Friday, April 27, 2018

Kahe KAPO võrdlus


Eesti kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumine põhjustab alati väikese lainetuse meediatiigis. Huvipakkuvaim on küsimus – et keda ja mis kontekstis nimeliselt esile tuuakse. Laiem julgeolekupilt pälvib alati mõistagi vähem meediakajastust, kuna see ei tooda piisavalt klikke.

Võtaks aga seekord vastupidiselt kätte ja vaatakski veidi laiemalt. Parim suure pildi andja on võrdlus. Kuna seekordse aastaraamatu sissejuhatuses mainitakse ära 10 aastat möödumist Venemaa kallaletungist Gruusiale, siis võtamegi võrdluseks analoogse rapordi Gruusiast.

Erinev ülesanne
Kõige üldisemas plaanis jääb mulje, et need kaks trükist täidavad üsna erinevat eesmärki. Kui Gruusia raport on pigem kuiv, tehniline ja rabedalt informeeriv tegevusaruanne, siis Eesti oma on vormistatud mõjutusvahendina. See pole hinnang skaalal hea-halb, vaid pelk tõdemus.

Mõlemad ametiasutused on oma olemuselt suletud ning avalik aastaraamat on üks väheseid suhtlusvahendeid avalikkusega. Gruusia vastuluurajad annavad selle akti kaudu teada, mida eelmisel aastal tehtud, kui mitu kriminaal-asja algatatud ja kui mitu inimest ning mille eest on kinni pandud. Eesti kolleegid teevad sama asja, aga lisavad veidi ka liha samadele luudele.

Kui Gruusia dokument on ebaisikuline ja lühenditest kubisev tehniline dokument, siis KAPO aastaraamat algab ameti juhi nime ja näoga pöördumisest ning on juba puht visuaalselt atraktiivseks kujundatud trükis. Otse ja kaude antud soovitused: „ärge nii tehke“ mõjuvad lugejale kindlasti tõhusamalt kui pelk loetelu nt korruptsiooni eest süüdimõistetud kodanikest (Gruusias 61 in). Puhtalt selle põhjalt saab öelda, et Eesti kontor kasutab seda avalikkusele suunatud tööriista efektiivsemalt.

Venemaa roll
Loomuldasa on mõlema riigi eriteenistuse aruandes keskne roll Venemaal. Kui Eesti 50-lk trükises mainitakse naaberriiki u 130 korda, siis Gruusia paarikümnelehesel versioonil 25 korda. Meie dokumendi suurem Vene-kesksus tuleneb põhjalikkusest, millega seletatakse lahti nt Moskva mõjutustegevust nt noorte kaasmaalaste võrgustiku ülesehitamisel, samas kui grusiinidel jääb see teema täiesti puudutamata.

Teisalt on aga Gruusia olukord meie omast jõhkralt erinev, kuna osa riigi territooriumist on Moskva de facto kontrolli all. Abhaasia ja Tshinvali regioonid on ülejäänud Gruusiast eraldatud okastraadi ja vene piirivalve abil, neis peetakse vene vägede poolt kümnete kaupa õppuseid ja piirkondade rahastamine toimub otse Venemaa Föderaal-eelarvest – nt Lõuna-Osseetia puhul ulatub välisrahastus u 90% eelarvest (121 mln USD).

Iseloomulik on selle teema käsitlemisel termini „niiöelda“ kasutamise rohkus, rääkides nö „suveräänsusest“, „piiridest“, „kohalikest võimudest“ jne. Huvitava infokilluna tuuakse ära ka Lõuna-Osseetia venepärase nimekuju muutmiseks Põhja-Osseetiaga võimalikult sarnaseks: nii Venemaa Föderatsiooni subjekt kui okupeeritud osa Gruusiast kannavad nüüd nime Alaania.

Sarnasused ja erinevused
Strukturaalselt on sarnasusi rohkem kui erinevusi. Mõlemas aruandes räägitakse oma põhilistest tööülesannetest, sh korruptsiooni ja terrorismi vastasest võitlusest jne. Mõlemad annavad aru, et üks peamisi ohte ongi korruptsiooni kaudu riigi usaldusväärsuse, maine ja majanduse kahjustamine, riigisaladuste õngitsemisest rääkimata.

