Saturday, March 30, 2019

Ukraina valimistest ETV+'is

Ukraina presidendivalimiste esimene voor toimub juba sel pühapäeval. Tõenäosus, et saadakse hakkama ühe vooruga, on üsna väike, teise vooru pääsevad edasi kaks enim hääli saanud kandidaati ja alles siis läheb tõsiselt huvitavaks.

Juhul kui oletada, et teise vooru pääseb ka praegune riigipea, siis väga laias laastus käivitub valijate peades järgmine motoorika: kas valida tinglikult stabiilsus ehk teadaolev tegelane või tinglikult ebastabiilsus ehk keegi muu.

Tinglikult stabiilsus seetõttu, et justnimelt stabiilsust Ukrainas väga pole. Tinglikult ebastabiilsus seetõttu et keegi ei tea, missuguseid muudatusi (kui üldse) tegelikult hakkaks ellu viima uus tulija.

Kõigest lähemalt saab vaadata-kuulata siit, alates 00:42:40 8-minutises lõigus (samast tehtud ka kuvatõmmis).

Friday, March 29, 2019

Presidendi Moskvasse minek

Eile anti teada, et Eesti Vabariigi President otsustas minna Moskva saatkonna taas-avamisele. Kommentaare küsisid nii ERR kui ETV.

Lühidalt vastuse sisu: üks asi on visiit kui selline, teine aga sellele antav/omistatav informatsiooniline taust. Juhul kui meil on olemas hea, selge ja tugev sõnum, et me läheme Moskvasse sellepärast et ... siis on kõik hästi. Juhul kui me seda sõnumit ise ei edasta, tekib võimalus luua see informatsiooniline taust teistel.

Positiivse momendina: Eesti pool on näidanud, et ta on valmis suhtlema ka kõrgeimal tasandil, nüüd on pall vene poolel. Küsitava poolena: kuna EV presidendi visiit asetub automaatselt EL ja NATO riikide Venemaa-poliitika Krimmi-järgsetesse raamidesse, siis kas ja kuidas see haakub see visiit suurema pildiga?

ERR poolt peegeldatut saab lugeda siit, AK uudislõiku näha siit (samast tehtud ka kuvatõmmis).

Tuesday, March 26, 2019

Разбор полетов: terror mošees


Absoluutset enamikku maailmas toimepandud terroriaktidest me isegi ei panen tähele. Ja mõnes mõttes õige ongi.

Nii näiteks toimus eelmisel kuul ehk veebruaris kokku 194 sedasorti tulistamist, pommiplahvatust, pussitamist jms, mis kvalifitseeruvad terroritegudeks, seega pidanuks me rääkima 7 korral päevas ainuüksi neist.

Loomulik on aga see, me räägime ainult nendest juhtudest, mis puudutavad meid lähemalt. Uus-Meremaa jääb meist küll geograafiliselt kaugele, kuid turvaliseks peetud keskkonnas toimunud tulistamine mošeedes köitis maailma tähelepanu, seda suuresti sotsiaalmeediasse paisatud otsevideo tõttu.

Jättes kõik muu kõrvale, on hetkel oluline see, et nn islamimaailma ja tinglikult kristliku/valge maailma piirijoonel on päris palju neid, kes soovivad alustada suurt sõda. Nüüd, kohe ja praegu, kuna ... ja misiganes motivatsioonil. Ning veelgi olulisem on aru saada, et neid on mõlemal poolel.

Kõigest aga lähemalt saab kuulda siit. Artur Aukoni juhtimisel arutlesid Harri Tiido ja Karmo Tüür.
---
pilt laenatud siit

Monday, March 25, 2019

Kasahstanist Välismäärajas

Ei. Kasahstanis ei toimunud võimu üleandmist. Kazahstanis algas võimu üleandmise protseduur. 

30 aastat isevalitsejana troonil istunud Nursultan Nazarbajev algatas mitmekäigulise kombinatoorika, mille peale pikeevestides vanamehed teadjate nägudega näppu viibutavad: "Jaaaa, see Nursultan on kavalpea, talle ikka näppu suhu pista ei maksa!"

Kui kaua see vangerduste jada saab kestma, kas 2020.aastaks määratud presidendivalimisteni, või kestab see kauem või tehakse asi rutem ära, me ei tea. Kellele võim tegelikult üle antakse, kas jäetakse praegu ajutiselt kohusetäitjaks määratud tegelasele, me ka ei tea.

Aga arutada on ju mõnus, kas pole. Erkki Bahhovski juhtimisel tõmbasid pikeevestid selga Aimar Ventsel (kes tegelikult midagi ka Kasahstanist teab) ja Karmo Tüür (kes oskab lihtsalt hästi rääkida, vist). 

