Thursday, October 24, 2019

Hullude kuningate aeg


Hulle valitsjaid on alati olnud. Mõnes mõttes võib öelda, et võimule pürgimiseks peabki hull olema. Või noh, mitte normaalne kindlasti, sest normaalne ehk keskmine inimene näeb võimusära kõrval ka vastutusekoormat ning ei taha seda kanda. Hull aga näeb pigem esimest.

Hullud kuningad ei tähenda ainult häda ja viletsust. Nii nt üks kuulsamaid põrunud kuningaid Ludwig II rajas oma luulude ajel imelisi losse. Nendest inspireerusid hiljem Disney kunstnikud, maalides muinasjutulisi paleesid, mida kannavad oma lapsepõlveunelmates kõik romantilised hinged.

Nii et olnud on neid varem ja tuleb ka hiljem, kuid praegu näib hullude kuningate peenar vohavat eriti lopsakalt, kandes selliseid vilju, millede üle kaasaegsed kaaskondsed kaklema kipuvad minema. Noh ikka selle pärast, et kas hullus ongi normaalsus või mitte.

Moodsad ajad ja vahendid
Tõsi küll,vahepeal on kuningaid miskipärast hõredamaks jäänud ning enamik riike otsutanud kuningliku hulluse riski vähendamiseks minna valimiste teed, kuid ega see pole asjade algset olemust muutnud. Võimule kipuvad ikka hullud ning mõnikord saavad lihtsalt lühemaks perioodiks võimule eriti säravad isendid.

Kuninglike regaaliate ja ukaaside asemel toimub nüüd mõneti teine mehhanism, kohati vaid 270 tähemärgi pikkune. Kuid põhimõte jääb samaks. Kuninga teeb õukond. Kui kuningast räägitakse, on ta olemas ning tema võim kehtiv. Unustatud kuningas pole enam kuningas. Ta on ilma jäänud peamisest – oma mõjust ja seeläbi võimust.

Et asi veel keerulisem oleks, on mõnel pool päris-monarhi kõrval ka ajutine, sagrispäine tegelane. Selle irratsionaalsuseni sihikindlalt askeldaja sõnumite segasus ja tegude vastuolulisus on vääriline kui mitte ratsamonumenti, siis kindlasti ebamääraste piirjoontega udukogu nimetamist enda nimega.

Hullude sobivus
Kui nö tavamaailmas räägitakse, et vastandid tõmbuvad, siis selles äraspidises peegelruumis tõmbuvad hoopis samasugused.

Kas kujutate ette, et kuri-Korea liider oleks üle piirijoone edasi-tagasi keksinud käsikäes USA eelmise, loiduseni mõistusliku presidendiga? Minu ettekujutusvõimel on siinkohale piir ees. Selleks peab olema mingeid salajasi sisemisi ühisjooni, mis suudavad ületada kõik välised erinevused.

Praegu Türgis omanimelist sultanaati ehitav tegelane ja Venemaal isikukultusest üle astuv liider toimetavad nüüd üheskoos Süürias, rääkides selle juures riikliku territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtetest. Huvitav, mis on Suurel Aiapidajal väetisepanges valesti läinud, et taolised valitsejad ühekorraga esile kerkivad?

Ka see läheb üle
Hiina praegune juhtfiguur laseb enda nime raiuda põhiseadusse ja võtta maha enda valitsemisele kehtivad ajalised piirangud. Kui seda teeb mõne väiksema riigi eesotsas istuv tegelane, siis me muigame üleolevalt. Kui aga maailma oma nägemuse järgi korrastav kodanik pakub ühe käega kõigile osa saada majanduslikust õitsengust ja teise käega kehtestab ülitotalitaarset ühiskonda, siis on meie jaoks justkui kõik korras.

Universaalne reegel näikse olevat see, et isendeid, kes iga hinna eest võimule kipuvad ja/või selle külge klammerduvad, tuleks võimust pika puuga eemal hoida.

Aga lõpetuseks on mul öelda hea ja halb uudis. Hea uudis on see, et pendliseadust pole keegi ära muutnud. Igasugune ühiskondlik-poliitiline areng jõuab kurvipunkti ja pöördub tagasi ning seejärel jällegi teise serva. Isegi käsikäes toimetanud ja omavahel tõmbunud Hitleri ja Stalini ajastu sai otsa.

Halb uudis on aga see, et enamik meist seda seda ei näe, kui ka see hullude kuningate ajajärk otsa saab ning mingi järgmine arengufaas saabub.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, October 14, 2019

Ukrainast Vikerraadios


"Ukraina president on nõustunud korraldama separatistide käes olevates Donetski ja Luganski piirkondades kohalikud valimised ja kui välisvaatlejad need ausateks tunnistavad, antakse piirkondadele autonoomia.

Kas lääneriigid on Ukraina maha müünud ja Venemaa rebib selle riigi küljest veel suure tüki? Ukraina-teemalises saates arutlevad poliitikavaatleja Raivo Vare, politoloog Karmo Tüür ja EL esinduse juht Ukrainas Matti Maasikas. Saatejuht on Peeter Kaldre."

Misasi tegelikult on Steinmeieri mudel, kui isegi seda lugevad diplomaadid iga kord uusi ja erinevaid küsimusi esitavad? Kuidas haakuvad võimalikud tulevased kohalikud valimised ja seni juba "valitud" regionaalsed parlamendid? Kuidas sobivad omavahel kokku OSCE valimiste protseduurireeglid ja senistest separatistidest moodustatav rahvamiilits? Kas 2014.a sisse seatud sõjamaksu lõpetamine tähendab, et Ukraina armee on valmis? Neid ja paljusid teisi küsimusi selles saates lahkasimegi.

Saade ise järelkuulatav siit.

Kommentaar loole „Läänemaailma järjekordne šarmipealetung Venemaale“ (Kalev Stoicescu, Diplomaatia)


Diplomaatia palus kommenteerida:
---
Katseid Venemaa „positiivselt hõlmata“ on tehtud ikka ja jälle, nii kahepoolsel kui kollektiivsel tasandil. Absoluutne enamus neist on läbi kukkunud, aga need põrumised annavad hea võimaluse analüüsida tehtud vigu. Selle tänuväärse töö võttiski nüüd teha Kalev Stoicescu, mille eest võib teda vaid kiita.

Samas aga tõstab autor ava- ja seega juhtmõtte staatusesse kuulsaks korratud luulerea, mille kohaselt Venemaad ei saavat mõista ja mõõta. Sellele teesile tuleb alati vastu vaielda, sest Venemaa ei ole ainu- ja erakordne nähtus rahvusvaheliste suhete süsteemis, mis ei alluks analüüsile. Venemaad saab lugeda küll, sellek tuleb vaid mõista (mitte heaks kiita, nagu ka autor rõhutab) Venemaa motiivistikku, eesmärke ja nende eesmärkide saavutamiseks kasutatud vahendeid.

Üks võimalik meetod on võrdlus. Kujutage ette kooliaegset tülinorijat. Kas selle tegelase käitumise taga on madal enesehinnang (Lääs elab minust paremini) ja sellest tulenev vajadus ennast suuremaks kakelda (Lääs ise ju provotseeris meid!), see polegi niivõrd oluline.

Katsed kraadet „positiivselt hõlmata“ seavad hõlmaja enda igal juhul naeruväärsesse olukorda, mis varem või hiljem lõppeb sellega, et kraakleja annab meeldida üritajale tappa. Lihtsalt selle pärast et nii on vaja. See on just säärane tulemus, mille eest ka Stoicescu hoiatab.

Ainuke võimalus seda stsenaariumit vältida on tegudega tõestamine, et igal reeglite rikkumisel on tagajärg. Tegudes, mitte Facebooki lipukestes või sügava nördimuse avaldamises.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, October 5, 2019

Sarikommentaatori nr 18 juhtum


Eestis tegutseb üks sarikommentaator. Ei, tegelikult on neid mitmeid, kuid antud juhul on kõne all see üks. Igal sunnismõttelisel inimesel on oma päästik, mille vajutamisel ta aktiveerub. Kõnealune nr 18 aktiveerub eelkõige „Ukraina“ mainimise peale, aga ka sellega lähedalt seotud teemade, eelkõige signaalile „Venemaa“.

Miks nr 18? Aga lihtsalt selleks, et mitte nimetada kodanikku nimepidi, sest nagu iga teise uuritava teema puhul tuleks vähemalt esialgu üritada tabada universaalseid mustreid. Spetsiifilised, subjektiivsed aspektid on mõistagi ka olulised, kuid nende kasutamiseks tuleb olla pisut teise proofili spetsialist kui nende ridade autor.

Vaatluse puhtuse huvides jätame kõrvale versiooni, et tegemist on palgalise trolliga, see muudaks ülesande igavaks ja kaotaks kogu võlu, kas pole?

Mis siis on nr.18 poolt toodetud kommentaaride peamised tunnusjooned?

Esiteks – Ukraina kohta negatiivse kuvandi loomine ja kinnistamine. Iga negatiivse uudise võimendamine ja sidumine ühe nö võtme-elemendiga: 2014.a Maidan. Selles diskursuses on justnimelt too Maidan (mitte segamini ajada 2004.a omaga) kõigi edasiste hädade algpõhjus.

2014.a Maidan pole aga nähtus omaette, vaid Lääne susimise tulemus, kes iga hinna eest tahtis Ukrainat Venemaaga tülli ajada, kiskuda Venemaa konflikti, siduda Venemaa käed jne.

Teiseks – Venemaa kohta positiivse kuvandi loomine läbi tema ohvristaatuse. Venemaa oli lihtsalt sunnitud reageerima. Venemaa ei tahtnud Krimmi ära võtta, aga tal polnud valikuvabadust. Kõige selle taga on vaenulikud välisjõud.

Kolmandaks – nn uue reaalsusega leppimisele kutsumine. Krimm on läinud ja kõigile on parem, kui seda teemat ei torgita. Ukraina on läbikukkunud riik ja Lääs peab sellega leppima.

Neljandaks – Lääs on ise kõiges süüdi. Sõda ida-Ukrainas on Lääne lühinägeliku poliitika tulemus. 2014.a Maidani laibad on Lääne südametunnistusel ja tõde alles selgub. Lääne katsed Venemaaga tüli norida on hukatuslikud ja kahjulikud ainult Läänele endale.

Viiendaks – see pole niivõrd teema, kuivõrd psühholoogilise manipuleerimise võte: kõige eitamine. Ka omaenda äsjaöeldud sõnade eitamine. Selle läbi luuakse lugeja peas tajuhäire stiilis: „aga äkki ma olengi loll, ei saa millestki aru. Seega järsku on nr.18’l õigus ja ma lihtsalt pole võimeline seda tunnistama?“

Mis siis öelda kokkuvõtteks? Kommentaator nr.18 kasutab mitte ainult Venemaa info-operatsioonide jutupunkte/põhiteemasid, vaid ta ka peamisi tehnilisi võtteid. Mitte üks Ukraina/Venemaa teemaline „vaenulik“ kirjatükk ei tohi jääda reageeringuta. Olgu kasvõi hilinemisega, aga sinna külge tuleb kruvida korduva sisuga, vähemuudetud sõnastusega kommentaar. Igale nö varrukast haaramise katsele järgneb raevukas-küüniline silmnähtava eitamine.

---

PS – selleks et pakkuda välja alternatiiv palgalise trolli staatusele, oletan, et inimesel on Ukrainaga seotud mingi psühholoogiline trauma, mistõttu ta nüüd on valmis kaasa kiitma kasvõi vanakuradi vanaemale, kui see on Ukraina vastu. Ehk siis – Ukraina (maine) kahjustamine on ratsionaalne akt kättemaksu mõttes. Vastaspoole (Venemaa) õigustamine on selles loogikas samuti ratsionaalne, sel moel õigustatakse ka iseennast

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, October 4, 2019

Zelenski valikud: halb ja veel halvem


Ukraina uus president Vladimir Zelenski on võimul olnud umbes pool aastat. Sisuliselt võimutäiuse sai ta kuu aega tagasi, erakorraliste parlamendivalimiste järel. Nüüd tegi ta esimese märkimisväärse sammu, täitmaks oma peamist valimislubadust – lõpetada verevalamine ida-Ukrainas.

Ideaalmaailmas lõpetaks president sõja ühe käeliigutusega nii, et kõik osapooled on rahul. Paraku pole ideaalmaailma olemas ning kui oleks, siis selles sõjad üldse ei puhkekski.

Pärismaailmas oli Zelenski ees kaks valikut: teha mitte midagi või teha midagi. Esimene tähendaks pärismaailmas lõputut teesklemist, nagu nn Minski protsess oleks elus ja tooks iseenesest mingi lahenduse. Reaalsuses tähendaks see aga „Ukraina kodusõja“ nime all peetava sõja jätkumist, kus Venemaalt sisse veetavate relvade ja inimestega tapetakse Ukraina sõdureid ja tsiviil-elanikke.

Kolm võimalust
Teha midagi on alati keerulisem. Laias laastus oleks kolm võimalust. Esiteks – lahendada asi sõjalise jõu abil, võtta territoorium ja piir Kiievi kontrolli alla. Seda aga ei laseks Moskva juhtuda.

Teiseks – pakkuda välja mingi omaenda uus nägemus konflikti lõpetamiseks, saada sellele rahvusvaheline toetus ja sundida Moskvat mängima Kiievi pilli järgi. Saate ilmselt isegi aru, kui ebatõenäoliselt see kõlab.

Kolmas ja sisuliselt ainuke tehtav võimalus – minna kaasa juba välja pakutud variantidega, üritades selle juures võimalikult kaitsta omaenda huve. Üks variant on nn Steinmeieri plaani kinnitamine, mis vähemalt formaalselt avab tee edasi liikumiseks. See kõlab nagu kõige halvem ja ohtlikum variant, kuid ometigi valis Kiiev justnimelt selle.

Üks õhkõrn pääsetee
Misasi on see Steinmeieri valem? Endise Saksamaa presidendi nime all pakutav skeem näeb ette 1) erireeglite ajutist kehtestamist konfliktipiirkonnale, 2) nendel aladel valimiste läbiviimise ja 3) valimiste järel eristaatuse põlistamine Ukraina põhiseaduses.

Jah loomulikult on see mäng Moskva reeglite järgi. Aga tuleb meeles pidada, et nn Normandia nelikus istub Ukraina üksinda kolme suurtegija (Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa) vastu, kes antud juhul räägivad ühes keeles ja samade jutupunktide alusel.

Aga siin on peidetud ka üks võimalus, mida ilmselt Zelenski loodab kasutada. Nimelt saab kogu protsess toimuda vaid juhul, kui OSCE tunnistab, et need valimised on ette valmistatud ja läbi viidud reeglite kohaselt, ausalt ja läbipaistvalt.

OSCE küll, aga mis edasi?
Nende OSCE reeglite järgimiseks peaks sisuliselt toimuma just see, mida Kiiev taotleb: nn rohelised mehikesed ja muud „neid-ei-ole-seal“ peaks regioonist kaduma, valimised peaks toimuma Ukraina keskvalimiskomisjoni kontrolli all, nendele peaks olema juurde lastud kõik Ukraina parteid ja kõik piirkonnas elanud valijad jne.

See sisuliselt tähendaks seda, et Kiiev loodab OSCE kätega panna Moskvat taanduma. Seejuures aga tekib Zelenskil nõrk, aga siiski võimalus öelda, et Kiiev on omapoolse algatuse teinud ning ülejäänud asjaosalised ilmutagu nüüd samasugust head tahet!

Ukraina peab aga selle juures meeles pidama, et ta istub mängima pokkerit ühe laua taha seltskonnaga, kes võib ühel hetkel tuimalt öelda, et aga tegelikult me mängime kabet ning seda tuleb teha pesapallikurikatega. Meie peame aga OSCE liikmena väga teraselt järgma, meie ise siinkohal mängureegleid muuta ei laseks.

Ja muidugi peab Ukraina praegune president ning teda nõustav seltskond arvestama, et aga mis saab edasi? Oletame, et läbi mingi eriskummalise valemi viiakse valimised kuidagiviisi läbi ja mööndustega ka tunnistatakse kehtivaks. Mis saab olema Kiievi pikem plaan? Ja kõigile kriitikutele küsimus: missugune oleks teie valik?
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 2, 2019

Üllatuslikud podcastid

Avastasin üllatusega, et minu blogi kõige populaarsemateks postitusteks on tõusnud kunagised "taskuhäälingud" ehk intervjuud omaaegse projekti "Venemaa veerandtund" raames.

Hilisemad (2016-2017.a) samalaadsed, ehkki palju laiema haardega EVI raames tehtud "Veerantund väliskommentaatoriga" on küll minu arvutis alles, kuid avalikust juurdepääsust kadunud.

Ei kujuta ett, kas need võiksid nüüd, aastaid hiljem olla kellelegi enam huvipakkuvad? Praegusel infoküllasel ajastul vaevalt et kellelgi leiduks aega ja mahti nii vanu asju tagantjärele kuulata? Ehkki näe, neid alguses mainituid ikka jätkuvalt näpitakse.