Võitlus ajaloo pärast

Ajalugu on möödunud poliitika, poliitika on praegune ajalugu. Ajaloost ei õpita midagi, aga ajalugu karistab omandamata õppetundide eest. Kes kontrollib minevikku, see kontrollib ka olevikku ja tulevikku.

Samal ajal kui hea eesti rahvas valmistus pidama jaani, kõlasid Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini suveresidentsis just taolised lennukad väljendid. Putini juurde olid külla kutsutud Venemaa ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajad. Loomulikult mitte kõik, vaid 26 väljavalitut. Kohtumise stenogramm on enam kui huvitav lugemismaterjal.*

Selguse ihalus
Äsja oli lõppenud sealse haridusministeeriumi poolt korraldatud humanitaar- ja ühiskonnateaduste õpetajate konverents. Delegaatide meelestatust andis ehk parimal moel edasi nende esikõneleja Leonid Poljakov, kes kurtis, et Venemaa on maha pannud ideoloogilised relvad. 1990-il loobuti marksismist ja kommunismist ja selle asemel võeti üle ebakindel ja abstraktne üldinimlike väärtuste ideoloogia.

Venemaa olla osutunud õpilaseks Läänest antud demokraatiamudeli omandamisel. Ja mis eriti kole – seesama Lääs paneb Venemaale hindeid! Mingisugune Freedom House ütleb, et Venemaa olla 161. kohal!

Asja kajastanud ajalehe Kommersant ajakirjanik märkis selle peale sarkastiliselt, et oli üle kontrollinud, kas tõesti too Poljakov on politoloogia osakonna juhataja Kõrgema Majanduskooli juures. Ajakirjaniku sõnul leidis ta kinnitust oma hulleimatele kahtlustele – nii see ongi **.

Ka ülejäänud kohtumisel osalejad jätkasid umbes samas vaimus. Ajalooteadvuses ja õpetamises valitseb segadus. Turul on tohutult palju erinevaid õpikulaadseid trükiseid. Puuduvad kindlad juhtnöörid. Riik on oma ajaloo jätnud hooletusse. Noored aga vajavad positiivset programmi, ajalugu, mille üle uhkust tunda, nad peavad tajuma, et on võitjate poolel...

Putini juhtnöörid
President Putini sõnad kõlasid sellel taustal tõelise liberalismina. Korduvalt rõhutas ta, et ei peagi õpetama ainult ühte seisukohta, lubatud on erinevad tõlgendused, ainult faktoloogia peab olema esitatud niimoodi, et lugeja-õppija saaks ise teha oma järeldused.

Kuid ilmselt kulub siinkohal ära üks vana oskus – ridade vahelt lugemine. Nii nagu Venemaa riiklikku meediat tuleb käsitleda vägagi allikakriitiliselt, nii tuleb suhtuda ka riigi esimese mehe sõnadesse. Vihjeid sellele andis ka Putin ise. Või mis vihjeid, lausa lahtise tekstiga ütles ta õpetajatele-õppejõududele, et oluline osa teabetunnist tuleb siis, kui ajakirjandus on ruumist lahkunud.

Samamoodi andis ta ka mõista, millele tuleb pöörata põhirõhku – see on ikka seesama II Maailmasõda. Või siis Suur Isamaasõda, nagu seda Venemaal tõlgendatakse. Oluline on, et ei tohi endale lasta kaela määrida mingit süütunnet. Venemaal on olnud raskeid ja keerulisi aegu, kuid las kriitikud mõtlevad enda olukorrale.

See vihje oli tehtud otseselt USA pihta. Putini sõnul pole ju Venemaa siiski loopinud aatompomme tsiviilelanike pihta (Jaapan), pole mürgitanud kemikaalidega tuhandeid ruutkilomeetreid ega külvanud ühe väikese riigi pihta (Vietnam) rohkem pomme kui kulus kogu II Maailmasõjas. Paralleel on ilmselge – pole nemad vabandanud, ei pea ka Venemaa!

Vene maailm
Omamoodi põneva täiendusena tuli ka jutuks töö nö lähivälismaaga. Kahetsusväärne olla olukord, kus nii siin-, kui sealpool piiri kasvab üles uus põlvkond, kelle jaoks vanad naabrid pole enam lähi-, vaid juba kauge välismaa. Kasvatustöös tulevat rõhutada jagatud minevikku, ühtset olevikku ja ühise tuleviku perspektiive.

Hoobi vastu sõrmi said õpikute autorid, kes saavad oma tööks toetust välismaalt. Putini sõnul tantsivadki sellised autorid selle muusika järgi, mida tellib maksja. Üldse olevat vaja loobuda igatsugu välismaistest stampidest.

Puitn rõõmustas kokkukogutuid teatega, et tema ukaasiga asutati samal päeval fond „Russkii Mir” (Mir = e.k. maailm, ilm, kogukond, aga ka rahu). Fondi eesmärgiks on vene keele ja kultuuri õpetamine ja propageerimine nii Venemaal kui kogu maailmas.

Ülimalt iseloomulik praegusele Venemaa poliitilisele kultuurile on asjaolu, et fondi hooldekogu etteotsa määrati Peterburi riikliku ülikooli rektor. Fondi juhatuse etteotsa sai aga Vladislav Nikonov, meie lugejatele ehk tuntud kui kurikuulsa Molotovi lapselaps.

Võimude taolist huvi ajaloo vastu seletas Efektiivse poliitika fondi president Gleb Pavlovski vajadusega võidelda välise surve vastu. Läänest orkestreeritud katsed ajalugu ümber kirjutada olevat võrdväärsed holokausti eitamisega ***.

Kui loo pealkirja alusel lootis ehk mõnigi lugeja siit leida midagi nn pronksöö kohta ... siis vast ei tulnudki tal pettuda. Aprillilõpu sündmused Eestis sobituvad üldise võitluse pilti suurepäraselt.

Karmo Tüür
24.06.2007

* http://www.kremlin.ru/text/appears/2007/06/135380.shtml
** http://www.kommersant.ru/doc.html?DocID=776927&IssueId=36311
*** http://www.vremya.ru/2007/107/8/181142.html