Jutuajamine järelkuulatav siit.
---
pilt laenatud siit

Saturday, March 16, 2019

Euroopa liit ja Nõukogude liit


Ei ole mitte midagi halba ega valet Euroopa liidu vastu olemises. Euroopat ühendav idee on mõte nagu iga teine ja igat ideed võib vaidlustada. Seda enam võib ja tulebki pidevalt kriitilise pilguga käia üle selle idee vormistusest ehk siis konkreetsetest institutsioonidest ja protseduuridest.

Taoline kriitiline taas- ja ümbermõtestamine on isegi ülimalt vajalik, et mitte lasta bürokraatia arengu seaduse kohaselt Euroopa liidul muutuda asjaks omaette, iseenda raamistikku ülesehitavaks ja selle sisse lämbuvaks monstrumiks.

Kuid igasugune taoline kriitika peab olema argumenteeritud, mitte aga umbmäärane lahmimine stiilis: „kõik need brüsseliidid on ühed kaabakad.“ Võrdusmärgi panemine Euroopa liidu ja Nõukogude liidu vahel on paraku justnimelt taoline, ülemäärase üldistamise tasemel käitumine.

Lihtsate võrdluste virvatuli
Ma saan täiesti aru, miks ja kuidas taolist võrdlust üles ehitatakse. Sõnaline sarnasus on liiga ahvatlev, et seda mitte ära kasutada. Ja kuna Nõukogude liit on selle võrdluse kasutajate ja järgijate jaoks üheselt arusaadav „kõige halva“ sünonüüm , siis kiusatus sellele lihtsale võrdlusele mängida on seda suurem. Paraku laskutakse säärase üldistamise ja ülelihtsustamise puhul samale tasemele nendega, kes igasugust ebameeldivat märgistavad sõnaga „fašist“.

Aga kuna ma väidan, et igasugune kriitika peab olema argumenteeritud, siis järgin omaenda nõudmist. Ehk siis argumenteerin kriitika kriitikat.

Miks siis on sisuliselt eksitav Euroopa liidu ja Nõukogude liidu ühele pulgale asetamine? Selle jaoks on ilmselt mõtekas defineerida Nõukogude liit ja siis vaadata, kas võrdlus Euroopa liiduga peab vett või mitte.

Põhimõttelised erinevused
Loomulikult oleks võimalik seda teha hiiglasliku ja detailse tabeli vormis, mõõdistades kõik nõukogudeliku elukorralduse põhimõtted ja ilmingud, kuid see jääb leheloo formaadist välja.

Taandand Nõukogude liidu ideelise ja korraldusliku olemuse mõnele lihtsale väitele. Esiteks ideoloogia – NSVL oli üles ehitatud ühele näilselt lihtsale ideele: anda kogu võim klassikuuluvuse alusel nö lihtrahvale, töölistele ja talupoegadele. Reaalsuses oli see muidugi üks hiiglaslik vale, mida kaugemale NSVL arenes, seda vähem oli sellel kõigel pistmist nö alt-üles riigiehitamisega, tegemist oli ühe partei diktaadile allutatud totalitaarse riigiga.

Euroopa liidus ühte ideoloogiat ja ammugi ühe partei diktaati pole. Noh olgu, tinglikult võib öelda, et selleks on usk liberaalsesse turumajandusse, aga seda ideed pole isegi üritatud vormida „kommunismiehitaja käsiraamatusse“, mida siis igale kodanikule taskusse surda ja vastuvaidlematult täitmist nõuda.

Võrdlus toob välja paradoksi
Teiseks ühtne, parteiliselt kontrollile alluv repressiiv-aparaat. Euroopa liidus pole sellest haisugi, pole ei ühtset salapolitseid, armeest ja sunnitöölaagritest rääkimata. Suure juhi või „püha idee“ solvamise või selles kahtlemise eest GULAGi ei saadeta.

Kolmandaks riigi totaalne kontroll inimeste elu, tegemiste ja põhivabaduste üle. Kui NSVL oli absoluutselt riigikeskne moodustis, kus inimelu ei maksnud kopikatki, siis EL on pigem risti vastupidisel põhimõttel tegutsev – kui üldse rääkida siin mingist ülimuslikkusest, siis selleks on indiviidi õigused, kuni võimaluseni riik kohtusse kaevata.

Neljandaks inimeste õigus ja võimalus riigist / Euroopa Liidust lahkuda, mida NSVL’is kardeti nagu tuld. Neid näiteid võiks tuua veel ridamisi, aga toon ehk ühe paradoksaalsema: Euroopa liidu kriitikutel on võimalus tõmmata paralleele EL ja NSVL vahele sellepärast, et EL ei ole NSVL.