Samas peab Gruusia kontor vajalikuks ära tuua nii enda töötajate arvu (3339 in) kui ka eelarvenumbreid (nt sedagi, et ainuüksi e-asjaajamise tõttu õnnestus hangete/lepingute korraldamisel kokku hoida 1,2 mln larit ehk u 400 tuh EUR).

Mõlemad räägivad ISISega liitunud inimeste ja nendega seotud kaaskodanike kaardistamisest (30 Gruusia kodanikku on teadaolevalt võidelnud terroristlike ühenduste ridades). Samas nt paneb imestama, et erinevalt Eestist ei pea Gruusia vajalikuks rääkida avalikkusele relvakaubanduse tõkestamisest, mis peaks olema nende olukorda arvesse võttes kordades akuutsem kui siin.

Kuidas siis neid kahte dokumenti üldistatult kokku võtta? Eesti kontor on oma ülesandega selles mõttes paremini toime tulnud, et siinne aastaraamat on ülevaatlikum, analüütilisem ja mis peamine – lihtsalt loetavam. Kuna tegu on aga avalikkusele suunatud dokumendiga, siis pole hoomatavus üldse vähetähtis. Aga eks Gruusia kolleegide jaoks on tegu ka suhteliselt uudse formaadiga – kolmas kord üleüldse ning neist ainult kaks viimast on ka ingliskeelselt saadaval. Eesti KAPO on aastaraamatut avaldanud aastast 1998 ja algusest peale nii oma kui rahvusvahelisele publikule saadavana.

 
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Wednesday, April 25, 2018

Разбор полетов: Armeenia


11 päeva tänavarahutusi ja peaminister astus tagasi. Mis sai selle põhjuseks, mis on peamiste osalejate taust, miks Venemaa reaktsioon on teistsugune kui oli Ukraina puhul ... ja kas võrdlus Ukrainaga meile üldse midagi annab?

Kõigest sellest oligi juttu 25.apr eetris olnud saates, saatejuht Artur Aukoni juhtimisel rääkisid Harrit Tiido ja Karmo Tüür.

Saade järelkuulatav siit, pilt võetud siit.

Tuesday, April 24, 2018

Armeenia paradoks

Eilse seisuga valitses Armeenias veider paradoks: justkui oli toimunud tohutu muutus ... ja teisalt pole veel juhtunud midagi.

Tohutu muutus - senine president / peaminister astus tänava survel tagasi. Pole juhtunud veel midagi: seni on võimul ikka veel sama seltskond.

Kuid Serž Sargsjani tagasiastumine laskis tänaval pulbitsenud meeleolust suuresti auru välja ning seda sammu tuleb kiita.

Kõigest sellest sai räägitud Vikerraadiole, intervjuud saab kuulda siit. Küsijaks Lauri Varik.
---
Pilt võetud siit

Thursday, April 19, 2018

Venemaa päästab maailma

„Meie päästame maailma. Ma ütlen seda ilma igasuguse paatoseta. Meie päästame maailma, hoides elus rahvusvahelise õiguse süsteemi!“ Need sõnad lausus mõne päeva eest Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni juht Konstantin Kosatšov. 

Vahetult peale seda, kui oli teatavaks saanud, et USA koos liitlastega andis raketilöögi Süüria väidetavate keemiarelva-laborite pihta, paiskas Venemaa peamine telekanal eetrisse vastava erisaate, mille raames ka sündis see suurepärane tsitaat. Muuseas, tegemist oli otse-eetriga, mis pole taoliste jutusaadete puhul üldse mitte tavaline. Erakordne olukord nõuab erakordseid meetmeid.

Taoliste jutusaadete vaatamine on erakordselt frustreeriv tegevus. Ma päriselt ka ei soovita neid vaadata, sest see agressiivsuse, solvava ülekarjumise ning otsese mõnitamise tase mõjub psüühikale äärmiselt koormavalt. Seekord oli aga saate üleshitus veidi teine, kohale polnud kutsutud tavapäraseid peksupoisse, kelle elaval näitel tõestada publikule Venemaa poolt valitud poliitika ainuõigsust.

1000 aastat maailmapäästmist
Me võime ju loo alguses toodudd lause üle muiata. Öelda, et see on ju lihtsalt ilus retoorika, millega oma huve varjutada ja kaitsta. Kuid tegelikkuses on siin taga sajanditepikkune messianistlik maailmanägemus, mille kohaselt Venemaal ongi kanda erakordne missioon.

Mille või kelle eest on siis vaja maailma päästa? Eks ikka selle hingetu ja küünilise maailmakorra eest, mida „teised“ püüavad ülejäänudele peale suruda. On selleks „teiseks“ siis parasjagu Inglismaa või USA, rahvusvaheline imperialism või sionistli vandenõu, polegi niivõrd oluline. See on detailid.

Oluline on Venemaa enda kui nn Kolmanda Rooma tajumine. Meeletu vastustusekoorem pahelise maailma õigele rajale juhtimise eest. Hakaku see ülejäänud maailm kasvõi vastu, kuid päästetud peab ta saama, olgu kasvõi ühe riigi kaupa korraga, lähinaabritest alustades. Nagu valgustatud monarhismi idealiseeriv Žirinovski seda kunagi geniaalselt sõnastas: „me veel päästame Euroopa USA diktaadi alt!“

Rahvusvahelise õiguse eritaju

Kui meile võib jääda mulje, et rahvusvahelise õiguse näol on tegu millegi universaalsega, millest kõik saavad ühtemoodi aru, siis nii see muidugi pole. Alustame kasvõi sellest, et igasugune õigussüsteem on vaieldav ja tõlgendatav ja lõpetame sellega et rahvusvahelist õigust pole olemas ühtse kompaktse kirjapandud tekstina (nagu nt kriminaalmäärustik).

Venemaa nägemus rahvusvahelise õiguse süsteemist suur-riikide keskne. Suur-riikidel on oma loomupärased huvisfäärid, mida teised suur-riigid peavad austama. Ja see, mis on nt minu huvifääris, seda ei pea teised mitte näppima. Mõjusfääri kuuluvatel riikidel iseotsustamise õigust ei ole, soov sellest mõjuväljast lahkuda on kuritegelik ja karistatav. Ning kui keegi soovib Venemaa tagahoovist lahkuda, siis ei juhtu see mitte Moskva vigade, vaid kurjade konkurentide ehk teiste suurriikide mahitamisel. Noh nt küpsiste abil, mida Maidanil jagatakse.

Praegu on Venemaa nägemuse kohaselt rahvusvahelise õiguse süsteem katki. Miskipärast ei austa teised enam Moskva õigus- ja loomupärast suur-riiklikku rolli ja ajab käsi Venemaa puhvertsooni. See olukord on vaja ära lõpetada, asjad korda ajada. Ehk siis maailm on vaja päästa ja rahvusvahelise õiguse süsteem taas korda seada. Täpselt nii nagu rabava otsekohesusega ütleski Konstantin Kosatšov.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, April 17, 2018

Süüriast Reporteritunnis

Süüria väidetavate keemiarelva-objektide pihta antud raketilöökidel on mitmeid huvitavaid kõrvaltahke. Üks ja esimene on see, et rünnaku sooritajateks olid ÜRO Julgeolekunõukogu kolm alalist liiget, näidates sellega, kuidas on võimalik ülejäänud kahe vetostamise-taktikast üle, ümber ja mööda astuda. Kas ja kuivõrd õiguspärane säärane tegutsemisviis on? Kuivõrd saab siit tuult tiibadesse Venemaa retoorika, mille kohaselt tema päästab maailma ja on rahvusvahelise õigus alustugi? Miks on see Venemaa huvides, et USA end Süüriast välja ei tõmbaks?

Kõigest sellest sai räägitud Reporteritunnis, mida saab järelkuulata siit. Saatejuht Indrek Lepik oli ekspertideks stuudiosse kutsunud Karmo Tüüri ja Eerik-Niiles Krossi.
---
pilt võetud siit

Saturday, April 14, 2018

Ungaris võitis hirm


Hirm on üks kummaline loomake, tema vastu ratsionaalsete argumentidega ei saa. Sa võid küll kolmel erineval moel seletada, et kolli voodi all ei ole, kuid piisab vaid kahtlasest krõbinast kui su hirmust tarduv aju taastoodab kõike need põhjused, miks ikkagi koll olemas peab olema.

