Thursday, January 27, 2022

NATO-vaenamise liivakastimängud

Kui lapsel ei tule liivalossi ehitamine välja, siis ta võib jonnides minna teise lapse uhkemat lossi puruks tampima. Et noh, kui mul ei ole, siis ei tohi ka teistel olla. Tuleb tuttav ette?

Venemaal on lossi-ehitamisega viimasel ajal halvasti läinud. NSVL nimeline koloss vajus laiali. Selle asemele kokku mätsitud SRÜ pole algusest peale usutavana tundunud. Euraasia majandusühendus – kes teist midagi sellest viimasel ajal kuulnud on? ODKB algsest 9 liikmest on järele jäänud 6 (tõsi küll, see ühendus sai nüüd ootamatu turgutus-süsti). Kui jätta kõrvale küsitava väärtuse ja staatusega Vene-Valgene liitriik, siis Tolliliit on ainumas pisiühendus, mis seni toimib.

Meile meeldib tihti mõelda, et nö SUUR poliitika on ratsionaalne, et see põhineb kainetel arvestustel ja arvutustel. Kuid ka seda poliitikat planeerivad ja kujundavad inimesed, lähtudes enam kui sageli emotisoonidest, sh ka väiklastest solvumistest. Eriti autoritaarsete riikide puhul, kus otsustusmehhanism taandub suuresti ühele inimesele.

Kui nüüd vaadata selle pilguga, et Lääne klubidega tahavad liituda üha uued liikmed, aga Venemaa klubidega mitte, siis teeb ju närvi mustaks küll, kas pole?

---
pilt võetud siit

Tuesday, January 25, 2022

Valgevene kui „steroididel Krimm“?

Vene vägede kogumine Ukraina piiridele on kordselt ületanud nii rahvusvahelise uudisekünnise kui ka terve mõistuse piirid. Sestap keerleb peades küsimus, et mida Moskva tegelikult tahab? Noh et Ukraina ei saaks NATO liikmeks ... aga see oli enne vägevat musklipingutust palju vähem päevakorras kui ta on nüüd!?

Kas järsku võib olla üks stsenaarium hoopis Valgevene ühendamine? Noh võibolla vähemalt plaanina B, kui miskipärast võimalik A ebaõnnestub?

See mõte kõlab küll esmalt absoluutselt ajuvabana, umbes nagu kärbse tapmine sepahaamriga. Et no kuulge, kas siis Valgevene ühendamiseks on vaja 100+ tuhat meest ja tuhandeid ühikuid sõjatehnikat? Ei ole ju!

Aga püstitame küsimuse teistpidi – kas VV liitmiseks on vaja sõjahirmu? Nojahhh, toimuv võiks sellise gigantse info-operatsioonina olla tõlgendatav küll, aga ikkagi irratsionaalsena kõlav.

Valgevene liitmiseks poleks vaja muud kui referendumit, eks ole. Oletame nüüd, et mäng käib sellise skeemi alusel:

- VF konstrueerib sõjaohu, mille peale on teada, et Lääs ja NATO tõusevad tagajalgadele (paberjalgadele, aga ikkagi)

- VF viib väed sisse Valgevenesse, tehes seda täiesti legitiimselt, „õppuste“ raames

- Toimub referendum, mille käigus hirmunud Minsk koos kogu Valgevenega palub end võtta kaitse alla, lasta tuppa sooja ja üleüldse ühineda suure vennasrahvaga

Kõlab ikka nonsensina? Et aga kuidas siis Valgevene põhiseadus ja iseseisvus ja Lukašenka jne?

Kaks momenti:

1- Valgevene põhiseadus on muutmisel, referendum peaks plaanide kohaselt toimums 27.veebruaril

2 - Lukašenka andis eile korralduse kutsuda 27.jaanuariks kokku parlamendi erakorralise istungi, seletamata, milleks seda vaja on.

Kas kõigest sellest selgub, et asi lõhnab Valgevene liitmisena hästikorraldatud referendumi kaudu? Umbes nagu operatsioon „Krimm steroididel“, kus maatükk ühendatakse emakese Venemaaga, olles ennem sinna sisse viinud relvastatud kontingendi?

Teeme nii, et ma ise ei vasta sellele küsimusele.

Kui mitte midagi muud, siis ma olen teid veidikese lõbustanud. Tänada võite hiljem.
---
PS - ma oskaks ise ka sellele skeemile mitmeti vastu vaielda, aga teeme nii, et seekord vaidlete teie, eks :)
---
pilt võetud siit

Thursday, January 20, 2022

Разбор полётов: VF-USA "läbirääkimised", ODKB ja Soome/Rootsi NATO-perspektiividest

Sõjaväestatud "läbirääkimised" Venemaa ja Lääne vahel meenutavad üha enam "kes esimesena pilgutab" mõõduvõtmist, kusjuures Moskva on veendunud, et pehmod Läänes ei pea pikale survestamisele vastu

Venemaa käivitas ODKB nimelise tankimootori. Seda käiku tuleb nimetada omamoodi edukaks ja isegi elegantseks käiguks, vaatamata sellele, et seda tehes rikuti nii organisatsiooni enda põhikirja kui Venemaa põhiseadust.

Soome ja Rootsi NATOga liitumise võimalused on erinevad, kuid suuresti sõltub nende realiseerumine Venemaa survest.

Saadet saab järelkuulata siit, seekord oli saatejuhiks Pavel Ivanov, kõik muu nii nagu ikka ja alati :)


Monday, January 17, 2022

Moskva kolmekõneline monoloog

16.jaanuari Välismäärajas jutuks: Venemaa määras kolm kohtingut korraga: USA, NATO ja OSCE'ga. Tegelikult oli sellest oluline ainult kohting USA'ga, sest Moskva nägemuses valitseb Washingtoni oblastikomitee täielikult NATO üle täieliselt. NATO poleks kindlasti omaette kohtumise vääriline, kuid näitamaks selle organisatsiooni tühisust ja mõtetust, asetati ta ühele pulgale OSCE'ga.

Vene diplomaatiline kahurvägi andis turmtuld, soovimata tegelikult läbi rääkida. Soov oli saavutada tupik, mille järel peab Moskva ilmselt end vabaks tegema järgmist käiku, mida ta muidu poleks teha nii vabalt saanud. 

Pakun ühe variandina välja tõlgenduse sellele retoorilisele uudis-sõnastusele: "Venemaa jätab endale õiguse sõjalis-tehniliseks vastuseks". See ei pruugi tähendada kineetilist rünnakut, vaid mingite relvasüsteemide paigutamist sinna, kus neid varem polnud. Tinglikult öeldes paigutada oma raketid / baasid Kuubale. Või siis Venetsueelasse. Arktikasse? Ühesõnaga teha midagi sellist, mida muidu saaks käsitleda kui Venemaa agressiivset sammu, nüüd aga kui järjekordset: "Me oleme lihtsalt sunnitud reageerima".

Mis puutub aga NATO kohalolekusse Eestis, siis see ilmselt lähiajal ainult kasvab, nii meie enda kaitseväe kui ka liitlaste kohaloleku suurenemise tõttu. Kõik see toimub tänu Putinile. 

Saatejuht Erkki Bahovski, külalised Erkki Koort ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit, sellest arusaamiseks tuleb teada seda killukest vene blatnoi-kultuurist.

Friday, January 14, 2022

Разбор полётов: Kazahstan ja VF nõudmised

Selle aasta esimese saate teemadeks olid olukord Kazahastanis ja Venemaa ultimaatum Läänele

Kazahstanis: tegemist on kahetise vaakumiga. Esimese jättis vana ja haige Nazarbajev, mida tõttasid täitma nii sisemised jõud (soovides ümber suunata senised toieteahelad) kui ka välised (Venemaa, kes soovis saada territoriumi kontrolli alla ennem kui hiinlased). Teise jättis USA oma taandumisega Afganistanist / regioonist. Tuleb tõrjuda nii Hiinat kui Türgit, kes ajas väga selget regionaalset koostöövõrgustikku (türgikeelsete riikide nõukogu, Организация тюркских государств)

Ultimatiivsetest nõuetest: tsiteerides Venemaa enda seisukohti "need pole läbiräkimised, see on kõnelus". Ehk siis nö esimeses voorus ei püütagi midagi läbi rääkida, vaid esitatakse oma seisukohti.

Seekord oli kõnelejaid ainult kaks: Andrei Titov ja Karmo Tüür, heli triikis sirgeks ikka Ingrid Jans. Saade järelkuulatav siit.


Thursday, January 13, 2022

Vene-NATO kohtumine: see ei olnud läbirääkimine

Vene diplomaadid on kas in corpore minetanud võimekuse professionaalsuse (millesse ma ei usu) või siis on nad pandud väga rumalasse olukorda. Nad peavad ette lugema jutupunkte, mille kohta teavad juba ette, et teine pool isegi ei kavatse nende üle läi rääkima hakata. Ja seda mitte mingist "ülbusest" või üleolevast positsioonist lähtudes, vaid lihtsalt seetõttu, et Moskva nõudmised pole põhimõtteliselt täidetavad.

Kas see vastasseis on siis määratud kestma igavesti?

Moskva praegust positsiooni vaadates jääb see kestma seni, kuni eksisteerib NATO. Paradoksaalselt võib Venemaa nõue "peatada NATO laienemine" endaga kaasa tuua uute riikide liitumise NATO'ga

Kas Venemaal võib Ukraina piiril vägede hoidmiseks raha otsa saada?

Selle jaoks neil raha otsa ei saa. Esiteks on praegu Venemaal päris prisked valuutareservid, teiseks on neil selline ressurss nagu suveräänne rahapress, nii et raha taha see asi ei jää
---
uudislõik nähtav siit 

Wednesday, January 12, 2022

Kasahstani vahekokkuvõte

Kasahstan ei saa iial valmis. Noh umbes samamoodi nagu Tallinna linn, eksole. Sest kui ta saab valmis, siis tuleb Putin … ptüi, Ülemiste vanake ja laseb kõigele vee peale.

Kui nüüd aga tõsisemalt rääkida, siis pole Kasahstani sündmused veel kaugeltki läbi ning iga päev/kuu/aasta toob midagi uut sealsetesse arengutesse. Kuid tõmbame nii mõtteharjutuse korras praegu toimunule kriipsu alla ja teeme väikese vahekokkuvõtte.

Ajendi selleks annavad kaks punkti. Punkt üks – võõrväed viidi riiki sisse rahuvalvemissiooniks. Punkt kaks, rahuvalvemissioon kuulutati lõppenuks, eesmärgid saavutatuks ja öeldi, et võõrväed võivad lahkuda.

Ma oletan, et see on ilmselt ajaloo kõige lühem analoogne operatsioon, mis kestis laias laastus nädala. 5.jaanuaril esitati Kasahstani presidendi poolt kutse ja 11.jaanuaril teatas seesama president, et hea küll, võite koju minna.

Tõsi küll, vägede lahkumiseks nähakse ette u 10 päeva (samas kui sisse viidi nad nö sõrmenipsust), kuid ikkagi, loeme asja piisavalt lõppenuks, et teha vahekokkuvõte.

Mis see oli?

Mis see kõik siis oli? Puhas demonstratiiv-esinemine? Tõestus, kui efektiivselt, puhtalt ja probleemidevabalt suudab tegutseda Venemaa juhitud sõjaline liit? Kaitseliit, vabandust. (ODKB = Kollektiivse Kaitse Lepingu Organisatsioon).

Millekski muuks kui demonstratsiooniks ma seda hetkel nimetada ei oska. Sest et kas nad lahendasid mingi sisulise ülesande? Sellise, millega ei tulnud toime Kasahstani enda u 70 tuhandene armee, aga mida suutis teha 3-5 tuhat sissetoodud sõdurit? Ei vist?

Kui see oli demonstratsioon, siis kellele ja mida tõestati?

Selleks on ilmselt mõistlik meenutada, et täna, 12.jaanuaril toimub Venemaa-NATO tippkohtumine. Nüüd siis, nagu võlukepikese viipel, on see kahe sõjalise liidu kohtumine, sest et Venemaa esindajate käes lehvib ühtlasi ODKB lipuke, selline puhas ja rikkumatu nagu esimene lumi. NATO lipul aga on plekikesi, pikki lohisevaid missioone ja kõike seda, mida sõja käigus ikka juhtub.

ODKB vs NATO

Tõsi küll, ODKB väed viidi Kasahstani sisse, rikkudes sellesama ODKB enda põhidokumente. Nimelt on kuue riigi ühenduse asutamispabereis kirjas, et tegutsema asub see ühendus vaid siis, kui ühte neist on välisjõudude poolt rünnatud. Kas Kasahstani rünnati?

Noh ütleme nii, et Kasahstani praegune president Tokajev kuulutas, et riigis möllanud mässulised jõud on välised. Seega on rünnak toime pandud. Kas see versioon nüüd kunagi hiljem asjaolusid kontrollides tõeks osutub? Küll ta osutub, ärge muretsege. Vähemalt täpselt seal ja siis, kui vaja, tõestatakse see väide ära.

Niisiis – kas tegu oli puhtalt ainult Vene-NATO tippkohtumise jaoks tehtud lavastusega? Seda ma päriselt ei usu. Kogu mäsu käivitumine oli selleks liiga spontaanne. Kuid ma kordan väidet, mida olen kasutanud kümneid kordi. Vladimir Putin pole küll suur strateeg, kuid ta on kagebiidina üsna hea taktik. Oportunist, kui nii öelda. Ta oskab olukordi ära kasutada.

Ja nüüd teine, Kasahsatni siseriiklik aspekt. Selles riigis toimuvaid mitmekihilisi ja –suunalisi protsesse ühte lõiku kokku mahutada on raske, kuid ma teen seda jõhkralt üldistades. Kasahstanis toimub võimu üleandmise protsess. Eelmine, oma riiki jõuliselt 30 aastat valitsenud president Nursultan Nazarbajev valis enda järglaseks Kasõm-Žomart Tokajevi. Järeltulija renomee oli siiani pehme ja viisakas, eluaegse diplomaadi oma. Nüüd on tal aga efektiivse manageri maine.

Nii et kokkuvõtteks ma väidan, et tegu oli kahetise kasutusega demonstratiiv-esinemisega. Venemaa sai endale tegusa ja toimiva ODKB lipu lauale. Kasahstan sai endale teguse ja toimiva presidendi. Kõik on õnnelikud. Nüüd aga jääb üle vaid oodata, kuni publikum ja ajalugu tõestab, et ma eksisin.
---
lugu ilmus siin

Friday, January 7, 2022

Kasahstani kriis ja USA-Vene läbirääkimised

Anton Aleksejev küsis, mina proovisin vastata:

K: Kas Kasahstani kriis võib Venemaa positsioone läbirääkimistel USA'ga tugevdada või nõrgendada?

V: Vastus sellele küsimusele sõltub kahest asjast.

Esiteks see, et mis saab toimuma Kasahstanis endas. Kasashtanis on tegelikult olemas päris tugevad vene-vastased meeleolud ning me ei tea, kuidas võetakse vastu relvastatud vene sõdureid sealsetes linnades

Teiseks aga see, mida teeb Venemaa samal ajal Ukraina suunal. Juhul kui Putin taipab praegu end Ukrainas kasvõi sümboolselt veidi tagasi tõmmata, on tal võimalik ennast näidata nö toimeka rahutuvina. Sellise regionaalse jõuna, ilma kelleta ei saa tema naabruskonnas probleeme lahendada ja seega on mõistlikum temaga arvestada.

Juhul kui aga Ukraina suunal tehakse valearvestus ning demonstreeritakse jõudu, siis Moskva positsioon pigem nõrgeneb, näidates ennast mitte rahutuvina, vaid tülinorijana, kellega võib küll korraks läbi rääkida, aga kellega ei saa usaldada partnerina.
---
videolõiku saab järelvaadata siit.

Tuesday, January 4, 2022

Häbe(ne)matuse aeg

Kui normid ei seo, võib tegutseda vabalt, nõuda ja võtta seda, mida pead enda omaks. Vanad keelud ja piirangud ju enam kehti ning keelajate hääled on jõuetud!

Ilmselt olete isegi kogenud seda, et võõrsile sattunud inimesed käituvad vabamalt, räägivad-naeravad kõvema häälega, nautides iseenda vahvust ja ümbritsevate inimeste kohkunud reaktsiooni. Võtame või nn briti poissmeeste fenomeni. Astudes välja oma naabruskonna kammitsusest, hirmust et keegi näeb ja räägib emale ära, korraldavad nood noored isasloomad sigadusi, mida nad kodukvartalis ilmselt ei teeks.

Tegu pole kaugeltki brittide rahvusliku eripäraga, vaid laialt-tuntud fenomeniga, kus seniste normide puudumine vabastab sisemise looma. Mõistagi vastavuses sellega, et kellel ja kui tugevalt see elajas sees olemas on. Näiteid võiks tuua kuhjaga eri valdkondadest, kuid ilmselt juba taipate asja olemust.

Kuhjunud muutused

Aastalõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. Venemaa peamises riiklikus lehes ilmus üks taoline, pealkirjaga: „Möödunud aasta peamised välispoliitilised õppetunnid ja tulemused.“ Kas selle autor Fjodor Lukjanov, kes tegutseb Kremli lähistel, kujundab või ainult peegeldab Venemaa välispoliitilist mõtet, on vaieldav. Kuid üldistusjõud, millega ta kirjeldab Moskva käikude taga olevat loogikat, on nii ilus, et patt oleks seda mitte siinkohal kajastada.

Selle mõttekäigu kohaselt on vanad rahvusvaheliste suhete alustalad, senised institutsioonid ennast ammendanud. See ei juhtunud mitte praeguse pandeemia tõttu, vaid nüüd lihtsalt võimendusid vanad vastuolud, mida enne ohjas senine nö naabrivalve. Kõik riigid sattusid sellesse kriisi ühtemoodi, kuid välja tulevad nad eri taktikatega ja eri tulemustega.

Kui ei kehti enam vanad institutsioonid, siis ei kehti ka nende abil ja vahele ehitatud reeglid. Ainuke, mis nüüd maksavad, on riiklikud huvid ning nende konflikti korral rakendatav veenmisjõud. See tähendab, et on aeg oma huvid kõigepealt sõnastada, siis lauale lüüa ja vaadata, kellel on selle osas midagi arvata. Vastuargumendid stiilis: aga nii ju ei tehta, võib kerge muigega tähelepanuta jätta.

Vana laulu uus salm?

Jah, muidugi võib vastu väita, et selles mõttekäigus pole midagi uut ja seda kõik on varemgi öeldud jne, kuid minu meelest iseloomustavad nood mõtted suurepäraselt ka Venemaa tegusid.

Venemaa on ammu rääkinud sellest, et vana julgeolekuarhitektuur enam ei toimi ning selle asemele on vaja luua midagi uut, mis arvestaks kõigi osapoolte huve. Kuid mida edasi, seda enam on taolistele sõnadele järgnenud ka teod, millele oodatakse reaktsiooni, saamaks teada, kui kaugele võib veel minna.

Nüüd selle aasta lõpus käivitas Venemaa uue kahetaktilise operatsiooni, mida niiväga armastavad eriteenistused. Saavutamaks kliendi soovitud käitumist, viiakse ta alguses ahastuse äärele, luuakse lootustetute probleemide tunnetus ... ja siis tullakse lagedale nö hea politseiniku taktikaga, tehes ettepaneku sellest probleemide puntrast väljuda.Väljuda mõistagi sellisel moel, mis on kasulik kogu skeemi püstipanija jaoks.

Kahetaktiline skeem

Nn nõudmiste paketid, mis löödi Venemaa poolt ultimatiivselt lauale, nõudes sisuliselt NATO kohitsemist, on selle skeemi esimene pool. Need on püstitatud moel, mida ei saa isegi sisuliselt arutama hakata, sest Moskva nõuab vasturääkivate lepete vaikimisi aktsepteerimist.

Uue aasta alguses käiakse välja ilmselt selle kaheosalise mängu teine pool, Venemaa teeb oma pakkumise, mis peaks võimaldama hirmunud ja heitunud „partneritel“ (nagu Putin armastab huuli irooniliselt kokku surudes väljenduda) kergendunult ohata ja hakata otsima väljapääsu olukorrast.

Kremlist kostab enesekindel ootus, et peatselt toimuma pidav Vladimir Putini ja Joe Bideni kohtumine peaks tooma asjadesse selgust. Meil siin, seni ikka veel tegutsevates vanades institutsioonides, peaks olema aga piisavalt püssirohtu, et teha üksteisele selgeks separaat-diilide lubamatus ning alpide järeleandmis-žestide lubamatus.
---
lugu ilmus siin

Monday, January 3, 2022

Venemaa üritab haarata ohje

Lauri Varik küsis, mina üritasin vastata:

* Kust või millest tuli ikkagi Venemaa nii jõuline ja sõjaline hoiak ja nõudmine Läänele/NATO-le Ukraina osas? Mis venelasi PRAEGU häiris või ärritas? Või on retoorika taga muud põhjused?

Strateegiline eesmärk on Venemaa jaoks see, et tõestada kõigile, et enam mitte Venemaa ei mängi Lääne mänge Lääne reeglite kohaselt, vaid Venemaa määrab agenda, mille üle kõik arutlevad. Miks aga valiti taktikaliselt just see hetk ja meetod, ma ei tea. Kuid oletan, et Venemaa tajub/oletab, et Lääs on hetkel nõrk, haavatav, tal pole liidrit või kõneisikut. Joe Bideni kohta oletab Moskva, et Lääs ei taju teda ühtselt ja aktsepteeritavana ning ehk veelgi olulisem, et ametist lahkus Angela Merkel.

Seega Venemaa tajus, et on võimaluste aken ja ta tegi esimese löögi. Asevälisminister Rjabkov, kes peaks olema nüüd läbirääkimiste juht, andis väikese vihje praegu toimuva tõlgendusele. Kui temalt küsiti, et mida teha siis, kui meie ettepanekuid ei võeta tõsiselt, siis Rjabkov vastas: "me ei tohi jätta isegi sellist muljet, et meil oleks plaan B; me peame säilitama pokkerinäo, et kõik võtaks meid tõsiselt." 

Nii et on võimalik, et see kõik on pokkerikäik, teadlik bluff. Lajatati lauale raske nõudmiste pakett, mida Lääs peab nüüd hakkama arutama. Nii et kokkuvõetult: Venemaa üritab ennast kehtestada kui mängujhti.

* Aga millest tuleb see jutt, et NATO väed võivad Venemaad rünnata, mida on vene inimestele aastaid või isegi aastakümneid räägitud

Justnimelt aastakümneid, rõhuga sõnal väga palju kümneid. Venemaa praeguse käitumise ja retoorika mõtestamisel on väga kasulik teada Nõukogude-aegset fooni, väga palju võetakse kasutusele toonast sõnavara. NATO-vastasus, ähvardamine NATO kui kõige kurja kehastusega on pärit toonasest ajast - et on olemas hea Nõukogude blokk ja halb USA blokk nimega NATO, mis on kõige taga. 

Praegu soojendatatkse see vana laul uuesti üles, sest et nähakse, et see päriselt toimib. Tõepoolest Venemaa nö tuumik-elektoraat, vanem põlvkond, kes hääletab kõige poolt mis vaja, võtab selle jutu mõnusa nostalgiaga vastu. See on teadlik retooriline manipuleerimine, mis - tuleb tunnistada - on väga hästi välja sihitud.

* Aga on see vaid vanem generatsioon? Praegu on ju nii palju muid kanaleid info saamiseks kui oma riigi omad. Kas ei ole nii, et ikkagi väga suur osa Venemaa elanikkonnast ikkagi mõtlebki nii nagu Putin?

Ei ole nõus. Eriti ei ole nõus selle osa publiku suhtes, kes otsibki infot mujalt, kes on põhimõtteliselt nõus infot mujalt otsima. Punkt 1 - suur osa sellest seltskonnast pole põhimõtteliselt manipuleeritav oma riigi sisepropaganda poolt, sest nad ei vaata telekat. Punkt 2 - suur osa sellest seltskonnast lahkub Venemaalt, sotsioloogid räägivad viiendast emigreerumis-lainest

Seega Venemaa võimud teevad seda, mis on nende seisukohalt ratsionaalselt õige, nad mõjutavad seda seltskonda, keda saavad ja moel, mis toimib. Mobiliseerivad oma valijaskonda, saavutades piisava kontrolli siseriiklikult. 

Nüüd võimud tunnevad, et nad on mitte ainult piisavalt tugevad siseriiklikult - surudes maha nn välisagendid - ja asuvad kontrolli alla võtma ka välispoliitikat, surudes maha välismaailma, tõestades, et nüüd on Venemaa see, kes juhib mängu.

* Kui mõjusad on aga sanktsioonid, millega Venemaad ähvardatakse?

Seda protsessi ei saa vaadelda ainult ühesuunalisena. Mitte ainult Lääs ei heiduta Venemaad, vaid ka Venemaa heidutab Läänt. Tegelikult ka Venemaa näeb, et ta peab heidutama Läänt, tegema talle selgeks, et Venemaa on vaba oma otsustes. Et Venemaa tunneb end Lääne poolt ahistatuna ja nüüd ta annab ta vastulöögi.

Kas ja kuivõrd on Lääne heidutus mõjusam kui Vene oma? Kas Venemaa laseb ennast heidutada? See ripub nüüd täiesti ära sellest, mis toimub Putini peas, millist infot temani jõuab. 

Tundub et Putini alternatiivses reaalsuses pole Lääne sõnumid tõsiseltvõetavad, samal ajal kui Putini lähikondsed tegelikult tajuvad neid sanktsioone vägagi. Aga Vladimir Putini peas ei ole ilmselt ei ole Lääne sõnumid tõsiseltvõetavad. 

* Kuidas siis saab neid pingeid maha võtta? Mõlemalt poolelt on asi kuumaks aetud ja väike valearvestus võib kaasa tuua kurvad tagajärjed.

Tõepoolest võib. Aga mida saab Lääs teha, on pakkuda välja mingid oma, alternatiivsed arutluspunktid. Mitte asuda mängima seda mängu, mida Venemaa peale surub, vaid pakkudavälja oma. Selleks võivad olla relvastus-kontrolli läbirääkimised. Peale seda, kui enamik senistest mehhanismidest on välja lülitatud - sh ka USA poolt - on mõlemad osapooled, ka Moskva on sisuliselt huvitatud vähemalt paberil uute loomisest. Kas ja kuivõrd ta neid uusi leppeid täitma asub, on omaette jutt, kuid vähemalt oleks siin mõlema poole huvi olemas.

---

saatelõiku saab järelkuulata siit

Sunday, January 2, 2022

Lõputu julgeolek

Ah et miks mulle meeldib juba nii palju aastaid Venemaaga tegeleda? Aga vaata sest igav pole mitte! Ikka ja jälle avastad end olukorrast, kus vahid tõtt mingi uue aspektiga, mida pole seni tähele osanud panna. Ning mõistagi räägin ma aspektidest, mis kuuluvad rubriiki: et nagu päriselt ka või?

Nii avastasin end silmitsevat mõistet „духовная безопасность“ ja juurdlemast selle üle, et mis sisuga küll sealsed vaimuvägilased seda täidavad. Et üleüldise julgeolekustamise õhkkonnas võib iga võimalusteotsija kruvida sõna „julgeolek“ mille iganes külge ja loota, et sel moel tabab ta biiti ja trendi. Ning ehk õnnestub ka oma tegevusele saada asjakohane tähelepanu, toetus ning heakskiit.

Põgus süvenemine tõi valguse minu hämaruse kohta. Tuleb välja, et juba kümmekond aastat on sel teemal räheldud vaielda ja raamatuid kirjutada, seminare korraldada ja üksteist süüdistada väärtõlgendustes. Ja minusugune „ekspert“ vahib nüüd seda ponnistust nagu vasikas aiaväravat, mõeldes, et kuidas seda sõnapaari kasvõi tõlkidagi?

See mõiste sisaldab kindlasti tublit annust religioossust, õigeusklikkust, kuid mitte ilmtingimata kiriklikkust ... aga samas tunduvalt laiem kui ainult usuline mõõde. See on kindlasti osa üldisest informatsioonilisest julgeolekust, kuid selle kitsamas, kulturoloogilisemas mõttes. Komberuum? Väärtused? Traditsioonid? Jah ka seda, kuid mitte ainult seda.

Mõiste „духовные скрепы“ on ammu muutunud veidraks meemiks, millega tähistatakse segu rõhutatud võimutruudusest ja nn vene tsivilistatsiooni eripäradest. Ülevusest ja ülepingutusest.

Ja nüüd ikkagi, kuidas seda kõike tõlkida? Tõlkida sel moel, et tulemus peegeldaks nii sellesse algmõistesse pandud pingutust kui tragikoomikat ühekorraga?

---

PS – see viidatud tekst on kokkuvõtte sõjalis-tehnilise kõrgkooli õppejõu poolt juhtendatud kirjatööst. Julgeolek ikkagi!