Thursday, December 27, 2007

Venemaa aastal 2007

Lõppeva aasta kokkuvõtteartiklit Venemaast kirjutada on ülimalt lihtne. Putinist sai aasta inimene – ja seda mitte Venemaa enda elanike arvates, vaid maineka USA ajakirja Time hinnangul. Sellest peaks aasta kokkuvõtteks vast piisama? Või siiski mitte?

Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin ja aasta inimene – kas maailm on hulluks
läinud? Umbes sellelaadseid küsimusi võis kuulda ohtralt ka Venemaal. Mille eest see tiitel talle anti?

Time meeskond ise vastab sellele küsimusele kolme lausega. Putini viimane aasta Venemaa presidendina on olnud seni edukaim. Kodus
on ta kindlustanud oma poliitilise tuleviku. Välismaal suurendas ta oma mõju – ehkki mitte alati meeldivat – maailma asjadele.

Kas see hinnang on õiglane? Vat sellele küsimusele vastamisega lähebki asi alles keeruliseks. Proovime vastuse otsimisel piirduda 2007.a. sündmustega.

Sisepoliitiline kindlus
Mis siis on Putini-Venemaal toimunud sel aastal? Alustame sisepoliitikast. Kui jätta kõrvale näiteks
poliitmaastiku korrastamine, karmistuv migratsiooniseadustik või edusammud õige ajaloo õpetamise osas, siis möödus see aasta põhiliselt valimiste tähe all.

Nagu kevadised esimest korda uude reeglite alusel ja ühtse valimispäevana toimunud
kohalikud valimised alustasid, nii ka parlamendivalimised lõpetasid kindla tulemusega. Peale lojaalse võimupartei Ühtne Venemaa jäid sõelale mitte vähem lojaalsed kommunistid, zhirinovskilased ja uue moodustise – Õiglane Venemaa – esindajad.

Kõik see on vaid eelmäng tulevastele presidendivalimistele. Putini meeskond tõestas oma võimekust. Kõik toimus vastavalt nn
Putini plaanile, ehkki suurt täpsemalt ei tea sellest plaanist keegi. Nagu pole ka ikka veel täit kindlust selle osas, milliseks kujuneb praeguse presidendi koht Venemaa poliit-süsteemis, ehkki enamik kaldub uskuma Putini lubadust hakata peaministriks Dmitri Medvedevi valitsuses.

Välispoliitiline võimekustest
Välispoliitikas on pilt esimese hooga kirjum. Siia mahub mitu suurt ja üle-maailmset tähelepanu pälvinud sündmust nagu 2014.a
olümpiamängude „kojutoomine“ ja kärarikas Arktika-ekspeditsioon. Vastuseis ÜRO tasandil Kosovo iseseisvumisele mahub samasse ritta.

Lääne poole suunatud tegemistest tuleb eelkõige meelde kurikuulus
Müncheni kõne, kus Putin lubas Lääne kasvavale sõjalisele survele vastata asümmeetriliselt. Minu meelest tähendab see majanduslikku vastust. Ehk siis raketikilbi rajamisele Ida-Euroopasse vastas Venemaa oma gaasitrassidega. Põhja-Euroopa trassi ehk siis Läänemere torujuhtme lugu teame me siin enamasti peast, kuid ka Lõuna-Euroopas suutis Venemaa mitte vähem pingeid tekitada analoogse projektiga.

Lõuna suunal ilmutas Moskva sama suurt algatust, alates
ühisõppustest Hiinaga ja lõpetades koostööst Iraani ja teiste huvitavate riikidega. SRÜ raames – järjekordne Vene-Valgevene liitriigi mulli ülessoojendamine ning jätkuv jamatamine Gruusiaga.

Meile lähedasel Balti teemal on ehk nähtavaim samm piirileppe sõlmimine Lätiga. Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks näikse asi korras olevat.

Venemaa-Eesti suhetes jääb kilbile kindlasti
pronkssõduri ümberviimisele järgnenud Eesti-vastane kampaania. Juba jupp aega enne seda ilmusid Venemaal avameelseid üleskutseid toetada omameelseid jõude naaberriikides, saavutamaks soovitavaid tulemusi ning kahetsusi, et mitte kõik vastuolusid ei jõuta ära kasutada.

Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks võib öelda, et tõepoolest, vähemalt enda nähtavaks muutmise osas on Venemaa praegune juhtkond, nn kollektiivne Putin olnud edukam kui
Jeltsini meeskond.

Ja nagu Time’ meeskond kinnitab, pole ka nendepoolne aasta inimeseks nimetamine ei heakskiit ega auasi. Sama nimetuse on pälvinud ka nt Stalin.

Putin pole skaut, demokraat ega vabadus-ideaalide kandja. Kuid ta on teinud kaks asja. Esiteks taganud Venemaal endal suhtelise stabiilsuse – tõsi küll, vabaduste vähenemise hinnaga. Teiseks toonud Venemaa tagasi nn maailma suurte hulka.

Ilmselt oleks ideaal demokraatlik ja stabiilne Venemaa. Hetkel näib aga pannakse nii venemaalaste kui muu maailma ette valik – kas see või teine, demokraatia või stabiilsus? Sedamoodi küsimuse püstitus ei näi olevat aus, kuid seda ei tee siiski mitte too ajakiri.

Lõppkokkuvõttes ei määra üks ajakiri asjade kulgu – olgugi tegu mõjuka riigi kuulsa väljaandega. Oluline on see, kas ja millise valiku teeksid head venemaalased ise. Juhul kui see oleks nende teha.

Karmo Tüür
26.12.2007

4 comments:

Leelo M. Umbsaar said...

hea Karmo,

aitäh Sulle eelmise aasta Venemaateemaliste blogihetkede eest. head uut 2008!

Sinu lugeja Kaug-Idast,

Leelo Maarja

KT said...

head uut siit kodust sinna kaugele :)

Leelo M. Umbsaar said...

hea Karmo,

Su viimase kommentaari valguses:
siin tõrkeid vast ei tule.

aga tagasi tulles ütles dekaan läbi teise isiku, et parem oleks, kui mõtleksin oma tulevikule..

ta oli just Brüsselist tagasi jõudnud. tean omast käest Euroopa Komisjoni ajast, kui aktiivne seal Hiina lobby on..

elame, näeme. hiinlased on targad inimesed. usun pigem, et me jõuame vastastikuse respekti ja koostööni. see on kahepoolselt kasulik.

KT said...

kordan vaid üht ütelust ... looda alati parimat aga ole valmis halvimaks