Wednesday, December 29, 2010

Разбор полётов: Venemaa tagasi- ja ettevaates

2010.a viimase saate teemaks sai Venemaa - nii tagasi- kui ettevaade.

Kas saab rääkida mingist läbimurdest Venemaa välispoliitikas? Nt WO'ga liitumine ... 17 aastat on seda teemat nämmutatud ja kas nüüd siis lõpule lähenemine on läbimurre? Või koostöö NATO'ga? Kuid jah, lähenemine Läänega on silmnähtav.

Mis saab viisavabadusest EL'ga - kas see võib saabuda nt 2018.aastaks, kui Venemaal toimub suur jalgpallimadin? Kas Eestile võidakse avaldada survet seoses piirilepinguga?

Nagu kogu selle aasta, nii ka nüüd olid stuudios: Jevgenia Garanža, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saate toimetaja: Artur Aukon. Tublid tööd on teinud ka nii Tartu kui Tallinna stuudio rahvas, võimaldades kõigel selle mokalaadal toimuda ja salvestuda :) Selle saate lindistus on siin.

Thursday, December 23, 2010

Zatlers Moskvas


BNS küsis. Mina vastasin:
-----------------------

Läti presidendi visiit Moskvasse on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Viimane ametlik visiit toimus 16 aastat tagasi ning praegustki valmistati ette kolm aastat. Kõneväärseks muudab reisi kõrgete kohtumiste rohkus – Venemaa president, peaminister, patriarh, Moskva linnapea … midagi rohkemat ei saaks ühe välisriigi pea tahtagi. No ja missugune kaaskond – üle saja Läti ärimehe! Hiilgust ja sära jääb ülegi.

Kuid siiski pole Valdis Zalters käik Venemaale ei suursündmus ega ammugi mitte läbimurre. Tegu pole mitte riigivisiidiga – nagu Läti pool seda väga rõhutab, on tegu ametliku visiidiga (mis jääb kraad lahjemaks). See, et allkirjastatakse virn leppeid – see on loomulikult tore, kuid pigem tavapärane, kui erakordne sündmus naabrite vahel. Ka ajaloolaste ühiskomisjoni idee on olnud õhus aastaid – vene pool rõhutas korduvalt Poola-Saksa analoogse komisjoni pikka ja vaevalist, ent lõppkokkuvõttes edukat tööd.

Kas Eestil sellest kõigest midagi õppida või kasu saada on? Jah loomulikult. Venemaa soovib Euroopa liidu tõrksamate riikidega ehk siis meiega suhteid soojendada. Kas me peaksime selle peale reageerima? Miks mitte! Kuid läbimurretesse ei soovita siiski uskuda. Säherduse militaar-terminoloogia kasutamine välispoliitikas pole üldiselt kooskõlas ei terve mõistuse ega hea tooniga.

Thursday, December 16, 2010

Mõjuagent


Ehkki ma Eesti sisepoliitikat ei kommenteeri, küsiti minugi käest Savisaare mõjuagendiks olemise kohta. Kui küsitakse, siis enamasti ikka vastan. Postimehes kukkus asi välja nii, DzD portaalis naa. Mõlemal pool pidin siiski tükk aega seletama, et miks ma ikkagi olen nõus rääkima ainult Venemaa käitumisest ja mitte siin toimuvast. Aga no vot on asjad nii, võtke või jätke :)

Thursday, December 9, 2010

Разбор полётов: wikileaks ja

Detsembri esimeses saates (5.dets) olid kaks päris kuuma teemat: maailmas laineid löönud wikileaks-nimeline infoleke ja kahe Korea vaheline tulevahetus

Wikileaks kui infopartisanlus võib esmapilgul päris hea mulje jätta. Suletud süsteemi jõuga lahtikangutamine ja veel tasuta ning kõigile laialaijagamine kõlab nagu igavesti popp robinhuudlus. Kuid paraku on asjal ka varjukülgi. Esiteks otsene oht inimestele - infolekitajate väljaarvutamine pole suletud süsteemides väga keeruline. Teiseks - rikutakse terve usaldusahel, mis oli välja kujunenud diplomaatide ja sihtriigi asukate vahel. Kolmandaks - needsamad diplomaadid hakkavad edaspidi tootma siledaid, kuid see-eest ohutuid pabereid; seega väheneb tõese info hulk ning otsuseid hakatakse vastu võtma kehvemal alusel.

Koreade omavaheline "diplomaatia" - mis väljendub mürskude vahetamises - on ka servapidi wikileaks'iga seotud. Kuna Hiina olla selle lekke andmeil avaldanud valmisolekut Põhja-Korea nö äraandmisega ... ehk siis kahe Korea ühendamisega lõunaosa juhtimise all. Nii et see võib olla üks põhjus, miks põhjapoolsed jälle püssi järgi haaravad. Tõsi küll, ega nood poisid peale püssi suurt muud keelt tunnegi - välisilm on nende jaoks ohu allikas, vainlane on ümberringi. Teine põhjus, mida selle suletud riigi käimamineku kohta pakutakse, on võimu üleminek Kim'ide kolmandale põlvkonnale. Hiina faktor siia juurde ... aga kuulake ise:)

Saade kuuldaval siin. Pean üles tunnistama, et selle salvestamine oli tõeline logistiline reebus. Salvestuse ajal seisin mina pimedas Tartu stuudios - voolukatkestus. Nii rääkiski Harri Tiido oma osa Skype' kaudu sisse ühel ajal, mina kiilusin oma kommentaarid sisse hiljem. Kokku aga kukkus välja päris hästi:)

Sunday, December 5, 2010

ikka jälle viisavabadusest


Tallinnas loengul käinud Vene inimõiguslane Lev Ponomarjov arvas, et viisavabadus EL'ga aitaks Venemaa elanikel demokraatiat õppida. ERR portaal (Sven Randlaid isikus) küsis mh minu kommentaari. Arvasin nii: --------------

See väide on pisut kaheldav. Demokraatiat ei õpita siiski nö turismi
korras.

Pealegi on tegu mitmekonksulise küsimusega.

Esiteks - viisarezhiimi muutmiseks on vaja kas poliitilist tahet või
kindlate reeglite ja protseduuride järgimist. Poliitilise tahte ehk
ühepoolse otsuse korras kaotas nt Gruusia viisanõuded EL kodanikele.

Tavapäraselt aga käivad kõikvõimalikud viisaküsimused pariteetses
korras. Pariteetsusega ehk võrdtingimuslikkusega on Venemaal aga
probleeme. Nii näiteks kehtib Venemaal välismaalaste registreerimise
nõue, mida EL pool ei rakenda.

Teiseks - isegi kui EL annaks vaba sissesõiduloa Venemaa
Föderatsiooni kodanikele, peaksid need enne taotlema välispassi (ehk
mingi mõttes väljasõiduluba, mis praegu on olemas ainult umbes 15%
Vene kodanikest).

Kolmandaks - EL viisarezhiim on konsensusliku otsustuse küsimus.
Mitmetel riikidel on aga siin eriarvamus, mida põhjustab kasvõi
asjaolu, et Venemaa sisuliselt ei kontrolli oma lõunapiiri. Seega
võib viisavabadus avada akna kasvõi ulatuslikumale
narkokaubandusele.

Ja lõpetuseks - kui Venemaal on siiras soov saada viisavabadust
EL'iga, siis võib ta ju alati teha esimese sammu. Nö hea tahte
märgiks võib ta anda ühepoolelt viisavabaduse EL kodanikele.
--------------
pisut muudetult ilmus lugu ERR portaalis.

Sunday, November 21, 2010

NATO naabrid

Kui mõlemad osapooled räägivad vajadusest lõpetada vastasseis, siis millest nad tegelikult räägivad? Kas ühisest leppimisest? Või vajadusest teine osapool likvideerida?

NATO ja Venemaa räägivad üksteise võidu vajadusest väljuda Külma sõja kaevikutest.

NATO kinnitab Venemaale, et viimane peaks lõpetama kolli maalimise. Et NATO ei ole Venemaa vaenlane. Et tegelikult on neil hoopis vaja nii ühist asja ajada kui ka ühist kasu saada. Ja et NATO ei ähvarda Venemaad karvavõrdki. Ning et NATO laienemine tugevdab ühist julgeolekut, sest sel moel laieneb stabiilsuse tsoon.

Venemaa omakorda raiub vastu, et NATO peaks lõpetama laienemise ning tegelikult üldse lakkama olemast. Et NATO olemasolu kui selline ning eriti laienemine näitab tema tõelist palet – Venemaa-vastasust. Et kogu see stabiilsuse tsooni laienemise jutt on puru silmaajamine ning et tegelikkuses on see ühe osapoole (so NATO) julgeoleku suurendamine teise (so Venemaa) arvel.

Eri maailmanägemused

Ühesõnaga, üks räägib ühise julgeoleku ruumist, teine mõjutsoonidest. Värvikalt ütles selle mõtte välja üks Venemaa sõnakaid politolooge, Riigiduuma saadik Sergei Markov: „NATO on USA SRÜ. Selle kunstiliselt kauni võrdluse juurde tahaks küll küsida – kas keegi mäletab, et viimasel ajal mõni riik oleks SRÜ'sse kippunud? Või et vähemalt mõne välisriigi liider selle organisatsiooni tippkohtumisele läinud?

Kuid olgu, selline ironiseerimine ei vii meid kuhugi, seda enam et maailmas eksisteerib terve mõttevool, mis näebki kõiki rahvusvahelisi organisatsioone suurvõimude käepikendusena.

Nii ehk teisiti – kas panete tähele üht seaduspära? Mõlema poole retoorikas on keskne koht laienemisel, mis sest et sellest räägitakse erinevate sõnadega.

Mida aga arvavad vaidluse tulipunktis olijad ise? Need riigid, kes paiknevad nn ühisnaabruses ja kelle ümber käib suuresti kogu see sõnasõda. Siinkohal pean silmas endisi NLiidu koostisosi, sest just siiamaale soovib Venemaa tõmmata nö punast joont, mida keegi ületada ei tohi.

Ühisnaabrus?

Siin võib välja tuua neli gruppi. Kesk-Aasia, Kaukaasia, pisut omaette alagrupina Moldaavia ja nö slaavi kolmik. Iga selline grupp on tinglik ja hõlpsasti vaidlustatav, kuid mõistmiseks peab lihtsustama ja lahterdama.

Kesk-Aasia võime kohe üsna kõrvale jätta. Ehkki NATO huvid piirkonnas on küll olemas, piirduvad need eelkõige logistiliste ülesannete lahendamisega. Ka vastupidine huvitatus ehk siis piirkonna riikide soov NATOga ühte asja ajada on pigem taktikaliste, kuid strateegiliste huvide tasandil.

Kaukaasia kolmik on geopoliitika armastajatele tõeline maiuspala, nn Suure Mängu kehastus. Kolm riiki kehastavad kolme eri maailma (islamistlikku, postsovjetlikku ja nn läänt), ent kõigi tunnused on siin lootusetult põimunud. Ka kõige läänemeelsem neist (Gruusia) kannab endas nõuka-ajastu sügavaid arme. Moslemlik Aserbaidžaan on vastastikku huvitatud koostööst Läänega. Venemaale orienteeruv Armeenia kompab ebalevalt ka teisi võimalusi. NATO jaoks tervikuna on see võtmetähtsusega regioon, seda kasvõi Iraani läheduse tõttu.

Moldaavia kuulub tinglikult Kaukaasiaga ühte gruppi. Üldiselt läänemeelne, ent kistud riik pakub NATOle huvi ja on ise huvitatud lääne-integratsioonist, kuid probleeme on sel teel rohkem kui üks.

No ja lõpuks see nn slaavi kolmik. Ehk siis Valgevene-Venemaa-Ukraina. Justnimelt sellise ühtsena sooviks seda näha eurasianistlikult-isolatsionalistlikult meelestatud mõtlejad Venemaal. Ukraina puhul pole selline soovmõtlemine kuigi õigustatud, vaatamata viimastele poliitilistele pinnavirvendustele. Valgevene hoidmine nö paariariigina ja seega Lääne haardest väljas on senikaua õnnestunud.

Veider partnerlus

Venemaa ise aga – oh üllatust – tõlgendab end Lääne ja NATO strateegilise partnerina. Ning Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev läheb sel nädalal (20.nov) toimuvale NATO tippkohtumisele. Ehk siis Venemaa näib Moskva vaatevinklist olevat ainus riik, mis kogu eelnevast loetelust peaks ja tohiks NATOga koostööd teha. Ja seda kõige tõsisemal, strateegilisemal tasandil.

Nii et millest nad siiski räägivad? Koostööst, mis on ühekorraga hädavajalik ja ilmvõimatu? Külmast sõjast, mille produktid nad mõlemad on – NATO võitjana ja Venemaa kaotajana? Ühisest ja jagamatust julgeolekust, mille osas üks mängib zero-sum ja teine win-win reeglite järgi?

Lõpetuseks pööran austatud lugejate tähelepanu ühele pisiasjale. NATO ei plaani Venemaad ära kustutada. Moskva aga räägib vajadusest uue julgeoleku-arhitektuuri järele, milles NATO'l enam kohta poleks.

Strateegiline partnerlus organisatsiooniga, mille olemasolu peab teine osapool ebaotstarbekaks ning mille lähenemist ühtlasi julgeoleku-ohuks, on pehmelt öeldes kummaline.

Karmo Tüür
15.11.2010

---

lugu ilmus 20.nov ajalehes DzD

Разбор полётов: USA vahevalimised ning NATO-Vene koostöö

Asjaolude kokkulangemisel on meie saade novembris eetris ainult üks kord - 21.novembril. Teemadeks seekord USA valimised ja NATO-Vene koostöö.

Ameerika Ühendriikide valimiste järel läks kontroll parlamendi alamkoja üle predidendi-parteilt opositsioonile. Miks see nii juhtus? Kas see näitab pettumust demokraatide poliitikas tervikuna või president Obamas eraldi - ehkki esmapilgul ei pruugi seos siin näha olla.

NATO summit ja selle kõrval toimuv NATO-Vene nõukogu istung väärib samuti rääkimist - seda enam et sellele teisele üritusele pidi saabuma ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Muuseas, arvan, et Venemaa "Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri" ja NATO uue kontsptsiooni vahel on üks perspektiivikas kokkupuutepunkt: nimelt ühine raketikaitse. Lisaks Afganistan ... ja ehk nipet-näpet veel.

Kuulda saab saadet siin.

Saates nagu viimasel ajal ikka: Karmo Tüür Tartu stuudios, Harri Tiido Brüsselist Skype'i teel ja Tallinnas kõike kokku viimas Jevgenia Garanža.

Monday, November 15, 2010

Soovitan: Kuku Välismäärajas Vene viisadest


14.nov Välismääraja keskendus suuresti Venemaa viisaküsimusele.

Eriti jäi kõrvade vahele kinni Meikari näide, kus ta tõestas, kuidas personaalsed viisakeelud on osutunud tõepoolest toimivaks mõjuvahendiks.

Vestlesid: Kadri Liik, Silver Meikar, Erkki Bahovski ja Marko Mihkelson.Soovitan!

Tuesday, November 9, 2010

Lužkov: mitte mille eest, vaid mille jaoks?

Kuu aega tahasi kirjutet lugu ilmus nüüd KesKus veergudel, sestap olgu ka siin ära toodud.

------------------

Lužkov: mitte mille eest, vaid mille jaoks?

Enamik vaatlejaid kipub keskenduma küsimusele, et "mille eest Lužkov maha võeti?" Kas ta ehk ei jaganud rahasid nendega kellega vaja? Või siis kippus toetama valesid jõude? Või ehk tõesti sattus Venemaa praeguse presidendi Dmitri Medvedevi meelepaha alla ja peaministristunud Vladimir Putin ei suutnud teda enam kaitsta?

Soovitan katseks püstitada küsimuse teisiti. Ehk siis: "mille jaoks Lužkov maha võeti?" Vene keeles siis mitte "za što?", vaid "dlja tševo?"

Seletamisega alustan pisut kaugemalt – Venemaal on praegu hädasti vaja olla sõber läänega. Sõprus pole eesmärk omaette, vaid vaja on lääne raha ja tehnoloogiaid. Ilma nendeta on juba järgmise aasta Venemaa eelarve sulaselge bluff.

Kui jälgida kasvõi propagandakanalit Russia Today, siis matrana korrutatakse, et lääne investorid otsivad meeleheitlikult uusi arenevaid turge ning et olemasolevad variandid ei suuda hulkuva raha massi kuidagi rahuldada.

Nüüd aga pakub korraga Venemaa väljapääsu - arenev, avatud, moderniseeruv Venemaa. Skolkovo (Venemaa Räniorg) ja muu sihandne.

Kuidas aga veenda, et Venemaa on jälle kord uus ja ahvatlev? Selleks tuleb muuta kuvandit.

Senine vene kuvand läänes on küll salapärane nagu muistegi, kuid kaugeltki mitte turvaline. Kagebiitlik Putin sobis küll selleks, et tuua lagunev riik välja Jeltsinlikust smutast. Kuid avatud ja moderniseerumis-alti riigi maine loomise jaoks sobib pehme ja intellektuaalne Medvedev enam.

Kuidas nüüd aga veenda läänt ja sedasama pelglikku (riski-)investorit, et oma rahakohvrid võib Venemaale tuua? Et Medvedev pole mitte "raudse" Putini käpiknukk, vaid uus ja otsustusvõimeline liider? Selline juht, kes suudab kaitsta investorite raha ja tagada samas riigi stabiilne areng.

Üheks vanaks ja kontrollitud meetodiks kuvandi muutmisel on nö sümbolfiguuridest vabanemine. Moskva senine linnapea Juri Lužkov sobis selleks paremini kui keegi muu. Korruptiivse äri kehastus, vanade võimude kaitsealune ja muidu isake. Keegi ei julge ju ometigi teda puutuda - mõelda vaid, mida too kõike teab ja suudab!?

Kuid näe, Medvedev julgeb! Laseb korruptsiooni kehastuse lahti nagu nalja, kartmata kedagi ega midagi. Usalduse kaotus kõigepealt, sõltumatu uurimine seejärel.

Ühesõnaga - Venemaa muudab oma imagot. Kilbi ja mõõga (Putin) asemel võetakse kätte reha ja labidas (Medvedev). Asutakse Venemaad puhastama, võtmaks vastu kalleid külalisi.

Muuseas, arvan, et sellega kaasneb ka nö uus NEP (omaaegne uus majanduspoliitika). Või siis uus stolõpinlike reformide ajastu. Väike-ettevõtjail lastakse õitseda, raha ja rasva koguda. Ei välista sedagi, et imagomuutmise käigus vahetatakse välja ka võimupartei. Üha enam KPSS'istuva Edinaja Rossia asemel tõstetakse võimule uus moodustis. Kuid see on juba teine jutt.

Muidugi, kogu selle idülli juures ei maksa unustada, et kõik võib taas muutuda. Investoritel võidakse küll lasta maa katta dollarikihiga, kuid seejärel saab imelihtsalt käsi plaksutada ning pelglikud läänlased lendava laiali nagu vareseparv. Dollarid ja investeeringud jäävad aga enamasti

maha.

Kogu loo mõte on lühidalt järgmine. Venemaa mõtestab ümber oma rahvuslikke huve. Senise nö miinimumprogrammi ehk ellujäämise (riigi säilitamise) asemele on päevakorral järgmine – areng. Selle töö jaoks on aga vaja uusi töövõtteid ja -riistu. Ja samuti usku arenemisvõimesse. Lužkovi mahavõtmine on selle usu süvendamiseks piisavalt hea vahend.

Karmo Tüür
02.10.2010

-----

PS - sama lugu ilmus ka vene keeles ajalehes DzD.

Wednesday, November 3, 2010

NATO ja Venemaa koostööst

Venemaa ja NATO kõlavad vastandsõnadena. Kuid oh üllatust, tänases maailmas heidavad vastased mõnikord ühte ... või vähemalt soovib mõni neist heita. Või vähemalt sellist nägu teha.

Erik-Niiles Krossi artikkel "
Kroonijuveelid linnusita eest" lõi kõvasti laineid. Tema põhitees - NATO ja Venemaa on omavahel diili tegemas ... kuid kas see ei käi meie arvelt?

Postimees (Alo Raun isikus) küsis ka minu tagasihoidlikku arvamust. Üldsegi mitte tagasihoidlikult lingin selle siis ka ära - vaadake siis ise, mis sai öeldud :)

Monday, November 1, 2010

Vene herilased ja Balti-poliitika

Venemaa üritab Balti eliite üles soendada. Milleks seda talle vaja? Ja miks osa venemaalasi selle peale herilastena tigedad on?

Minu vastust saab lugeda kommentaarist, mille andsin
err.ee portaalile (Heikki Aasaru palvel).

Kommentaar põrkas mitmele poole Eesti meediasse. Tõsi küll, enamasti lühendet versioonis, mistap jäi mulje, nagu argumenteeriksin ise selle soojenemise eest. Kõige rohkem sain selle eest tümitada - nagu ikka - Delfi kommentaariumis.

Mis seal ikka:)

Разбор полётов: Prantsusmaa ja Valgevene

31.oktoobril eetris olnud saates jutuks Prantsusmaa pensionireform ning Valgevene-EL suhted.

Pensionireformi vastu mässanud prantslased hakkavad küll juba rahunema, kuid ega rahulolematus pole kuhugi kadunud. Ehkki selline rahulolematus on sama mõtetu kui protestimine vananemise vastu, on see siiski kodanike õigus. Riigimehena käituv Sarkozy annab aga endale aru, et kui süsteemi mitte muuta, siis see lihtsalt sureb maha.

Valgevenes on lähenemas presidendivalimised. Selle eel puhkeb jälle kord arutelu Valgevene kohast Euroopas. Üheks kõneainet pakkuvaks uuenduseks on Leedu-Valgevene piiril kehtestatav lihtsustatud piirirezhiim. Kas siin saab aimata mingit lähenemist Euroopale?

Stuudios Karmo Tüür, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Saadet saab kuulda siin.

Saturday, October 30, 2010

Gruusia uus põhiseadus

Gruusia uus põhiseadus muudab riigi poliitilist palet - presidentaalsest parlamentaareks. Kriitikud arvavad, et praegune president Mihhail Saakašvili tegi selle muudatuse enda jaoks - plaanides peale presidendiametist loobumist peaministriks asuda.

Jutuajamist Gruusia põhiseaduse reformi teemal saab kuulda siin - Vikerraadio saates Uudis + alates kuuedast minutist kuni kuueteistkümnendani. Mind usutlesid Arp Müller ja Andres Kuusk.

Tuesday, October 19, 2010

Разбор полётов: Moskva, Läti ja Ungari

Seekord jutuks kolm teemat: Moskva linnapea mahavõtmine, Läti parlamendivalimised ja Ungari mudane katastroof.

Mille eest või mille jaoks võeti maha Moskva "eluaegne" linnapea Juri Luzhkov? Kas tegu on lihtsalt autoritaarsele mudelile nii omase ootamatu kaadriraputusega? Või on tegu millegi sümboolsemaga?

Miks Lätis tuli valima nii palju inimesi ja miks nad hääletasid just nii, nagu läks? Oodati ju väga madalat valimisaktiivsust ning vene-keksete nimekirjade pimestavat võitu. Kas nö vene-hirm pani rahva tegutsema?

Mis ja miks juhtus Ungaris? Kuigi kõik olid kindlad, et midagi juhtuda ei saa, voolas alumiiniumitehase hoidlast välja mürgine muda .... tõsi küll ainult 4% sellest. Mis saab edasi?

Saates ikka HT, KT ja JG. Kuulda saab
siin.

Thursday, October 14, 2010

Elegantselt viisavabadusest


Krister Parise tekst Euroblogis üllatas mind. Seda kõige paremas mõttes.

Rõhutatult positiivselt ja humanistlikus võtmes kirjutatud tekst rääkis viisavabaduse vajadusest EL ja VF vahel. Loomulikult võib mõttekäiguga vaielda, kuid kogu selle vaidluse muudab tühjaks see hooletu elegants, millega Krister sidus kokku Venemaa poolt ihaldatava (e. viisavabaduse) ja tõrjutava (e.tingimuslikkuse).

Kes saaks vaielda väitega: "
Me peame kontrollima eeskätt inimest, mitte aga rahvust või passi, mis talle sünnijuhuse tõttu kätte sattunud." Üllas mõte, kas pole?

Ringjoon

Muude vahvate tegemiste hulgas juhendan ma tudengiühenduse RSR töid ja tegemisi. Kaks aastat tagasi sai käima lükatud ka rahvusvaheliste suhete teemaline raadiosaade Ringjoon. Aeg-ajalt pean ka ise suudios istuma, et kaasa aidata uute meeskondade sujuvamaks käimaminekuks. Juhtus seegi kord nii.

Tunniajane iganädalane saade Noorteraadio kanalil on jagatud alati neljaks. Esimeses blokis räägivad RSR liikmed - ehk siis Tartu Ülikooli tudengid - RSR eelmise nädala loengust. Teine ja kolmas blokk on nö jooksvatel kuumadel teemadel. Neljas saatelõik vaatab ette järgmisele loengule.


Selles saates (11.okt) olid esimeseks teemaks Eesti-Vene ärifoorum, millest rääkis nädal varem RSR ees selle foorumi idee käivitaja, Riigikogu majanduskomisjoni esimees, Urmas Klaas. Pihkvamaaga asjade ajamine on Eesti jaoks loomulik valik, kuid enamasti ei teata sest maanurgast siinpool piiri suurt midagi. Teine blokk rääkis Läti valimistest ning nende ootamatuvõitu tulemustest. Kolmas Ungari ökokatastroofist. Neljandas proovisime pisut mõtiskleda teemal, mis tuli järgmisel loengul juttu, ehk Hiina ja Põhja-Korea suhetest.

Esialgu kuuleb saadet ajutisel aadressil, hiljem kolib see RSR kodulehele. Koos minuga olid stuudios riigiteaduste tudengid Indrek Mäe ja Karl Haljasmets.

Thursday, October 7, 2010

Разбор полётов: Iraan ja Venemaa

Sel hooajal esimene saade. Oli eetris juba 3.oktoober, jäin postitamisega pisut hiljut hiljaks. Kuid kohe peale salvestust panin sõitu ning üldse on sügissemestri algusega seoses kiire aeg - ehk vabandate.

Teemadeks siis avasaates Iraani tuumaprogramm. Ahmadinejadi kõne ÜRO's oli justkui suunatud Lääne vastu, kuid pigem siiski kodupublikule - seda kõige laiemas mõttes. Iraani president näitas, et ta on nende vastu, kes on islami vastu. Lääne etteheited inimõiguste ja tuumaprogrammi asjus võivad veidral kombel tuua risti vastupidiseid tulemusi. Põnev on ka Venemaa meelemuutus ja otsus olla koos Läänega Iraani vastu, mitte vastupidi.

Teiseks teemaks oli Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu viisavabadus. Kuigi tihti jääb mulje, justkui oleks Eesti või laiemalt Ida-Euroopa see kuri, mis takistab Venemaa ja nö vana Euroopa vahelist ladusat suhtlust. Tegelikkuses on see pilt pisut teine - kui Eesti lükkab tagasi 1% VF kodanike viisataotlustest, siis nt Hispaania 8% ja Belgia 7% jne. Võib küll vaieleda, kas see on tehniline või poliitiline otsus, kuid ilmselt ei ole viisavabadus lähema aja küsimus ... ehkki oma nahal tean, kui ebamugav see kõik on.

Eetis olid saatejuht Jevgenia Garanža, Karmo Tüür ja nüüd juba Brüsselist Harri Tiido. Saadet kuuleb siin.

Sunday, August 22, 2010

FSB näitab näpuga: Himik


FSB juubeli puhul ilmus teleseriaal "Химик" ehk siis eesti keeli Keemik. Kunstilises mõttes poleks asi ilmselt kuigi kõneväärt, kuid seriaalil on ka tugev ideoloogiline ülesanne. Hoiatada ja ilmestada.

Kui esimesed kolm seeriat kuluvad sellele, et luua hea peategelase (FSB uurija Mihhail Zujev) inimlik portree ja punuda aluspõhi klassikalisele kättemaksu-süžeele (pahad tapavad ta pruudi, kellega plaaniti kohe-kohe abielluda), siis edasi hakkavad peale need põnevamad hetked.

Hoiatatakse vaenlaste eest. Senikaua on hoiatav näpp osutanud:
- sektatntidele (hoolimatud inimesed, kellega manipuleerivad Lääne fondid, kes omakorda on valmis tegema mida iganes, et kahjustada Vene õigeusu kirikut);
- neonatsidele (rumalad inimesed, kellega manipuleerivad kohalikud küünilised "ideoloogid", kes omakorda müüvad oma teenust kellele iganes);
- kaukaaslased/mustad (kes õhkavad maju, turge, korraldavad omavahelisi klaarimis jne);
- "läänlased" (kes veavad petu, santaaži ja äraostmise abil Venemaalt välja helgemaid ajusid, põlgamata kuritegusid);
- loetelu ei ole täielik, aga ka seriaal on alles poole peal.

Ilmestatakse/inimlikustatakse oma kangelasi. Ka nende peades on kõhklusi ja hinges kahtlusi. Ka neil on probleeme ja ka nemad eksivad. On isegi korrumpeerunud isendeid (neid kehastab üks väga paha miilitsamajor). Kuid üldiselt on just nemad, sihikindlad FSB kaastöötajad, riigi toeks ja lootuseks.

Omamoodi pikantse detailina meie vaatenurgast võib lisada, et jällegi mängib läänest tulevat kurja baltlane (leedukas Juozas Budraitis).

Taoline ideoloogiline kallutatus saab ilmselt väikese seletuse, kui lisada, et filmiloomist toetab fond "На службе Отечеству" (ehk "kodumaa teenimisel") ning Venemaal on tekitatud riiklikul tasemel mehhanismid patriootilise kino tootmiseks. Kirjuta ainult ideoloogiliselt sobiv stsenaarium, kinnita see vastavates organites ära ja rahaline toetus on kindlustet.

Aga teisest küljest, oma kodumaiseid eriteenistusi kiitvaid ning vainlasele näpuga näitavaid filme on ju toodetud hulgi mujalgi :)

Mina ise vaatan seda lugulaulu siit, aga jummmala eest, ma ei tea, kuivõrd legaalne see on :)

Thursday, August 5, 2010

Küsitlus: Viisavabadus Venemaaga?

Venemaa Föderatsioon taotleb juba pikemat aega viisavabadust Euroopa Liiduga. Kas seda aga soovitakse samuti siitpoolt?

Hetkel toimib meil viisanduses Venemaaga ... kuidas nüüd öeldagi ... segane suhe. Osaliselt on olemas ka viisavabadus - see kehtib diplomaatilise passi omanikele. Teatud gruppidele kehtib lihtsustatud režiim - nt ühisettevõtete omanikele, üliõpilastele jne. Enamik peab aga reisimiseks tavakorras viisa hankima.

Viisa hankimine on tülikas, kulukas ja aeganõudev. Teisalt võimaldab aga viisarežiim filtreerida üle piiri tulijaid. Nii poolt kui vastu võib tuua hulga argumente.

Kuidas arvate, kas Euroopa Liidul peaks olema viisavabadus Venemaaga? Öelge välja oma arvamus, vastates küsimusele siin blogi paremas ülanurgas.

Thursday, July 22, 2010

kaks vastust Kosovo teemal

ERR küsib, mina vastan:

> Kas (ÜRO Rahvusvahelise kohtu) otsus oli Teie hinnangul ootuspärane?


ÜRO kohtu otsust sisuliselt hinnata ei ole minu pädevuses, kuid
ootuspäraseks võib seda pidada kindlasti. Sisuliselt on kohtu otsusega
kattuva hinnangu juba eelnevalt andnud paljud riigid, sealhulgas Eesti -
tehes seda läbi Kosovo iseseisvuse tunnustamise.

> Kuidas see otsus võib Teie arvates mõjutada teisi iseseisvust taotlevaid
> piirkondi?

Otseselt ei mõjuta taoline otsus midagi, seda enam et ta ei ole oma
olemuselt juriidiliselt siduv, vaid ainult nö konsultatiivne.

Teisalt ei pane see meelt muutma ka neid, kes on poole juba kindlalt
valinud. Kes oli Kosovo iseseisvumise poolt, jäävad seda ka edaspidi ning
sama kehtib ka vastaste arvamuse osas.

Kuid kaudselt annab ÜRO kohtu Kosovo-teemaline otsus loomulikult
lisakindlust kõigile eraldumis-meelsetele.

Eriti põnevaks muutub aga nt Venemaa reaktsiooni jälgimine, kes ühest
küljest on rääkinud Kosovost kui pretsedendist võrdluses Abhaasia ja
Lõuna-Osseetiaga, teisalt aga on tuliselt toetanud Serbia territoriaalset
terviklikkust. Retoorilisi uperpalle võib oodata kindlasti mõlemast
laagrist.

----------
toimetet kujul ilmus asi siin.

Saturday, July 10, 2010

Pärnu hansapäevade kaja Venemaal

Harva juhtub, et Venemaa ajakirjanduses Eestist hästi kirjutataks. Viimatised rahvusvahelised hansapäevad Pärnus aga tõestavad vastupidi. Vastukaja pakatab positiivsusest.

Suurimaks kajastajateks on loomulikult Venemaa enda hansalinnad, kes ka seekord siin kohal olid. Muuseas, kas teadsite, et nn Uude Hansasse kuulub 13 linna Venemaalt?

See, et nende 13 hulka kuulub nt Novgorod ja Pihkva, ei üllata ilmselt kedagi. Novgorodis toimusid eelmised Hansapäevad ja Pihkva sai korraldusõiguse just nüüd ja siinsamas ehk Pärnus. Tõsi küll, need toimuvad alles 2033.aastal.

Nii huvi pärast toon ära kogu nimekirja. Kui mitme puhul teil kulmud imestusest kerkisid? Belozersk, Ivangorod, Kaliningrad, Kingisepp, Pihkva, Smolensk, Tver', Tihvin, Toržok, Tot'ma, Veliki Novgorod ja Veliki Ustjug. Viimasena ehk 13 Venemaa linnana liitus nendelsamadel Pärnu päevadel ka Vologda, saades ühtekokku 176.liikmeks ühenduses.

Vean kihla, et nii mõndagi nendest nimedest polnud te isegi kuulnud, ehkki enamik Venemaa hansalinnu oli ka Pärnus kohal. Kuid olgu, see pole ka oluline.

Muuseas, iga uus liituja peab tõestama, et tal kunagi ka ammuse Hansaga mingit kokkupuudet olla olnud. Tollesama Vologda kandi linnade sidus-looks olla hansa-aegse Lüübekist pärit saksa kaupmehe eneseotsingu rännud Venemaal, mille käigus ta pöördus õigeusku ja võttis endale nimeks Prokopi.

Aga nüüd siis vene meedia peegelduse juurde. Tuleb tunnistada, et aastake enne Pärnu hansapäevi peeti vajalikuks mürgiselt märkida, et üritus toimub vaatamata neonatsismi ilminguile Pärnus. Seda probleemi olla tõestanud nii omaaegne kurikuulus lugu saksa vormis kujuga kui eelmise linnapea sünnipäevatamine vastavas mundris.

Nüüd aga ei kohta enam midagi sellist. Kõik vene ajakirjanduses nähtud Pärnu ja Hansa teemalised tekstid on vähemalt neutraalsed-kirjeldavad või siis suisa positiivsed.

Piiritaguse Pihkva ajakirjandus kajab siiani erinevatest ülevaadetest, üks parem kui teine. Räägitakse nii üritusest endast ja Pärnust kui sellisest.

Pihkva linnapea Ivan Tsetserski pajatas meedia vahendusel usalduslikus vormis sellest, kuidas ta kondas mööda Pärnu linna ringi, külastades pisemaidki tänavaid ja viimaseidki nurgataguseid. Imestledes jagas ta oma muljeid – kui puhas ja korras kõik on. Kõikjal korralik sillutis ja majad nii puhtad, puud valgustatud, aiad värvitud ja puha. Ja et väikese 70-tuhandese linnakese kohta on tervel 80 hotelli!

Erilise uskumatuse-seguse vaimustusega räägib Pihkva linnapea Pärnu turust: et kui kabe ja viisakas koht! Tõepoolest, Pihkva turud on kaugelt vaatamisväärsusest ning vähegi viisakam turuplats naaberlinnas võib jätta mulje ekstra peo tarvis ülesvuntsimisest.

Ka Novgorodi rahvas imestas, et Pärnus ilmselt polegi kombeks lagastada – prügikaste pole kuigi tihti, aga kõik on ikkagi nii puhas. Ning lisades, et vaatamata eelarvamusele pole näha mingit vaenu vene keele ja inimeste suhtes. Rahvas olla lihtsalt tagasihoidlik, mida tõestavat kasvõi see, et ka saksa külaliste suhtes ei näidatud välja ülepurskavat vaimustust.

Tõsi küll, novgrodlased ei jäta ka märkimata, et Pärnu üritus jäi nende omale alla. Aga ega siin pole ka imestada, riigi-poolne rahasüst Novgorodi ülevuntsimiseks oli üüratu – ühtedel andmetel lausa viis miljardit rubla. Sealsete väike- ja keskmiste ettevõtete käive kogu protsessi käigus aga koguni 42 mlrd RUB.

Kuid jäägu see teiste rahakotis sorimine meist kaugele. Tundkem rõõmu toimunust.

Omaaegne Hansa oli suur poliitika. Nii suur, kui toonase Euroopa selles kandis üldse aeti. Nüüdne Hansa on mõnusam ja inimlikum. Selle tasandil asju ajades võib nii mõnigi müüt mõraneda ja suur poliitika oma kurja ilme kaotada.

Karmo Tüür
05.juuli 2010

PS Muuseas, Pihkva ei peagi võib-olla oma esimeste hansa-katsetustega suisa kolmkümmend aastat ootama. Nö esmaproov võiks toimuda juba 2013, mil Pihkvas planeeritakse nö vene hansapäevi. 10 juulil peaks Novgorodis sõlmitama ka Vene hansalinnade liidu lepe. Ehk saavad siis uue hingamise sisse ka Venemaa hansaportaalid, mida on kogunisti kaks: kaasaegse välimusega http://hanse-portal.ru/ (mille ajaarvamine on peatunud Novgorodi pidustuste järel) ja põhjalikum http://www.rus-hanse.ru/main.htm


------

lugu ilmus Pärnu Postimehes 10.07.2010

Thursday, July 1, 2010

Hümn vene nanotehnoloogiale

http://www.youtube.com/watch?v=HPUgVFMgbv4&feature=player_embedded

kohati on sõnamäng .... ummmm ... pikantsevõitu ;)

Sunday, June 27, 2010

Brazauskase minek kui verstapost

Leedu esimese presidendi Algirdas Brazauskase surma (26.06.2010) võib märgistada mitmeti.

Ühest küljest lakkas Leedu silmapaistvaima poliitiku elu. Nagu ikka sellistel puhkudel on kombeks rääkida epohhist, mis saab ümber. Brazauskas sümboliseeris Leedus nn rahvus-kommunismi või isepäiste kommunistide põlvkonda. Neid mehi, kes olid küll nõuka-hierarhias kõrgel kohal, kuid ajasid laias laastus siiski Leedu asja. Leedukad olid selles põikpäisuses tõeliselt osavad, õnnestus neil ju nõukogude perioodil enim säilitada omapärast pehmet iseolemist.

Teisest küljest saab läbi Balti esimeste presidentide aeg, taas-iseseisvujate aeg. Nagu Lennart Merigi, suri Brazauskas 77-aastaselt. Läti esimene okupatsioonijärgne president Guntis Ulmanis on pisut noorem, praegu 70-aastane.

Kolmandaks ja veel laiemalt hakkab lõppema nn endiste ajastu. Toona, NLiidu lagunemise aegu mõjukamatel kohtadel olnud tegijad hakkavad vaikselt pensioneeruma. Noored ja aktiivsed karjäärihundid läksid kiirelt ja valutult muudatustega kaasa. Kogu Ida-Euroopas, endises Nõukogude impeeriumis ja selle äärealadel tõusevad tasapisi tegijateks uued, pragmaatilisemad mehed-naised.

----------

tekst toodetud BNS tellimusel ja tarvis
27.06.2010

Friday, June 18, 2010

Operatsioon nimega Kross

Piraatluse ajalugu on vähemalt sama pikk kui meresõidu oma. Enamasti kaaperdatakse laevu elementaarsest saagihimust, kuid haruldased pole ka nö kuninga käsul rüüstamised.

Arctic Sea nimelise laeva väidetav kaaperdamine 2009.a. suvel, veidrad kadumised ja ilmumised, kentsakas vabastamine vene sõjalaeva poolt ja kõik muu on tõmmanud piisavalt tähelepanu, kuid pakkunud vähe mõistlikke seletusi.

Kogu see lugu tundub algusest peale ühe kohmaka erioperatsioonina, mida saadavad pidevad äpardused ja viltuvedamised.

Peale pikka vaikimist ja varjamist toimus lõpuks aga imekiire ja otsustav kohtuprotsess, mille käigus peeti vajalikuks visata meedia hambusse üks nimi – Eerik-Niiles Kross. Koos sellega esitati lõpuks siledaks triigitud lugu, mis pidanuks veenma, et Arctic Sea operatsiooni taga seisis Eesti endine luurekoordinaator.

Kui jätta kõrvale laeva enda, selle haldajate, võimaliku koorma ja väidetava kaaperdamise lugu, siis pakub huvi, miks paisati avalikkuse ette justnimelt Krossi nimi. Versioon on mitmeid. Vähemalt viis.

Esiteks kõige lihtsam versioon – et nii oligi. Meediasse paisatud versiooni kohaselt Kross kasutas ära emotsionaalselt ebastabiilset ärimeest Dmitri Savins, koolitas selle ja pundi avantüriste ränga raha eest välja, ostis erivarustuse ja paadi ning saatis pool-juhuslikult valitud palgilaeva taga ajama. Noh ja nüüd tunnistas heitunud ja õnnetu Savins kõik üles ning Kross ongi paljastatud.

Ausalt öeldes on sellise loo sisse umbes sama keeruline uskuda kui valgetes sukkpükstes Balti nais-snaiperite sisse. Kuid meenutage, kui usinasti ka toda totrat lugu meedia kaudu massiteadvusse tambiti.

Teine versioon kõlab sama lihtsalt, kuid pisut usutavamalt. Kui oletada, et Savins tõepoolest mingi nipiga suutis laeva kaaperdada ja lõpuks Vene võimude poolt vahele võeti, siis proovib ta lihtsalt kedagi süüdistada. Mõtles kiirelt välja versiooni endast kui süütust ohvrist ning nimetas sobiva tellija nime. Sellise, millega uurija-onud rahule jäid. Ja mille tõttu seni salamisi aetud uurimine kiirkorras lõpetati ning peasüüdlase nimi meediasse paisati.

Kolmas lugu lõhnab juba pisut vandenõulikult, kuid omab samuti teatud eluõigust. Kuna Kross on vene eriteenistustel risti jalus, siis otsustatakse teda rünnata. Selle versiooni kohaselt on mängus nö Gruusia jälg. Et Kross on Gruusia võimudele liiga head nõu andnud ning sellega Venemaa erihuve kahjustanud. Nüüd siis üritatakse Krossi nime määrida ja kaude kõigile mõista anda, et ei maksa karu ärritada. Savinsil soovitatakse nimetada õige nimi või siis saadetakse see üldse Savinsi eest ringlusse.

Neljas mõttekäik on eelmisega sarnane, kuid kõvasti keerulisem ja seetõttu veelgi raskemini kontrollitav. Keskne motiiv oleks samuti kättemaks Krossile, kuid seekord selle eest, et too tõepoolest segas ära relvamüügitehingu. Tuletan meelde, et ühe versiooni kohaselt vedas Arctic Sea rakette, mis pidanuks mitme-lülilise keti lõpuks jõudma Iraani. Juhul kui selline relvadiil nurjati, siis vähim, mida pettunud müüja teha saab, on anda teada, et ta teab, kes mängu ära rikkus. Anda teada delikaatselt, ent valusalt.

Viies versioon on sama hämar kui ülejäänud. Ebaõnnestunud erioperatsiooni varjamiseks palgati punt seiklejaid, sh ka Savins, toimetati laevale ning kästi esineda kaaperdajatena. Krossi kui väidetava tellija nimi õmmeldi asja külge veel lisaks, nö ilu pärast. Et seeläbi õnnestub diskrediteerida nii Krossi kui laiemalt Eestit, on muidu halva mängu juures väike meeldiv lisaboonus.

Kuidas siis kogu seda segast lugu kokku võtta?

Et tegu oleks olnud lihtlabase kaaperdamisega, suudaks ma uskuda juhul, kui vene võimud poleks laeva ja selle meeskonda peale väidetavat vabastamist kõigi võimalustega varjanud. Pealegi – lihtsalt lunaraha saamiseks oleks ükskõik millisel avantüristil lihtsam kaaperdada mõni väärtuslikum alus/koorem ning mõnes vähemkontrollitavas kohas kui seda on laevadest kihav Läänemeri.

Nii ehk teisiti, Eesti endise luurejuhi ja hilisema Gruusia-nõustaja Eerik-Niiles Krossi nime mängutoomine näib ebaõnnestunud erioperatsiooni veelgi kohmakama finaalina.

Karmo Tüür
16.06.2010

----------------

lugu ilmus ajalehes Den' za Dnjom 18.06.2010

Wednesday, June 16, 2010

Разбор полётов: Gaza blokaad

2010.aasta kevadhooaja viimane saade kõlas eetris 13.juunil.

Nn rahukonvoi Gaza sektorisse lõi jälle kihama maailma tähelepanu. Iisrael on niigi teravdatud tähelepanu all, tema konflikt Gaza sektoris istuva Hamasiga pälvib pidevaid kriitikanooli. Ja on ka mille eest. Iisrael teeb seda mida peab vajalikuks, huvitumata muu maailma nurinast.

Teisest küljest aga kipub muu maailm ka segamini ajama olulisi asju. Räägitakse vaestest palestiinlastest, kes Gaza sektoris virelevad ning keda on vaja aidata. Samas unustatakse ära, et noodsamad palestiinlased on sisuliselt terrorismi viljeleva Hamas pantvangiks. Kolmandast küljest on Hamas saanud võimule läbi valimiste. Aidates palestiinlasi aidatakse sisuliselt Hamasi. Jne, jne, jne ... mida rohkem kirjeldada, seda keerulisemaks läheb.

Okupatsioon, tuumarelv, USA ülikeeruline roll, radikaliseerumine, Türgi, Iraan ... need on vaid mõned märksõnad, mis vestluse käigus esile kerkisid.

Kogu sellest segapudrust püüavad sotti saada Jevgenia Garanža juhtimisel Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade kuuldav siit.

Loodame, et saade jätkub ka sügisel. Seniks aga saatemeeskonna nimel: head suve!

Friday, June 11, 2010

Meie olemise lugu

Me oleme siin olnud aegade algusest peale. Elanud üle kõiksugu aegu, näinud nii külalisi kui vallutajaid. Tulemas ja minemas. Kuid meie jääme. Jääme kestma.

Öelge mulle, kui paljud rahvad saavad sedasi enda kohta niimoodi väita? Aga meie saame. Sest aegade alguseks võib rahumeeli pidada Eestimaal viimase jääaja lõppu. Peale seda algas kõik puhtalt lehelt. Ja viimase jäätüki taandudes vupsas mätta alt välja esimene eestlane. Murumütsikesega ja puha.

Loomulikult annan ma endale aru, et see pole päris nii. Tõsiteaduslikult võttes saaks iga sõna kallal iriseda. Kuid ma ei räägi teadusest, vaid meie loost. Sellisest loost, mis on meile oluline. Mille sisse peame uskuma ja mida rääkima.

Tavaliselt algab eesti loo rääkimine meie raskest ajaloost ja lõpututest kannatustest. Laevalt maale astunud külaline haaratakse natist ja viiakse okupatsioonimuuseumisse. Teel sinna räägitakse Vabadussõjast ja oma riigi kaotamisest. Noh ja kui aega jääb, siis ka Balti ketist ja laulupeost.

Ühesõnaga, meie lugu algab tavaliselt nii umbes sada aastat tagasi. Ja koosneb see jutt peaasjalikult negatiivist.

Nüüd öelge mulle, missuguse inimesega te soovite suhelda? Kas sellisega, kes nukralt soigudes räägib oma raskest lapsepõlvest ja kibedast keskeakriisist? Või sihandse elurõõmsa tüübiga, kes muhedalt muiates kõige selle üle kergelt nalja viskab?

Seejärel aga proovige mõelda, miks ühel rahval peab üldse olema oma lugu? Selline, mille sisse ta ise usub ja teistele ladusalt rääkida suudab?

See must ja masendav lugu, millest ma ennem pajatasin, on meie riigist. Kuid ei maksa unustada, et riik on ainult vahend rahva püsimiseks. Rahvas on peamine. Ja eesti rahval on võimalik rääkida sootuks teist lugu.

Lennartmerelikku pikaajalise olemise lugu. Vürtsitades seda andruskivirähuliku vimka-seguse eneseiroonia ja martjuureliku vaikse irvitamisega kõige ja kõigi üle.

Niimoodi tehes muudame me naeruks kõik vaenlased ja vallutajad. Ka selle viimase, kes ikka kõige koledam näib.

Vastupidiselt käitudes, viimase saja aasta kannatustele keskendudes näime me hiirena, kelle jaoks pole olulisemat looma kassist. Ja seejuures mängime tolle kassi mängureeglite järgi.

Tean, et selline lähenemine tekitab palju paksu verd ja süüdistusi. Ajalugu ei tohi unustada. Kuid ei pea ka selle pantvang olema. Ajalugu saab ära kasutada, ehitades selle ümber säherduse loo, mis aitab meil ennast hästi tunda, uskuda omaenda võimetesse ja tulevikku. Ning ühtlasi anda kerge ninanips neile, kes vastupidist tahavad.

Turismihooaja alguses maksab ehk selle kõige üle korraks mõelda. Raske ajaloo jutuga kaugele ei sõida. Näidake mulle rahvast, kellel see oleks kerge? Aegade algusest püsimise looga saab minu meelest paremini hakkama. Ning kui seda isegi kerge muigega rääkida, siis pole ka kuulajal raske muiata. Ja hiljem lugu naeratusega edasi rääkida.

Karmo Tüür
Antidepressant
2010-06-02

---------

lugu ilmus Pärnu Postimehes 11.06.2009

Friday, June 4, 2010

Venemaa ettevõtja kui antikangelane

Ehkki enamik VF eelarvest tuleb suuräridest, räägib Kreml pidevalt vajadusest toetada väike- ja keskmist ettevõtlust. Et see andvat nii enamiku töökohtadest kui tagavat sotsiaalse stabiilsuse, moodustavat keskklassi alused jne. Ühesõnaga täiesti normaalne jutt.

Kuid selleks, et keskmine vene kodanik tahaks minna ettevõtlusse, peab ta lisaks riigi toetusele (juhul kui selline ikka on olemas) tundma ka midagi muud. Seda, et ettevõtjaks olemine on midagi head. Midagi sellist, mille pärast ta ei peaks häbenema. Ühesõnaga midagi prestiižikat.

Paraku on aga vastupidi. Ettevõtja või ärimees näib keskmise venemaalase jaoks olevat midagi antikangelase sarnast. Ja see "anti" paistab eriti teravalt silma võrreldes suhtumisega "lääne ärimehesse" ... mida iganes see viimane mõiste ka ei tähendaks.

Levada keskus arvamusuuringu järgi on venemaalase silmis lääne ettevõtja positiivsuse ja sihikindluse kehastus. Tal on haaret, initsiatiivi, töökust. ning üleüldse kehastab lääne ärimees kõrget kultuuri.

Vene enda ettevõtja on nagu läänlase peegelpilt, pealegi kõverpeeglis. Tollel pole mitte haaret, vaid kasumiahnus. Omane pole mitte kaine arvestus, vaid sulitsemine. Mitte töökus, vaid soovimatus ausalt töötada.

Miskipärast tuleb meelde klassikalised sõnamängud teemal luuraja vs spioon, mässaja vs vabadusvõitleja jne. ainult et täpselt vastupidises võtmes. kui muidu on "meie oma" see hea ja meie vastu võitleja paha, siis seekord on enda oma kehastunud kaabakas.

Olgu peale, et seda arvamust kannavad jõustruktuuride inimesed ... sellest võib aru saada läbi stamp-mõtlemise prisma. Kuid samamoodi pidada arvama ka noored ja kõrgharitud kodanikud? Hakka või mõtlema, et järsku siis ongi nii???

Kõige selle lõpuks tuleb pähe tõsiasi, et enamik stereotüüpe kujuneb ju läbi massimeedia. Eelkõige läbi kinopildi. Kas kellelegi tuleb meelde mõni vene film, kus ettevõtja on positiivne tegelane?

Thursday, June 3, 2010

VF-EL viisavabaduse teemal


Moskva taotleb Brüsselilt viisavabadust Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahel. Dmitri Medvedevi sõnul on Moskva valmis leppe allkirjastama kasvõi homme.

Kuid asi pole pooltki nii lihtne.


Andsin sel teemal Kuku raadiole antud intervjuu ja enam-vähem samas sõnastuses läks asi ka Euroblogisse üles.

Tuesday, June 1, 2010

Glasnosti kaart

Vene keel on kinkinud maailma poliitilisse žargooni mitmeid sõnu. Glasnost' oli üks, mille püsimajäämisse usuti. Kuid nood olid perestroika ja Gorbimaania päevad. Usun, et enamik läänlasi enam ei mäleta, mida selle sõnaga tähistati. Ning ega vist mäleta ka venemaalased ise.

Kuid siiani on olemas Glasnosti kaitsmise fond. Muude tegemiste hulgas mõõdab see seltskond Venemaa enda ajakirjandusvabadust. Tulemus ... nojah, ega see pole just rõõmustav.

Viimase aruande järgi Venemaal vaba ajakirjandust pole. Nelikjaotuse (vaba, suhteliselt vaba, suhtleiselt mittevaba, mittevaba) järgi ei sattunud esimesse vahemikku mitte ükski Venemaa Föderatsiooni subjekt.
83 subjektist suhteliselt vaba 16 (sh Piiter); suhteliselt mittevaba 44 (sh
Moskva); mittevaba 22. Andmed puuduvad Tšukotka kohta.

Paranenud on olukord võõreldes eelmise tsükliga (mõõdetav 2009-2010,
eelmine vastavalt 2008-2009) 6 subjektis, halvenenud 13 regioonis.

Loomulikult võib vaielda alati igasuguste taoliste mõõtmiste metodoloogia
üle. Et kas need poisid ikka mõõdavad seda, mida nad väidavad ennast
mõõtvat. Ning kas taoline "palati keskmine temperatuur" annab ikka edasi
adekvaatset pilti. Kindlasti on olemas ju nö vaba meedia saarekesi.

Kuid mingi üldpildi annab taoline mõõtmine siiski. Ning mis peamine
järeldus - mitte minu, vaid nende endi oma - viimase nelja aasta jooksul
on olukord muutunud hullemaks. Venemaal pole tekkinud piirkondi, kus
meedia oleks vaba.

Kahju.

Monday, May 31, 2010

Разбор полётов: NATO uus kontseptsioon


Maikuu viimasel pühapäeval olime taas eetris. Rääkisime sellest, mida veel pole. Ehk siis NATO uuest kontseptsioonist. Kuid see-eest on juba laual nn Allbrighti grupi nägemus asjast. Sellest ja omaenda arusaamast sellest maailma suurimast sõjalisest ühendusest räägimegi.

Miks peaks üldse näppima midagi, mis niigi toimib? Mis on need uued teemad, mis vajavad läbikirjutamist? Kas maksab otsida mingeid läbimurdeid või on tegu ainult kosmeetiliste parandustega? Kas on muutunud NATO või maailm selle ümber?

Stuudios ikka HT, KT ja JG. Kuuleb siit.

Tuesday, May 4, 2010

Разбор полётов: NATO

02.mai eetris oli kõne all NATO. Eelkõige kohtumine Tallinnas, aga ka MAP andmine Bosnia-Hertsegoviinale. Ning ka Ukraina NATO-väljavaadetest, viimaste Sevastoopoli-tehingute valguses. Ja veel NATO-Venemaa suhetest, eelkõige õhutõrje kontekstis.

Stuudios ikka Jevgenia Garanža, Harii Tiido ja Karmo Tüür. Pildil aga hoopiski Paet ja Rasmussen.

Saade kuuldav siin.

Thursday, April 29, 2010

Novodvorskaja ja Borovoi Eestis


Nendel päevadel viibib Eestis üks Venemaa teravamaid ütlejaid Valeria Novodvorskaja, keda saadab Konstantin Borovoi.

Novodvorskaja, Venemaa demokraatliku liidu asutaja ja juht, partei elukestev dissident, ajakirjanik ja "Venemaa vihatuim inimene" kõneleb enamasti ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Borovoi, endine Riigiduuma saadik (Novodvorskaja oli toona tema assistent), Majandusliku vabaduse erakonna asutaja, räägib Venemaast majandus-poliitilistes võtmes.

28. aprillil toimus Avatud Eesti fondi toel ja toimetamisel nende esimene avalik esinemine Tartus, mida modereeris teie alandlik teener (pildil).

30.aprillil saab Novodvorskajat kuulata Tallinnas. Kõigest saab täpsemalt aimu ka Novodvorskaja ja Borovoi blogidest.

Monday, April 19, 2010

Разбор полётов: Poola ja Kirgiisia

Juba teist saadet järjest räägime kurbadest ja kurjadest asjadest. 18.aprilli eetris oli teemaks Poola lennuõnnetus ja Kirgiisia mäss.

Samas, nagu ajalugu on seda korduvalt tõestanud, jätkub elu ikkagi. Heal juhul muudatustega paremuse suunas.

Et viibin hetkel Eestist väljas, siis pikemalt ei kirjuta. Saadet kuuleb siit.

Sunday, April 18, 2010

Kirgiisia kolme eesli vahel

Tavaliselt räägitakse mõistulugu eeslist kahe heinakuhja vahel. Kirgiisia puhul näikse asjad teistmoodi olevat.

Kesk-Aasias laiemalt ja Kirgiisias kitsamalt võib rääkida kolmest suurest jõust, kes kõik midagi soovivad. Hiina, Venemaa ja USA. Lihtsustatult võib öelda, et kõik nad tahavad eri asju. Hiina huvid on majanduslikud, Venemaal poliitilised ja USA'l sõjalised.

USA soovib säilitada oma lennuväebaasi Põhja-Kirgiisias. Venemaa kinnitada oma kahanevat mõjuvõimu SRÜ lõunatiival. Hiina vajab kõikide naabrite ressursse ning on valmis investeerima praktiliselt kõikjale.


Kolm välist mõjutajat

Viie-poole miljoni elanikuga ning maailma vaesemate riikide hulka kuuluv Kirgiisia pole küll eriline majandushiiglane, kuid Hiina on siiski üks tema olulisemaid kaubanduspartnereid (mõningatel andmetel kuni 80% välismajandusest). Tõsi küll, enamasti veereb kaup Hiinast sisse, mitte vastupidi. Hiinast teeb mugavaima partneri see, et teda ei huvita karvavõrdki valitseva poliitilise režiimi eripärad.

USA soovib kindlasti säilitada võimalust kasutada Manas lennuväebaasi, mida ta vajab sõjapidamiseks Afganistanis. USA ja laiemalt lääne huvides on aga ka Kirgiisia suunamine nn läänelikuma riigikorralduse poole. Üheks huvitavaks näiteks oli korruptsiooni-vastane multikas, kuigi muuhulgas õpetati välja ka kohalikku märulipolitseid, mis nüüd rahva vastu pööras.

Venemaa positsioon selles mängus on kahetine. Ühest küljest soovib ta iga hinna eest säilitada oma mõjuvõimu, kasutades selleks nii otsesuhteid, kui ka nt SRÜ või Shanghai koostöö organisatsiooni formaate. Teisest küljest pole tal aga võimalik midagi eriti ligitõmbavat pakkuda ... peale pelgupaiga kukutatud endistele juhtidele. Ja kahtlasevõitu renomeega rahuvalvajate.

Kolm sisemist küsimust

Kui nüüd jätta korraks kõrvale need kolm välisjõudu ja teha Kirgiisias toimunusse põgus sissevaade, siis võib samuti rääkida kolmest: mis toimus, miks toimus ja mis saab edasi.

Mis toimus? Laskumata detailidesse (kirjeldusi ja videopilte on praegusel on-line-ajastul küllaga), võib üldistatult öelda, et see oli nn tulpide revolutsiooni uus katse. Värviliste revolutsioonide uhkesse ritta sobitatav 2005.a. rahvarahutus tõi küll Kirgiisias võimule uue mehe, kuid ei muutnud poliitilist tegelikkust. Sisuliselt kohe peale esimese presidendi Askar Akajevi kukutamist hakkas uus president Kurmanbek Bakijev järjekindlalt kordama eelmise võimukandja vigu. Ning praktiliselt koheselt algasid ka protestid.

Onupojapoliitika ja meeletu korruptsioon, vaesus ja tööpuudus, kasvav varanduslik kihistumine lõid rahulolematuse fooni. Vaba ajakirjanduse piiramine ning „ebamugavate isikute“ kõrvaldamine kütsid seda ainult takka. Viimase piisa olla lisanud karikasse kommunaal-majanduslike tariifide järsk tõus. Kõik see oli kokku vastus küsimusele „miks?“ Kuigi kindlasti mitte täielik vastus.

Mis saab aga edasi? Väga tahaks öelda, et Kirgiisia on teel Nõukogude-aegsest ebariigist normaalseks vabariigiks. Mis annab alust lootuseks, et kirgiisid on teel selle suunas, mida meie siin nimetame normaalseks? Aga selle tõttu, et nad demonstreerisid soovimatust leppida.

Kirgiisid ei soovi leppida klanni-ühiskonnaga, poliitilise suukorvistamisega ja hirmuvalitsusega. Tõsi küll, mugavat läänlast võib hirmutada asjaolu, et nad pusklevad vaba ühiskonna poole „ebanormaalsete“ vahenditega nagu tänavarahutused. Kuid ega sünnivalu pole kunagi lihtne. Kirgiisia ühiskond ja kodanik on alles kujunemas. Tuleb ainult loota, et need kolm eeslit teda seejuures liiga palju ei eksita.

Karmo Tüür
11.aprill 2010

---

lugu ilmus vene keeli siin.

Sunday, April 4, 2010

Разбор полётов: Moskva plahvatused


4.veebruari saates kõnelesime sellest, millest ilmselt enamik kommentaatoreid neil päevil. Moskva terroriaktid. Kes iganes seda koletut tegu ka ei planeerinud, korraldanud ja läbi viinud, kuulub meie kaastunne ohvritele.

Versioone võib välja tuua vähemalt neli/viis. Kõige primitiivsem on tšetšeenia variant, sellest laiem ja ilmselt tõesem on Põhja-Kaukaasia/islamiäärmuseluse oma. Nö väliste variantidena pakuti välja Afganistani, Gruusia kui ka nö lääne eriteenistuste oma. Loomulikult kõlasid ka sisemised vandenõuteoreetilised seletused - nn "miilitsa" ja "FSB" omad.

Nö keskmine seletuskäik osutab ikka kuhugi Venemaalt välja. Samas on taoline seletus ühekorraga oma olemuselt väär ja väga iseloomulik. Keskmine venemaalane tajub nn "musti" või "mitte-slaavi välimusega" inimesi kui midagi võõrast ja välist. Kuid tegelikkus on julm - enamik nendest, keda märgistatakse võõrastena, on Venemaa enda kodanikud.

Põhja-Kaukaasias on terve pilv inimesi, kes on valmis kasvõi kohe asuma teele, et ehtida end pommivööga ja maksta kätte. Lihtsaim variant nendest on nn mustad lesed. Paraku saavad neid inimesi ära kasutada kes iganes, olgu selleks kas kohapealsed ettevõtlikud ideoloogid või muud kuritahtlikud inimesed. Terrorismi tagajärgedega võidelda on sisuliselt lootusetu kuid efektne tegevus, põhjustega võitlemine aga neetult pikk ja keeruline ja kulukas protsess.

Mis saab edasi? See sõltub Venemaa reaktsioonist toimunule.

Kurval teemal kõnelesid, Jevgenia Garanža, Harri Tiido ja Karmo Tüür. kuulda saab arhiivist.

Sunday, March 28, 2010

Eesti julgeolekupoliitika uuest alusdokumendist

Kuna BNS sai eelmine kord pisut kurjaks, et kogu uudisteksti üles panin, siis seekord panen ainult minu sõnadest tehtud osa:
---------
Politoloog Karmo Tüüri hinnangul on Eesti julgeolekupoliitika aluste
raamdokumendi uue versiooni suuremiad muutusi suhtumine Venemaasse,
pidades naaberriiki ohu allikaks.

Tartu ülikooli politoloog Karmo Tüür ütles BNS-ile, et uus
julgeolukupoliitika aluste dokument sisaldab praegu kehtivaga võrreldes
sama mahu juures märgatavalt rohkem märksõnu. "Uus dokument on laiem ja
tuumakam, koostajad on saavutanud kaks vastandlikku asja," sõnas ta.

Ta märkis, et rõhuasetused ja üldhinnangud on ka uues dokumendis samad,
mis kuue aasta eest vastu võetud julgeolekupoliitika alustes.

Ka tõi ta esile, et võrreldes praegu dokumendiga on uude versiooni
tugevalt sisse toodud välispoliitiline mõõde. Seega sarnaneb uus
versioon rohkem Soome analoogse dokumendiga, mis käistleb julgeoleku
ja välispoliitika aluseid.

Tüüri hinnangul on uues dokumendis saavutatud väga hea efekt läbi
teksti parema struktureerimise, mistõttu tõusevad teemad paremini
esile. Ta tõi näiteks, et paljud teemad, nagu rahva tervis või
küberjulgeolek olid mainitud ka eelmises dokumendis, kuid need
polnud nii selgelt esile toodud.

Dokument näeb julgeoleku tagamisel senisest suurema rolli ette
kodanikeühendustele.

Tüür märkis, et uus dokument on küll "kaldu välispoliitika suunas",
kuid samas on see ka "sisepoliitika suunas kaldu". "Piltlikult
öeldes on uue dokumendi sees ka teine dokument, mis on palju
suurem kui välimine," sõnas Tüür.

Ühe suurema muutusena tõi Tüür välja suhtumise Venemaasse. "Kui
2004. aasta dokumendis oli Venemaad mainitud poolpositiivses
kontekstis, siis nüüd räägitakse sellest, et Venemaa on valmis
kasutama suurriikliku staatuse taastamiseks sõjalist jõudu ja
energeetikat," märkis ta.

"Erinevalt vanast versioonist peetakse Venemaad uues dokumendis
sõjalise ohu allikaks," märkis politoloog. Ta lisas, et taoline
muudatus on sarnane Venemaa enda enda analoogses dokumendis
toimunud muudatusega - ka Venemaa uues julgeolekudoktriinis
nimetatakse esimest korda NATO-t sõjalise ohu allikaks.
--------------------


täisteksti leiab aga PM portaalist.