Ungaris viimatiste parlamendivalimiste aegu olid kampaaniavankri ette rakendatud kolm kolli: migrandid, Georg Soros ja eurobürokraadid. Nende kasutamine valimisretoorikas on seda lihtsam, et igaüks eraldi on ju täiesti olemas, kuigi kohapeal ja lihtsa Ungari valija jaoks neid ju silmaga näha pole.

Kolmandat korda valimisi võitev võimupartei on midagi, mis paneb politoloogi kergelt haigutama. Kuid poliit-tehnoloogiliselt on äärmiselt põnev jälgida, kuidas see ulatuslik mõjutus-operatsioon ära vormistati. Seda enam et sarnasusi meie enda oludega on enam kui küll.

Ungari Suur Sein

Euroopasse massiliselt voolanud migrantide voog on küll suuresti lakanud, kuid see on pigem pausi laadne hetk kui asjaolude jäädav muutumine. Demograafiline surve pole kuhugi kadunud ja pigem süveneb kui suureneb – Ungari endagi demograafilised näitajad on üsna sarnased kui kogu ülejäänud Euroopal.

Migrantide jaoks pole Ungari mõistagi sihtriik, vaid läbipääsla. Hetkel u 160-kilomeetrise piiritara ehitamise järel on läbikõndijate voog lakanud, ehkki see on just see kord, kui midagi juhtus „peale seda“, mitte aga „selle tõttu“ (kokku plaanitakse rajad enam kui 500 km pikkune tara).

Riigi õigus oma piiri kaitsta illegaalse piiriületuse eest on midagi, mida ei saa vaidlustada. Kuidas konkreetne riik seda teeb, on juba suuresti tema enda otsustada. Kuid fakt on see, et valimised võideti hirmuga migrandi ees, keda hetkel riigis sisuliselt pole.

Georg Soros kui Goldstein

Kurikuulsast romaanist 1984 Tuntud Emmanuel Goldstein on omamoodi Georg Sorose prototüüp ... või oli see nüüd vastupidi. Umbes pool aastat tagasi Budapesti külastades imestasin, miks on maanteede ääres hiigelsuured plakatid, kujutades kurjalt irvitavana kujutatud multimiljardäri.

Visalt kultiveeritav meem „Sorose plaan“ elab jätkuvalt omaette elu. Selle kohaselt olla olemas kindel tegutsemiskava, õõnestamaks riiklikke suveräänsusi ning lõpetamaks rahvusriikide kui sellise eksistentsi. Tõsi küll, ka ungarlaste endi hulgas läbi viidud küsitlus näitab, et tegelikult usub selle plaani eksisteerimise sisse vähemus.

Valimiste lähenedes see näopilt muutus üha korduvamaks. Kokku pandi hirm number üks ehk migrant ja hirm number kaks – kõikvõimas kuri geenius, kes tahab tavapärast elu-olu pea peale keerata. Kuid fakt on see, et valimised võideti hirmuga Georg Sorose kurja plaani ees.

Eurobürokraatia ebamäärane oht

Brüsseli käsulaudade vastane võitlus on midagi üsna loomulikku ja universaalset. Igasugune protsess kutsub esile vastureaktsiooni. Oleks üsna veider, kui üle-euroopastumine ei tooks endaga vastuhakku. See on nö vaikimisi maas vedelev poliitiline kapital, ole ainult mees ja korja see üles.

Ungari praegune valitsuspartei on selle üsna kenasti ka ära teinud. Tõsi küll, üsna silmakirjalikult, sest samal ajal võetakse meelsasti vastu Euroopa ühtekuuluvusfondidest jm antavat raha (nt on nende abil loodud eri andmetel kuni 175 tuh töökohta). Ühtlasi rääkides, kui halb see kõik on, ning kuidas Brüssel magab ja näeb und EL liikmesriikide enesele allutamisest.

