Venemaa läheb põhja. Päris põhja. Põhjapooluse alla ookeani põhja.
Venemaa Föderatsiooni praegune president Vladimir Putin on oma ametiaja jooksul pidevalt korranud ühte – me peama taastama Venemaa terviklikkuse! Ilmselt selle üliülesande ühe osana püütakse venemaalastesse süstida uhkust oma riigi suhtes. Järeleproovitud nõks on naasemine kunagiste hiilgeaegade sümbolite juurde. Suure võidu ja suure tragöödia kõrvale sobituvad imehästi ka muud „suured” – nii suur sport (olümpiamängud) kui ka suured maadeavastused.
Kas kõik see toimub naftadollarite toel või mitte, polegi siinkohal oluline. Oluline on, et Venemaa mehitab taas ekspeditsioone, saatmaks neid teele ehk viimasesse avastamata paika – Põhjapoolusele. Ja mitte jää peale, kus juba paljud käinud, vaid selle alla.
Iseenesest mõista serveeritakse taolist algatust läbi riikliku meedia ehk televisiooni moel, mis tekitab igaühes vaimustusevärinaid ja osalustunnet. Ekspeditsiooni algusest peale on kohal kaamerad, mis edastavad kõike, alates teeleminekust kuni eesmärgi saavutamiseni. Ei puudu ka hättasattumised ja luuravad vaenlased, kuid kõigest allpool.
Patriotismipuhang
Patriotismipuhang haarab ka teadlasi. Venemaa lipp põhjapoolusel, 4300 meetri sügavusel merepõhjas on äärmiselt tähtis, kuna „sel moel me kehtestame end Arktikas. See saab tõepoolest tegelikult meie omaks” – nii ütles teleintervjuus Anatoli Sagalevitsh, Venemaa Teaduste Akadeemia mehitatud süvaveeuuringu-seadmete labori juhataja.
Nii suur ja ohtlik ettevõtmine ei ole mõeldav ilma viperusteta. Kord ütleb midagi laeval üles, kuid kohe laekub uudis, et kõigest saadi jagu oma jõududega. Loomulikult ohustab uurimislaeva jää, mis ülivõimsa aatomijäälõhkuja taga kohe taas jäätub. Samadesse uudistesse lisatakse, et vene teadlaste ponnistusi jälgib tähelepanelikult ka põlisrivaal Ameerika. Laeva pardalt näidatakse ülelendavat lennukit, hääl kaadri taga räägib NATO luurajatest.
Ning et patriotismi-laks täielik oleks, antakse teada, et USA olla kiirustades pannud ka omalt poolt teele ekspeditsiooni Põhjapooluse suunas. Miskipärast siin aga rõhutatakse, et tegu olla „justkui” uurimislaevadega. Sõnum on aga selge. Kui juba USA ärevusse sattus ja Vene ekspeditsion esimene on, siis on mäng kõiki küünlaid väärt.
Sümbolismist kubiseb kogu meediapilt. Venemaa astub selle teoga ajalukku, suutes esimesena vallutada hüdrokosmose. Ja et pilt täielik oleks, nimetatakse ajaloolist sukeldumist teostavat batüskaafi MIR-1. Ühesõnaga – suurte avastuste ja tegude aeg on jälle käes.
Tõsised huvid
Kuid asi pole mitte ainult patriotismis ja propagandas, ehkki tuleb tunnistada nii selle olulisust kui teostamise meistrlikkust. Asi on ... mis te arvate ... no ikka vanas heas naftas ja gaasis. Kuigi räägitakse nafta-ajastu lõpust, pole kuhugi kadunud praeguse tsvilisatsiooni nälg ja janu süsiniku-energia järele.
Põhjapooluse jääkilbi all leidub energiakandjaid lademes. Tõsi küll, täpseid ülevaateid pole kellelgi, kuid ainuüksi luureandmed väidavad, et tegu on umbes 10 miljardi tonniga, teiste allikate väitel umbes veerand seni avastamata reservidest.
Arktika ja sealne merepõhi on praeguste kokkulepete kohaselt aga ei-kellegimaa, mille üle valvab ÜRO vastav komisjon. Viis nö kaldariiki – Venemaa, USA, Kanada, Norra ja Taani – omavad vaid kahesaja-miiliseid majandustsoone, mis ükski ei ulatu pooluseni.
Venemaa on aga otsustanud olukorda muuta. Kuidas? Väga lihtsalt, väites, et merepõhi ei olegi merepõhi, vaid vee all jätkuv manner. Geniaalne, kas pole? Väite kinnituseks olla merepõhjas olevate mäestike mandriline iseloom. Tegu pole aga üldsegi „vene leiutisega”, vaid just niimoodi näeb ette praegune mereõigus – majandustsooni laiendada sooviv riik peab tõestama merepõhja geoloogilise struktuuri ühtsust madriga. Seda siis Venemaa nüüd teebki.
Süvenev vaidlus
Seni on ÜRO vastav komisjon Venemaa taotlused tagasi lükanud, kuid Moskva loodab, et asi saab ühele poole komisjoni järgmisel istungil 2009.a. Hiljuti ühe USA ülikooli poolt esitletud uurimus võimalikest tulevastest energiakonfliktidest kinnitab, et taolisi merepiiri muutmise katseid hakkavad ilmselt ette võtma kõik viis kaldariiki ning suuremaid või väiksemaid tülisid ei õnnestu tõenäoliselt vältida. Muuseas, Arktika varude jagamisse soovib sekkuda ka kasvava isuga „maailmavabrik” Hiina, üritades teistele selgeks teha, et tegu on maailma ühisvaraga.
Kliima jätkuva soojenemise korral muutub juurdepääs seni varjatud ressurssidele üha lihtsamaks. Seetõttu omamoodi taaskäivitub maadejaht nagu kunagi Metsikus Läänes – et kes esimesena vaia maasse saab, selle oma on.
Selle aasta 7.jaanuaril laskus kopteriga Lõunapoolusele Venemaa ekspeditsioon eesotsas FSB juhi Nikolai Patrusheviga, kes püstitas sinna Venemaa Föderatsiooni lipu. Kui toda sammu võis pidada pelgalt propagandatrikiks, siis nüüd on asi palju-palju tõsisem. Venemaa üritab taas laieneda, seekord siis põhja.
Karmo Tüür
30.07.2007
lisatud kaart näitab, et kui Venemaa nõudluste aluseks on Lomonossovi seljaku kuuluvus mandrilava külge, siis pole Moskval mingit põhjust (peale hea tahte) loobuda taoltlemast kogu ookeanipõhja kuni Gröönimaani
Venemaa Föderatsiooni praegune president Vladimir Putin on oma ametiaja jooksul pidevalt korranud ühte – me peama taastama Venemaa terviklikkuse! Ilmselt selle üliülesande ühe osana püütakse venemaalastesse süstida uhkust oma riigi suhtes. Järeleproovitud nõks on naasemine kunagiste hiilgeaegade sümbolite juurde. Suure võidu ja suure tragöödia kõrvale sobituvad imehästi ka muud „suured” – nii suur sport (olümpiamängud) kui ka suured maadeavastused.
Kas kõik see toimub naftadollarite toel või mitte, polegi siinkohal oluline. Oluline on, et Venemaa mehitab taas ekspeditsioone, saatmaks neid teele ehk viimasesse avastamata paika – Põhjapoolusele. Ja mitte jää peale, kus juba paljud käinud, vaid selle alla.
Iseenesest mõista serveeritakse taolist algatust läbi riikliku meedia ehk televisiooni moel, mis tekitab igaühes vaimustusevärinaid ja osalustunnet. Ekspeditsiooni algusest peale on kohal kaamerad, mis edastavad kõike, alates teeleminekust kuni eesmärgi saavutamiseni. Ei puudu ka hättasattumised ja luuravad vaenlased, kuid kõigest allpool.
Patriotismipuhang
Patriotismipuhang haarab ka teadlasi. Venemaa lipp põhjapoolusel, 4300 meetri sügavusel merepõhjas on äärmiselt tähtis, kuna „sel moel me kehtestame end Arktikas. See saab tõepoolest tegelikult meie omaks” – nii ütles teleintervjuus Anatoli Sagalevitsh, Venemaa Teaduste Akadeemia mehitatud süvaveeuuringu-seadmete labori juhataja.
Nii suur ja ohtlik ettevõtmine ei ole mõeldav ilma viperusteta. Kord ütleb midagi laeval üles, kuid kohe laekub uudis, et kõigest saadi jagu oma jõududega. Loomulikult ohustab uurimislaeva jää, mis ülivõimsa aatomijäälõhkuja taga kohe taas jäätub. Samadesse uudistesse lisatakse, et vene teadlaste ponnistusi jälgib tähelepanelikult ka põlisrivaal Ameerika. Laeva pardalt näidatakse ülelendavat lennukit, hääl kaadri taga räägib NATO luurajatest.
Ning et patriotismi-laks täielik oleks, antakse teada, et USA olla kiirustades pannud ka omalt poolt teele ekspeditsiooni Põhjapooluse suunas. Miskipärast siin aga rõhutatakse, et tegu olla „justkui” uurimislaevadega. Sõnum on aga selge. Kui juba USA ärevusse sattus ja Vene ekspeditsion esimene on, siis on mäng kõiki küünlaid väärt.
Sümbolismist kubiseb kogu meediapilt. Venemaa astub selle teoga ajalukku, suutes esimesena vallutada hüdrokosmose. Ja et pilt täielik oleks, nimetatakse ajaloolist sukeldumist teostavat batüskaafi MIR-1. Ühesõnaga – suurte avastuste ja tegude aeg on jälle käes.
Tõsised huvid
Kuid asi pole mitte ainult patriotismis ja propagandas, ehkki tuleb tunnistada nii selle olulisust kui teostamise meistrlikkust. Asi on ... mis te arvate ... no ikka vanas heas naftas ja gaasis. Kuigi räägitakse nafta-ajastu lõpust, pole kuhugi kadunud praeguse tsvilisatsiooni nälg ja janu süsiniku-energia järele.
Põhjapooluse jääkilbi all leidub energiakandjaid lademes. Tõsi küll, täpseid ülevaateid pole kellelgi, kuid ainuüksi luureandmed väidavad, et tegu on umbes 10 miljardi tonniga, teiste allikate väitel umbes veerand seni avastamata reservidest.
Arktika ja sealne merepõhi on praeguste kokkulepete kohaselt aga ei-kellegimaa, mille üle valvab ÜRO vastav komisjon. Viis nö kaldariiki – Venemaa, USA, Kanada, Norra ja Taani – omavad vaid kahesaja-miiliseid majandustsoone, mis ükski ei ulatu pooluseni.
Venemaa on aga otsustanud olukorda muuta. Kuidas? Väga lihtsalt, väites, et merepõhi ei olegi merepõhi, vaid vee all jätkuv manner. Geniaalne, kas pole? Väite kinnituseks olla merepõhjas olevate mäestike mandriline iseloom. Tegu pole aga üldsegi „vene leiutisega”, vaid just niimoodi näeb ette praegune mereõigus – majandustsooni laiendada sooviv riik peab tõestama merepõhja geoloogilise struktuuri ühtsust madriga. Seda siis Venemaa nüüd teebki.
Süvenev vaidlus
Seni on ÜRO vastav komisjon Venemaa taotlused tagasi lükanud, kuid Moskva loodab, et asi saab ühele poole komisjoni järgmisel istungil 2009.a. Hiljuti ühe USA ülikooli poolt esitletud uurimus võimalikest tulevastest energiakonfliktidest kinnitab, et taolisi merepiiri muutmise katseid hakkavad ilmselt ette võtma kõik viis kaldariiki ning suuremaid või väiksemaid tülisid ei õnnestu tõenäoliselt vältida. Muuseas, Arktika varude jagamisse soovib sekkuda ka kasvava isuga „maailmavabrik” Hiina, üritades teistele selgeks teha, et tegu on maailma ühisvaraga.
Kliima jätkuva soojenemise korral muutub juurdepääs seni varjatud ressurssidele üha lihtsamaks. Seetõttu omamoodi taaskäivitub maadejaht nagu kunagi Metsikus Läänes – et kes esimesena vaia maasse saab, selle oma on.
Selle aasta 7.jaanuaril laskus kopteriga Lõunapoolusele Venemaa ekspeditsioon eesotsas FSB juhi Nikolai Patrusheviga, kes püstitas sinna Venemaa Föderatsiooni lipu. Kui toda sammu võis pidada pelgalt propagandatrikiks, siis nüüd on asi palju-palju tõsisem. Venemaa üritab taas laieneda, seekord siis põhja.
Karmo Tüür
30.07.2007
lisatud kaart näitab, et kui Venemaa nõudluste aluseks on Lomonossovi seljaku kuuluvus mandrilava külge, siis pole Moskval mingit põhjust (peale hea tahte) loobuda taoltlemast kogu ookeanipõhja kuni Gröönimaani
No comments:
Post a Comment