Tuesday, January 29, 2008

Afganistani abistades aitame end


Meie poisid on taas Afganistanis. Ehkki see on ammuteada tõde, ei räägita neist eriti.

Paratamatult tikub pähe võrdlus toonase ja nüüdse kampaania vahel. Esmapilgul, detailidesse süvenemata, näibki asi sarnane. Tookord ja nüüd müttasid võõral maal võõrastes mundrites võõrad mehed ja ajasid mingeid omi asju, kohalike käest eriti küsimata.

Toona ja nüüd
Kuid taoline võrdlus on ekslik. Esiteks oli Afganistan toona üsna neutraalne territoorium, kus lihtsalt kaks suurt omavahel jagelesid. Nõukariik üritas asju panna käima oma meele järgi, USA vastupidises suunas. Kuid ühel hetkel sai suur vastasseis läbi ning suured ja kauged peremehetsejad lahkusid. Maha jäi aga baaside võrk, treenitud väesalgad ja külgeõpitud teadmine, et ainuüksi sõdimise eest on võimalik raha saada.

See sisseõlitatud sõjamasin veeres omasoodu edasi, otsides endale rakendust ja uusi väljakutseid. Nii saigi alguse see, mida nüüd nimetatakse rahvusvaheliseks terrorismiks. Siit aga tulebki erinevus nõuka-aegse kampaaniaga. Kui tookord oli Afganistan neutraalne, siis nüüd lähtus sealt oht – või nii vähemalt uskusid paljud.

Mis aga teeb erinevuse tookordse ja praeguse vahel põhimõtteliseks, on ÜRO heakskiit. Praegu tegutsevad liitlasväed Afganistanis rahvusvahelise üldsuse heakskiidul, nõukogude kampaanial polnud aga mingit õigustust.

Haridusega pommimehe vastu
Kuigi sõjategevus Afganistanis pole veel lakanud ning vajadus sõdurite kohaloleku järele pole kuhugi kadunud, üritab Eesti panustada riigi ülesehitusse.

Kaks olulisimat valdkonda, kuhu saab ja tuleb oma abi suunata, on tervishoid ja haridus. Et uus põlvkond, taas sõja ajal sündinud lapsi kõigepealt elaks kuni kooliminekuni ja seejärel omandaks mingisugusegi hariduse.

Et haridust hädasti vaja läheb, näitab kasvõi hiljutine lugu. Kolleeg Harri Tiido, kes koos välisministriga Afganistanis visiidil käis, pajatas järgmist. Nende lennuk hilines ja diplomaadid jõudsid hotelli hilinemisega – mis tõenäoliselt päästis nende elu.

Hotelli vestibüülis laskis end just pisut enne eestlaste saabumist õhku rühm seltsimehi. Üks lõi aga viimasel hetkel põnnama ja visanud pommivöö nurka, üritas pageda. Kui äpardunud pommimees tabati ja esitati lihtne küsimus „miks“ siis vastuseks kõlas midagi uskumatut. Nimelt olla talle enda õhku laskmise eest lubatud ... uut mobiili ja mopeedi.

Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et oleks see seltsimees kasvõi pisutki kooliharidust nuusutada, poleks ta saanud nii juhm olla. Kuigi mine tea.

Narkotulva ennetus
Eks muidugi muu maailma jaoks pole nii ohtlikud alaarenenud pommimehed, kuivõrd narkotulv, mis saab alguse Afganistanist. Väidetavalt pärineb üle 90% maailmas müüdavast heroiinist just sealtmaalt.

Paraku puudutab see mingil määral ka meid. Narkokaupmehed üritavad oma müügikanaleid arendada nii mitmes suunas kui vähegi kannatab ja paraku pole Balti riikide sadamad siin viimasel kohal.

Loomulikult ei anna erilist tulemust afgaani talumeeste moonipõldude hävitamine, ehkki sedagi tuleb ju teha. Paraku on moonikasvatus seni pea ainuke, mis külameestele leiba annab. Kui rahvusvahelise abi toel suudetakse taastada elementaarnegi teedevõrk ja kasvõi omamaine toidukasvatus, võib loota muutustele.

Kuid seda kõike ei saa ega tohigi teha enam võõramaalased, vaid afgaanid ise. Selleks aga vajavad nad pisukestki koolitust, milles meie abi kulub marjaks ära. Kuna eesti on endale võtnud kohustuse suurendada oma arenguabi seniselt 0,1% SKP 0,17%’le juba aastaks 2010, võib loota, et üha vähem saadame me sinna kaugele maale püssidega mehi ja üha rohkem arste, õpetajaid ja oskusi.

Karmo Tüür
28.01.2008

Monday, January 28, 2008

Vene päevik


Anna Politkovskaja. Vene päevik, mõrvatud ajakirjaniku viimane raamat. EPL 2007, 440 lk. 199.-EEK

Kõigepealt sooviks öelda kohe mitu head sõna tõlke kohta. Brigitta Davidjants on teinud suurepärast tööd. Anna Politkovskaja keel on vene intelligendile omaselt terav ja tundlik, enamus sellest õnnestus ka tõlkes edasi anda. Silma jäi küll paar terminoloogilist viga, kuid need pole määrava tähtsusega. Kõik tuleb andeks anda kasvõi ühe keelelise intelligentsuse ilmingu ees – nimelt tõlgib Davidjants naaberriigi nimekuju korrektsemalt kui enamik meie vastavaid ametiasutusigi – nimelt Venemaa Föderatsioon.

Raamatu enda kohta oleks aga öelda tohutult palju. Tunduvalt enam, kui seda võimaldab ajaleheloo ahas pind.

Mõningal määral häirib teksti päevikulisus. Mitte niivõrd teksti katkendlikkus – mõnegi päeva kohta on kirjas vaid paar lauset või lõiku. Pigem ebaühtlus. Mõnikord loed lehekülgede kaupa võõrast teksti, nt ülevaadet Vladimir Putini ülevenemaalisest ettevalmistatud küsimuste-vastustega teleshõust, teisal kuiva ülevaadet toimepandud õiguserikkumisest, kolmandas kohas emotsionaalselt laetud isiklikku hinnagut.

Kuid ega pole midagi teha – see ongi ju päevik. Kirja pandud siis, kui asi tundus olevat kirjapanemist väärt ja moel, nagu parasjagu paslik tundus. Enamasti on tekst uuriva ajakirjanduse parimal tasemel – koos tohutu hulga isiklikel kontaktidel ja reisidel põhineva andmestikuga.

Uuriv ajakirjandus tegeleb aga paraku mitte edulugude ja seltskonnakroonikaga, vaid elu pahupoolega. Tihtipeale tuli pähe võrdlus masendava, ent populaarse telesarjaga „Kriminaalne Venemaa“ (mida ma muuseas ei soovi eriti vaadata). Ainult et Politkovskaja ei tegelnud nn tavakuritegevusega, vaid riiklikul tasemel toimuvaga.

Laias laastus võibki öelda, et raamat räägib sellest, kuidas suhestuvad Venemaal riik ja inimene. Või õigemini – kuidas riik ei pea inimest millekski. Oluline on vaid võim ja selle säilitamine. Kuidas on tekkinud omaette mõiste „nemad“. Nad ehk võim koondavad enda kätes kõike – administratsioon on endale allutanud nii seadusandliku kui kohtuvõimu ning tegeleb majandusvõimu omastamisega.

Kui joosta ainult piki teemasid, mida Politkovskaja käsitleb, saab pika ja halbaennustava nimekirja.

Poliitiliselt aktiivne noorsugu radikaliseerub. Endiste demokraatide ja liberaalide lapsed kalduvad üha enam äärmusse, nähes vanemate tegevuse tulutust. Üha populaarsemaks muutub natsionaal-bolshevistlik partei eesotsas Limonoviga. Ehkki Politkovskaja annab endale aru, et tegu on äärmuslastega, kaldub ta sümpaatia nende poole.

Seni vaoshoitud islam muutub üha äkilisemaks. Pidev ja jõhker riigipoolne vägivald moslemlikes piirkondades võimaldab esile kerkida primitiivsetel ja sõjakatel tegelastel, sealsetel noortel meestel pole aga valikut – kas oodata kodus äraviimist või pageda mägedesse väepealike juurde.

Õiguskaitseorganid taandarenevad, kõik taandub võimu, mitte õiguse ja õigluse teenimisse. Sõjavägi on muutumas tohutuks orjanduslikuks süsteemiks, kuhu sattunul puuduvad elementaarsedki inimõigused.

Tshetsheenia, Beslan, Nord-Ost, Jukos, inimröövid, korruptsioon – see on vaid põgus loetelu käsitletust. Ausalt öeldes oleks ainuüksi tsitaate, mida ilmtingimata tahaks välja tuua, lehekülgede kaupa. Proovin piirduda vaid mõnede kokkusurumisega järgmistesse lõikudesse.

Ühiskond on haige. Inimesed on kurnatud nende kallal tehtavatest poliitilistest ja majanduskatsetest. Nad tahaksid väga elada paremini, aga ei taha selle eest võidelda. See pole müstiline vene hing. See on pikaajalise vales elamise harjumus.

Putin on poliitiline oligarh. Vanasti oleks teda nimetatud imperaatoriks. Medvedev öelnud, et valimised kujutavad endast „ohtu Venemaa stabiilsusele“. Kui 2008.aastaks pole demokraatia toetajad suutnud oma häält kuuldavaks teha, suundub Venemaa pöördumatult autoritaarsuse poole.

Juhul kui neil õnnestub taasluua neosovetlik süsteem, laguneb see taas majandusliku saamatuse tõttu. Selle süsteemi säilitamise nimel pärandavad nad presidentuuri ühelt kasutult järglaselt teisele. Nende põhitunnuseks saavad isikupäratud juhid ja nõukogulikud võltsvalimised.

Põhiprobleem seisab selles, et kuigi kokkuvarisemine on vältimatu, ei näe me seda oma eluajal. Sellest on kahju, sest tahaks näha.

Mida siis omalt pool lõpetuseks öelda? See oli Anna Politkovskaja valik. Olla viimaseks võimaluseks, hääletoruks neile, kelle häält ei taheta kuulda. Rääkida inimestest, keda surutakse põlvili – sellal kui teised räägivad riigist, mis tõuseb põlvilt. Kummas jutus on suurem tõde?

Karmo Tüür
27.01.2008

Sunday, January 27, 2008

Разбор полётов: Afganistan

27.01.2008 oli taas eetris järjekordne saade. teemaks Afganistan. Miks räägitakse Afganistani operatsioonist vähem kui Iraagist? Mille poolest erineb praegune pilt kunagisest e. nõukogude-aegsest võõrvägede sissetungist? Milline on sealses kauges kandis toimuva mõju vahetutele naabritele ja isegi meile? Nendele üldistele küsimustele üritasin vastata mina.


Harri Tiido sai aga rääkida vahetutest kogemustest, kuna naases just oma ametisõidult Afganistani, kus viibis koos välisministriga Urmas Paet. Eks reaalne elu kipu ikka huvitavam olema kui ükskõik millised teoreetilised arutlused, seetõttu soovitan räägitut kuulata siit.


Miks aga saate veebilehel on kujutatud selline vana ja väärikas lõuaalune nagu pildil, ei oska mina küll öelda. Minu ega Tiido oma ei saa see olla (mõlemad habemikud), saatejuhi Jevgenia Garanza ega toimetaja Artur Aukoni oma ka mitte (erinevatel, aga mõjuvatel põhjustel :) )


Thursday, January 24, 2008

Gaasitoru Euroopa veenis

Kui ennemuiste raius Venemaa aken Euroopasse, siis nüüd torkab ta sinna torusid. Ja ennäe imet, kui aknaraiumisele leidus vastusõdimist, siis torudele sirututakse ise ahnelt vastu, justkui narkomaan süstlanõelale.

Mida kauem ma seda narkomaani-analoogi peas veeretasin, seda tõele lähedasem see tundus. Euroopa vajab üha suuremat annust ja üha kiiremini. Jutt käib muidugi gaasist, naftast ja muudest energiakandjatest.

Venemaa aga käitub nagu tüüpiline narkokaupmees. Nähes sõltuvuse süvenemist, tõstab ta kauba hinda. Kui klient nurisema kipub, ähvardab oma kauba hoopis mujale viia. Ning vanade

Ning mis veelgi sarnasem, suure osa kaubast ostab ta odavalt kokku ning müüb kallilt edasi. Märkimisväärne osa torudesse pumbatavast toormest ostetakse Kesk-Aasiast, Turkmeeniast ja Kasahstanist ning müüakse kordselt kallimalt Läände.

Bulgaaria läbimurre
Nädalapäevad tagasi käis Venemaa president Vladimir Putin Bulgaarias, sõlmimaks üht lepet, mida meie ajakirjanduses suurt ei kajastanud. Tegu oli siiski tähelepanuväärse sündmusega.

Jutt käib nn SouthStream ehk lõunapoolse torujuhtme rajamisest, mille põhjapoolsest vennast, nn Läänemere torujuhtmest oleme kõik ja palju kuulnud. Kuna põhjapoolne projekt kipub venima või ähvardab koguni katkeda, siis seda kiirem on alumise torujuhtme rajamisega.

Bulgaaria peaks plaanide kohaselt saama Venemaa strateegiliseks platsdarmiks selles plaanis. Venemaa Musta mere sadamalinn Novorossiiski lähistelt algav torujuhe jõuab Bulgaaria sadama Burgas juures taas kaldale, suundudes sealt otse Kreekasse. Sealne sadam Alexandroupolis saab Venemaa väljapääsuks Vahemerele ja sealtkaudu juba Lõuna-Euroopasse.

Kogu mängu juures on peamine aga mitte Bulgaaria „õnnistamine“ priske projektiga ja oodatavate vahendustasudega, vaid Türgile ja laiemalt kogu Euroopale koha kätte näitamine. Et mõtlesite ilma Venemaata hakkama saada? Aga vot ei õnnestu!

Ninanips konkurentidele
Türgi kaudu asus ju mõni aasta tagasi tegutsema üks esimesi alternatiivseid torujuhtmeid Baku-Tbilisi-Ceyhan, mis võimaldab Kaspia mere piirkonna energiaressursse välja vedada Venemaast mööda. Euroopa Liit planeerib rajada Nabucco-nimelist torujuhet, mis viiks Türgist otse Euroopa südamesse, Austriasse aga ka Kreekasse ja Itaaliasse. Igas sihtriigis on aga ülimalt aktiivselt tegutsemas Venemaa energiakompaniid, eelkõige Gazprom.

Võistlus, et mitte öelda võitlus käib ju suurtele panustele. Praegu tuleb Euroopa Liidu tarbitavast gaasist 25% Venemaalt. Kui õnnestub käivitada SouthStream, hüppab see näitaja 35% peale.

Loomulik, et igasugused isepäised vahendajad või kõrvalt-üritajad ajavad Venemaal harja punaseks. Omaenda, vahemeestest sõltumatute gaasitorude ehitamine näib esmapilgul parima lahendusena konkurentidele koha kätte näitamiseks.

Tõsi küll, üks USA mõjukamaid mõttekodasid Stratfor peab Venemaa uute merealuste torujuhtmete projekte eesellikuks jonniajamiseks. Saaks ju Läänemere torujuhe olema maailma pikim, lõunapoolne toru Mustas meres aga maailma sügavaim. Kui siia juurde panna arvutus, mille kohaselt merre rajatav toru on maismaale ehitatust umbes kolm korda kallim, siis muutub üsna kaheldavaks, kas taolised rajatised end kunagi ära tasuvad?

Euroopa otsib alternatiive
Stratfori hinnangul muudab selle tasuvuse eriti kaheldavaks kolm asjaolu. Esiteks – mida sellesse torusse panna? Venemaa enda ressursse selleks ilmselt ei jätku, Kesk-Aasia suunalt on küll tulemas lisa, kuid üha kasvava hinnaga. Nii et kui isegi õnnestub toru hoida pidevalt surve all, siis kasumiga kauplemisest jääb asi kaugele, hea, kui isegi seni tehtud investeeringud tagasi saadakse.

Teiseks kasvab Venemaa enda energiatarbimine pidevalt. Ehkki Venemaa põhjapoolsed alad tühjenevad elanikest ja ka rahvastiku üldarv väheneb kiirelt, pole Venemaal endal piisavalt gaasi, seda isegi vaatamata hiljutisele 25% hinnatõusule.

Kolmandaks aga vähendab Euroopa oma energiatarbimist. Aastaks 2020 peab kogu energiatarbimine vähenema 20% võrra, allesjäävast tarbimismahust peab 20% tulema nn taastuvatest allikatest. Sellele lisaks käib Euroopas kiirkorras alternatiivsete projektide arendamine, sh vedeldatud gaasi sisseveoks Aasiast, Aafrikast ja isegi Lõuna-Ameerikast.

Kas nüüd ameeriklaste hinnangud päris puhta kulla pähe võtta, see on muidugi omaette küsimus. Teispool ookeani nähakse pilti tihtipeale vana julgeoleku-pildi järgi, mille kohaselt igasugune Venemaa sidemete tugevnemine Euroopaga on halb, kuna tugevdab Venemaad. Nii vähemalt väidavad Venemaa enda analüütikud.

Selge on aga ka see, et Venemaa pingutab väga. Paremini kui miski muu kõneleb sellest Vladimir Putini ise. Õigemini asjaolu, et otsustava visiidi ajal pidas Putin vajalikuks avaldad korraga kuues Bulgaaria ajalehes sõbralikkust õhkava artikli. Koostöövajadus kahe riigi vahel olevat möödapääsmatu vajadus, ajalooline kogemus, ühine võitlus Bulgaaria vabaduse eest 130 aastat tagasi, tänapäevased rahvuslikud huvid – kõik see tegevat üksteise huvidega arvestamise möödapääsmatuks.

Taolisele sõprusele on ju raske vastu panna, kas pole? Tõsi küll, kas sõprus ja sõltuvus on alati üks ja seesama?

Karmo Tüür
24.01.2008

mulle meeldib propaganda :)

vahelduseks panen siia üles mitte ajakirjanduse jaoks toodetud tükikese, vaid lihtsalt propagandat. no ma ie saa midagi parata, see mulle lihtsalt meeldib. kõikvõimalikud valimisplakatid, broshüürikesed ja muu nänn on võluvad. kuna taolises materjalis peab põhirõhk olema pildil (poliittehnoloogide veendumus sellest, et rahvas on loll ja neelab pigem pilti kui mõtestatud teksti), siis nende kahe kombinatsioon muutub omamoodi groteskseks. kuid selles groteskis on oma võlu.

lihtsad ja löövad sõnumid koos mõjuvate piltidega, kompositsiooniliselt ja märgiliselt läbimõeldud esitlus ... kõik see muudab kogu mängu nauditavaks - vähemalt selle jaoks, kes viitsib neid
mõistemänge kaasa mõelda ja sellest oma järeldusi teha. kuigi VF parlamendivalimistest on möödas juba mõnigi kuu, sattus alles nüüd mu kätte üks imetabane broshüürike - Единая Россия valimisbroshüürike. pühendet ei millelegi muule kui kurikuulsale Putini plaanile.

eriti imponeeris mulle kohe esimesel lehel olev väide, et plaan toimib juba 2000.aastast. mis sest et sellest keegi midagi ei teadnud. tegelikult toimus kõik по плану! ei ole olnud mingeid vigu, mingeid juhuseid, kõik sündis ja sünnib vastavalt Tema Enda nimelisele plaanile. huvitav, kas VVP ise ka seda juba aastal 2000 teadis?

kuigi iga lehe võiks lahti harutada killukesteks ja kirjutada oopuse,
püüan end ohjeldada ning piirdun vaid mõne sõnaga. teise lehe pärl on kahtlemata Чечня. ilmselgelt kõige räpakam pildike, lavastuslikult ebaõnnestunud, kuid emotsionaalselt siiski toimiv.

generaalplaani punt üks - korra majjalöömine. ning kelle muu kui ikka sõjaväe abiga. sest riik on ju sõjas, vaenlane on väravas ja isamaa on hädaohus.


kolmas leheke ... no kas pole armas? nõukogude агитпроп klassika - suur juht on veetud viljapõllu sisse. mõtlik pilk ja mure leiva pärast. битва за урожай, мать твою!

paljastub punkt kaks - vahendite koondamine. sest ülesanded on suured ja aega nii vähe. kombainid, löökehitus, arstid ja õppiv noorsugu ... kõik need on ju vaid vahendid suure eesmärgi saavutamiseks ... või oli see nüüd kuidagi teisiti?

punkt kolm - maa areng! mantrana korratav põhiline sõnum - Putini plaan - see on võit! seekord siis võit globaalses konkurentsivõitluses. ja mis peamine, see plaan (mitte segamini ajada võimuvertikaaliga) ulatub iga regiooni, linna, küla, asula ja tänavani. aga kuhu jääb iga eraldivõetud inimesed hing ja süda, tahaks küsida? kes või mis siis sinnani ulatub? ega ometi ... hirmus mõeldagi ;)

ja muidugi tulevik. helge ja õitsev, enesekindel ja jõukas. kaasaegne töökeskkond, taasleitud tung kosmosesse, edenevad linnad, reibas ja tegus noorsugu .. kelle ja mille nimel siis veel pingutada?

kui mul üldse mõni küsimus jäi selgusetuks, siis kus on laste peade silitamine? ja miks puudub tulevikupildilt VVP?

näin sarkastiline? no kui, siis ainult pisut. ja seegi tuleneb siirast ja sinisest kadedusest. meie kampaaniameistrid on kõige selle jõrval poisikesed. on's meil midagi taolist kõrvale panna?

propa-fänn
KT
24.01.2008

Wednesday, January 23, 2008

Näitlik tülinorimine

„Suurbritannia on Venemaa põlisvaenlane, nüüd on tekkinud paras aeg ja võimalus seda meelde tuletada“ - umbes nii vastas poolnaljatamisi mu küsimusele Fjodor Lukjanov, Venemaa ajakirja „Venemaa globaalses poliitikas“ peatoimetaja.

Jaanuari keskpaiku toimus Tallinnas Venemaa välispoliitikale pühendatud seminar, kuhu oli kutsutud mitmeid välispoliitika eksperte Venemaalt, korraldajaks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Minu küsimus kõlas, et miks Venemaa viimasel ajal väga nähtavalt, kuid pisiasjades rikub suhteid läänega? Näiteid tõin kaks – Dmitri Rogozini määramine suursaadikuks NATO juurde ja Briti Nõukogu tegevuse piiramine.

Lääne- ja NATO-vastase retoorika poolest kuulsa Rogozini määramine NATO juurde oli põhimõtteliselt teada juba ammu. Venemaa teatas sellest juba mitu kuud tagasi, edasi toimus ainult kooskõlastamine. Mõistagi tõmbab kodus lärmakas Rogozin uuel töökohal tuure maha, kuid selge signaali edastab tema määramine ikkagi – Venemaa pole rahul NATO tegemistega.

Briti Nõukogu esinduste tegevuse peatamine tuli aga mõningase üllatusena. Alates 1.jaanuarist pidid oma tegevuse lõpetama selle esindused Peterburis ja Jekaterinburgis. Formaalne põhjendus oli väga lihtne – nimelt ei reguleerivat selle nõukogu tegevust Venemaal ükski seadusandlik akt. Sisuliselt on aga selle taga juba ammu Vladimir Putini poolt väljaöeldud rahulolematus kõiksuguste välismaiste organisatsioonide tegevuse asjus Venemaal.

Miks aga need sammud võetakse ette just nüüd? Venemaa välispoliitika on presidendi ainupädevuses. Loomulikult võib ette kujutada, et üht-teist võivad ette võtta ka agarad ametnikud, kuid vähemalt kooskõlastama peavad nad oma tegemisi ikkagi Kremliga.

Miks siiski Putin nüüd, enne oma ametist lahkumist niimoodi käitub? Kõiki neid pisikesi nükkeid saab võtta just ärritamisena, mitte suhete lõpliku rikkumisena.

Üks võimalik seletus kõlab järgmiselt. Uus president on juba sisuliselt valitud, jäänud on ainult vormistamise küsimus e. valimised, mille tulemus on ette teada. Dmitri Medvedev pole siiani ennast näidanud kuigivõrd välispoliitika-inimesena. Uue tulijana peab ta alul pühenduma oma meeskonna moodustamisele, toetusbaasi ülesehitamisele.

Mis siis see tülinorimine siia puutub? Aga väga lihtsalt. Öeldakse ju, et igasugune konflikt on ühtlasi võimalus. Pisike tüli, mida on lihtne klattida, on suurepärane võimalus uuele presidendile suhteid vajaduse korral soojendada.

Häid suhteid läänega läheb aga Venemaale vägagi vaja. Inglismaaga sõbrustamine annab topeltkasu – sel moel saab suhteid soojendada nii USA kui Euroopaga. Nii Euroopa Liidu kui NATOga. Igati kasulik liigutus, kas pole?

Muuseas, ligilähedaselt sama versiooni pakkus välja ka Andrei Zagorski Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudist, kes osales tollel seminaril. Tõsi küll, tema arvas, et Venemaa uus president vajab suhete uueks ülessoendamiseks peale omaenda soovi ka siseriiklikku toetust, mis lubaks sellel soovil realiseeruda.

Nii ehk teisiti, praegune näitlik suhete halvendamine Läänega ei ole põhimõtteline ja pikaajaline, vaid pigem näitlik ja kiirelt parandatav. Lihtsalt taas tugevneda sooviva Venemaa jaoks on oluline näidata, et ta on suveräänne, sõltumatu riik, kes ei pea kartma teistega tülitsemist. Tülitseb ja näitab hambaid, kui soovib, aga vajaduse korral sirutab taas käe välja.

Karmo Tüür
17.01.2008

Wednesday, January 16, 2008

Tülikas suursaadik

Kas teie tahaksite töötada vaenlase juures? Kas läheksite esindama Eestit mõnda riiki või organisatsiooni, kui peaksite sedasama riiki või organisatsiooni vähemalt mõttetuks, kui mitte Eesti vaenlaseks? Pisut veider, kas pole?

Venemaa Föderatsioon aga saadab oma esindajas NATO juurde Dmitri Rogozini. Mehe, kes on korduvalt ja väga käresõnaliselt võtnud sõna Lääne vastu tervikuna ja NATO vastu eraldivõetuna.

Dmitri Rogozini säravamate arvamiste hulgast leiab nii mõndagi. Nii seda, et NATO on mõttetuks muutunud, surev organisatsioon, mis peaks end laiali saatma. Kui ka seda, et Balti riikide õhuruumi valvamine NATO lennukite poolt võimalus Venemaa õhuruumi tungimiseks, millele tuleks vastata adekvaatselt ehk siis jõuga.

Balti riikide teema on Rogozini jaoks olnud üldse eriti tundlik. Eestigi on saanud kuulda tema suust karme sõnu, viimati seoses pronkssõduriga. Rogozini sõnul olla Venemaad solvatud ning sellele solvangule ei saa jäta vastamata.

Silmapaistev marurahvuslane
Rogozinit teatakse meil põhiliselt kui Venemaa marurahvusliku poliitika esindajat, kelle juhitud Rodina nimekiri kogus eelmistel parlamendivalimistel 9% häältest. Riigiduumas olles ilmutas ta end põhiliselt Venemaa mõjusfääri taastamise eest võitlejana ja Venemaa puhastajana sisserändajatest.

Rogozini jaoks pole nüüdne lähetus NATO juurde aga põrmugi esimene kogemus koostööks Lääne suunal. 2000-2001 töötas ta Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Nõukogu raames, kus kulutas põhiauru võitlusele Tshetsheenia raportööri lord Judd’iga.

2002-2004 oli Rogozin Venemaa Föderatsiooni eriesindaja Euroopa Liidu juures Kaliningradi küsimustes. Põhiliseks ülesandeks – venemaalastele viisavaba liikumise võimaldamine nö emamaa ja II Maailmasõja jäänuki e. Kaliningradi oblasti vahel.

Ilma igasuguse irooniata tuleb tõdeda, et tegu on silmapaistva isikuga. Jättes kõrvale tema peaaegu et lapsesuine ragistamine patriootilise poliitika rindel, tuleb tunnistada, et mitte igaühel pole ette näidata doktorikraadi Venemaa rahvusliku julgeoleku teemal Moskva Riiklikus Ülikoolis. Kui siia juurde lisada, et lisaks vene keelele valdab ta inglise, hispaania, itaalia, prantsuse, tshehhi ja ukraina keelt, tuleb tunnustada mehe võimekust.

Tõsi küll, saadikuna NATO juures tuleb Rogozinil ilmselt oma sõnavõtte kõvasti piirama hakata. Nagu ta ise tunnistab, ei lähe ta sinna mitte diplomaadina, vaid poliitilise esindajana. Moskva välispoliitikat aga määrab teadupärast Venemaa Föderatsiooni president ning mitte saadik, olgu too kas Brüsselis või Washingtonis.

Venemaa pole rahul
Rogozini määramist NATO juurde Brüsselisse tõlgendatakse Venemaal kaheti. Ühest küljest nähakse seda kui poliitilist pagendust. Enne tulevasi presidendivalimisi lülitatakse välja kõik ebamugavad hääled, kes soodsa pakkumise, kes mõne administratiiv-poliitilise jõuvõtte abil.

Tõsi küll, see versioon pole kuigi usutav, kuna sisuliselt on kogu presidendivalimiste protseduur niigi kontrolli all. Seega jääb pinnale teine tõlgendus, mille kohaselt peab uus saadik NATO juures senisest jõulisemalt edastama sõnumit Venemaa rahulolematusest praeguse asjade korralduse üle.

Muuseas, Balti teema kerkis üles ka nüüd, uue saadiku kandidatuuri kinnitamise ajal. Nimelt on Läti kuulutanud Rogozini ebasoovitavaks isikuks. Vastavalt Schengeni regulatsioonile tähendaks see, et Rogozin ei peaks saama sissesõiduviisat Euroopa Liitu ehk siis oma uude töökohta Brüsselis. Väidetavalt võttis aga Läti oma keelu maha, kinnitamaks oma soovi ajada pragmaatilist välispoliitikat.

Kuidas aga jääb ikkagi sellega, et ühe rahvusvahelise organisatsiooni juurde saadetakse sisuliselt vaenulikult meelestatud inimene? See viib meid igavese arutelu juurde, kas saadikuna toimib paremini see, kes suhtub oma sihtriiki-organisatsiooni sõbralikult või kriitiliselt?

Kui lähtuda loogikast, mille kohaselt saadik peaks töötama oma riigi, mitte aga sihtriigi huvides, siis ilmselt mõõdukas kriitilisus tuleb isegi kasuks. Nii et laias laastus ei juhtu Rogozini lähetamisega seoses midagi hullu. Venemaa-NATO suhetele ei avalda see olulist mõju. Ainuke, mida see mõjutab, on avalik arvamus. Venemaa siseselt on asi korras – saatsid nad ju teele oma huvide jõulise kaitsja. Välismaailma jaoks teeb see aga asja ainult selgemaks – liiga sügavat koostööd oodata ei ole.

Karmo Tüür
15.01.2008

Monday, January 14, 2008

FSB laseb Venemaa õhku

Aleksander Litvinenko, Juri Feltshinski. FSB laseb Venemaa õhku. Eesti Päevalehe AS, 2007, 400 lk, 199.-EEK.

Inimesi on läbi aegade köitnud saladused. Põnevust lubav pealkiri ja kaanepildiks kasutatud salapärastel asjaoludel mürgitatud luuraja, ühe kaasautori nägu. No mida veel vaja, et panna ostjat rahakotti haarama?

Kui aga lugeja lootis leida põnevat ja mõnusat ajaviidet, peab ta pettuma. Lugemine pole ei kerge ega nauditav. Tõlge on küll hea, trüki- ja kirjavigu mõõdukalt, kuid asi pole selles.

Raamatu keeruline eellugu
Raamat koosneb kahest osast. Esimese poole moodustab tegelikult raamat ise ja teise poole lisad. Olgu etteruttavalt öeldud, et minu jaoks oli teine pool isegi põnevam kui esimene. Aga kõigest järgemööda.

Raamatu algset, venekeelset versiooni on üritatud juba mitmendat korda välja anda. Õigupoolest välja anda on seda õnnestunud ju varemgi, kuid mitte Venemaal. Viimatine katse nägi välja nii – raamat trükiti 2003.a. Lätis valmis ja üritati ühe Pihkva firma vahendusel viia Moskvasse müüki. Paraku peatati masin maanteel ning kogu tiraazh konfiskeeriti sellesama FSB poolt.

Autorid ei andnud aga alla ning üritavad üha uuesti. 2004.a. asusid nad kokku panema uut raamatut, lisades vahepealt juurdeleitud dokumente ja kirjutades uue eessõna. See tõlkeversioon, millest siinkohal juttu, ongi selle uue, täiendatud versiooni eestindus.

Kõik see kõlab juba ise nagu põnevusjutu algus, kas pole? Endine luuraja (Litvinenko) ja USA’s elav vene ajaloolane (Feltshinski) üritavad paljastada Venemaa julgeolekuteenistuse tumedat poolt ja sama teenistus võitleb vastu. Näib nagu parim reklaam, mis ühele raamatule saab olla?

Vajalik on vastus
Loomulikult üritab seni veel elus püsiv kaasautor kõike seda ära kasutada, suurendamaks huvi trükise vastu. Kuid tema eesmärgiks pole raha, vaid tõe toomine Venemaa elanike silme ette – või nii ta vähemalt väidab.

Milles seisneb see tõde? Aga väga lihtsas asjas, mis juba pealkirjast selge – nimelt et Venemaa salateenistus kasutab oma eesmärkide saavutamiseks kuritegelikke, terroristlikke võtteid. Eelkõige peetakse silmas kohutavaid pommiplahvatusi, mis hävitasid mitmeid elumaju Venemaal ja röövisid sadu inimelusid. Kuidas saaks seda väidet tõestada? Eelkõige kurikuulsa Rjazani „õppuse“ abil.

Rjazanis õnnestus ära hoida elumaja õhkulaskmine. Kogemata, tänu ühe elaniku tähelepanelikkusele, avastati mitmekorruselise hoone keldrist lõhkeainekotid, mis pidanuks varastel hommikutundidel hävitama hoone koos selle süütute magavate elanikega. Nii nagu see oli juba juhtunud Moskvas ja mujalgi.

Kõike seda ja järgnevat pole mõtet pikemalt ümber jutustada. Kes asjaga kursis, teab niigi, kelle huvi tärkas, ostab raamatu. Kuid kordan – see pole ei kerge ega mõnus lugemine.

Aga milles on küsimus?
Esialgne tekst, mis moodustab poole raamatust, sarnaneb ajakirjandusliku uurimusega. Paraku aga väga innustunud ja halvasti dokumenteeritud uurimusega. Tekstis esineb palju väiteid, mis ei ole kaetud viidetega. Küsimusi tekib palju rohkem kui leidub vastusi. Autorid väidavad, et see oligi eesmärk. Et kui FSB asub raamatut kritiseerima, ei hakkaks ta ründama allikate usaldusväärsust, vaid peaks vastama sisulistele süüdistustele.

Hilisemad lisad on mõnes mõttes paremgi lugemismaterjal. Nendes ei üritata lugejat iga hinna eest veenda, vaid esitatakse dokumente ja salvestisi, mis tihti osutavad ka vasturääkivustele ja lasevad endal kaasa mõelda.

Vandenõuteooriate sõpradele on kogu raamat põnev. Paraku kriitilisemalt mõtlejatele jääb kõige suurema nõrkusena silmi kehvalt esitatud ja sisuliselt vastamata küsimus. Miks pidi FSB kõike seda tegema? Kas lihtsalt Vladimir Putini võimuleupitamiseks? Või lihtsalt Tshetsheenia sõja taas-vallapäästmiseks? Või lihtsalt mingite oma huvide saavutamiseks?

Või on vastuseks midagi muud? Võib-olla see, mis on kirjas viimase lisa viimastes lausetes – praegu on kogu võim Venemaal FSB käes.

Nii ehk teisiti, küsimusi tekitab see raamat palju-palju rohkem, kui pakub vastuseid.

Karmo Tüür
9.01.2008

Sunday, January 13, 2008

Разбор полётов: Kosovo

Selle aasta esimene salvestus sai tehtud Kosovo teemal. Lühidalt - iseseisvumine ilmselt paratamatu, küsimus vaid reaktsioonides-tagajärgedes.


Sellest aastanumbrist on lõpuks üles pandud ka saate arhiiv (alates 2006.a. veebruarist), nii nagu toimetaja Artur Aukon (pildil) seda juba jupp aega tagasi lubas. Loodan, et arhiivi ilmub ka üles link viimasele salvestisele, seni saab seda kuulata siit (alates viiendast minutist, peale uudiseid).


No ja stuudios olid nagu ikka, saatejuht Jevgenia Garanzha ja kaks kõnõlõjat - Harri Tiido ja Karmo Tüür :)

Tuesday, January 8, 2008

Gruusia presidendivalimised

Kui olla juba ette kindel, et sind petetakse, siis ilmselt nii ka juhtub. Või õigemini – ükskõik mis ka ei juhtuks, sa tajud seda ikkagi pettusena. Eriti kui juhtubki see, mis juhtuma pidi.

Tõsi küll, opositsiooni küsitlused näitasid teisi arve. Need ennustasid kui mitte vastasrinna võitu kohe esimeses voorus, siis vähemalt seda, et esimeses voorus ei võida keegi. Loodetavas teises voorus läinuks seega kokku Saakashvili ja tema edukaim konkurent ning ülitõhusa asjaajamise korral oleks opositsioonil tekkinud võimalus võita.

Praeguseks ei ole küll veel käes ametlikke ja lõplikke valimistulemusi, kuid asi näikse minevat nii, et ei tule mingit teist vooru. Senine president Saakashvili jääb ametisse, tõsi küll, väga napi, umbes 52% võiduga. See aga valab ainult vett kahtlejate veskile.

Paraku annavad sellistele kahtlustele ainult tuult tiibadesse kõikvõimalikud kõlakad ja kuulujutud, mis räägivad valimisreeglite rikkumisest mõningates valimisjaoskondades. Samas rahvusvahelised vaatlejad väidavad, et üldjoontes toimus kõik korrektselt ning kui rikkumisi isegi oli, siis olid nood üksikud ja ei muuda valimistulemuste üldpilti.

Siinkohal ilmneb taas üks seaduspära, mis kordub kõikvõimalike valimiste puhul endise NLiidu territooriumil. Kui lääne-poolsed vaatlejad leiavad, et asi on enam-vähem korras, siis Venemaa ja SRÜ omad räägivad tõsistest rikkumistest. Kui aga läänlased väidavad, et tegu on rahvusvaheliste normide rikkumistega, kõnelevad idapoolsed tegelased risti vastupidist.

Seekord oli Gruusias kohal väga palju vaatlejaid, sh ka Eestist. Kõige olulisemaks ja määravamaks loetakse neist OSCE ehk Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni hinnangut. Esialgne aruanne räägib üldiselt positiivsest tulemusest.

Tõsi küll, kogu valimiste tsükkel tuleks jagada mitmeks osaks – alates valimiste väljakuulutamisest, kandidaatide ülesseadmisest, kampaaniast endast kuni valimispäeva ja häältelugemiseni välja.

Valimised kuulutati välja eriolukorra tingimustes, peale meeleavalduste jõuga laialiajamist. Saakashvili käik oli selles mõttes elegantne, et ta lühendas omaenda eelmist ametiaega enam kui aasta võrra ja uuesti kandideerimiseks pani ameti maha, täpselt nii nagu seadus ette näeb. Teiste kandidaatidega oli lugu keerulisem, kuid laias laastus pole ka siin väga suuri pretensioone.

Kampaania läbiviimise kohta võib aga öelda nii mõndagi. Leidis aset nii valijate hirmutamist kui ka endise presidendi kampaania jaoks nn administratiivse ressursi ärakasutamist. Kõike seda tunnistab ka seesama OSCE, kriitilisematest hindajatest rääkimata.

Valimispäev omakorda möödus, nagu öeldud, enam-vähem normide piires. Üks opositsiooni süüdistustest kõlas, et häälte kokkulugemine toimus kahtlaselt kaua. Vaatlejana kohapeal viibinud kolleeg Rein Toomla aga kirjeldas, et asi võttiski tarbetult aega. Üsna väikeses valimisjaoskonnas läks häältelugemisele ja protokollide koostamisele umbes 8 tundi. Toomla väitis, et vähemalt tema silme all toimus kõik korrektselt, lihtsalt kohalik asjaajamine oli uskumatult kohmakas, alates töökorraldusest kuni sisuliselt mittetoimivate sidevahenditeni.

Siiski tuleb nõustuda OSCE missiooni juhi hinnanguga, et tegu oli esimeste tõsiselt võistluslike valimistega.

See, et opositsioon pole valimistulemustega rahul ja protesteerib, on ju loomulik. Õnneks aitab asju vaos hoida õigeusu jõuludele lisaks ka ilm. Paljud, kes isegi tahaks tulla meelt avaldama, jäävad selle kandi jaoks ootamatu tõkke taha – Thbilisis ootamatult maha sadanud lumi. Tuleb vaid loota, et see aitab jahutada liigtuliseid päid ja südameid.

Kui kõik laabub ning opositsioon suudab oma protestides jääda rahumeelseks, võib siit alguse saada hea demokraatlik tava, mis lubab Gruusia arengul jätkuda õiges suunas.

Karmo Tüür
8.01.2008

People line up to vote during the presidential election in Georgia, at a polling station in Tbilisi, 5 January 2008. (OSCE/Urdur Gunnarsdottir)

Monday, January 7, 2008

Gruusiasse ja tagasi

Kellele ei meeldiks saada hästi vastu võetud? Olla turistina esimest korda võõras kohas ja tunda end kui ammuoodatud kallist külalist?

Selleks tuleb minna Gruusiasse. Kaukaasia külalislahkus on üldteada, kuid grusiinidel on eriline põhjus võtta eestlasi vastu eriti hästi. Eesti näib nende jaoks kui majakas. Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse toimib omamoodi teetähisena – et kui teie juba saite, siis miks ei peaks meie saama.

"Gruusia ja Baltikum lammutasid Nõukogude Liidu" - taolisi väiteid kuulsin oma hiljutisel reisil korduvalt. „Gruusia ja Eesti sõpruse eest“ laadseid tooste tuli kaasa tõsta oi kui palju. Ja nende sõnade taga on paljugi isiklikku. Vanematel grusiinidel on tihtilugu kokkupuuteid toonase sõjaväe või puhkekodude-süsteemi kaudu. Nooremad kohtuvad juba Lääne ülikoolides või rahvusvahelistes ühendustes, haruldased pole ka gruusia tudengid Eesti kõrgkoolides. Lootus jagada ühist tulevikku annab sellele kõigele aga veel erilise varjundi.

Gruusia vaatab läände
Gruusia vaatab aktiivselt Läände. Sama loomulik, kui oli omal ajal vene keele oskus, nii on nooremate jaoks loomulik õppida inglise keelt. Muuseas, see on tekitanud omamoodi probleemigi Kaukaasias – kuna Armeenia ja Azeri noorte hulgas olla esimene võõrkeel siiani vene keel, pidavat neil tekkima probleeme gruusia noortega ühiskeele leidmisel.

Aga olgu kuidas on, asjad saab aetud nii ehk teisiti. Olgu või kõige rahvusvahelisemas keeles – zhestide ja naeratuste abil. Tuleb tunnistada, et nii palju naeratusi kui Gruusias polnud ma ammu kohanud – ja just neid siiraid, sooje naeratusi. Siirust ja vahetust suhtlemisel jagub sealkandis kõvasti. Ja suhtlemist kui sellist – seda on oi kui palju.

Tõsi küll, grusiinide omavaheline suhtlus võib jaheda eestlase äragi ehmatada – niipalju tulisust ja indu on sellest. Kõrvaltvaataja pilguga näib puhuti kohe kaklus puhkevat – nii hoogsalt lendavad käed ja sõnad. Kuid maakeele tõlgituna oleks tegu lihtsalt sõbraliku vestlusega, mida eestlased tähistaks ehk sõnadega „ah, mis sa jamad“ ja maksimum sõbraliku õlalepatsutamisega.

Kõikvõimalike reisikirjade vist enim äraleierdatud sõnapaar on „kontrastide maa“. Pole aga midagi parata – ka Gruusia puhul on see vältimatu.

Vaoshoitud mägilased
Üks vastuolu, mis minule silmi jäi, oli grusiinide tulisus ja vaoshoitus. Samavõrra hoogsad kui nad on omavahelistes vestlustes, sama vaoshoitud on nad võõraste suhtes. Ei mingit pealetikkuvust, ei mingeid katseid võhivõõrale midagi müüa või oma teeneid kaela määrida – seda reisimeeste igavest nuhtlust lõunapoolsetes maades.

Isegi mägikülas, kus võõrast rahvast liigub harva, ilmutavad üle keskmise tähelepanu ehk vaid lapsed. Ning tänavaääres vestlevad vanamehed ehk noogutavad väärikalt tervituseks, ei enamat.

Kui aga oled juba kellegagi tuttavaks saanud, kipuvad liialdused kergesti tulema. Peale pikka ja rikkalikku pidusööki kurdab pererahvas, et kallis külaline ei söö üldse midagi ja nii vähe joovaid inimesi pole nad näinudki. Ehkki enne seda oled sa end oimetuks söönud kodutehtud hõrgutistest ja tõstnud kümneid kordi veini- või napsiklaasi.

Sõnadega liialdamine on neil lihtsalt veres. Ei-ei, mitte valetamine, vaid oma jutu ilustamine, tihti ülivõrdeline. Igat masti avaldustesse stiilis „küsi kellelt tahes, kõik teavad mind“ või „ma panin sulle kinni parimad kohad“, „see asi on üle maailma kuulus“ jne tasub suhtuda .... noh ütleme mõõduka skepsisega.

Kõik kiriku heaks
Samavõrra veidravõitu näib usuleige eestlase jaoks grusiinide suhe kirikusse. Ma ei oska öelda, kuivõrd sisuliselt usklikud nad seal on, aga kirikust peavad nad küll väga lugu. Mööda maad ringi liikudes on raske leida kohta, kus kas ei paistaks mõne mäe tipust kirikut või siis vähemalt teeäärset ristiga tipnevat kivipostamenti.

Kui järsul mägiteel hakkab bussitäit rahvast riste ette löömast, siis pole vaja arvata, et nad teevad seda allakukkumise hirmust – lihtsalt kuskil on taas mõni pühamu, mida treenimata silm ei pruugi tähelegi panna. Muuseas, teeäärsed ristimärgid kandvat täiesti funktsionaalset tähendust. Kui teelisel on vaja kehakinnituseks peatuda ... no ja mõni kaasasolev elusloom veristada ..., siis olevat seda parim teha just sellises kohas.

Gruusia rist on omanäoline nagu kogu Gruusia õigeusu kirikki. Ehkki enamasti on kasutusel meie jaoks harjumuspärane ristikuju, näeb algupärand välja pisut teisiti – nimelt veidi längus õlgadega. Just sellekujulise ristiga olla 4.sajandil ringi liikunud Gruusia ristija Püha Nino. Ühe legendi kohaselt olla see ei midagi muud kui viinamarjaväätide toestamiseks kasutatav rist, mille Nino saanud otse Neitsi Maarjalt endalt.

Ristiusk on Gruusia ametlik religioon juba neljandast sajandist, kuid oma juurtega tugineb see suisa 1.sajandisse, olles seega üks vanimaid kristlikke kirikuid maailmas. Olgu siis põhjuseks nii väärikas traditsioon või miski muu, kuid usk on peale nõukogude võimu taandumist muutunud ülimalt populaarseks ka noorte hulgas. Üle kogu riigi taas tööd alustanud või päris uute kirikute külastajate hulgas näeb palju ka päris noori, kes on kohale tulnud mitte vanemate käekõrval, vaid palvetavad omaette.

Üks kontrastidest rabaski Tbilisi kesklinnas, kus värskelt rajatud ülivõimsa ja ilmselgelt ülikalli kiriku naabrus nägi välja kui sõjapurustustest vaevu toibunud agul. Kuidas usuliselt aktiivne inimene üldse pealinnas rahulikult ringi käia saab, jääb mõistatuseks. Kui risti ette lüüa iga kiriku juures – mida näib olevat pea igas kesklinna kvartalis – võib suurest vehkimisest käe ära nikastada.

Vene piiri ääres
Kui vähegi võimalik, soovitan mitte piirduda pealinna külastamisega, vaid valida endale ka vähemalt üks kaugem ja väiksem sihtmärk. Minu valikuks sai Kazbeki piirkonna keskus Stepantsminda. Ei pea vist imestama, et see on ka üks usulisi keskusi. Kazbeki mäe külje all vähemal mäetipul puhkab Tsminda Sameba ehk Püha Kolmainsuse kirik, milles muuseas olla keerulistel aegadel hoiul olnud seesama längus õlgadega rist, millest eespool juttu oli.

Et keerulisi aegu on sealkandis pidevalt olnud, pole vaja vist väga pikalt seletada. Piisab sellest, kui öelda, et Stepantsminda asulat läbib kuulus Tereki mägijõgi, mille kallastel vonkleb veelgi kuulsam Suur Gruusia Sõjatee. Kunagisest kitsast mägiteest on aegade jooksul saanud üsna korralik, kuid siiani ohtlik maantee. Muu hulgas võivad kohalikud näidata kohta, kus hukkus bussitäis rahvast – umbes nelikümmend matustelt naasevat osseeti.

Suur Sõjatee seisab nüüd aga üsna jõude. Teadaolevalt ei ole Venemaa ja Gruusia vahel praegu otseühendust, muuhulgas ka maanteed. Nii seisabki Gruusia-Vene piiri valvav piiripunkt jõude, kõrvuti seda omal ajal kaitsnud kuninganna Tamara kindluse varemetega. Et oht põhja poolt oli pidevalt ähvardav, algas kaljuväravatest kivitornide rida, mille tippudes süüdatud tulesignaal pidi pealinnani jõudnult hoiatama sissetungijate eest.

Elu mägikülas
Kogu Kazbeki piirkonna elu on sellest teesulust tugevalt häiritud. Nõuka-ajal ehitati sealne kant üles põhjast tulevate turistide ja põhja veetava lambavilla arvel. Nüüd on tee suletud ja elu vaene. Tõsi küll, viimasel ajal on pealinlased hakanud ehitama Stepantsmindasse endale suvemaju ja lähikonda Gudaurisse tipptasemel suusakuurorti, kuid senikaua pole kohalikel eriti ei tööd ega leiba.

Pole siis ka imestada, et paljude majade aknad on tühjad. Nõuka-aegne nomenklatuurse turismi uhkus – turismibaasi nime kandev suur hotell seisab keset rohtunud teid ja lukus väravaid. Et piirkond rahvast päris tühjaks ei jookseks, laseb keskvõim ääremaa elanikel tasuta kasutada samast torujuhtmete pidi Venemaalt tulevat gaasi. Tõi küll, ei gaasi ega elektri olemasolus ei saa sealmaal kunagi kindel olla. Nii kurtis mind vastu võtnud peremees, et jättis sel aastal ise veini käima panemata, kuna ei teadnud, kas kääritamiseks vajalikku soojust tagavat gaasi ikka tuleb või mitte.

See asjaolu aga ei takistanud lauale ilmumast veinikannu ega karahvinide kaupa tshatshat (kohalik veinipressimisjääkidest aetav naps). Sel aastal olla ta kõik vajamineva ostnud. Hallipäine mägilane seletas veendunult, et ilma sellise tagavarata ei saa kuidagi. Et no mida ta teeb, kui öösel tuleb külaline ja tal pole midagi lauale panna.

Kohalikel on ilmselt aastatuhandete jooksul toimunud mingi kohandumus, kuid võõramaalasel on tõeliselt keeruline selle sõbralikkuse tempoga ja asja juurde käivate toostide tulvaga kaasas püsida. Nagu ütlevad kohalikke olusid paremini tundvad inimesed, olla iga külaline sealkandis jumala kingitus. Kui isegi endal pole hetkel midagi lauale panna, joostakse kasvõi naabri juurde võlgu võtma, aga külalise jaoks peab olema laud kaetud.

Lihtne keeruline elu
Suur osa grusiine elabki meie mõistes äärmiselt lihtsat elu. Maapiirkondades elatatakse end üsna algelise loomapidamisega, lõunapoolsetes kantides taimekasvatusega. Kuulsad viinamarjakasvandused on praegu aga tõelises hädas – saaki pole kuhugi panna. Kui siiani läks märkimisväärne osa toodangust ehk veinist ja mahlast Venemaale, siis nüüd on too turg kadunud.

See, kuidas suur osa grusiinidest elus püsib, jääb meiesugustele arusaamatuks. Pensionid olid siiani 40 lari ehk siis u 280.-EEK, samas paljude esmatarbekaupade ja isegi toiduainete hinnad on meie omadega võrreldavad, mõnigi asi koguni kallim. Loomulikult on küll odavamad kõikvõimalikud puuviljad ja põhitoidusena tarbitav sai, kuid samas kartulid, munad, liha jms kallim kui meil.

Iseloomuliku seigana jäi meelde ühe Tbilisi taksojuhi tiraad sellest, kuidas kõik on nii neetult kallis. Esmaste pähekaranud toiduainete hulgas ütles ta nördimusega, et peenike rohelise-pundike maksab u 3,5 krooni. Kas kujutate ette, et mõni eestlane oleks toiduhindadest rääkides üleüldse maitserohelisest juttu teinud?

Aga kuidas nad siiski ellu jäävad, need pensionärid ja muud madala sissetulekuga kodanikud? Siin tulebki mängu see, mis meie jaoks üsna ebatavaline – see on vastastikune abi. Kel on maal sugulasi, see saab nondelt midagi turul ja tänaval müümiseks. Kellel jõukamaid lähikondseid, saab nendelt tuge. Kellel aga kedagi kuskil pole, seda aitavad naabrid. Jaa-jaa, justnimelt naabrid. Isegi suurtes linnamajades olla tavaline, et kehvakesemaid abistavad naabrid, kes tihtipeale ise vaid pisut paremini elavad.

Odav ja naudingurohke
Kui ennem ütlesin, et asjad maksavad Gruusias laias laastus samapalju kui meil, siis töötasuga on hoopis teine lugu. Loomulikult on Tbilisi kesklinnas võimalik leida ka kohti, kus teenuste, nt majutuse eest võetakse kõva hinda, aga enamasti saab hakkama vähese rahaga.

Otse südalinnas leidsime nt ühe söögikoha, mille põhirõhk oli rahvusliku köögi uhkus – hinkalid. Neid ülemõõdulise pelmeeni moodi jurakaid tuleb süüa ettevaatlikult ja kätega. Tihke taignakotike on kui supikausike, täis tulikuuma ja imemaitsvat leent, milles hulbib pirakas ohtralt maitsestatud lihapall. Kui õpid ära nende õigesti söömise – vaheldumisi puljongiluristamise ja ampsamise, on nauding garanteeritud.

Hinkale müüdi üldjuhul kahekümne kaupa. Nähes seda hiiglaslikku liuda, palusime, et kas kuidagi vähem ei saaks. Tõsise imestuse saatel öeldi, et olgu, võtke siis alustuseks 15. 15 vähema rusika suurust hinkaali ja alustuseks! Ma pole just kõige väiksema söömaga inimene, kuid ütlen ausalt, et normaaloludes ma üle kolme selles mõõdus hinkaali endale sisse ei ajaks.

Aga pika õhtu jooksul ja tubli õllega alla loputades saime hakkama nii hinkaalide kui kohustuslike lisandite – praetud baklazhaaniviilude, terava kastme ja saiaga. Ettekandja käis korduvalt imestamas, et kas me ikka kindlasti sööki juurde ei soovi, samas lõpuks imetlevalt tunnistades, et nii palju õlut pole ta tavaliselt pidanud lauda tooma. Meie imestasime vastu, et mis need kuus kannu kummalegi siis ikka ära pole, lihtsalt sellise söögikoguse juures ei mahu ju rohkem. Ning kogu see nali maksis kahe peale alla kahesaja krooni!

Kokkuvõtteks
Hindadest veel – bensiin maksab vaid veidi vähem kui Eestis, aga nt 150 kilomeetrine sõit pisibussis üle mägede maksab vaid 70.-EEK. Kui panna siia juurde mõnesaja kroonine kodumajutus koos hommiku- ja õhtusöögiga nii pealinnas kui maal, siis saab vast aimu kohalikust teenuste hindadest. Ja mida väiksem küla, seda kopsakamad on need söögikorrad ja lahkem peremehe käsi klaasitäitmisel. Ning loomulikult ei tule kõne allagi, et selle, tihti poole ööni kestva kostitamise eest peaks midagi juurde maksma.

Pärnakatel veab. Võrreldes Tartuga on Pärnu tunduvalt lähemal kahele suurele lennujaamale - nii Tallinnale kui Riiale. Ma ei saa aru, miks ei ole head ühendust kahe Liivimaa tähtsama linna - Tartu ja Riia vahel, sest viimase lennujaam pakub väga palju häid ja taskukohaseid võimalusi üle maailma lennata, sh Gruusiasse. Samamoodi ei saa ma aru, miks siiani ei ole sisse seatud lennuliini Tallinn-Tbilisi, ehkki sellest on ammu räägitud.

Nii ehk teisiti kinnitan, et Gruusiasse tasub minna. Isegi juhul, kui sündmused poliitiliselt keeruliseks kipuvad minema. Külaline on Gruusias püha ja eestlane kohe eriti oodatud. Kas mäletate, kuivõrd oluliseks oleme ise hinnanud omaaegset Soome toetust Eestile – nii poliitilises kui majanduslikus plaanis? Nii samamoodi vaatavad grusiinid siiapoole ja ootavad tuge, isegi juhul kui nad on liiga uhked seda välja ütlema.

Karmo Tüür
Tartu-Tbilisi-Stepantsminda (dets 2007)
6.01.2008
Täies mahus reisipäevikut saab lugeda:
http://gruusia2007.blogspot.com/