Lõpetuseks aga kordan – Euroopa liidus kahtlemine ja selle kritiseerimine ei ole halb, vaid pigem eluterve tegevus. Aga palun tehke seda moel, mis ei alavääristaks intellektuaalselt nii ütlejat kui kuulajat.
---
lugu ilmus siin

Thursday, March 7, 2019

Järgmine rändelaine


Mida teevad loomad, kui mets põleb? Või kui piirkonnas toit otsas saab? Õige, nad lahkuvad, lähevad otsima uusi elupaiku.

Inimene on loom. Omaenda elu keeruliseks mõtlev loom. Niiöelda absoluutsel null-tasandil, jättes kõrvale kõik rahvuslikud, kultuurilised, religioossed ja muud eripärad, toimib ka tema samal põhimõttel. Kui ikka senine elupaik muutub ebamugavamaks või suisa elamiskõlbmatuks, siis ta otsib uue.

Praeguse India-Pakistani konflikti järjekordse ägenemise aegu tulevadki pähe sihukesed igavikulised mõtted. Selles piirkonnas on sõditud aegade algusest saadik. Pole kõige vähematki vahet, kuidas parasjagu nimetatakse seda riiki või valitsejat, kes on võtnud endale pähe, et just tema peaks teesklema, et kontrollib sellel mägisel ja mägedevahelisel maatükil toimuvat.

Inglaste pärand
Võib vaid kujutleda seda kahjutundega segatud rahulolu, mida tundsid inglased, kui nad sellelt territooriumilt lahkusid. Pole vist olemas suuremat kultuurilist erinevust, kui ühest küljest ennast maailma eliidiks pidav inglise härrasmees, kelle jaoks hillitsetus on tsiviliseerituse tunnusmärk ja teisest küljest kohalik elanikkond, kelle jaoks käratsedes tänavatel tunglemine on igapäevane normaalsus. Aga mitte sellest pole praegu jutt.

Inglaste pikaldase lahkumise järel XX sajandi jooksul jäid maha tinglikud riigipiirid. Kašmiiri ja Jammu provintsi sattumine India alade külge oli pigem juhus kui mingi enesest-mõistetava seaduspäraga seletatav. Pakistani pretensioonid alade omakskuulutamisel on umbes sama tõeväärtusega nagu Hiina omad, kes sellest piirkonnast tükk tüki järel endale hööveldab.

Hiina ja India on omamoodi partnerid oma vastuseisus islami levikule piirkonnas. Pakistan ja Hiina mängivad omavahel kokku India ohjeldamiseks. Pakistan ja India tasakaalustavad teineteise tuuma-ambitsioone. Venemaa geopoliitilised unelmad ja USA maailmapolitseiniku roll muudavad kogu mängu veelgi keerulisemaks, justkui kasvõi Pakistani enda sõjaväeluure kuuekihilisest mängust vähe oleks. Lisame siia vürtsiks juurde veel narkootikumid ja Talibani ja puštud, et panna hea lugeja ahastuses kätega vehkima.

Vesi kui elu alus
Aga nüüd teeme selle riiklik-geopoliitilis-religioosse mudru juurest sammu tagasi ja vaatame asjale läbi ühe väga lihtsa ja selge prisma. Selleks prismaks on vesi. Kristallpuhas jääkülm vesi, mis voolab alla Himaalaja mägedest, saab alguse Tiibeti liustikest ja muutub siis mussoonvihmadest toitudes mudaseks Induse jõeks.

Elu Pakistanis sõltub sellest jõest. Mitte riigikorrast, religioonist või sõjalisest võimekusest, vaid sellest veest. Aga jõgi saab alguse Hiinast, voolab läbi India ja siis jõuab Pakistani. Sellele jõele plaanitakse ehitada tamme. Sest vett on vaja nii energiatootmiseks kui põllumajanduseks. Ja seda vett jääb järjest vähemaks. Himaalaja liustikud kahanevad, mussoonvihmad muutuvad hõredamaks, vee maht väheneb. Elanike arv aga suureneb.

Järgmine laine tuleb
Pakistanis elab umbes 200 miljonit inimest. Piirkonnas laiemalt – noh ütleme lihtsuse mõttes nt miljard. Lihtsalt nii suurusjärgu tajumiseks. Võtame nüüd kaks paratamatust: esiteks vett ja seeläbi elamiskõlbulikku keskkonda jääb vähemaks, teiseks puhkeb järgmine sõda seal pigem varem kui hiljem.

Mida teeb aga loom, kui mets põleb või elutingimused halvenevad? Mida me ise teeks? Nii et järgmine rändelaine tuleb. Isegi kui uut kohta hakkab otsima ainult 1% sealsetest asukatest, on seda meeletult palju.

Ja nüüd on meil näiliselt kaks võimalust. Kas kaevuda sisse ja kaitsta kuulipritsiga oma piire või siis kogu muu maailmaga vähendada rände algpõhjuseid nende algkodus. Või siis tegelikult on ka kolmas – töötada algkodus ja kuuliprits kah korras hoida.
----
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis