtsi laamendada, siis selgub, et Läänel puuduvad need, mida üks andekas kirjanik markeeris kui „cojones“.

Oletame et nüüd, Zahartšenko tapmise järel suunatakse nn rahvavabariigi etteotsa keegi sobilikum isend (nt endine DNR julgeolekunõukogu juht Aleksand Hodakovski) ja lülitatakse sisse Ukrainaga reintegreerumise protsess. Võib mürki võtta, et Euroopas hakkavad kõlama hääled, mis kutsuvad üles selle eest Venemaad kiitma ja kiituse märgiks sanktsioone lõdvendama. Ka sel juhul, näilise taganemise korral, on Venemaa saavutanud oma eesmärgi.

Julgeolekuarhitektuuri õmblused

Moskva praegune võimkond tajub, et hetkel on tema võimaluste aken poikvel. Vähemalt mõneks ajaks on läänelike klubide õmblused ragisemas ning segastel aegadel saab esitada huvitavaid ettepanekuid, mille tagasilükkamiseks pole meelkindlust.

Kurblooline on seejuures asjaolu, et teatud vastasseisude puhul (nn globaalse lõuna ja globaalse põhja vahel) polegi Läänel loomulikumat liitlast kui Venemaa. Moskva saab sellest suurepäraselt aru ja vajutabki neid kange, mis taolist arusaama võimendab. Samahästi kui neid hoobi, mis süvendavad Läänes levivat tüdimust ja pettumust Ukrainast.

Kokkuvõtvalt: Ukraina pinnal peetavas sõjas on kaalul palju enamat kui ainult Ukraina. Kiiev näikse seda aru saavat ja kuritarvitavat – et no kus nad seal Läänes pääsevad, küllap meid toetatakse. Kuid paraku on piisavalt neid, kes Kiievi ja Moskva vahel valides on valmis viimasele panustama.

Monday, September 3, 2018

Putinilik lahendus pensionireformile


Ma tean, kuidas probleemi lahendada – see oli Vladimir Putini peamine sõnum telepöördumises, mis peaks maandama nüüd juba kuid vindunud pensionireformi ümber kuhjunud protestid.

Juhtub üsna harva, et kaasaegses Venemaa ühiskonnas mingi seadusemuudatus nii üksmeelset pahameelt esile kutsub. Pensioniea tõstmine on mõistagi selline teema, mille osas ei jää keegi külmaks. Tajudes protestimeeleolude kasvamist, lasti osa auru välja ametiühingute poolt kontrollitud meeleavalduste/pikettide kaudu, kuid sellest ilmselt ei piisanud.

Algpõhjus kõigel on imelihtne: esmane seadusemuudatus nägi ette pensioniea tõstmise seniselt tasemelt (naistele 55 ja meestele 60) tunudvalt kõrgemaks (naistele 63 ja meestele 65). Need kaks arvu muutusidki ühiseks sümboliks, mille vastu protestiti nii tänavatel kui sotsiaalvõrgistikes, vastavad märgid ilmusid isegi regionaalsete parlamentide nö opositsiooniliste saadikute laudadele.

Vladimir Putin mõistagi negatiivsete asjadega ei tegele ja nii ta säilitas oma neutraalse asendi veel eilseni. Eile väljastas ta kummalise signaali stiilis: „Ma kujundan oma seisukoha võibolla juba homme!“

Noh ja täna see siis sündis. See seisukoht. Üksisilmi telekaekraanilt rahva otsa vaadates luges ta maha pika pöördumise (kokku kestis see mõni sekund vähem kui pool tundi).

Lühidalt kokkuvõetuna oli see klassikaline ja kvaliteetne PR-toode: probleemi kirjeldus, konkreetsed ettepanekud ja rõhumine kuulajate südametunnistusele. Et meil on ainult halvad ja veel halvemad valikud, aga mina tean kuidas asja võimalikult valutult korraldada.

Probleem ise on ju intuitiivselt selge: maksumaksjaid jääb järjest vähemaks, pensionisaajaid tuleb ühe juurde, nõukogude ajast saadik kehtinud pensionivanust on vaja tõsta. Vladimir Putin pöördus asja olemuse seletamise juures Venemaa pühamaist pühama alusmaterjali juurde: suured kannatused ja kaotused Suures Isamaasõjas. Sellest tekkinud demograafiline auk sai võimenduse 1990’te kriisi aegu ja nüüd on see läbi põlvkondade loksuv demograafiline laine oma madalseisus jälle käes.

President küsis retooriliselt: kas pensioniea tõstmise asemel mingeid alternatiive ei kaalutud? Ja vastas õpetlikult: muidugi otsiti! Aga vaadake lugu selline et meil kulub pensionimakseteks iga päev 20 miljardit rubla. Progresseeruva tulumaksu sisseseadmine annaks eelarvesse ehk u 120 miljardit, seega kataks ära vaid 6 päeva vajaduse. Pensionifondi kinnisvara mahamüümine annaks teise 120 mrd, seega veel 6 päeva, aga kõik see pole jätkusuutlik.

Ühesõnaga: pensioniga tõsta tuleb, kuid Vladimir Putin andis teada, et ta teeb rea ettepanekuid, kuidas toimuma valulikkust vähendada.

Esiteks tuleb kõrvaldada ebaõiglus naiste suhtes. Venemaa ju hoidvat oma naisi eriliselt! Senine seadusemuudatus nägi ette naiste pensioniiga tõsta 8 aasta ja meest oma 5 aastat. Nii ei lähe mitte! Tõstame mõlemal võrdselt 5 aasta võrra – naistel siis 60 ja meestel 65 aastani. (Tuleb tunnistada sammu elegantsi, senised 63/65 plakatid muutusid korraga kasutuks).

Teiseks tegi Putin ettepaneku vähendada uue süsteemi järgi viis aastat hiljem pensionileminejate vaeva 6 kuu võrra. Ehk siis neil, kes pidanuks nüüd minema 55 aastaselt pensile, on õigus 59,5 aastaselt kirjutada avaldus varasemalt pensionile jäämiseks.

Kolmandaks lugeda pensionieelikuks kõiki neid, kellel pensile minekuni jääb 5 aastat, nende suhtes rakendada erilisi töökaitselisi meetmeid, nt karistada tööandjaid nende vallandamise eest. Suurendada pensionieeliku töötu-abiraha 4900 RUB pealt 11280 rubla tasemele. Jne, jne.

Neljandaks eritingimustel pensionid kaevuritele, Kaug-Põhja põlisrahvastele jne. Viiendaks vähendada staazhinõudeid neile, kes jäävad pensile mitte vanuse, vaid ka tööstaazhi alusel: varem oli see staazhinõue 40 ja 45 aastat, nüüd 37 ja 42 aastat vastavalt naistel ja meestel. Kuuendaks siduda mitmed soodustused mitte pensilejäämisega, vaid vanusega 55 ja 60. Säilitada võimalusel kõik regionaalsed soodustused jne.

Noh ja siis kõige lõpuks vaatas Vladimir Putin telepurgist kõigile venemaalastele otse südamepõhja ja ütles rangelt: kaalul on ühiskonna stabiilsus ja riigi julgeolek!

Kokkuvõtvalt: Vladimir Putinil sooritas igati tubli kõneakti. Kõik küsimused said vastused ja mured lahenduse. Kõige põnevam aga algab homme. Kas kõik meeleavaldused lõpevad või maalitakse kasutuks muutunud plakatite asemele uued? Julgen ennustada, et kannatlik vene rahvas neelab ka selle alla. Sest isamaa on ju hädaohus!

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Sunday, September 2, 2018

Zahhartšenko surmast

Järjekordne Donetski grupeeringu liider lahkus siitilmast. Separatist hukkus kohviku Separ toiminud plahvatuses, mille korraldajate ja motiivide osas pole vähemalt seni veel täit selgust, kuid oletusi teha saab ikka.

Veidike sai arvamust avaldatud TV3 Seitsmestele uudistele, uudislõiku saab vaadata siin (samast tehtud ka kuvatõmmis)