Подробности: Lähis-Ida, Jabloko, Ungari

- kolm üksteisest eraldi paiknevat riiki Lähis-Idas sõlmisd omavahelise kaitseliidu. Kui vaadata maakaarti, siis Türgi, Saudi-Araabia ja Pakistan ei oma omavahel kokkupuutepunkti muus mõttes, kui ei nad kõik paiknevad ümber Iraani. Kuna liidu sisuks on kuulutatud üksteise kaitsmine võimalike rünnakute, siis võib oletada, et silmas peetakse võimalikke ründeid Iraani territooriumilt, kuigi nende rünnete taga ei pruugi olla Iraan kui riik, vaid tema territooriumil tegutsevad relvastatud üksused

- VF'is lähenevad "valimised" ei vääriks muidu kuigipalju tähelepanu, kui selleks ettevalmistuse käigus poleks alguses osalemisele lubatud Jabloko mahavõtmine nii palju tähelepanu tõmmanud. Ilmselt osutus marginaalsena mõeldud sõjavastane loosung liiga mõjukaks vene publiku magnetiks ning seega otsustas Kremli sõjakam tiib riske vältida

- Ungaris valitud uus president on üks paljudest muudatustest, mida sealne uus võim teeb, toomaks riiki välja "orbanistlikust" mudelist

Saatejuht Andrei Tšeremin, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa sisepoliitiline kemplus ennustab kurja välispoliitikat

Sümbolite eemaldamine avalikkuse silme alt on alati ideoloogiline tegu. Ükskõik missuguses režiimis, ükskõik missuguse ettekäände toel, asja sisu on alati sama. See võim, kellel on voli otsustada sümbolite nähtavuse üle avalikkuses, demonstreerib kas enda suurust/leplikkust või haprust/rabedust.

Antud juhul on juttu Venemaal sel sügisel toimuvast farsist, mis näeb välja nagu valimised. Umbes samamoodi nagu toimuvad nö valimised kuri-Koreas, Hiinas või muudes „rahvademokraatiates“.

Venemaal on kõikvõimalikud valimised koondatud ühele päevale aastas, tavaliselt septembri kolmandale pühapäevale. Suure riigi ja väga mitmekihiliste valimiste tingimustes on see kontsentreerumine tegelikult üsna mõistlik, selmet et pidada iga nädalavahe nimelt erinevaid, kuid sisult sarnaseid protseduure.

Kohustuslik kooskõlastamine

Kas see toimuv on sisuliselt valimine nii nagu seda mõistavad vabad ühiskonnad? Tahaks küll lajatada, et „muidugi mitte“, kuid nagu alati on siin nüansid.

Üldjoontes pole mitte muhvigi pistmist vabade, võrdsete ja ühetaoliste protseduuridega, mis annaks igal kandideerijale võrdseid lähtetingimusi. Teisest küljest on aga tegu vägagi sisulise ja tõhusaks tuunitud poliit-tehnoloogilise protseduuriga, mis autoritaarsetes riikides asendab vaba konkurentsi.

Venemaa reaaliates tähendab see seda, et iga „valimistele“ lubatud nimekiri ja isik peab olema kooskõlastatud presidendi administratsioonis. See tuhandete ametnike suurune seltskond langetabki otsuseid lähtuvalt enam-vähem ühest ülesandepüstitusest – kas ja kuidas antud tegevus aitab kaasa režiimi stabiilsusele.

Administratiivne vs julgeolekuline sisend

Otsused vajavad aga alati sisendeid. Ühest küljest on antud kontekstis neid sisendeid kaks – puhtalt poliit-tehnoloogiline ja teisalt julgeolekuline tiib administratsioonis ja selle ümber.

Poliit-tehnoloogiline tiib sõtkus „teadaoleva ohu“ pedaali. See tähendab, et Jabloko kui tinglikult liberaalse ja opositsioonilise nimekirja lubamine valimistele on kontrollitud risk. Isegi kui see nimekiri on ennast praegu positsioneerinud kui ainuke tinglikult sõjavastase lipu kandja, korjavad nad eelduse kohaselt paar protsenti häältest ning tõestavad Kremli sõja populaarsust elanikkonna hulgas.

Julgeolekuline tiib aga on oma olemuselt kõigi selliste riskide vastu. Sest et oht on oht ja milleks riskida. Milleks näidata kasvõi teoreetilisele rahulolematusele rohelist tuld. Küsimus pole mingis meeletus lojaalsuses, vaid lihtsalt oma tagumiku kaitsmises – kellele seda jama hiljem vaja on, kui midagi valesti läheb.

Ma võiks nende mõlema tiiva külge õmmelda konkreetseid isikunimesid, kuid see ähmastaks asjatult pilti. Viiks tarbetute vaidlusteni, et „aga too teine inimene on ju tegelikult palju olulisem!“.

Julgeolekuline tiib võtab võimu

Peamine on antud hetkel üldistus. Alguses nö pehme ehk poliit-tehnoloogiline tiib soovitas, et laseme nendel „liberaalidel“ osaleda protsessis. Nüüdseks on aga peale jäänud sõjakam ehk julgeolekuliselt mõtlev tiib, kes ütleb, et ka see väike risk on liiga suur.

Kuna meil ei ole usaldusväärset sotsioloogiat, siis opereerime nende arvudega, mida valdame. Kui tavaliselt Jabloko oleks saanud u 1-5 % häältest, siis praegu eelkõige sõjavastaste noorte toel oleks ta saanud u 9%. See oleks aga näidanud, et nn sõjalise erioperatsiooni toetus elanikkonna hulgas pole nii kõrge kui tahetakse näidata.

Miks see on aga ohtlik laiemas plaanis? Aga seetõttu, et tinglik sõjapistrike seltskond surub ühtlasi ka permanentse Lääne-vastase sõja agendat. See tähendab, et kui nad said punktivõidu üsna vähetähtsas siseriiklikus päevakorras (eemaldades sümboolselt sõjavastase nimekirja), siis tõenäoliselt jätkavad nad ka Kremli välispoliitika suunamist jätkuva sõja suunas.

---

lugu ilmus siin

Moslemlik uus-NATO?

Kopeerimine on üks vanimaid võtteid inimkäitumises. Edukaks osutunud käitumise kopeerimine toob reeglina kasu mõlemale poolele, aitab kaasa nii kopeerija soovide täitumisele kui näitab ka kopeeritava mudeli elujõulisust.

Kolm muhhameedlikku riiki sõlmisid nüüd hiljuti omavahel sõjalise (kaitse-)liidu, mida on selle idee tekkest saadik nimetatud NATO koopiaks. Miks? Aga esiteks sellepärast, et uue liidu keskseks loosungiks on „rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu“. Teiseks aga seetõttu, et uue liidu üheks asutajaks on Türgi, kes teadupärast on NATO liige.

Ja teine aspekt – miks peaks seda uut ühendust nimetama moslemlikuks? Lihtsalt asjaolu, et kolm asutajaliiget: Türgi, Pakistan ja Saudi-Araabia on tolle religiooni kandjad, oleks minu jaoks ehk ebapiisav. Sama loogika järgi võiks ju päris-NATO’t nimetada „kristlikuks“, kuna enamik liikmesriike on pigem kristlikud (välja arvatud seesama Türgi ja tinglikult ka Albaania).

Meka sümboolsus

Aga islami elemendi õmbleb siia külge väga tugevate niitidega asjaolu, et uue liidu asutamisleping allkirjastati Mekas. See pole mitte lihtsalt sõnakõlksuna „püha linn“ moslemitele, vaid sellesse linna on keelatud mitte-moslemite sisenemine. Saudi-Araabias paiknevasse linna suunduvatel teedel on sõna otseses mõttes kontrollid ning reeglit rikkuda üritajad saavad kaela trahvi ning tõenäoliselt ka riigist väljasaatmise.

Ametlikult mõistagi seda nüüdseks paberil allkirjad saanud liitu muidugi ei nimetata NATO’ks, selle asemel on seni kasutusel „Ühise kaitse Meka lepe“, selle kõrval ka „Meka kaitsepakt“, „Meka heidutuslepe“ jms mitte kuigi suupärased nimetused. Kuid kui jätta nimetus kõrvale, mis on asja sisu?

Et kolm Lähis-Ida riiki leppisid kokku ennast kaitsta, aga kelle vastu? Ühest vastust polegi niiväga lihtne anda.

Mitmeid seletusi

Kuna võrdlus NATO’ga on selle loo selgroog, siis ka NATO algne idee oli kolmetine – hoida USA kaasatuna, Saksamaa mahasurutuna ja Venemaa väljas. Ning nagu näha ja teada, on kõik need eesmärgid olnud kõikuva suurusega ning edukusega täidetavad. Peamine oli aga hoida ära järjekordset suurt sõda, mis võiks alata Euroopast ja levida kulutulena üle maailma.

Meka leppe puhul on samamoodi sihte ja seletusi mitmeid. Idamaades pole kombeks asju seletada lihtsalt ja sirgjooneliselt ning seetõttu on enamik tõlgendusi väljastpoolt omistatud.

Ühest küljest – kui moslemid sõlmivad liidu, siis pakub ju ise ennast lauale seletus, et teevad nad seda mitte-moslemite vastu. Seega lihtsaim seletus, kui vaadata asjale regioonipõhiselt, oleks Iisrael ja tema ekspansionism (ja selle taga mõistagi USA toetus, kuna need kaks käivad paarisrakendis). See näib olevat üks väheseid ärritajaid, milles nood rahvad justkui suudaks kokku leppida.

Teine seletus on aga keerulisem – kõige karmim kokurents ja heitlus ressursside pärast on liigisisene. See tähendab et islamimaailm on oma siseselt palju teravamas ja kestvamas võitluses eri sektide vahel kui nad iial on olnud väliste jõudude suhtes.

Väliste jõudude ohjeldamine?

Nii ongi kõige teravamate konfliktide allikaks hetkel hoopis need ohud, mis lähtuvad justkui usukaaslastelt nii Iraanist kui nt Jeemenis tegutsevate huthide poolt. Kuna neid kahte võib aga omakorda näha kui Hiina proksi’sid, siis võiks oletada, et tõrjutakse hoopis neid kolmandaid, regiooniväliseid jõude, et nood ei utsitaks liiga palju takka kohalikke konflikte?

Kolmandaks võimaluseks toimuvale vaadata on hoopis vastupidine – Pakistan kui selle kolmikliidu kõige vaesem, aga suurim ja sõjaliselt võimekaim riik on ju Hiina strateegiline liitlane, eriti kui jutuks on Pakistani vastasseis Indiaga. Hiina huvides võiks olla regionaalse võimekuse kasvatamine, mis/kes suudaks lahendada Hormuzi väina sarnased kaubandustõrked.

Nagu näha, on äsja allkirjad saanud liiduga asjad segased ning tõlgendamisvõimalusi oi kui palju. Olgu lohutuseks öeldud, et maailma riiklike tsivilisatsioonide hälliks olevas Lähis-Idas pole asjad kunagi lihtsad. Kõikvõimalikke liite on siin sõlmitud aegade algusest saadik ning enamasti pole alles ka neid sõlminud riike.

Aga ühes võib kindel olla. Mis iganes taktikalisi või strateegilisi ülesandeid lahendama pole see uus liit ka kutsutud, konfliktid selles piirkonnas ei lõpe. Islami-sisest ühtsust pole võimalik saavutada – olgu Mekka kasvõi kuuekordselt püha linn – ja välised jõud ei lõpeta siin oma huvide nimel sekkumist.

---

lugu ilmus siin

Kesk-Aasia iseseisvumine

Meie mentaalsel kaardil on Kesk-Aasia ilmselt midagi kauget ja seetõttu vähetähtsat. Eriti kui võrrelda sellega, mida me ise tähtsaks peame, st Euroopaga. Eks me kõik ole paratamatult europo-tsentristid, tajudes maailma oma mätta otsast.

Aga teate mis, võrdlus Euroopaga, kitsamalt Euroopa Liiduga on tegelikult täiesti kohane. Eelkõige kasvõi territoriaalses mõttes. Kesk-Aasia viis riiki on kokku u 4 mln ruutkilomeetrit, Euroopa Liit 4,2 km2. Sisuliselt erinevust polegi.

Tõsi küll, kuna suur osa sellest Keska-Aasia piirkonnast on elamiseks suhteliselt kasinate oludega (kõrbed, poolkõrbed ja mäed), siis elanikkonna mõttes on neil siiski vaid kokku 85 mln vs EL 450 mln vastu.

Ressursid ei määra küll kõike, kuid ikkagi

See-eest oma ressursibaasilt on olukord risti vastpidine – alates klassikalistest energiakandjatest (nafta-gaas-süsi) kuni sisuliselt kogu keemilise tabelini (uraanist kuni muldmetallideni) on tolles piirkonnas kaugelt suurema, ehkki siiani enamasti rakendamata baasina.

Kuid kes teine kui mitte meie siin ressursivaesel Eestimaal peaks aru saama, et iseseisvus ei ripu ära ressurssidest. Vaatamata sellele, mida meile NSVL lagunemise eel ja järelgi seletati, et „te ei suuda ju kuidagi moodi end ära elatada“, toimime me kui elus näide selles, et poliitiline tahe koos soodsate asjaolude kokkulangemisega ning asukohaga võib imet teha. Lõppeks on Euroopas meistki väiksemaid riike, kes toimivad vaatamata kõigele – olgu vaid üheks näiteks toodud Holland (u9% väiksem kui Eesti).

Aga veelkord, ressursside omamine võib olla hea baas edasiseks. Kuigi samavõrra ka needus, mis neid ressursse omava riigi majanduse sootuks lukku lööb (meie idanaaber kui hoiatav näide)

Igatahes on Kesk-Aasia regioon järjest enam iseseisvumas. Omandamas subjektsust, nagu armastavad minusugused munapead rääkida.

Kolmandate riikide huvid

Veel hiljuti nähti seda piirkonda lihtsalt kui territooriumi, millel võistlevad mõjuvõimu kolmandad riigid: Hiina majandusliku dominandina, Venemaa poliitilise, USA kui sõjalise võimu ning Türgi kultuurilise sidujana. Nüüd aga on need viis riiki (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Turkmenistan) järjest rohkem ilmutamas omavahelise koostöö kaudu ühise võimekuse loomise märke.

2017.a ideena välja käidud ning 2018.a esimest korda toimunud Kesk-Aasia riikide ühendus oli algselt puhtalt konsultatiivne formaat. Varem käisid need riigid enamasti kokku Moskvas (ilma oma probleeme lahendamata), kuid ilmselt andis Moskva poolt 2014.a toime pandud Krimmi kaaperdamine tõuke. Edaspidi on hakanud see ühendus järjest rohkem institutsionaliseeruma ja sisulist jumet omandama. (Tõele au andes eelnes sellele veel 10 aastat varem katse analoogne ühendus luua, kuid ei jõudnud kaugemale kui 2007.a „Igavese Sõpruse Lepingu“allkirjastamisest).

Eks seda (taas-)taastärkavat tendentsi tabas ära ka USA, kes üritas samale viie riigi ühendusele peale ehitada veel uue, endale sobiva formaadi. Lisades oma nägemuse kohaselt kaks –stani lisaks (Afganistan ja Pakistan), loodeti näidata veidi punast tuld Hiinale, kes peab regiooni oma tagahooviks ning Pakistani oma käepikenduseks. USA algatusele ma selget tulevikku ei näe, aga see ei vähenda kopika eest algse viisiku ponnistuste potentsiaali.

Ühenduse viimatine, VIII kohtumine toimus mõne päeva eest, seekord Kõrgõstanis. Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev lausus sellel, et regioon pole iial näinud nii õitsvat perioodi. Muuseas, iseloomuliku detailina – ta ütles seda vene keeles.

Aserbaidžani/Türgi tandemi liitumine

Nüüdsest on formaadiga liitunud täieõigusliku liikmena ka Aserbaidžan, kelle liitumine vastab eelkõige Kazahstani, Turkmenistani ja Uzbekistani huvidele, kes soovivad üle Kaspia mere transportida oma energiakandjaid, mis peaks edasi jõudma Gruusiasse ja Türki ning sealtkaudu juba saama väljapääsu maailmameredele (sama eesmärk, mida USA poolt joonistatavas nägemuses oleks pidanud pakkuma Pakistan). Kazahstani jaoks on see eriti oluline, kuna seni viis ta sama kaupa välja läbi Venemaa Musta mere sadamate, mis on nüüd aga sattunud võõra sõja tallermaaks.

Muidugi räägiti ka Hiinast kulgevate transiidiprojektide arendamisest (Hiina-Kõrgõstan-Usbekistan raudtee), laiemalt logistikast, energeetikast, kliimast, regionaalsest julgeolekust jne. Piirkonnal on tohutu potentsiaal nt ka hüdro- ja päikese-energia osas, milles Hiina oskab vägagi kaasa rääkida.

Nii et paneme lõpetuseks kokku mitmed detailid. Moskva mõju väheneb, Türgi mõju tugevneb, Hiina jääb dominantseks majandusjõuks ja raharessursi pakkujaks, USA on ebakindla nähtusena kaotamas veenvust.

Kesk-Aasia Liit, mis alles hakkab omandama oma piirjooni, on kohapealsete tegijate aegamisi jõudu koguv algatus, vähendamaks enda rolli puhver-regiooni või kolmandate jõudude mõõduvõtmise platsdarmina ja muutumaks iseseisvamaks. Mõistagi leiab see, nagu iga teinegi muudatus, rohkem või vähem vastupanu. Kuid kõikvõimalike ressursside rohkus ning nende ühiskasutamisest saadav kumulatiivne efekt võib senise suhtelise vaakumi asemel luua uue ja toimiva tõmbekeskuse – ning sellest tõuseks ainult tolku.

---

lugu ilmus siin

Vene (ühis-)konna keetmine

Ootused selle osas, et vene ühiskond on niivõrd rahulolematu sõjast tulenevate raskustega, et nad tulevad tänavatele ja raputavad protestidega senise võimu oma õlgadelt, on liialdatud. Aga see ei tähenda ka seda, et nad tõuseksid selle režiimi kaitsele, kui keegi või miski peaks olukorda muutma hakkama.

Vene mentaalsust on alati iseloomustanud teatud fatalism. Mõnes mõttes võib öelda, et see on universaalne nähtus – kõikides ühiskondades enamus lihtsalt kohaneb, niimoodi jäävad sootsiumid ellu. Teisalt on aga vene riigialam end läbi aegade pidanud tunnetama niivõrd alamana, et on valinud individuaalse kaitsemehhanismina apaatia.

Üks asi on see, et kas ollakse valmis ennast sootsiumina kaitsma, minna üheskoos tänavatele midagi nõudma. Teine asi on aga omaenda isiku ja lähikonna suhtes täielise ükskõiksuse taktika valimine. Selle parimaks näiteks on nende inimeste hulk, kes on valmis ka praegu trügima Krimmi puhkusele, sest et „aga miks mitte“.

Väikese inimese sündroom

Ei saa öelda, et kõik need inimesed oleks täiesti infantiilsed. Lapsemeelsed isendid, kes panevad kogu vastutuse teiste peale ning ei üritagi ise mingit infot koguda. Nad näiteks teavad väga hästi, et Krimmis on bensiinikriis ja topivad auto pagasiruumi bensiinikanistreid täis, laovad samasse lapsed, koerad ja ujumisrõngad ning asuvad teele.

Nad on lihtsalt valinud õlakehituse „mis mina väike inimene ikka teha saan“. Ja üritavad saabunud keerulistes aegades lõigata võimalikku kasu – noh et kuna Krimmis on mingi jama, siis on ju majutushinnad odavad!

Kuna mina ei saa toimuvat muuta, saan ma seda ju ometigi ära kasutada! Noh näiteks on võimalus saata muidu loruvõitu lähikondne sõtta, no mis siis ikka. Selle raha eest on võimalik ülejäänud perele uus korter osta!

Kapseldunud individualism

Vene enda ühiskonnauurijad (mõistagi enam mitte Venemaal elades, nt USA’s elav Nina Hruštšova) on seda sõnastanud umbes niimoodi. Putini järjest totalitaarsemaks muutuvad režiimi ajastul on see ühiskond loobunud järk-järgult kollektiivsest tegevusest ning valinud individualismi tee.

Ühiskondade atomiseerumine on muidugi üldisem ja universaalsem nähtus, millele aitab väga kõvasti kaasa sotsiaalmeedia alternatiivreaalsus. Igaüks suudab oma diivanil istudes leida endale mõttekaaslasi või vähemalt tuge oma mõtetele, ilma et selleks oleks vaja minna oma pereliikmete või majakaaslaste juurde ning üritada neid veenda midagi üheskoos ette võtma olukorra parandamiseks.

Venemaal on see aga koos üldiste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste vapustustega ühelt poolt ning repressioonidega teiselt poolt saavutatud üsna kummaline kokteil. Parimal moel iseloomustab seda saadaolevate arvamusküsitluste paradoks.

Ärevus-paradoks

Ühest küljest väidavad inimesed sotsioloogidele midagi stiilis „mina olen rahul ja toetan võimu ning presidenti!“. Teisest küljest on aga teine küsimus, et „missuguseks te hindate teiste meeleolusid?“, mis võimaldab väljendada omaenda suhtumist läbi anonüümsete „teiste“.

Selle küsimuse näitajate järgi on viimase kuu aja jooksul toimunud oluline muutus: nimelt on ühiskondliku ärevuse näidik hakanud lööma pika-ajalisi rekordeid. Kui varem oli domineeriv enamus madala ärevustasemega toimuva pärast, siis nüüd on nendel (ja väga ametlikel) andmetel 57% ärevuses.

Vaatamata sellele mõõdukale ärevustasemele on aga vene ühiskonna enamus apaatne. Umbes nagu kuulsas konna keetmise näites – tõstes järk-järgult temperatuuri on võimalik saavutada see, et konn ei reageeri kuidagi. Üksikud küll hüppavad potist ehk Venemaalt välja, kuid enamik lepib toimuvaga.

Tõsi küll, lõpetuseks tasub korrata, et enamik nendest konnadest ei tõuse ka väljakujunenud olukorra kaitsele. Nad lepiks sama apaatselt – või isegi vaikselt rõõmustades – võimalike muudatustega. Aga aktiivselt rabelema millegi muutmiseks ise ei hakka.

---

lugu ilmus siin

Probleemiks on mitte russofoobsus, vaid russotsentrismus

Kuivõrd maniakaalselt enesekeskne peab olema maailmanägemus, oletamaks et seesama maailm tegeleb ainuüksi sinu personaalküsimusega.

Süüdistusi russofoobias on ilmselt kohanud igaüks, kes mingilgi määral tegeleb vene temaatika käsitlemisega. Igasugune Moskoovia või siis Russkii Mir suhtes kriitilise seisukoha esitamine saab varem või hiljem külge russofoobia sildi.

Hiljuti toimus siinsamas meie naaberlinnas Pihkvas üks üritus, mis oli pealkirjastatud kui „Russofoobia kui Lääne XXI sajandi ideoloogia“.

Enese suureks rääkimine

Tajute suurust, mis sellisest teemapüstitusest õhkub? Et kogu Lääs defineerib end läbi Venemaa. Mite lihtsalt üksikud russofoobsed tegelased või riigid, vaid Lääs kui selline. Et Lääs on enda jaoks välja töötanud tervikliku maailmanägemuse – sest seda ideoloogia ometigi on – mille keskmeks on Venemaa vaenamine. Ja mitte mingiks põgusaks hetkeks, vaid terveks sajandiks!

Õigupoolest oleks pidanud seltsimeestele tegema märkuse, sest agaramad Russkii Mir asjapulgad on rääkinud sajanditepikkusest russofoobsest vastasseisust. Kõvemad spetsialistid lasevad selle käiku koos teise üldsõnalise halvakspanu näitava Suursõnaga „anglosaksid“, kes olevat väidetavalt kogu venevaenamise taga. Lihtsamad vennad kasutavad russofoobiat lihtsalt omamoodi piitsana, millega virutada kellele parasjagu vaja.

Kõige veidramana mõjub asjaolu, et russofoobideks võivad vabalt osutuda ka venelased ise. Asi selles, et tegemist on süüdistajate peas mitte niivõrd eraldivõetult vene keele, kultuuri vms vaenamisega. Asi on Suure Vene Idee, Russkii Mir tõrjumises.

Russkii Mir kui diagnoos

Juba ainuükse seesama mõiste „Russkii Mir“ näitab kollektiivset egomaniakaalsust eredaimas vormis. Et selle suure maailma sees on omaette Vene Maailm, mis ulatub kõikjale, kus on vene inimesi või kasvõi Vene impeeriumist mõtlejaid.

Selles päris maailmas on väga vähe teisi rahvaid, kes on samavõrra enesekeskse kontseptsiooni kandjad.

Hiina ja sinofoobsus on mõneti isegi põhjendatud, sest Hiina on tõepoolest ülimalt enesekeskne, pidades ennast maailma keskpunktiks. Kui vaadata mitte ainult hiinlaste ajalookäsitlusi, vaid ka maailmakaarte, siis need näevad välja väga hiinakesksed. Et maailma keskpunktiks on Taevaalune – nagu nad ise end kutsuvad – ja selle ümber üsna tühised maad, mida asustavad barbarid. Suurima arusaamatusena selles kontseptsioonis on asjaolu, et nood barbarid said ajutise tehnoloogilise üleoleku abil suruda Hiina põlvili, põhjustades ülima alanduse ... aga Hiina liigub selle olukorra taasnormaliseerimise suunas.

Kui meid vaenatakse, siis me oleme tähtsad!

Teine ülemaailmse haardega / universaalne käsitlus on antisemitism. Ka sellel on mõningane põhjendus olemas, kuna juudirahva loomupärane andekus rahaasjades ja omavaheline võrgustik pani alguse tänapäevase majanduse vereringele ehk pangandusele. Tihti sattusid selle maailma vägevad Iisraeli laste laenuvõrkudesse ning selle maharaputamiseks suunati universaalne võõraviha juutide vastu, korraldades pogromme ja üritades tõestade oma riikliku võimu ülimust rahavõimu üle.

Russofoobia kontseptsioon näib nende näidete kõrval omamoodi Tootsi gloobusena. Köstri kartulikuhi on joonistatud maakera kesmeks ja siis selle juurde õmmeldud müüt, kuidas kogu ülejäänud maailm kadestab ja soovib seda kartulikuhja endale saada.

Nii et õigem õigem oleks rääkida russofoobiast kui Vene Maailma katsest ennast suureks rääkida. Katsest tõestada, et kui juba kogu maailm meid vaenab, siis me ikka peame suured ja vägevad olema! Seega on jutt haiglaslikust enesekesksusest, russotsentrismusest. Ja paraku on neid, kelle jaoks on vene karu kõige olulisem ning unikaalsem loom metsas, ka meie ümber päris palju. Ja see on probleem.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Kazahstan, EL sanktsioonid, USA jne

- Kazahstan ilmutab praegu kahenäolisuse tippklassi. Ühest küljest on ta VF lähi-liitlane, toimetades vee turule osaliselt ja täiesti sõjaliselt kasutatavaid kaupu. Teisalt aga eistas nüüd Tokajev sõnumi, mille kohaselt on toimuv VF sõda Ukraina vastu täiesti arusaamatu ja see tuleks peatada. Selle sõnumi taga hõljub Hiina jälg, kuigi Kazahstani ei saa kuidagi lugeda pelgalt Pekingi käepikenduseks

- EL muudab oma sanktsioonide poliitikat VF suhtes, näidates üles kohanemist umbes samamoodi nagu on toimunud Ukraina rindel. Suurte rünnakute / sanktsioonide pakettide asemel võetakse kasutusele üksikud täppis-sanktsioonid samamoodi nagu Ukrainas on tankikolonnide asemel kasutusel droonid, mis ründavad ühte objekti korraga.

- USA ja Iraani vahelises sõjategevuses on vastamisi kaks ebamäärasust. Üks on Trumpi (meeskonna) kõikuv sõnumisedmine, mis on varsti vist juba 40 korda kuulutanud, et diil ja rahu Iraaniga on kohe-kohe sündimas. Teisalt on aga Iraan järjest vähem meenutamas ühtset riiki, selle asemel tegutseb hajus võrgustik-struktuur, kus keskse juhtimise puudumisel on vahetute rünnakute toimepanijateks lihtsalt need inimesed, kelle käes on relvad.

- VF sõjalises alusmüüdis on 9.mai kõrval ülimalt oluline roll ka merelaevastiku päeva tähistamine, sest laevastiku / Peeter I pärandi abil on ennast mõeldud impeeriumiks. Merelaevastiku paraadi ärajätmine ja selle asendamine Puutini ilmumisega kitsas sisehoovis joonistatud allveelaeva taustale on ülimalt kõnekas

- Trumpi ja Zelenskõi kohtumine Ovaalkabinetis on juba neljas ning selle olemus kõigub nagu muu Trumpi käitumine. Esimene oli rajult negatiivse olemusega, teine konstruktiivne, kolmas jälle pingeline, nüüd neljas neutraalselt positiivne

Kõigest selles sai räägitud R4 saates Podrobnosti, saatejuht Andrei Titov, vastamas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kuidas Moskoovia oma naabreid muiste hävitas ja teeb seda siiani

Moskoovia sai praeguseks Venemaaks seeläbi, kuivõrd ta oma naabreid hävitas ja alla neelas. Mingis mõttes on see klassikaline rööv-impeeriumi lugu, nii nagu omal aja tekkisid ka Kreeka, Rooma ja teised impeeriumid. Kuid kuna enamik neist on kadunud, Moskva oma aga peab praegu oma verist lagunemis-sõda, siis jääme selle vaatluse juurde.

Vene impeeriumi alusmüüt väidab häbematu valelikkusega, et nemad pole kunagi kedagi vallutanud, et naaberalad palusid ise end Moskva kaitse alla. Selle vale ümberlükkamiseks pole vaja vaadata mujale kui otse meie naabruses olnud ja täiesti normaalsete keskaegsete protoriikidena toimunud Pihkva ja Novgorodi vabariikide veriste vallutamite lugusid.

Mõlemad toimisid – niivõrd-kuivõrd toonased olud seda võimaldasid – demokraatlike ja iseseisvate riikidena, mille valitsemismudel taandus meiegi kandis tuttavale kärajate põhimõttele. See tähendab et igausuguse suurema jama korral kutsuti rahvas kokku ning otsustati, et kes ja kuidas peaks selle jamaga tegelema.

Allutamine ja vallutamine

Nende iseolemise ja –otsustamise sümboliteks olnud veetšekellad olid toona tõelise liberaalse demokraatia sümboliteks. Avalikul platsil seisva kirikukella taolise hiigelkuljuse võis helisema panna igaüks enda meelest olulisel põhjusel. Kas edasine protsess enam meie kaasaegses mõttes igaühele võrdseid võimalusi pakkuv oli, on omaette lugu, kuid selle vaagimine viiks meid peateemast kaugele.

Peateemaks on hetkel aga see, et taoline iseolemine Moskooviat ülimalt ärritas. Seda enam et nood omariiklusele preteneerivad moodustised kippusid konkurentidega diile tegema, et ennast Moskva agressiooni eest kaitsta.

Nii näiteks oma algselt kultuurilt sootuks põhjamaine Novgorod sõlmis kokkuleppeid ka katoliiklaste / poolakatega, mida kuriusklik Moskva suisa usureetmiseks kuulutas ja XV sajandil korduvate sõjaretkede käigus alguses allutas ning lõpuks ka vallutas. Iseolemise sümbol ehk veetše-kell võeti ära ja viidi Moskvasse.

Sümbolitega sõdimine

Toonaste röövretkede tavapärane praktika ühest küljest – sümbolite sõdimise komme pole kuhugi kadunud. Teisest küljest oli see aga mitte lihtsalt ühekordne rüüsteretk, vaid see, mida tagantjärele on hakatud õilistama kui „vene maade ühendamist“, ehkki „vene maadeks“ võib neid vaid väga pingutades nimetada.

Aga eks igasuguse riigimüüdi ehitamine ongi tagantjärele suhteliselt juhuslikele ja võimalustekohaselt tegutsemisele mingi Suure ja Õilsa eesmärgi omistamine. Selles mõttes tuleb tunnistada, et pole siingi midagi unikaalselt venelikku, kuid teisi näiteid ei hakka ma siin välja tooma, et mitte tähelepanu hajutada.

Sellele järgnes u pool sajandit hiljem Pihva Vabariigi allutamine, mille käigus toimusid julmad verevalamised, küüditamised ja samamoodi sümboli ehk veetšekella trofeena Moskvasse tassimine.

Impeeriumi äärealade tühjendamine

Kui palju Moskoovia oma endiste naabrite ja nüüdseks vallutatute elanikke tappis, on üsna hinnanguline. Üldine saadaolev statistika aga väidab, et alates vallutamistest, seejärel eliidiperekondade sihiteadlikku mõrvamisest ja küüditamisest kuni hilisemate mässude mahasurumise ja opritšnikute vägivallani hukkus ligikaudu kolmandik kuni pool „põlistest vene inimestest“, keda Moskva vallutama / ühendama / vabastama tuli.

Pikapeale võttis Moskoovia endale nimeks Venemaa ja hakkas juba ennast muistseks peremeheks pidades äärealasid tühjendama. Tihtipeale toimis see ka lihtsalt ka siseriikliku migratsiooni korras. Nii näiteks vähenes XX sajandi jooksul Pihkva rahvastik 1,8 miljoni pealt 0,8 peale, kaotades kiht kihi järel nii erinevates sõdades, kuid seejärel ka Piiterisse ja Moskvasse parema elu otsingutele minnes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Moskva impeerium jätkab seda, mida ta on teinud nii kasvades kui kahanedes – terroriseerib oma naabreid, tapab, küüditab ja viib välja kättejuhtunud varasid. Peamine eesmärk – eitada oma naabrite iseolemise õigust ning kuulutada tühjakstapetud alad impeeriumi osaks.

---

lugu ilmus siin

Millest ei räägi pildid põlevatest naftatehastest?

Pildid pidid olema kõnekamad kui tuhat sõna. Ainult et tihti me ei näe neid sõnu või sõnumeid, mida otsesõnu pole ei pildil ega pildiallkirjas.

Me näeme leegitsevat nafta-taristut, me näeme järjekordi bensiinijaamades, me näeme nutvaid videosid stiilis "mille eest ja mis saab edasi". Need on klikkepüüdvad ja emotsioonekütvad. Enneolematu levikuga kõigis nendes (sotsiaal-)meedia kanalites, mida vene võimud üritavad ära keelata või vähemalt piirata.

Aga neid pilte vaadates me ei näe lööke VF eliidi pihta, kelle kuuluvus siseringi lähedusse ja juurdepääs kapitaliturule on neid teinud eluperemeesteks. Kummas järjekorras, kas kõigepealt on tulnud raha ja siis kuuluvus heakskiidetute hulka või vastupidi, see pole hetkel oluline.

Eliit on löögi all

Oluline on see, et igal sellel põleval naftarafineerimis-tehasel, sadamal või ka nn varilaevastikuga veeteval kütusekoormal on olemas omanik. Isegi kui see on formaalselt juba vene riigi poolt kaaperdatud – armastab Moskoovia seda tegevust, oi kuidas armastab – on ikkagi konkreetsed inimesed, kelle ärihuvide hulka need kuuluvad.

Ja iga see inimene (või laiemalt omanike ring) peab otsustama, et mida selle õhkulastud või muidu kahjustatud raudvaraga edasi teha. Ühest küljest oleks nagu kõige loomulikum asi maailmas asendada vigasaanud seadmed uutega ja jätkata äritegevust, mis vaatamata kõigele on tulus.

Või oleks õigem öelda, et oli seni tulus. Asi selles, et igasugune „naftatehas“ (nagu neid rahvakeeli nimetatakse) on üüratult kallis kompleks, mille kesksed seadmed ei ole niisama lihtsalt asendatavad nagu mingi toru või isegi pumbajaam.

Investeeringu loogika

Naftarafineerimis-seadmed on nö rätsepatöö. Neid ei vedele laos ootel, et võtad aga uue ja lükkad vana asemele. Tükikaup, mille ainuüksi projekteerimisele läheb vähemalt aasta, teine tootmisele ja kolmas seadistamisele-häälestamisele. See on mõistagi väga lihtsustatud lähenemine, aga annab aimu probleemi keerukusest ja ajamahukusest.

Teisisõnu on iga taolise masinavärgi taastamine ilgelt suur investeering. Isegi Hiinast ostes on jutt miljonite, või isegi kümnete miljonite USD suurusjärgust, muu ja kvaliteetsema maailma omade puhul veel kümneid kordi suuremast summast.

Ja siin on oluline mõista ühte väikest detaili, mis määrab kõik. Selles suurusjärgus investeeringuid tehakse laenu peale. Ettevõtjatel pole reeglina vaba raha, sest muidu nad poleks ettevõtjad. Praktiliselt kogu kapital on kuhugi juba investeeritud.

Miljoneid dollareid võivad nad teoreetiliselt omada ja leida sularahas tehtavate altkäemaksude jaoks, kuid seda raha ei saa näidata ametlikus käibes. Pealegi on pangast laenuks saadud raha ka omamoodi kapitali vorm, kuid see teema viiks meid põhilisest eemale.

Kas enam tasub investeerida?

Nüüd siis lihtne mõttekäik. Kuna investeeringuks on vaja võtta pangalaen, siis tekib küsimus – kui see seade on juba kord asendatud, siis kas on mõtet võtta veelkord laenu, kui pole üldse kindlust, et uus seade taaskord õhku ei lasta. Nö rekordi-omanikud on juba nt 15 korda pihta saanud.

Me oleme harjunud mõtlema Moskooviast kui ühest suurest riiklikust jurakast, milles riiklikud ettevõtted saavad mh vajadusel riigi poolt tagatud laenu riiklikest pankadest. Hea uudis – see ei vasta tõele. Või siis halb uudis – sõltub kuidas võtta.

Isegi kui konkreetne naftaga tegelev ettevõte on (taas-)riigistatud, siis on riigipoolne rahaline tugi ülimalt küsitav. Kõrgeimadki riigirahade keerutajad käivad seda Kremlist küsimas ja selle kontori võimalused on üha ahtamad.

Nii et mida me siis nendelt leegitsevatelt piltidelt ei näe? Aga seda kuklasügamist ja üksteiselt pool-sosinal küsimist, et „kuidas edasi?“ ja „kes on süüdi?“ ning võibolla veel ka muid nn vene küsimusi.

---

lugu ilmus siin

Kreml teeb Ukrainas Süüriat ehk üritab käima lüüa uut põgenikelainet

Vaadates seda, missuguse nüri järjekindlusega jätkab Venemaa Ukraina linnade pommitamist, tekib paratamatult küsimus, et milleks seda vaja on?

Kontrast Ukraina tegevusega, milles keskendutakse viimasel ajal vene poole nafta-taristule, on eriti terav. Ukrainlaste löögid annavad meeletu kumuleeruva efekti, mis halvab suurt osa venemaalaste jaoks tavapärasest elust läbi autokütuste defitsiidi. Selle kõrval tundub vene poolelt tulev Ukraina linnade magalarajoonide ründamine irratsionaalse, et mitte öelda maniakaalse tegevusena.

Aga kõik see saab hoopis uue värvingu, kui tuua sisse võrdlus Venemaa tegevusega Süürias 2015-2024.a. Kremli käsul õhku tõusnud lennukid ründasid seal enam kui 1000 linna ja väiksemat asulat, põhjustades eri hinnangutel 10-18 tuh tsiviilohvrit.

Põgenikelaine kui relv

Ka see näis sõjalises mõttes irratsionaalsena, sest tõenäosus lauspommitamise käigus pihta saada millelegi sõjaliselt olulisele oli jaburalt väike. Kuid eesmärk oli muuhulgas hoopis teine – lüüa erakordse, küünilise jõhkruse ilmutamise järel liikuma põgenike laine.

Nagu üldiselt igal pool mujal, jääb enamik põgenikke pidama mõne päevateekonna kaugusele oma lähtekohast, lootes peatselt naaseda koju. Ainult et tänapäevase transpordivõrgustiku ja võimaluste puhul võib see mõnede jaoks tähendada paarkümmend kilomeetrit jalgsi ja teiste jaoks tuhandeid kilomeetrid ja maandumist teisel kontinendil, sh Euroopas.

Süürias nii ka läks, hinnaguliselt 12 mln oma kodust lahkunu seast jõudis Euroopasse u 10% ehk laias laastus miljon inimest. Venemaa mätta otsast vaadatuna oli see kasutegur isegi kõrge, kuna põhjustas Euroopas piisavalt segadust ja protestiparteide edukäiku. Viimane on aga eesmärk omaette, kuna survestad valimistest valimisteni elavat euroopa eliiti ümber vaatama oma prioriteete.

Soov tekitada probleeme Euroopas

Sihuke globaalne mäng „globalismi“ vastu, nupuvõte panemaks neid tegelema „kohalike probleemidega“. Kommentaariumites tunneme seda võtet klassikalise demagoogilise võttena, mida ingliskeelses maailmas nimetatakse „whataboutism“, mida mulle endale meeldib märgistada kui retoorilist võtet „aga miks te ei räägi lendoravatest“. St – miks te räägite meile mingist Süüria pommitamisest, selle asemel et rääkida meie õuele saabunud põgenikest.

Nii näikse sama eesmärki teenivat ka Ukraina linnade triikimine rakettide ja droonidega. Vahet pole väga, kuhu tabatakse või kui mitu ohvrit on konkreetse löögi järel. Peamine on saavitada hirmu õhustik. Hirm, mis paneb kodudest lahkuma ning loomulikult osa lahkujatest siirdub ka Euroopa riikidesse

Aga siin on ka peidus üks väike valearvestus.

Tõepoolest põhjustas esmane Ukraina põgenike laine tugevaid emotsioone alates kaastundest kuni kohkumiseni. Täiesti mõistetav, sest igasugune muudatus tekitab ka hirmu ja ka vastuseisu. Et kuidas nii: „midagi sellist pole ju varem olnud, ma ei taha seda oma hoovis näha!“ Pole üleüldse vahet, kas me räägime mingist ehitusest, uutmoodi energeetikalahendustest või rahvastikurändest.

Probleem muutub ressursiks

Koopainimese aegadest saadik on meisse sisse kodeeritud valvsaks olemine igasuguse muudatuse vastu. See reaktsioon on taganud ellujäämise – mõistetav värk.

Kuid samamoodi inimesed harjuvad muudatustega ning aja jooksul muutub probleem ressursiks, mis aitab edasi elada ja isegi areneda. Nii ka Ukraina ümberasujad on aja jooksul muutunud hirmunud ja hirmutavatest abivajajatest suuresti loomulikuks osaks Euroopa tööjõuturust – ja taevas ning demograafia näevad, et seda on vananeval mandril vägagi vaja.

Nii et jätkates Ukraina linnade jõhkrat purustamist ei saavuta Kreml enam oodatud esmast efekti ja lihtsalt kinnistab Euroopa soovi Ukrainat aidata. See on aga veel üks näide jäiga autoritaarse riigijuhtimise kahjulikkusest – ei suudeta loobuda juba tehtu otsustest, kuna puudub tagasiside mehhanism. Pommitades Ukrainat nõrgestab Venemaa ennast.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Lähis-Ida, VF provokatsioonid Euroopas

- Iraan on hetkel USA-Hiina strateegilise vastasseisu taktikaline element. Ei, see ei tähenda, et Iraan oleks otseselt Hiina "käpiknukk", aga lihtsalt siin toimub mõõduvõtmine. USA eesmärk on tõestada, et ta suudab maha suruda igasuguse väljakutse enda huvidele (antud juhul Iraani soov hävitada USA "eelpost" Iisrael), Hiina aga omakorda toetab Iraani ja vaatab huviga pealt, kuidas USA ennast selle ülesande täitmise käigus kas tõestab või kulutab

- Erinevate Euroopa allikate poolt antud hoiatused VF võimalike sigaduste kohta Euroopas on vägagi põhjendatud. VF jaoks on strateegilise tasandi eesmärk Ukraina allutamine ning taktikaliselt segada Euroopal Ukraina aitamises. Hõlpsaim meetod selleks on mitte korraldada otsest tavasõjalist rünnet Euroopa riikide (eriti Poola ja Balti riigid) vastu, vaid selle asemel korraldada palju erinevaid ja suhteliselt odavaid hübriidrünnakuid (süütamised, plahvatused, info-operatsioonid jne)

- Ukraina valitsusvangerduses pole ühest küljest midagi erakordset (neid tuleb ikka ette) aga ka ei midagi normaalset (sest Ukraina on sõjas). Ka selles, et pagunid ja pintsakud on omavahel tülis, pole midagi Ukraina-spetsiifilist, aga antud juhul otsustas Ukraina president sekkuda ja valida mundrikandjate poole - see aga näeb mitmes mõttes halb välja. Poliitikas on paraku kõige olulisemad sõnad, see retoorika, millega õigustatakse ühte või teist valikut. Selles retoorikas on aga hetkel Ukraina presidendi administratsioon ebaõnnestunud.

Saatejuht Varvara Sergejeva, kõnelemas Karmo Tüür. Saade järekuulatav siit.

Oligarheerumise loogikaviga

„Mees kes muudaks Venemaad“ – sellis pealkirjaga ilmunud lugu mõjukas ajakirjas The Economist mõjus korraliku infoplartsatusena. Pealkirja kõrval Andrei Melnitšenko pilt. Te ei tea, kes ta on? Olge mureta, ausalt öeldes veel eile ei teadnud temast absoluutne enamik inimesi.

Nüüd aga olla mehega tehtud ajakirja peatoimetaja enda poolt koos väikese meeskonnaga 60 tundi intervjuusid ning paralleelselt ilmusid nii toimetuse kui mehe enda poolt küljelood. Märkimisväärne tähelepanu, kas pole?

Väga lühidalt kõik kokku võetuna (kuigi kõneväärseid killukesi oleks palju) on Melnitšenko astunud lavale kui hoiataja ja lahendusepakkuja. Klassikaline kahekäiguline info-op, mis sest et pakitud ühe ümbriku sisse. Kiire on, seega pakutakse kiireid sutsakaid.

Probleem ja lahendus

Probleem on loo järgi see, et Venemaa võib praeguse surve all kaotada „suveräänsuse“ ja see olla kõigile halb. Tuuakse välja neli erinevat stsenaariumit alates lagunemisest kuni kuri-Koreaga sarnaseks muutumiseni, sekka lisatakse ka Hiina hirmutav vari ja kaotuse alanduses küpseva uue sõja koletus.

Ja koheselt, sama hingetõmbega pakutakse välja ka lahendus. Mõistagi on see probleemi vastand. Suveräänsus tuleks Venemaale alles jätta. Võim peaks Venemaal üle minema mõistlike inimeste, tehnokraatide ja muude ratsionaalsete tegelaste kätte. Venemaa peaks jääma Lääne jaoks mõistlikuks äripartneriks, mitte libisema tegelaseks konkurentide tagahoovis.

Suveräänsus ongi minu jaoks võtmesõna selles tekstis. See on kont, mis on väga pikalt podisenud Kremli info-köögis. Ainult kui mujal maailmas tajutakse suveräänsust millegi universaalsena, mis peaks vaikimisi olema kõigil riikidel, siis Kremlis arvatakse teisiti.

Suhteline suveräänsus

Moskva-pärane suveräänsus on libisev skaala, mille ühes otsas on need, kes suudavad allutada. Teises otsas mõistagi need, kes peavad alluma. Päris suveräänsetel riikidel peab olema oma mõjusfäär, milles olevad ülejäänud riikidel on siis kas kärbitud või päris olematu suveräänsus.

Nii et üleskutse „jätta Venemaale suveräänsus“ kõlab nagu palve/ähvardus, et „jätke Venemaale Ukraina“, või muidu!

Ja lõpuks siis sellest oligarheerumise loogikaveast, mis kogu infoplärtsatuse kahtlasesse valgusesse seab. Enamik algse materjali peegeldajatest alustasid oma juttu sellest, et „oligarh Melnitšenko“ rääkis seda ja seda.

Oligarhiks saamise avaldus

Oligarh ei ole mitte iga edukas suur-ettevõtja (mida Melnitšenko muidugi on). Oligarh on suure kapitali omanik, kes rahavõimu abil sekkub suurde riiklikusse poliitikasse, kujundades seda enda huvide järgi ümber. Melnitšenko seda siiani ei olnud.

Kuid nüüd tulebki siis see veakoht. Venemaa riiklik poliitika on Puutini ajal järjekindlalt üles ehitatud de-oligarheerumisele. Suur-ettevõtjate tõrjumisele. Neile on antud luba teha äri (sh riigi abil), kuid vastutasuks peavad nad mitte poliitikasse sekkuma. Vastasel juhul – noh teate küll.

Nüüd aga astub lavale seni suurt ja rahvusvahelist äri ajanud tegelane ja teatab: „Mina tahan oligarhiks hakata!“ Ning teeb seda peale väidetavat suletud kohtumist Putiniga (Melnitšenko väidab seda oma tekstis).

Kas kõlab loogiliselt? Minu jaoks mitte. Pigem see kõlab NSVL lagunemise aegu korratud väljendi „ärge kõigutage paati, muidu läheb kõigil halvasti“ uue versioonina.

---

öugu ilmus siin

Bensiin ja munad: kahe kriisi võrdlus

Praegune bensiinikriis toob mõneti meelde mõne aasta taguse kanamunade kriisi VF’is. Tõepoolest, siin leidub mitmeid sarnaseid jooni, kuid nagu teada, iga võrdlus peidab endas ka vigu.

Kõigepealt meeldetuletuseks – 2023-2024.aa tekkis vene turul puudus kanamunadest. Igapäevaselt vajanuks VF turg 125-135 mln tk, kuid nende tootmine langes tasemele 115-120 mln tk. Seejuures varem toodeti u 20 % rohkem kui oma turg vajas, ülejäänu veeti välja.

See näiliselt vähene puudus tekitas aga tõsise hinnatõusu ja närvilisuse. On ju kanamunad üks nö baas-kaupadest, erinevalt nt luksus-klassi kuuluvatest itaalia juustudest ja hispaania sinkidest, mis samuti (osaliselt) kadusid lettidelt peale VF agressioonisõja alustamist Ukraina vastu.

Munade hinnatõus ulatus tookord 50-300% ja kohati polnud neid mune ka lihtsalt saada, mis tõi endaga kaasa ohtralt temaatilisi meeme ja muud pildimaterjali defitsiitse kauba pärast peetavatest rüselustest. Enne kriisi maksis 10’ne karbitäis u 70.-RUB, kriisi tipphetkedel aga ulatus kuni 200 rublani.

Kriisi põhjuseks oli mitmete asjaolude kokkulangevus alates linnugripist kuni selleni, et ligi 90% elustibudest toodi seni sisse välismaalt. Omamaiste ja sissetoodud kaagutajate vähesus tõi endaga kaasa ootuspärase tulemuse.

Lahenduseks rakendati kõigepealt riiklikku turumoonutust – soodustati munade ja kanade sissetoomist, langetati vastavaid imporditolle jne. Siis aga hakkas tööle ka kõige lihtsam (riigi-)kapitalistlik mudel ning vastav tootmine läks kiirelt ... noh olgu, u kahe aastaga ... teise kriisi ehk ületootmisse.

Munejaid hakati tootma enda juures, sõltuvust välistarnetest vähendati ja tulemuseks jõuti ületootmiseni. Nii jõuti olukorda, kus vajamineva 115 mln muna asemel toodeti päevas 130 mln ja see tõi kaasa hinna, eriti jaehinna vähenemise alla omahinna.

Aga jätame nüüd selle faktipudru kõrvale ja vaatame, milles siis seisnevad sarnasused ja võrdlusvead.

Sarnasused – nii nagu munadega toona, nii ka autokütusega nüüd – kaup pole turult kadunud, kuid teda toodetakse alla tarbimismahu (vaja oleks 110 tuh tonni päevas, toodetakse u 85 tuh), ning sellest piisab, et tekitada turu ülereageerimine. Nii nagu toona, nii ka nüüd on tegu välismõjutustega. Nii nagu siis, nii ka nüüd üritab riik mõjutada turgu väljaveolt sisseveole.

Erinevused. Mõjutused on sõjalise loomuga (Ukraina edukad karistuslöögid agressori naftakompleksi pihta), millel pole näha vaibumise märki. Sõltuvust välisturust sissetoodud tootmisvahendite näol ei ole nii hõlbus asendada kodumaisega – kanu saab mõne aastaga ise kasvatada, kõrgtehnoloogilisi naftarafineerimis jms seadmeid aga ise tootma hakata on palju keerulisem. Pealegi on munatootmist ja –logistikat võimalik lokaliseerida enam-vähem igas VF subjektis, naftatootmist ja –töötlemist mitte samal määral.

Suurim erinevus on aga see, et erinevalt munakriisist halvab autokütuse puudus praktiliselt kõiki eluvaldkondi. Bensiin ja diisel on vaid osa naftasaaduste spektrist, lisaks autokütusele saab olema puudus nii rasketest kütteõlidest kuni kõrgeima otsa lennukikütuseni välja. Tajute maštaabi erinevust? Ilma kanamunadeta on keeruline, aga kui takerdub logistika/transport, siis takerdub kõik.

Järeldus – kui munakriis õnnestus VF turul sulgeda aasta-kahega, siis naftatoodete kriis nii lihtsalt riiklikule reguleerimisele ei allu.

---

lugu ilmus siin

Подробности: kütusekriis Venemaal, Valgevene-Hiina, Iisrael-Armeenia, EL välisteenistus, Serbia

- kütusekriis saab lähiajal ainult süveneda, seda ühest küljest nii Ukraina löökide tõttu väheneva tootmise võrra, kui teisest küljest suureneva tarbimise (suvi, põllumajandus ja normeerimise tõttu toimiv kokkuostmine) ja närviliselt ümberkorraldatava logistika tõttu

- VF juhtkond ei saa vastu võtta Ukraina ettepanekuid, sest see näitaks et Ukraina juhib mängu. Puutin võib needsamad ettepanekud teha hiljem ise, kuid ta lihtsalt ei saa nõustuda Zelenskõi omadega

- Valgevene diktaatori soov näidata ennast Hiinas koos Xi'ga on arusaadav, aga miks on seda vaja Xi'le? Võibolla ainult selleks, et vältida Valgevene sattumist otsesesse sõjategevusse, mis võiks kahjustada liigselt Hiina huve?

- Iisraeli teade, et nad tunnustavad armeenlaste vastu toime pandud vägivalda genotsiidiks. Ühest küljest on see vastus Türgile, kes nimetas Iisraeli tegevusi Gaza sekotris samamoodi. Teisest küljest on see aga ka katse takistada Armeenia-Türgi-Aseri lähenemist, mis avaks võimaluse Türgile laiendada oma mõjuvõimu. Paradoksaalsel moel oli aga Iisrael suurim relvatarnija Aserile Karabahhia sõjas ning ka Aseri nafta ostja ning ilmselt oleks talle kasuks Armeenia vastasseisu jätkumine

- EL välisteenistuse teemal toimuv heitlus on nii personaalse kui struktuurse iseloomuga, kuid peamine on siiski tüüpiline konkurents ametkondade vahel ressursside pärast. Kuni ressursse oli palju ja välisteenistus eriti kedagi ei seganud, siis lasti tal olla. Nüüd on aga olukord muutunud ja konkurentsivõitlus ägenenud

- Serbia president Vucic teatas, et ... lahkub selleks et jääda. Olles korraldanud 4 erakorralist ja ainult ühe korralised valimised, kasutab ta jälle sama võtet ning kuulutab välja uued. Plaani kohaselt lahkub ta presidendi ametist (millest ta pidi niikuinii lahkuma), nimetab oma partei ümber "Ühtseks Serbiaks") ning asub peaministrina edasi riiki juhtima.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Vene mõjutustegevuse hall argipäev

"Höö-hööö, einoh mis te mõtlete et Kremlil pole muud teha kui mingites mõtetutes pribaltika väikeriikides sigadusi korraldada, kellele neid ikka vaja?" - umbes sellist naeruvääristavat reaktsiooni kohtab enam kui tihti, kui jutuks on VF vaenutegevus siinkandis. Eriti venekeelses inforuumis või kanalites, milles vastavad kontorid peavad vajalikuks oma sõnumeid levitada.

Tõepoolest, Kreml ei tegele Balti riikidega, ammugi mitte Eesti teemaga eraldi. See on lihtsalt osa laiemast ja sihikindlast, järjepidevast tegevusest. Ning isegi mitte ainult nn lähivälismaaga või suuremate / vaenulikemate sihtriikidega.

Lülitage sisse oma kujutlusvõime ja astuge sisse mõnda sealsesse kontorisse. See näeb välja ja toimib nagu iga teine bürokraatlik masinavärk. Sihuke keskmine ministeerium vms.

Kontor nagu iga teine

Ressursid on eraldatud, eelarved kinnitatud, nüüd on vaja tegeleda enda kasulikkuse tõestamisega ning veelgi suuremate plaanide / rahavajaduste joonistamisega.

Pole üleüldse vahet, kas tegu on päris- või asendustegevusega, prügimajanduse või kultuurivaldkonna kureerimisega. Kontor on kontor ja toimib oma seaduspärade alusel.

Juba teadaolev üldine pilt tuleb jaotada tööplaanideks, leida täideviijad, koostada graafikud, nõuda tagasisidet / aruandlust. Kõik nagu ikka.

Ja peamine on alati jätta muljet, et tegelikult on tööülesandeid niiiii palju, et neid ei jõuta ära täita. Et oleks vaja juurde töötajaid ja palgafondi, masinaid ja vahendeid ja üleüldse - ilma selle kontorita kukuks elu kokku.

Enda vajalikkuse tõestamine

Tunnete juba, kuidas teile kasvab hall ülikond selga ja murekorts kulmude vahele? Vat täpselt samamoodi askeldavad need mõjutustegevuse rindel toimetavad inimsipelgad.

Konkurentsis teiste kontoritega, kes üritavad selgeks teha, et ei noh SEE ametkond on käpardid ja saamatud ning neile eraldatud raha ja muud vahendid tuleks hoopis NEILE anda.

Nii jagataksegi mõjutustegevuse kontoris maailm tsoonideks, määratakse lauaülemad, kellel on omakorda oma alluvad, neil sihtriikides agentuurijuhid ning alumise astme täideviijad.

Nood kõik tõestavad omakorda oma vajalikkust toiteahelas, panevad kirja tegevuskavasid (nt kolm aktiiv-üritust / активное мероприятие kuus, viis kohtumist agentidega, kaks värbamist jne)

Kohapealne initsiatiiv

Ning kui arvate, et see kõik on vaid ühe kontori ülalt alla askeldamine, siis eksite. Alati leidub kohtadel nö tuulenuusutajaid, kes otsivad võimalusi. Et kuskohas oleks mingi võimalik tööots / rahastusvõimalus, mille külge ennast haakida.

Nii et alati on ka neid kohalikke pussakaid, kes lihtsalt rahahimus / seiklusnäljas / ideeliste kaalutluste ajel pakuvad enda teenuseid kõigile, kes on valmis ostma.

Ja kordan, mitte ainult kuskil "mõtetus" lähivälismaa kolkas, vaid ka suurriikides ning isegi näiliselt sõbralikes kohtades. Kui arvate, et vene mõjutuskontorid ei vii läbi tegevus nt Valgevenes, siis eksite.

Ei midagi erilist

Oma liitlaste juures infokogumine ja mõjutustegevuse korraldamine on vähemalt sama oluline kui vaenlase leerides. Ja muuseas, selles pole mitte mingit "vene eripära"

Venemaas pole ka selles mõttes midagi erilist. Mingit erilist "vene hinge" või muud müstikat. Lihtsalt impeeriumil on omad eesmärgid ja sellele pühendatud ressursid, teistel teised. Veidi erinev õigustav retoorika, et milleks seda või teist tegevust on vaja.

Pealegi - andke mulle andeks see võrdlus - kui meil oleks võimalus koguda infot, mõjutada ja kontrollida, siis teeksime ka ise seda. Tõsi küll, oma eesmärkide piires. Ning ilmselt poleks meie huvides naaberrikide allutamine ja "tagasitoomine" enda rüppe.

Aga lõpetuseks ja kokkuvõtteks – lähenege vene mõjutustegevuse mõtestamisele läbi hariliku administratiivse prisma ning kõik muutub palju hallimaks, argisemaks ja vähem dramaatiliseks.

---

lugu ilmus siin

Kremli tagurpidi ühemeheteater

Tavaliselt on ühemeheteatris üks näitleja ja hulk publikut. Kremlis käib asi vastupidi, siin askeldab hoo ja hoolega hunnik omavahel võistlevaid näitlejaid, kelle eesmärk on olla nähtud ainuma vaataja poolt.

Tunnistan kohe üles, et see on lihtsustus, nö kunstiline liialdus. Sultanistlik süsteem ei koosne ainult sultanist. Enamik õukonna omavahelisi hõõrumisi, purelemisi ja konkurentsimänge jääbki sultanile endale nägemata, kuid rivaalitsemise ägedus pole sellest väiksem.

Süsteemi toimimine toimub ikka alati, sõltumata sajandist ja riigist ühe asja pärast. Ressursside pärast. Sultanistlikus, personalistlikus valitsemismudelis on kõige olulisem ressurss Tema Enda tähelepanu.

Ülejäänud seltskond kasutab kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid, tõmbamaks konkurentidel vaipa alt ära ja saamaks endale kõrgemat asendit selles idamaiselt keerulises hierarhias. Õiguses pääseda esimesena audientsile ning seeläbi armulisemaid otsuseid enda kasuks.

Moldova episood

Praegusel Venemaal on „lähivälismaa“ kontrollimine lihtsalt üks tööriist, olemaks oluline presidendi administratsiooni hiiglaslikus ussipesas. Sest nii nagu inim-õukond teeb kuninga, nii kontrollitav satelliit- või sõltlas-riikide võrgustik teeb riigist impeeriumi. Argisest Moskooviast üleva Vene impeeriumi.

Eelmisel aastal loodi presidendi administratsiooni juurde Strateegilise koostöö ja partnerluse valitsus, mille pealikuks on Sergei Kirienko. See ei tekkinud muidugi tühja koha peale, kuid eelneva inimeste, institutsioonide ja ideede rägastiku kirjeldamine viiks meid liiga sügavale õukondlikku sohu.

Uus struktuur peaks varasemast paremini kontrollima lähivälismaad, mille osas on olnud ridamisi läbikukkumisi. Üks ammune sihtmärk, mille osas on korduvalt samuti kõrbetud, on Moldova. Endine impeeriumi osa, mis ilmutab sobimatult jonnakat euroopa-meelsust.

Nüüd otsustati seda meelsust rünnata läbi peamise euroopasse viiva partneri, Rumeenia kaudu. Selle parlamendi alamkojast õnnestus venemeelsete jõudue poolt vargsi läbi viia Moldova ja Rumeenia „kiirkorras ühendamise“ algatus. See peaks teoreetiliselt panema kihama kõik need jõud, kes Rumeenia poolt allaneelamist vastustavad, sh Trandniestria ja Gagauusia.

Lõuna-Osseetia episood

Teine näide on Vene ametlikule välispiirile lähedasest nn Lõuna-Osseetia nimelisest moodustisest, Gruusia küljest äranäpistatud Tshinvali regioonist. Selles piirkonnas plaaniti korraldada Krimmi „referendumiga“ sarnane lavastus, mis pidanuks viima Lõuna- ja Põhja-Osseetia ühendamiseni. Sisuliselt aga sooviavalduseni liituda Venemaaga. Sest no jällegi – Impeeriumi ülevust näitab see, kui uued alad soovivad sellega liituda.

Muuseas, ka selles näitemängus üritatakse tegelikult kopeerida Lääne ühendusi, mille liikmeks pürivad nt nii Moldova, Ukraina kui nüüd ka Armeenia. Gruusia õnnestus Moskval vähemalt ajutiselt tagasi tõmmata, nüüd võib tema küljest uuesti tükke ampsata.

Lõuna-Osseetia senine pealik „astus omal soovil“ ametist tagasi, kuna ta kutsuti Puutini enda nõunikuks. Põhja-Osseetiast toimetati kiirkorras ja veidi rapsides asemele uus tegelane, kes peaks referendumi-mängu lõpuni viima. Ei ühe ega teise nimi pole oluline, märkimist väärib ehk vaid see, et uus on vene kodanik, samamoodi nagu ida-Ukrainasse viidi vene kodanikke „DNR/LNR“ mänge korraldama.

Tundub, et nii Moldova kui Lõuna-Osseetia episoodid on tühised. Need ju ei too kaasa vene rahva vaimustuse tõusu või muutusi suurtes geostrateegilistes mängudes. Kuid see toobki meid tagasi selle loo alguses mainitud ühemeheteatri juurde. Need väikesed sammud on mõeldud, etendamaks tulemuslikkust ja vajalikkust Tema Enda jaoks kitsamalt ja presidendi administratsiooni jaoks laiemalt.

---

lugu ilmus siin

Krimm kui ilma käepidemeta kohver

Krimm oli Ukraina valduses kui ilma käepidemeta kohver. Sihuke raske jurakas, mille käeshoidmine oli keeruline ja kohmakas ning mille enda ligi hoidmisega Kiiev eriti ka ei tegelenud.

Nii polegi imestada, et röövlist naaber selle ära virutas. Ülbelt irvitades ja teatades, et „see polnud minu käsi, mis seda tegi“. Ja et „kohver ise tahtis tulla“

Muuseas – selles oli Moskval ka suuresti õigus, toonased sotsioloogilised uuringud näitasid, et 85% „kohvri“ asukatest olid venekeelsed ning suuresti ka venemeelsed. See kohalike elanike soov oli muidugi viimane asi, mis Kremli meeskonda huvitas, Krimmi oli vaja lihtsalt väga nähtava osana impeeriumi taastamise projektis.

Ideoloogiline sõda

Krimmi kaaperdamine oli osa nn Novorossija ehitamisest, mis on suuresti idee-põhine, ideoloogilne või kui soovite, siis suisa ususõja laadne fenomen. Jah, selle taga on muidugi ka väga selgeid ning isiklikke majandushuve, lisaks laiem geostrateegiline ja sõjaline kalkulatsioon, kuid peamine on ikkagi idee.

Umbes samamoodi nagu Iraanis ollakse võimu kaaperdanud äärmuslike usuvägilaste hulgas veendunud, et Iisraeli ei tohi eksisteerida, sest tegu on Suure Saatana ehk USA käepikendusega nö pühal maal. Nii ka Venemaal võimu kaaperdanud äärmuslased-kagebiidid püstitasid idee, et Ukrainat kui riiki ei tohi eksisteerida, sest USA ehitab sel moel platsdarmi Venemaale kallaletungimiseks.

Muuseas, see sarnasus ka seletab, miks Venemaa riiklik-propagandistlikusse uuskeelepruuki on siginenud sõna „satanism“, millega nad oma sõnul sõdivad. Õõnes-religioosse Venemaa tingimustes kõlab see muidugi totakalt, kuid ainult nende jaoks, kes seda ideoloogilist jura kriitiliselt hindavad.

Tagurpidi kohver

Aga tulles tagasi selle kohvri-analoogia juurde, siis praegu üritab Ukraina teha Krimmist taas ilma käepidemeta, võimalikult ebamugavat jurakat, mida Moskval on äärmiselt keeruline kanda. Nii maismaasild piki Aasovi mere rannikut kui ka Venemaa au ja uhkusena esitletud Kertši sild on muutunud pudedaks.

Üsna täpselt 20 aastat tagasi kirjutasin loo nimega „Krimm – Ukraina püssirohutünn“ (PM; 30.juuni 2006), mis paraku osutus üsna prohvetlikuks. Ukraina ei suutnud tookord Moskva survet tõkestada ning Krimm koos osa Ukraina mandrialaga võeti moskoviitide poolt sõjalise jõu abil üle.

Praegu on tehnoloogiline areng selle sõja dünaamikat muutnud. Sevastoopol kui Venemaa mereväe uhkus on lakanud sellena toimimast. Sisuline blokaad on muutnud poolsaare enam-vähem saareks.

Venemaast Moskooviaks

Oletame, et Ukrainal õnnestub muuta Krimmi-nimelise imperiaalse uhkuse kohvri kandmise niivõrd valusaks, et Moskoovia laseb sellest lahti. Kasutan mõistet Moskoovia teadlikult, sest Moskooviast sai Venemaa läbi impeeriumi staatuse omandamist. Seda protsessi võib vaadelda u 170-aastase perioodina alates Ivan Julmast kuni Peeter I’ni, kellest viimane alles 1721 kuulutas oma riigi Vene impeeriumiks.

Muuseaks, selleks kaaperdati mitte ainult territooriume, vaid ka Kievski Rus’ nimi, aga see vaid detail illustreerimaks, kui eluliselt olulisena tundub impeeriumi-ihalejate jaoks Ukraina kui iseseisva üksuse likvideerimine. Sest ilma selleta on Venemaa taaskord muutumas vaid Moskooviaks.

Aga lõpetame selle loo veelkordse kohvri-akordiga. Oletame, et Ukrainal õnnestub see kohver taaskord endale saada. Aga justnimelt, kas Kiiev saab ta enda kätte, kuidas ta kasvatab sinna külge selle käepideme, kui isegi nt Saksamaa pole majandusliku supervõimuna suutnud ületada riigi taasühendamise valu ja vaeva?

---

lugu ilmus siin

Armeenia ja Gruusia erinevad teekonnad

On üllatav, kuidas sarnased olud ja lähteandmed võivad anda erinevad tulemused. Väljastpoolt vaatajatena me tihtilugu anname mingitele regioonidele üldistavaid hinnanguid stiilis – kõik need Kesk-Aasia või Ladina-Ameerika on ühtemoodi, eksole ju, teame-teame.

Hetkel on aga Armeenia ja Gruusia tegemas sellist rollivahetus-mängu, et vaata ja imesta. Ühtemoodi NSVL’ist lahku löönuna on nad mõlemad üritanud erineval moel ja edukusega käsitleda endisest impeeriumisüdamest – Venemaalt – lähtunud survet, kes mõistagi tahaks kontrollida kogu Kaukaasiat. Lõppeks on ju Kaukaasia sõjad üks Vene impeeriumi laienemise ja enesekindluse tõusu lugusid alates XVIII sajandist.

Kuid jätame selle kauge ajaloo kõrvale, sest hetkel annavad Armeenias toimunud protsessid justkui pikalt väljakujunenud tasakaalule sootuks uue dünaamika.

Näiliselt sarnased arengud

Gruusia ja Armeenia on mõlemad läbi teinud poliitikamuudatuse, mis on algselt sügavalt ärritanud Moskvat nii persoonide kui veelgi enam poliitiliste protsesside tasandil.

Mihheil Saakašvili ja Nikol Pašinjani lood on mitmeti sarnased, ehkki väikese ajalise nihkega. Mõlemad tulid võimule Moskvale hirmutavas „värviliste revolutsioonide“ võtmes, rahva poolt tagan-tõugatuna. Mõlemad liidrid elasid üle kaotuse sõjas – üks Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, teine Artsahhis ehk Mägi-Karabahhias.

Kuid midagi läks selles protsessis ikkagi märkimisväärselt teisiti, kuna Gruusia alguses küll eemaldus järsult Venemaast, aga seejärel libises tagasi, Armeenia aga jätkab aeglaselt alanud, kuid nüüd üha kiirenevat eemaldumist Moskvast.

Persoonide kaudu asjade seletamine on minu meelest alati eksitav, kuna jätab liiga suure võimaluse vaadata mööda poliitilistest mudelitest, mis on mulle kui politoloogile palju kõnekamad. Mõistagi on iga võimutipule sattunud inimene ka oma personaalsete omadustega kindlasti ka pisikese templi jätnud, kuid subjektiivse ja objektiivse skaala puhul eelistan mina alati vaadelda viimast.

Gruusia 2003.a Rooside revolutsiooni järel alustati Gruusias järsku intitutsionaalset reformi, mis lõi võimaluse kiireteks muutusteks. Mida järsemad on muudatused, seda suuremad on aga ka valuhood ühiskondlikes liigestes ja loomulik soov naaseda eelnevasse, nüüd juba „normaalsemana“ tunduvasse olukorda – vaatamata sellele, et veel hetk tagasi sooviti sellest eelnevast vabaneda. Saakašvili seadis sisse jäigalt hierarhilise, tsentraliseeritud valitsusmudeli, mille kasutas ära Venemaa poole vaatav osa Gruusia eliidist, murdes üle põlve nii omaenda riigi põhiseaduse kui näiliselt tekkinud Venemaa-suunalise tõrkerefleksi.

Sisuliselt erinev võimuarhitektuur

Armeenias juhtus oma revolutsioon 15 aastat hiljem, 2018.a, mil Velvetrevolutsiooni käigus sai riigi sisuliseks liidriks Nikol Pašinjan. Erinevalt naaberriigist on Armeenia vältinud järske institustionaalseid raputusi ning Pašinjan pole kunagi ilmutanud autoritaarse isevalitseja tunnuseid. Ta säilitab populismi piiri peal balansseerivat suhtumist oma elanikkonda, kasutades mh ülimalt oskuslikult ära sotsiaalmeediat, näidates ennast mitte võimuri, vaid lihtsa mehena.

Täiesti hämmastav on see, kuidas ta suutis oma rahvale maha müüa Karabahhia kaotuse ning isegi lähenemise kahe näiliselt lootusetu vaenlasega – Aserbaidžan ja Türgi. Veelgi enam, esitleda ennast „vähemana kahest halvast“, mille vahel valida – kas konflikt oma vahetute naabritega või lootus eluolu normaliseerumisele. Aga peamine, et vastupidiselt Gruusiale on ta kõike seda teinud mitte raksuvalt tsentraliseerivas, vaid vastupidi, väga pehmes ja delikaatses võtmes (mis mõistagi ärritab paljusid, kuid pole nii valus).

Muidugi ei saa välistada, et Armeenia ja Gruusia erinevad kursid – esimese kaugenemine Venemaast ja teise lähenemine Moskvale on kõigest episood. Lõppeks algas Gruusia eksperiment kõvasti varem nii selle kogemuse kandmine Armeeniale on veidi ennatlik. Aga mis on selle loo politoloogiline moraal – kõvakäelise ja jäiga juhtimismudeli juurutamine on üks ohtlik tegevus, kuna selle poolt sissetallatud rajale võib astuda hõlpsalt mõni ebameeldiv jõud.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Ukraina, Moldova, Ungari

(Saade oli eetris 17.juunil) Löök Kiievi keskse kiriku pihta on umbes samasuguse sümboolse väärtusega nagu oli 9/11 löök kaksiktornide pihta - sõjalist mõtet on selles vähe, kuid muudab palju imagoloogilises mõttes. Kõnekas on ka detail, et VF poole reaktsioon - enesekaitseline vale aegunud Patriot raketi kohta - ilmus koheselt, st see oli juba ette valmis.

Teistpidi sümboolsusega on Ukraina ja Moldovaga alustatud EL'iga liitumise läbirääkimised. Kiirelt ja kindlalt ei muutu sellest midagi, kuid sedasi signaliseerib Brüssel, näitamaks et ta pole vene jõhkrale survele vaatamata neid riike nö maha kandnud.

Ungaris toimub kiht-kihi haaval nö orbanismi lammutamine, mh selle läbi et piirati peaministri ametiaega kahe tsükliga - ilmselt kindlustades riiki sellesama Orbani naasemise eest ametisse

Kõigest sellest sai räägitud R4 saates "Подробности", saatejuht Andrei Titov ja kõnelemas Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Mordorist Kuku raadios

Esmaspäeva öösel tabas Venemaa õhulöök Ukraina kõige pühamat paika, peaaegu tuhandeaastase ajalooga Kiievi kloostrikompleksi Petšerski lavrat ja seal asuvat Uspenski katedraali. Tahaks loota, et sellel on miljonitele õigeusklikele inimestele maailmas ja ka Venemaal mõju?

Usuasjadest ei tea ma suurt midagi, kuid toimuv on ususõda hoopis muus plaanis - kes on otsustanud uskuda Kremli sõnumeid, usub ka nüüd, et see polnud Venemaa süü.

Ukraina taotleb nüüd, et see rünnak mõistetakse hukka konkreetse sõjakuriteona ja loodab selleks saada abi ÜRO Julgeolekunõukogust, Euroopa Nõukogust ja ka kultuuripärandi kaitseorganisatsioonilt UNESCO. Muidugi mõjutab see Venemaa mainet rahvusvaheliselt aga ilmselt endiselt ei mõjuta Putini režiimi Venemaal?

Ma loodan et enim see mõjutab Ukraina liitlasi andma abi Ukraina õhutõrje üles ehitamiseks

Ukraina edu Venemaa tagalas on märgata meil ja tuntav Venemaal. Annekteeritud Krimmis ei ole juba mitu suve tavapärasel hulgal turiste, poode pannakse kinni ja nüüd on ka põhjalik bensiinipuudus. Kas võib väita, et Krimm on isolatsioonis?

Ükski isolatsioon ei ole täielik, isegi Kuuba või PõhjaKorea pole seda, aga selle isolatsiooni määra saab suurendada. Tuleb tunnistada, et ei ole efektiivsemat meetodit kui sõjalised „sanktsioonid“

Venemaal on 90 regiooni, millel on oma eelarve, nagu meil kohalikel omavalitsustel. Venemaa kontrollikoda avaldas hiljuti andmed, mille kohaselt on neist 56 eelarve juba defitsiidis, agressioonisõja alguses viis aastat tagasi oli selliseid regioone 6. Putin peab Venemaa majandusega üsna pea midagi ette võtma?

Eelarvetasakaal ja eelarve distsipliin. Enamik regioone on niikuinii doteeritavad, mittedoteeritavaid on vaid 24, nüüd lihtsalt pole enam ka doteerimseks piisavalt. Ja selles mõttes on asi veelgi hullem, et nüüd lubatakse regioonidel mitte järgida juba vastuvõetud eelarveid, kulutada nt sotsiaalkuludeks mõeldud summasid sõjalisteks väljamakseteks

Ööl vastu teisipäeva korraldas Ukraina taas eduka droonirünnaku Moskvale ja tabas ka Venemaa pealinna üht suuremat naftatöötlemistehast. Suituspilvi ja leeke Kremli punkris näha ei ole, kuid igapäevased ettekanded jõuavad tema lauale küll. Kas ta ignoreerib neid?

Väidetavalt ei ole neid halbu uudiseid näha ka nendest uudistest, mida tehakse spetsiaalselt Putini jaoks.

Arvan siiski, et ta ei ignoreeri, järgnevad mingid poliitilised kaadriotsused ja ilmselt veelgi enam tugevdatakse Moskva kaitset, seda eelkõige teiste regioonide arvelt. Aga Putini jaoks on see siiski vaid detail, mis ei muuda ära tema peas olevat valmisolekut pidada sõda kuni „võiduka lõpuni“, mida iganes see ka ei tähenda

Tuntud Venemaa teleajakirjanik, praegu Šveitsis poliitilises varjupaigas elav Dmitri Skorobutov, rääkis hiljuti, kuidas peamine telekanal Rossija-1 koostab juba üle kümne aasta Putini jaoks eraldi uudistesaateid, mis maalivad tegelikkusest ilusama pildi. Hakka või uskuma, et Venemaa diktaator tahabki sellises mullis elada?

See on pigem õukonna enesekaitse, sest keegi ei taha olla halbade uudiste tooja. Enamik neist mõtetest / hirmudest jne, mida me omistame Putinile, on tegelikult tema õukonna tegevuste peegeldus

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viimastel nädalatel korduvalt teinud Putinile ettepaneku silmast silma kohtuda mõnes neutraalses riigis. Esmaspäeval tegi ta ettepaneku kohtuda Prantsusmaal juhtivate tööstusriikide G-7 tippkohtumise raames. Putin eirab neid ettepanekuid ja Zelenskõi teab seda. Need ettepanekud on ka Kiievi poolt tegelikult infooperatsioon?

Hetkel on see initsiatiiv Kiievi käes ning puhas win-win olukord. Ettepaneku tegemine on nende jaoks positiivne ja Putini keeldumine on samuti positiivne

Mõjukas väljaanne Politico kirjutas mitmele Euroopa kõrgele ametnikule viidates, et nad kardavad president Donald Trumpi aktiivset naasmist Ukraina protsessi, kui rahulepingust Iraaniga peaks asja saama. Nad kardavad, et Trump hakkab Venemaa sanktsioneerimist ja Ukraina toetamist kuidagi mõjutama. Isegi Trump ei saa ju Euroopat sellest protsessist kõrvale jätta?

Euroopa pole enam nii lihtsalt kõrvale jäetav, kuna ta on muuutunud mitte ainult rahadoonoriks, vaid ka hakanud tegelema kaitsetehnika ühistootmisega Ukrainas

Trump peaks ju piinlikust tundma, tema lubadus see sõda lõpetada on muutunud rahvusvaheliseks anekdoodiks. Aga mingeid oma asju ta Putiniga ajab, pidas oma 80 juubelil temaga pika telefonikõne. Miks on Putin Trumpile oluline?

Trump ja piinlikkus ei mahu ühte lausesse. Trump tunneb üldse poolehoidu "tugevate" vastu, konkreetselt Putini puhul aga loodab ta siiani hoida Venemaad kaugemal Hiinast

---

kõigest sellest sai räägitud Kuku raadios, saatejuhtideks Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Miks nafta on parem sihtmärk kui gaas?

Igaüks, kes jälgib kasvõi veerand silmaga seda, kuidas Ukraina vastab Venemaa agressioonisõjale, on näinud ridamisi rünnakuid vene nafta-taristu vastu. Sel moel saavutab Ukraina kahte eesmärki – materiaalset ja informatsioonilist kahju Venemaale ning pole üleüldse selge, kumb on tänapäevases maailmas olulisem.

Tulekuma ja suitsusambad on miski, mis tõmbab juba alateadlikul, ürgaegadest tuleva kollektiivse mälu / ohutunnetuse tasandil tähelepanu. Ei ole kindlamat meetodit, panemaks tänast inimest toimima info-agendina, kui tuua ta lähikonda mingi lõõmav õnnetus.

Telefonikaamerast rändavad need kaadrid sotsiaalmeediasse ning iga sellise postituse kaudu mureneb kujutelm Venemaa kõikvõimsusest. Ükskõik missuguse sõnumiga postitajad neid kaadreid ka ei saadaks, kuipalju ka ei kiruks ja ei kurvastaks, on sisuliselt pildi-allkiri järgmine: „ka seda objekti ei suudetud kaitsta“

Aga gaas?

Kuid natukesegi laiema pilguga ringi vaadates peab varem või hiljem tekkima küsimus – aga miks samasuguse või ligilähedasegi innukusega ei kahjustata gaasitrasse / pumbajaamu / vedeldamisvõimsusi?

Kui jätta kõrvale Läänemere põhjas kulgenud Nord Stream 2 nimelise torustiku kahjustamist segastel asjaoludel, siis pole ju midagi muud sellest valdkonnast kuulda? Peaks ju gaasitrasside ründamine olema sama jõukohane ning saavutatavad eesmärgid – materiaalne ja informatsiooniline kahju võrdväärsed?

Ühe magusaima sihtmärgi – nn Jamali risti – ründamise võimalusest-vajadusest on räägitud ka Ukraina enda allikate sõnul päris pikalt. Tegemist on 17 gaasitrassi ristmikuga, läbi mille kulgeb u 85% vene gaasist. See konkreetne objekt jääb küll Ukrainast väga kaugele – Kiievist võetuna u 4000 km – kuid praeguste arengute juures pole ka siin midagi ületamatut.

Kolm põhjust

Esimene põhjus, mida välja tuuakse, on see, et maagaas pole otseselt sõjaline, vaid pigem tsiviil-kasutuses olev tooraine. Gaasi peal ei sõida ei lennukid ega tankid. Kuid samas – maagaas on ülioluline lähtematerjal lõhkeainete tootmisel. Pealegi – sellest toodetakse u 45% vene elektrienergiast ning selle võimekuse lõhkumine oleks vägagi võrdmärgine Moskva agressiooni kontekstis.

Teiseks rahaline aspekt. Venemaa väliskaubanduses ehk siis raha toomises sõjamasina käigushoidmiseks on nafta kordades olulisem komponent. Naftamüük annab siin 85% ja gaas ainult 15% tuludest.

Kolmandaks ja kahjuks küünilis-pragmaatiliselt kõlavaks momendiks on Ukraina ja Euroopa sõltuvus vene gaasist. Ehkki Euroopa Liit on püstitanu ülesandeks loobuda vene gaasist aastaks 2027, jätkuvad praegu nii selle sisseost kui ka transiit läbi Ukraina.

Kõik see on mõistagi vaid minupoolne tõlgendus, et miks vene gaasitaristu on seni jäänud suhteliselt puutumatuks. Loodan väga, et küünilised seletused jäävad ebaoluliseks ning et kättemaks Moskva kuritahtlike rünnete eest vaba maailma pihta jõuab ka gaasisektorini.

---

lugu ilmus siin

Osaline õhukaitseline sõjaseisukord Venemaal

Venemaal viiakse sisse osaline sõjaseisukord, sihuke eriline ja seni veel arusaamatu, kuid juba ette kaheldava tulemuslikkusega.

Kahe kõige suurema pureleva buldogi (armee vs eriteenistused) heitluses libiseb hetkel kaalukeel armee poolele. Väga laias laastus puudutab see õhutõrje töö korraldamist, mille teostamiseks sisuliselt lülitatakse välja kõik tsiviilkontrolli meetmed.

See tähendab et sõjavägi saab õiguse ilma seaduspäraste kooskõlastusteta võtta üle või rajada kinnisvara, eirata piiranguid nii loodus- kui muinsuskaitse osas, mitte viia läbi hankeid, tuua ilma piiranguteta välismaalt sisse vajaminevaid seadmeid ja kaupu jne.

Parlament pole arutluste koht

Vastavad muudatused seadustesse viidi üle sisuliselt keelatud diskussiooni tingimustes, kus parlamendi "järelvaataja" ehk spiiker Vjatšeslav Volodin keelas 9.juunil toimunud istungil ära igasugused küsimused, öeldes et "kõik saavad aru, mida ja milleks on vaja"

Kuna see kõik võtab jõustumiseks veel u kuu aega, siis pole detailid täpselt selged, aga oletada võib et eriteenistused seda nii ei jäta. Massiivsed kontrollimatu korruptsiooni väravad lükatakse armee jaoks valla, eriteenistused aga hakkavad esialgu vaid keelt limpsates jälgima, kuidas ressurssid voolavad neist mööda.

Mingi aja pärast järgnevad sellele möödapääsmatult arestid, süüdistused riigivargustes ja kõrgete pagunitega sõjaväelased hakkavad usinalt tegema organitega koosööd, lükkamaks üksteist tanki ning vältimaks isiklikku vanglasseminekut.

Korruptiivne erioperatsioon

Nii et kui VF viib Ukrainas läbi "sõjalist erioperatsiooni", siis armeed ootab ees "korruptiivne erioperatsioon“, kus kõigepealt pannakse nad vastutama a) läbikukkumise eest õhukaitse korraldamisel ja b) massiivsete varguste eest sellesama läbikukkumise korraldamisel.

Ah et miks ma ütlen, et see õhutõrje korraldamine saab olema läbikukkunud? Aga sellepärast, et VF ei ole sisuliselt kaitstav. Õhutõrjega saab enam-vähem usutavalt katta üksikuid objekte, eelkõige teatud punkreid ja muid sümboolselt olulisi territooriume, kuid NSVL pärandina jäänud detsentraliseeritud tööstustootmise ja energeetika objekte pole võimalik kõiki drooni- ja raketirünnete eest kaitsta.

Venemaaga võrreldes suhteliselt väike ja kompaktne Ukraina suudab praeguseks, sõja viiendaks aastaks näidata üsna kõrget tulemuslikkust õhutõrjes, kuid seda eelkõige tänu Lääne abile. Venemaal pole põhimõtteliseltki võimalik kuskilt saada sellises mahus ja tehnoloogilisel tasemel toetust.

Venemaa pole kaitstav

Hiina koos kuri-Koreaga võivad küll Moskvale pakkuda omatoodangut, kuid VF võime selle kõige eest maksta muutub üha madalamaks.

Pealegi pole senised kogemused näidanud, et tolle kandi relvasüsteemid oleks õhutõrjes võimekamad kui sama eesmärgiga Lääne süsteemid Ukrainas seda suudavad.

Nii et vene Koljati võime seista vastu Ukraina lingukividele on kasin, praegused seadusemuudatused Venemaal suurendavad sealsete ametkondade vargusvõimet ja omavahelist konkurentsi, kuid ei anna kuigi palju lootust sõjalise efektiivsuse võtmes.

---

lugu ilmus siin

Jutt Putini teisikutest kui turvameede

Seda juttu, et Putinil on teisikud, pole kuulnud vaid kõrvad kinni elanud inimesed. Seda teist juttu, et „õige“ Putin on juba surnud/tapetud/külmutatud, on võibolla vähemad kuulnud või siis tõe pähe võtnud.

Maailm on konspiroloogilisi seletusi pungil täis ning publik neelab neid meelsasti alla. Seega pole ka ime, et nõudluse korral jätkub ka jutuvestjaid, kes vastavaid kõlakaid tekitab, lekitab ja turustab. Aga mitte kõik nendest ei pruugi olla ka lihtsalt tühja koha pealt sündinud.

Mõni lugu võib olla teadlikult loodud, saavutamaks täiesti ratsionaalset eesmärki. Mustata konkurenti või vastupidi tõmmata enda kaubale tähelepanu – täiesti ratsionaalsed käitumised mõlemad. Pisut ehk ebaausad, aga arusaadavad ikkagi.

Samasugune lugu võib olla ka nende Putini teisikutega.

Kehadublantide vajalikkus

Ühest küljest ei välista ma absoluutselt, et nö kehadublandid on olemas enamikul nendel isikutel, keda peavad valvama professionaalid. Selleks et vähendada „keha“ või objekti suunal riske (ja tegelikult maandade omaenda läbikukkumise tõenäosust) kasutatakse enam-vähem sarnaseid isikuid kui mitte mujal, siis nt erinevate autokorteežide teelesaatmisel.

Valvatavad isikud on tihtipeale suisa oma valvurite vangid, et nad peavad täitma turvateenistuste ettekirjutusi. Mitte minema sinna, mitte kohtuma nindega. Mitte järgima igapäevaseid ja kroduvaid rutiinseid päevakavasid, kuna see muudaks võimaliku rünnaku planeerimise liiga lihtsaks.

Mõistagi peab see kõik vähemalt osaliselt olema vastuvõetav turvatavale inimesele endale. Juhul kui too ikka saadab turvaprotkollid kukele ja läheb nt spontaanselt poest jäätist ostma, siis lähevad turvad kiirelt halliks ja löövad lõpuks käega – nemad ei saa siis enam vastutada, kui „keha“ ei allu reeglitele.

Novat ja nüüd siis paneme need kaks poolt kokku. Ühelt poolt (võimalikud) teisikud ja teiselt poolt turvateenistuste kavalused / leidlikkus, kuidas omaenda riske maandada.

Turvaprotokollide loogika

Kõlaks ju üsna loogiliselt, kui ühe võttena kasutataks kuulujuttu, et see “õige“ Putin on tegelikult peidus / kõrvaldatud / külmutatud. Taoline hämamine muudab keerulisemaks võimalike vandenõulaste või muidu palgamõrvarite tööd.

Tekib vajadus välja selgitada, et kes ikkagi on õige inimene, keda kõrvaldada. Või et kas üleüldse on mõtekas ette võtta keerulist, riskantet ja kulukat operatsiooni, kui see „õige“ on juba mängust väljas. Et kui see publikule näidatav keha on vaid rollitäitja ning tegelikult võtavad vastu otsuseid hoopis teised?

Nii me jõuamegi omamoodi paradoksini, kus kuradit aetakse välja Peltsebuliga. Vähendamaks ühe vandenõu – atentaadi – tõenäosust, levitatakse teist vandenõuteooriat. Ma ei väida, et seda antud juhul kindlasti ja teadlikult tehakse, kuid see muudaks kogu selle infoprügipilve levimise palju ratsionaalsemaks, kas pole?

---

lugu ilmus siin