Need kolm koledat asja – migrandihirm, Georg Soros ja eurobürokraatia seoti oskuskliku retoorilise vitsakese abil üheks pundiks ning pühiti sellega poliitiline plats üsna puhtaks. Igaüks eraldi poleks ehk andnud tulemust, kuid fakt on, et Ungaris võideti valimised hirmu abil. Ja kes saab öelda, et see hirm on alusetu? Kui sa kardad midagi, siis see on alati põhjendatud. Vähemalt sinu enda jaoks.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Thursday, April 12, 2018

Kas proxy-sõjast saab otsene kokkupõrge?

USA lubab anda raketilöögi Süüria pihta, Venemaa sellele vastata juhul kui vene sõjaväelased peaks pihta saama. Kas sellest võib alata täiemahuline sõda?

Praegu toimub kahe alfaisase vastasseis, mõlemad võtavad võimalikult ähvardavamaid poose. See on nö kokkupõrke mäng, kus see, kes esimesena kõrvale pöörab, jääb kaotajaks.

Oletan aga et see lahendatakse nii, et mõlemad pööravad veidi kõrvale, säilitades seejuures näo. USA annab löögi kuhugi sinna, kus teadaolevalt pole vene pagunikandjaid või muidu instruktoreid. Venemaa teeb selle peale näo, et midagi pole juhtunud. Juhul kui isegi hukkub mõni Venemaa kodanik ... noh see pole Moskvale esimest korda kõike eitada.

Ühest küljest ei saa Vladimir Putin Süüriast lahkuda, see on muutunud tema jaoks oluliseks ja toimivaks tööriistaks mitme ülesande lahendamisel. Samamoodi ei saa Donald Trump jätta reageerimata nn "punaste joonte" ületamisele, sest siis ta oleks liiga oma eelkäija moodi.

Teisalt aga sõdib Venemaa niigi kahel rindel - Ukrainas ja Süürias, kolmandat ja suurt sõda USA'ga ta endale lubada ei saa. Suhted kahe riigi vahel on erakordselt teravad, kuid USAl on võimekust seda vastasseisu jätkata veel pikalt, Venemaal aga mitte väga.

Kõigest sellest sai räägitud TV3 Seitsmestele uudistele, vastavat lõiku näeb siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Разбор полетов: Ungari valimised, Skripali juhtum, USA sanktsioonid

Seekordses saates jõudsime üle käia kolmest teemast: kuidas Ungaris vormistati ära valitsuserakonna võit parlamendivalimistel kolmandat korda järjest; Skirpalgate; USA uues sanktsioonid Venemaale.

Stuudios nagu ikka ekspertidena Karmo Tüür ja Harri Tiido, saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin

Saade järelkuulatav siit, pilt võetud siit

Tuesday, April 10, 2018

Järjekordne Kremli noorteprojekt kiratseb


Mäletate sõjakat noorteliikumist Nashi? Seda, kes mh ka Eesti saatkonda ründas? See on kadunud. Ennem ja peale seda saab üles lugeda veel mitmeid Kremli katseid luua patriootilis-sõjalisi ühendusi, mida kurjad keeled alatihti ka Putin-juugendiks nimetavad.

Praegu täidab samalaadset nišši ühendus JunArmija, mis asutati kaks aastat tagasi Vladimir Putini enda algatusel. Täpsemalt asutati küll toonase korraldusega Ülevenemaaline Koolinoorte Liikumine, mille alaosaks mõni kuu hiljem siis NoorArmee ka sai.

Kui jälgida muid allikaid peale Koolinoorte Liikumise ametlike kanalite (mis tegelevad peamiselt erinevate täiendkoolitus – ja huviprojektide reklaamimisega), siis pole sellest eriti midagi kuulda. NoorArmee aga ületab siin ja seal taas uudisekünnise, eelkõige neil hetkedel, kui on vaja mundris noori kuhugi auvalvesse või paraadile leida.

Kes maksab?
Ühest küljest on NoorArmee ette püstitatud ülesanne avada võimalikult palju osakondi, teisest küljest meenutab toimuv Dmitri Medvedevi kurbkuulsat väljaütlemist: „Raha pole, aga teie siin pidage vastu!

Needsamad mundrid ja muu atribuutika, mida sõjaväestatud patriotismi näitamiseks vaja läheb, maksavad teadupärast raha. Seda aga jätkub järjest ja järjest vähem kõige jaoks, alates soodusravimite soetamisest kuni prügimajanduse korraldamiseni.

NoorArmee on ühest küljest Kaitseministeeriumi haldusalas, teisest küljest aga Haridusministeeriumi omas. RosMolodjož nimeline riiklik agentuur on selles juhtimis-kolmikus pigem poliitilise värvingu andja ja vastava tonaalsuse dirigeerija.

Tavapärane segadus
Sõjavägi laseb küll NoorArmeel kasutada oma õppeväljakuid jms, kuid muu jaoks pole nende eelarvereal raha ette nähtud. Kohalikud haridusametid näevad kurja vaeva, kuidas leida vahendeid järjest karmimaks muudetavate turvanõuete täitmiseks – nt ka külakoolide ümber terrori-tõrje-tarade rajamiseks – järjekordne lisakohutus paneb haridusametnikke vaid õhku ahmima.

Nagu taolise segaduse puhul tavaline, loodavad kõik osapooled üksteise peale. Koolidesse ülevalt alla antud korraldused – vaja on luua nii mitu NoorArmee üksust – kõlavad vastu küsimusena: aga kuskohast me raha võtame? Millest katta huvijuhi töötasu suurenenud koormuse eest? Aga mundrid, mis on kogu selle tegevuse võtme-element? Koolide eelarved on pikalt ette teada ja pingelised, kohalikel haridusosakondadel lisaraha kuskilt võtta samuti pole.

Kuna kõige eest regioonides vastutavad kubernerid, siis lahendavatakse mõnel pool asi kuberneride reserv-fondidest, teisal antakse lihtsalt administratsioonist korraldus kohalikele ettevõtetele – vaja on nii ja nii mitu mundrikomplekti ning olgu olla!

Läheneva pidupäeva surve
Kuu aja pärast toimuva Suure Võidu rituaalse tseremoonia lähenedes muutub probleem üha teravamaks. Kõikvõimalikke varemloodud pool-vabatahtlikke organisatsioone on ju niigi küll, aga nüüd tahetakse vähenegi ressurss suunata NoorArmeele.

Tekkivad nurinad ja muu konkureeriv nihelemine kandub Moskvasse, seal tuleb aga vastu soovitus: looge kohapeal hoolekogusid, kaasake ettevõtjaid ja omavalitsusi, otsige sponsoreid.

9.mai aga muudkui läheneb. NoorArmee üksuste loomisel üldiselt laste taha kunagi asi ei jää, nooruslik õhin teha midagi üheskoos ja ühtemoodi on universaalne nähtus. Nüüd on asi pisiasja taga – kes kogu selle ilu kinni maksab?
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Friday, April 6, 2018

Mürgine vastasseis UK ja Venemaa vahel

Ilmselt oli briti luurele teada, et Venemaa valmistab ette säärast aktsiooni ning toimus omamoodi kassi-hiire mäng, et kes keda üle kavaldab. Kui nüüd see konkreetne juhtum toimus, lõid briti luurajad endale käega vastu otsaesist ja tunnistasid, et „pagan, nüüd see juhtuski“. Vastav raport pandi peaministri lauale ja too andis asjale ametliku käigu. See seletab ära selle, kuidas britid suutsid anda  vastuse koheselt peale mürgitamise avalikuks tulemist.

Kõigest sellest sai räägitud Uudis+ saates, mida saab järelkuulata siit
---
pilt võetud siit

Wednesday, April 4, 2018

Egiptuse eeskuju


Hiljutisi presidendivalimisi ei saa nimetada tõsiseltvõetavaks, poliitiline konkurents on vähemalt avalikust ruumist kõrvaldatud, meedia- ja kodanikuvabadused alla surutud, võimulolevat juhti peavad vajalikuks toetada kõik alates religioossetest liidritest kuni kõikvõimalike pagunikandjateni, halvas olukorras majandus sõltub välise raha sissevoolust. Arvate et jutt on taaskord Venemaast? Aga ei, kõik eelpooltoodud väited olid öeldud Egiptuse kohta.

Avatud Eesti Fond korraldas hiljuti vestlusringi, mille sisu oli laias laastus taandatav siinse autori poolse üldistuseni: Egiptuse ja Venemaa valimised – milleks? Sellest siis ka tõukuvad nüüdsed read.

Ehkki kaks riiki ja ühiskonda pole kunagi ühetaolised, on nad siiski võrreldavad. Võrdlus on seda aktuaalsem, et Egiptuses toimuvat jälgitakse Venemaal tähelepanelikult, õppides teise vigadest ja edusammudest. Tugev ja vähemalt näiliselt jagamatu võim, juhitav demokraatia-sarnane keskkond, välise legitiimsuse saavutamine sisemise totaalse kontrolli olukorrass – kõike seda soovitakse saavutada nii Kairos kui Moskvas.

Tänavarahutustest raskekäelise stabiilsuseni

Õppimissoov on seda arusaadavam, et Egiptus käis läbi sellest, mida Moskva üritab iga hinna eest vältida. 2011.a viis Araabia kevade nimeline protsess Egiptuses võimult „igikestva“ juhi Hosni Mubaraki ning avas tee sellele, mida vähemalt esilagu taheti näha demokraatia võidukäguna. Tõsi küll, 2014.a keerati see tinglik demokraatia edukalt kinni ning sõjavelise riigipöörde järel tuli võimule pragune president Abdel Fatah el-Sisi.

Iseloomulik on see, et ehkki kõik saavad aru, et võimule tulid sõjaväelased, pole mitte kõik nõus seda nimetama sõjaväeliseks riigipöördeks, viidates mh vahepeal toimunud eba-valimistele, mis justkui legitimeeriks toimuvat. Kohe võimustumise järel vastuvõetud seadusemuudatused sisuliselt keelasid meeleavaldused, igasugune teisitimõtlemine on julmade repressiivmeetoditega põranda alla surutud.

Pole vist imestamisvääriline, et üsna kohe peale 2014.a riigipööret kohtus VladimirPutin el-Sisiga ning on edaspidi seda teinud korduvalt ja jätkuvalt. Koostöö tuuma-energeetika valdkonnas, relvatarned, rahaeraldised kehva seisus partnerile – kõik see täiendab pilti. Eelmise kuu lõpus toimunud eba-valimiste järel, kus el-Sisi sai 97% toetust, tõi endaga kaasa loomulikult ka ühe absoluutset võimu nautiva liidri õnnitlused teisele.

Kehval järjel, kuid õpetlik

Jah mõstagi on Venemaa ja Egiptuse olukorras ka väga suuri erinevusi. Egiptus on siiani hädas oma territooriumil, täpsemalt Siinai poolsaarel tegutsevate mässuliste ohjamisega, samas kui Venemaa on vähemalt näiliselt suutnud separatistidega hakkama saada. Egiptus on suutnud end määratleda liitlasena nii Venemaa, USA kui ka Saudi Araabia jaoks, samas kui Venemaal pole liitlasi peale omaenda relvajõudude.

End suurriigina tajuva Egiptuse majandus on sedavõrd kehvas seisus, et abi palutakse ja saadakse mitte ainult teistel riikidelt, vaid ka Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, samas kui Venemaa on suurema võlakoorma endalt raputanud. Venemaa saavutas eel-lepingu selle kohta, et tema lennuvägi võib hakata kasutama Egiptuse lennubaase.

Venemaa on selles veidravõitu partnerluses juhtivrollis ja mitte vastupidi. Samas on Kreml omamoodi õpipoisi rollis, püüdes aru saada, kuidas teha nii, et mundrikandjate roll tsiviilvõimu kontrollimisel näiks ka ülejäänud maailma silmisvälja legitiimne. Igatahes on mõlemad praegused juhid töötamas selle nimel, et poliitiliste loosungitega kodanikke enam tänaval näha poleks. Eks ole omamoodi õppimisväärne seegi Egiptuse ime, kuidas peale ühe diktaatori kukutamist tuua võimule uus, sõites mööda ja üle rahva soovist muuta režiimi olemust.

Kremli õnnitluses Egiptuse presidendi ebavalimiste järel sõnastati nägemus asjade olemusest nõnda: „Valimistulemused tõestasid ilmekalt Teie autoriteeti kaasmaalaste hulgas, kes laialdaselt toetavad Teie poolt valitud kurssi sotsiaalmajanduslike ülesannete lahendamisele ja stabiilsuse tugevdamisele riigis“

---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit