Gruusiasse ja tagasi

Kellele ei meeldiks saada hästi vastu võetud? Olla turistina esimest korda võõras kohas ja tunda end kui ammuoodatud kallist külalist?

Selleks tuleb minna Gruusiasse. Kaukaasia külalislahkus on üldteada, kuid grusiinidel on eriline põhjus võtta eestlasi vastu eriti hästi. Eesti näib nende jaoks kui majakas. Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse toimib omamoodi teetähisena – et kui teie juba saite, siis miks ei peaks meie saama.

"Gruusia ja Baltikum lammutasid Nõukogude Liidu" - taolisi väiteid kuulsin oma hiljutisel reisil korduvalt. „Gruusia ja Eesti sõpruse eest“ laadseid tooste tuli kaasa tõsta oi kui palju. Ja nende sõnade taga on paljugi isiklikku. Vanematel grusiinidel on tihtilugu kokkupuuteid toonase sõjaväe või puhkekodude-süsteemi kaudu. Nooremad kohtuvad juba Lääne ülikoolides või rahvusvahelistes ühendustes, haruldased pole ka gruusia tudengid Eesti kõrgkoolides. Lootus jagada ühist tulevikku annab sellele kõigele aga veel erilise varjundi.

Gruusia vaatab läände
Gruusia vaatab aktiivselt Läände. Sama loomulik, kui oli omal ajal vene keele oskus, nii on nooremate jaoks loomulik õppida inglise keelt. Muuseas, see on tekitanud omamoodi probleemigi Kaukaasias – kuna Armeenia ja Azeri noorte hulgas olla esimene võõrkeel siiani vene keel, pidavat neil tekkima probleeme gruusia noortega ühiskeele leidmisel.

Aga olgu kuidas on, asjad saab aetud nii ehk teisiti. Olgu või kõige rahvusvahelisemas keeles – zhestide ja naeratuste abil. Tuleb tunnistada, et nii palju naeratusi kui Gruusias polnud ma ammu kohanud – ja just neid siiraid, sooje naeratusi. Siirust ja vahetust suhtlemisel jagub sealkandis kõvasti. Ja suhtlemist kui sellist – seda on oi kui palju.

Tõsi küll, grusiinide omavaheline suhtlus võib jaheda eestlase äragi ehmatada – niipalju tulisust ja indu on sellest. Kõrvaltvaataja pilguga näib puhuti kohe kaklus puhkevat – nii hoogsalt lendavad käed ja sõnad. Kuid maakeele tõlgituna oleks tegu lihtsalt sõbraliku vestlusega, mida eestlased tähistaks ehk sõnadega „ah, mis sa jamad“ ja maksimum sõbraliku õlalepatsutamisega.

Kõikvõimalike reisikirjade vist enim äraleierdatud sõnapaar on „kontrastide maa“. Pole aga midagi parata – ka Gruusia puhul on see vältimatu.

Vaoshoitud mägilased
Üks vastuolu, mis minule silmi jäi, oli grusiinide tulisus ja vaoshoitus. Samavõrra hoogsad kui nad on omavahelistes vestlustes, sama vaoshoitud on nad võõraste suhtes. Ei mingit pealetikkuvust, ei mingeid katseid võhivõõrale midagi müüa või oma teeneid kaela määrida – seda reisimeeste igavest nuhtlust lõunapoolsetes maades.

Isegi mägikülas, kus võõrast rahvast liigub harva, ilmutavad üle keskmise tähelepanu ehk vaid lapsed. Ning tänavaääres vestlevad vanamehed ehk noogutavad väärikalt tervituseks, ei enamat.

Kui aga oled juba kellegagi tuttavaks saanud, kipuvad liialdused kergesti tulema. Peale pikka ja rikkalikku pidusööki kurdab pererahvas, et kallis külaline ei söö üldse midagi ja nii vähe joovaid inimesi pole nad näinudki. Ehkki enne seda oled sa end oimetuks söönud kodutehtud hõrgutistest ja tõstnud kümneid kordi veini- või napsiklaasi.

Sõnadega liialdamine on neil lihtsalt veres. Ei-ei, mitte valetamine, vaid oma jutu ilustamine, tihti ülivõrdeline. Igat masti avaldustesse stiilis „küsi kellelt tahes, kõik teavad mind“ või „ma panin sulle kinni parimad kohad“, „see asi on üle maailma kuulus“ jne tasub suhtuda .... noh ütleme mõõduka skepsisega.

Kõik kiriku heaks
Samavõrra veidravõitu näib usuleige eestlase jaoks grusiinide suhe kirikusse. Ma ei oska öelda, kuivõrd sisuliselt usklikud nad seal on, aga kirikust peavad nad küll väga lugu. Mööda maad ringi liikudes on raske leida kohta, kus kas ei paistaks mõne mäe tipust kirikut või siis vähemalt teeäärset ristiga tipnevat kivipostamenti.

Kui järsul mägiteel hakkab bussitäit rahvast riste ette löömast, siis pole vaja arvata, et nad teevad seda allakukkumise hirmust – lihtsalt kuskil on taas mõni pühamu, mida treenimata silm ei pruugi tähelegi panna. Muuseas, teeäärsed ristimärgid kandvat täiesti funktsionaalset tähendust. Kui teelisel on vaja kehakinnituseks peatuda ... no ja mõni kaasasolev elusloom veristada ..., siis olevat seda parim teha just sellises kohas.

Gruusia rist on omanäoline nagu kogu Gruusia õigeusu kirikki. Ehkki enamasti on kasutusel meie jaoks harjumuspärane ristikuju, näeb algupärand välja pisut teisiti – nimelt veidi längus õlgadega. Just sellekujulise ristiga olla 4.sajandil ringi liikunud Gruusia ristija Püha Nino. Ühe legendi kohaselt olla see ei midagi muud kui viinamarjaväätide toestamiseks kasutatav rist, mille Nino saanud otse Neitsi Maarjalt endalt.

Ristiusk on Gruusia ametlik religioon juba neljandast sajandist, kuid oma juurtega tugineb see suisa 1.sajandisse, olles seega üks vanimaid kristlikke kirikuid maailmas. Olgu siis põhjuseks nii väärikas traditsioon või miski muu, kuid usk on peale nõukogude võimu taandumist muutunud ülimalt populaarseks ka noorte hulgas. Üle kogu riigi taas tööd alustanud või päris uute kirikute külastajate hulgas näeb palju ka päris noori, kes on kohale tulnud mitte vanemate käekõrval, vaid palvetavad omaette.

Üks kontrastidest rabaski Tbilisi kesklinnas, kus värskelt rajatud ülivõimsa ja ilmselgelt ülikalli kiriku naabrus nägi välja kui sõjapurustustest vaevu toibunud agul. Kuidas usuliselt aktiivne inimene üldse pealinnas rahulikult ringi käia saab, jääb mõistatuseks. Kui risti ette lüüa iga kiriku juures – mida näib olevat pea igas kesklinna kvartalis – võib suurest vehkimisest käe ära nikastada.

Vene piiri ääres
Kui vähegi võimalik, soovitan mitte piirduda pealinna külastamisega, vaid valida endale ka vähemalt üks kaugem ja väiksem sihtmärk. Minu valikuks sai Kazbeki piirkonna keskus Stepantsminda. Ei pea vist imestama, et see on ka üks usulisi keskusi. Kazbeki mäe külje all vähemal mäetipul puhkab Tsminda Sameba ehk Püha Kolmainsuse kirik, milles muuseas olla keerulistel aegadel hoiul olnud seesama längus õlgadega rist, millest eespool juttu oli.

Et keerulisi aegu on sealkandis pidevalt olnud, pole vaja vist väga pikalt seletada. Piisab sellest, kui öelda, et Stepantsminda asulat läbib kuulus Tereki mägijõgi, mille kallastel vonkleb veelgi kuulsam Suur Gruusia Sõjatee. Kunagisest kitsast mägiteest on aegade jooksul saanud üsna korralik, kuid siiani ohtlik maantee. Muu hulgas võivad kohalikud näidata kohta, kus hukkus bussitäis rahvast – umbes nelikümmend matustelt naasevat osseeti.

Suur Sõjatee seisab nüüd aga üsna jõude. Teadaolevalt ei ole Venemaa ja Gruusia vahel praegu otseühendust, muuhulgas ka maanteed. Nii seisabki Gruusia-Vene piiri valvav piiripunkt jõude, kõrvuti seda omal ajal kaitsnud kuninganna Tamara kindluse varemetega. Et oht põhja poolt oli pidevalt ähvardav, algas kaljuväravatest kivitornide rida, mille tippudes süüdatud tulesignaal pidi pealinnani jõudnult hoiatama sissetungijate eest.

Elu mägikülas
Kogu Kazbeki piirkonna elu on sellest teesulust tugevalt häiritud. Nõuka-ajal ehitati sealne kant üles põhjast tulevate turistide ja põhja veetava lambavilla arvel. Nüüd on tee suletud ja elu vaene. Tõsi küll, viimasel ajal on pealinlased hakanud ehitama Stepantsmindasse endale suvemaju ja lähikonda Gudaurisse tipptasemel suusakuurorti, kuid senikaua pole kohalikel eriti ei tööd ega leiba.

Pole siis ka imestada, et paljude majade aknad on tühjad. Nõuka-aegne nomenklatuurse turismi uhkus – turismibaasi nime kandev suur hotell seisab keset rohtunud teid ja lukus väravaid. Et piirkond rahvast päris tühjaks ei jookseks, laseb keskvõim ääremaa elanikel tasuta kasutada samast torujuhtmete pidi Venemaalt tulevat gaasi. Tõi küll, ei gaasi ega elektri olemasolus ei saa sealmaal kunagi kindel olla. Nii kurtis mind vastu võtnud peremees, et jättis sel aastal ise veini käima panemata, kuna ei teadnud, kas kääritamiseks vajalikku soojust tagavat gaasi ikka tuleb või mitte.

See asjaolu aga ei takistanud lauale ilmumast veinikannu ega karahvinide kaupa tshatshat (kohalik veinipressimisjääkidest aetav naps). Sel aastal olla ta kõik vajamineva ostnud. Hallipäine mägilane seletas veendunult, et ilma sellise tagavarata ei saa kuidagi. Et no mida ta teeb, kui öösel tuleb külaline ja tal pole midagi lauale panna.

Kohalikel on ilmselt aastatuhandete jooksul toimunud mingi kohandumus, kuid võõramaalasel on tõeliselt keeruline selle sõbralikkuse tempoga ja asja juurde käivate toostide tulvaga kaasas püsida. Nagu ütlevad kohalikke olusid paremini tundvad inimesed, olla iga külaline sealkandis jumala kingitus. Kui isegi endal pole hetkel midagi lauale panna, joostakse kasvõi naabri juurde võlgu võtma, aga külalise jaoks peab olema laud kaetud.

Lihtne keeruline elu
Suur osa grusiine elabki meie mõistes äärmiselt lihtsat elu. Maapiirkondades elatatakse end üsna algelise loomapidamisega, lõunapoolsetes kantides taimekasvatusega. Kuulsad viinamarjakasvandused on praegu aga tõelises hädas – saaki pole kuhugi panna. Kui siiani läks märkimisväärne osa toodangust ehk veinist ja mahlast Venemaale, siis nüüd on too turg kadunud.

See, kuidas suur osa grusiinidest elus püsib, jääb meiesugustele arusaamatuks. Pensionid olid siiani 40 lari ehk siis u 280.-EEK, samas paljude esmatarbekaupade ja isegi toiduainete hinnad on meie omadega võrreldavad, mõnigi asi koguni kallim. Loomulikult on küll odavamad kõikvõimalikud puuviljad ja põhitoidusena tarbitav sai, kuid samas kartulid, munad, liha jms kallim kui meil.

Iseloomuliku seigana jäi meelde ühe Tbilisi taksojuhi tiraad sellest, kuidas kõik on nii neetult kallis. Esmaste pähekaranud toiduainete hulgas ütles ta nördimusega, et peenike rohelise-pundike maksab u 3,5 krooni. Kas kujutate ette, et mõni eestlane oleks toiduhindadest rääkides üleüldse maitserohelisest juttu teinud?

Aga kuidas nad siiski ellu jäävad, need pensionärid ja muud madala sissetulekuga kodanikud? Siin tulebki mängu see, mis meie jaoks üsna ebatavaline – see on vastastikune abi. Kel on maal sugulasi, see saab nondelt midagi turul ja tänaval müümiseks. Kellel jõukamaid lähikondseid, saab nendelt tuge. Kellel aga kedagi kuskil pole, seda aitavad naabrid. Jaa-jaa, justnimelt naabrid. Isegi suurtes linnamajades olla tavaline, et kehvakesemaid abistavad naabrid, kes tihtipeale ise vaid pisut paremini elavad.

Odav ja naudingurohke
Kui ennem ütlesin, et asjad maksavad Gruusias laias laastus samapalju kui meil, siis töötasuga on hoopis teine lugu. Loomulikult on Tbilisi kesklinnas võimalik leida ka kohti, kus teenuste, nt majutuse eest võetakse kõva hinda, aga enamasti saab hakkama vähese rahaga.

Otse südalinnas leidsime nt ühe söögikoha, mille põhirõhk oli rahvusliku köögi uhkus – hinkalid. Neid ülemõõdulise pelmeeni moodi jurakaid tuleb süüa ettevaatlikult ja kätega. Tihke taignakotike on kui supikausike, täis tulikuuma ja imemaitsvat leent, milles hulbib pirakas ohtralt maitsestatud lihapall. Kui õpid ära nende õigesti söömise – vaheldumisi puljongiluristamise ja ampsamise, on nauding garanteeritud.

Hinkale müüdi üldjuhul kahekümne kaupa. Nähes seda hiiglaslikku liuda, palusime, et kas kuidagi vähem ei saaks. Tõsise imestuse saatel öeldi, et olgu, võtke siis alustuseks 15. 15 vähema rusika suurust hinkaali ja alustuseks! Ma pole just kõige väiksema söömaga inimene, kuid ütlen ausalt, et normaaloludes ma üle kolme selles mõõdus hinkaali endale sisse ei ajaks.

Aga pika õhtu jooksul ja tubli õllega alla loputades saime hakkama nii hinkaalide kui kohustuslike lisandite – praetud baklazhaaniviilude, terava kastme ja saiaga. Ettekandja käis korduvalt imestamas, et kas me ikka kindlasti sööki juurde ei soovi, samas lõpuks imetlevalt tunnistades, et nii palju õlut pole ta tavaliselt pidanud lauda tooma. Meie imestasime vastu, et mis need kuus kannu kummalegi siis ikka ära pole, lihtsalt sellise söögikoguse juures ei mahu ju rohkem. Ning kogu see nali maksis kahe peale alla kahesaja krooni!

Kokkuvõtteks
Hindadest veel – bensiin maksab vaid veidi vähem kui Eestis, aga nt 150 kilomeetrine sõit pisibussis üle mägede maksab vaid 70.-EEK. Kui panna siia juurde mõnesaja kroonine kodumajutus koos hommiku- ja õhtusöögiga nii pealinnas kui maal, siis saab vast aimu kohalikust teenuste hindadest. Ja mida väiksem küla, seda kopsakamad on need söögikorrad ja lahkem peremehe käsi klaasitäitmisel. Ning loomulikult ei tule kõne allagi, et selle, tihti poole ööni kestva kostitamise eest peaks midagi juurde maksma.

Pärnakatel veab. Võrreldes Tartuga on Pärnu tunduvalt lähemal kahele suurele lennujaamale - nii Tallinnale kui Riiale. Ma ei saa aru, miks ei ole head ühendust kahe Liivimaa tähtsama linna - Tartu ja Riia vahel, sest viimase lennujaam pakub väga palju häid ja taskukohaseid võimalusi üle maailma lennata, sh Gruusiasse. Samamoodi ei saa ma aru, miks siiani ei ole sisse seatud lennuliini Tallinn-Tbilisi, ehkki sellest on ammu räägitud.

Nii ehk teisiti kinnitan, et Gruusiasse tasub minna. Isegi juhul, kui sündmused poliitiliselt keeruliseks kipuvad minema. Külaline on Gruusias püha ja eestlane kohe eriti oodatud. Kas mäletate, kuivõrd oluliseks oleme ise hinnanud omaaegset Soome toetust Eestile – nii poliitilises kui majanduslikus plaanis? Nii samamoodi vaatavad grusiinid siiapoole ja ootavad tuge, isegi juhul kui nad on liiga uhked seda välja ütlema.

Karmo Tüür
Tartu-Tbilisi-Stepantsminda (dets 2007)
6.01.2008
Täies mahus reisipäevikut saab lugeda:
http://gruusia2007.blogspot.com/