Minu jaoks kõlab süüdistus topelt-standardites umbes samamoodi kui süüdistus inmlikkuses. Selles pole ju absoluutselt midagi imelikku ega veidrat, kui me suhtume inimestesse ja nähtustesse erinevalt.
Praeguse Venemaa välisministri Sergei Lavrovi üks lemmiksüüdistusi nn Läänemaailma vastu kõlab, et nad kõik on seal ju kahepalgelised, neil kehtivad topelt-standardid. Tees, mis loomuldasa sisaldab antiteesi – Venemaa poolt juhitavas alternatiivmaailmas sellistel topelt-standarditel kohta polevat.
Ausalt öeldes olin alguses seda süüdistust üha uuesti kordumas kuuldes hämmeldunud ja isegi kergelt ärritunud: et mis mõttes me kasutame topeltstandarte? Aga mida edasi, seda ilmsemaks muutus, et kahetine või mitmetine suhtumine on ju absoluutselt loomulik
Olemuslikud valikud
Kujutage ette, et näete kahte last pargi kaklemas. Üks on suur ja teine väiksem. Kumba asute intuitiivselt kaitsma?
Oletagem, et end hästi sisse seadnud suurfirma kaebab uue turuletulija kohtusse. Kummal poolel arvate olevat õigluse ja kummal lihtsalt väga head juristid?
Mõelgem et naaberriikide vahel puhkeb sõda. Ühte teate agressiivse sekkujana, teist ei oska sellises patus kahtlustada. Kelle pressiteateid usute rohkem?
Olete mõelnud, miks me nimetame kedagi luurajaks ja kedagi spiooniks? Ühte vabadusvõitlejaks ja teist separatistiks? Miks mõne avariipõhjustaja puhul mainime sugu ja mõne puhul mitte? Äärmuslane või meeleheitel tegutseja? Kas Tallinn on Tartule lähemal kui Tartu Tallinnale?
Emotsioonid vs õigus
Nii et kahetine või isegi mitmetine lähenemine ei ole ei midagi uut ega arusaamatut. Topeltstandardites süüdistamine mõjub sestap omamoodi naeruväärselt. Kuni selle hetkeni, kui me astume nn terve-talupojalikust-mõtiskelust õiguslikku maailma.
Õigusnorm peab olema kiretu, olgu kõne all kasvõi oma liitlaste või partnerite käitumise kaalumine õigusjumalanna kaaludel. Topelt-standardid peaksid siinkohal olema välistatud, vabad poliitilisest mõjutusest või inimlikust nõrkusest. Vähemalt ideaalis.
Jah tõsi, rahvusvaheline õigus on tunduvalt keerulisemalt määratletav kui mõni teine, ühtsesse vormi valatud ja kaante vahele köidetud juriidiline tekst. Ühtede kaalude asemel on siin kasutusel ... noh ütleme kobarkaalud, mis kõik on omavahel seotud. Sestap on see vist üsna ainulaadne olukord, kus nii kurjategija kui ohver kutsuvad kõiki osapooli austama rahvusvahelise õiguse norme.
Kremli topeltstandardid
Nö harjumuspärases õigusruumis oleks vist üsna keeruline ette kujutada, et endale naaberkorterist toa kaaperdanud kurjategija teatab tuima näoga: kõik toimus õigusnormidega kooskõlas! Ja üleüldse – teised olla varem ja mujal samamoodi teinud. Jah loomulikult räägin ma praegu Krimmist ja Venemaa soovist siinjuures viidata Kosovo juhtumile. Üsna tüüpiline Kremli infantiilsus: õigustada oma kuritegu varemtehtuga.
See viib meid loo alguses viidatu nö antiteesile, et justkui oleks nn Russkii Mir (Vene maailm), mille keskmeks Moskva ennast peab, topelt-standardite kasutamisest prii. Toon kõige lihtsama näite: Kremli retoorilises tööriistakastis on korduvast kasutamisest viledaks kulunud Balti riikides venelaste ahistamise väide. Samal ajal nendesamade venelaste suhtes nt Turkmeenias toimunu osas pole kuulda olnud ühtegi ahastavat hüüatust.
Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et mitmetine suhtumine erinevatesse asjadesse on meisse kõigisse sisse kodeeritud. Enda suhtes toetavalt käituvate liitlaste poole vaatame me leebema pilguga ja anname ka väiksemad sigadused kergemalt andeks. Nii ajaloolise mälu kui praeguse käitumise alusel vaenulikuks liigituva tegelase suhtes oleme aga tunduvalt kriitilisemad. Topeltstandardid? Jah, tõepoolest! Kuid selle inimliku nõrkuse tasakaalustamiseks ongi välja mõeldud õigusmõistmine.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment