Thursday, February 17, 2011

Venemaa Föderatsioon 2011: lühiajaline prognoos

Mis toimub Venemaal? Mis juhtub tema välissuhetes sel aastal? Kuhu liigub majandus, energeetika ja ideniteet?

Eelmise aasta lõpus kirjutatud, selle aasta esimestel päevadel ilmunud raamat. Nüüd ka
võrgus.

Olgu tänatud nii head kaasautorid kui lahked toetajad!



Russian Federation 2011: short-term prognosis. Toim: Karmo Tüür. Tartu Ülikooli kirjastus 2011, 200 lk.

Tuesday, February 15, 2011

Разбор полётов: Araabia revolutsioonid

Seekord siis kõneks kauge Põhja-Aafrika. Ehk siis Egiptus. Või siis see, mida araabiamaadeks nimetatakse.

Alustuseks tuleb tunnistada, et salvestuse ajaks ei olnud teada, et sõjavägi asjadesse sekkub. Kuid õnneks polnud ka saate eetrisse jõudmise ajaks (13.veebruar 2011) sõjavägi siiski võimu võnud, vaid ainult ülemineku välja kuulutanud.

Kas Euroopa ja USA huvid võivad siin konfliktis olla erinevad (märksõnaks huvid ja väärtused). Kuid kas demokraatia kui väärtus omaette võib ikka viia nö soovitud tulemuseni - näiteks on nii Iraan kui Gaza või nii mõnigi muu koht, kus rahva valik on toonud võimule äärmuslased.

Kas araabia maailma saab üldse siinkohal ühtsena käsitleda? Kas Türgil on kogu mängus mingi roll? Aga islamil? Kuidas saab siia oma sõna kaasa öelda EL ja NATO?

Ning peamine küsimus - kas muutuvad ainult valitsejate nimed või ka asjade olemus?

Kõigest sellest kuuleb saate arhiivist.

Sunday, February 13, 2011

Venemaa: Valguses ja varjus


Marko Mihkelson. Venemaa: Valguses ja varjus. Kirjastus Varrak. Tallinn, 2010. 263 lk.

Mitte iga mees pole Venemaad nii lähedalt näinud. Selle hiilgus ja viletsust. Kremli pikki koridore ja kodusõjast räsitud kaugeid nurki. Igatmasti idealiste, pragmaatikuid ja küünikuid. Ühesõnaga nii valgust kui varje.

Marko Mihkleson on. Ning nüüd kribas ta oma ohtratest kogemustest ja pikkadest uuringutest nii ajakirjaniku kui poliitikuna valmis raamatu. Kirjutamata jätmine oleks vale. Kirjutamine tekitab küsimusi. Eriti kui raamat valmib enne valimisi. Et miks ta just nüüd kirjutas ja just nii? Mida ja kuidas kirjutas ning mida kirjutamata jättis?

Kuid kõigest järgemööda.

Positiivne üldmulje
Üldmulje on kahtlemata kõigiti positiivne. Äärmiselt ladusa jutuga, hästi kirjutatud ja veelgi paremini toimetatud tekst. Ise lugesin ta poole pühapäevaga läbi, sinna juurde veel märkmeid tehes.

Ohtrad tsitaadid ning sagedased viited autori enda käikudele ja vestlustele jätavad tiheda ja tiine mulje. Alatihti tabad end mõttelt: aga mida ta tegelikult veel teab, miks sellelt või teisel asjalt nii põgusalt üle libiseb?

Aga ega kõigest saagi pikalt kirjutada. Seda enam kui lubad rääkida Venemaast alates tema murdepuntist ehk 1979.aastast (Afganistani tungimisega üheaegselt toimus veel rida muudatusi nii sees kui väljas), kuid samas pead paratamatult asjade mõistmiseks tegema ekskursse kaugesse ja veel kaugemasse ajalukku.

Sest Venemaal pole ajalugu saanud ajalooks vaid kõnetab kaasaegseid ehk liigagi tihti, hoides mõtestajaid varrukast. Aga teisalt – kus ta seda ei teeks.

Kohatised küsimused
Märgin lugemisel enda jaoks mõtte ja küsimusekohti pisukeste paberiribakestega. Mihkelsoni raamat sai lõpuks neist väljaturritavatest tükikestest okkaline nagu siil – leidus nii ahhaa-efekti kui häid meeldetuletusi. Aga ka küsimusi.

Miks autor flirdib selle mõttega, nagu oleks Venemaa mõistatuslik ja etteennustamatu? Kas identiteediotsingud ida, lääne ja iseolemise vahel teevad mõistatuslikuks? Või eksalteeritud hüüatused, et „meiega on jumal“? Või ekspansionismisoovid? Kõike seda on ju ennemgi ja mujalgi nähtud. Ning ennustamatus – Mihkelson ise ju viitab oma tekstides korduvalt, et enamik neid nö ootamatuid samme (olgu selleks või Gruusia sõda) olid ju tegelikult ette teada või vähemalt aimata, ainult et seda kõike ei tahetud uskuda.

Miks autor muutub ajateljel edasi liikudes üha ettevaatlikumaks? Kui nõukogude-aegset torupoliitikat ja lagunemise-aegseid varistruktuure kirjeldades kõlavad täpsed diagnoosid ja nimed, siis miks ei mainita sõnagagi nt nn Põhjatoru ehk Nordstream nimelist projekti ja Gunvor nimelist ettevõtet? Kas ajaloolase põhjalikkust ja publitsisti sõnakust varjutab poliitiku ettevaatlikkus?

Kaukaasia vang
Raamatu üldisest rütmist kukub välja üks alapeatükk „Surnud räägivad“. Muidu jutustavas-meenutavas-mõtisklevas stiilis kirjutet teksti selles osas antakse korraga pikalt, Mihkelsoni enda kunagiste intervjuude läbi sõna Tšetšeenia sõja võtmefiguuridele Dudajev, Jandarbijev ja Bassajev.

Kuid Tšetšeenia sõja eriline rõhutamine pole siiski juhuslik. See iseloomustab autori keskset teesi – praegusel Venemaal on võimule tulnud eriteenistused. Ning Tšetšeenia mängis selles erioperatsioonis lihtsalt tööriista rolli. Verise, kohutavaid tragöödiaid täis vahendina andis ta võimaluse neile, keda praegu tuntakse üldnimetusega „siloviki“ ehk jõustruktuurid. Praeguse Venemaa eliidi hulgas olla raamatu enda väitel selle seltskonnaga seotud 77%.

Kunagise KGB'liku Nõukogude Liidu ja praeguse eriteenistusliku Venemaa Föderatsiooni vahele jäi küll üks lühike helgem periood – Jeltsini-aegne Venemaa. Tõsi küll, Jeltsini nö liberaalsus ja demokraatlikkus oli pigem juhuste kokkulangevuse tulemus kui sihikindel poliitika. Kuid sel ajal jõudsid siiski taastekkida nii võimude lahususe kui kohaliku omavalitsuse alged. Nüüd on need edukalt tasalülitatud.

---
Ilukirjanduslikke võtteid kasutades on Marko Mihkelsonil õnnestunud muuta üsna filosoofilise arutelu keerulisel teemal üle keskmise mõnusaks lugemiseks. Venemaal jagub nii valgust kui varje. Mitte kõik ei ole nähtav, kuid see raamat laseb piiluda hämaruse taha. Hämar on aga ainult seal, kus me ise ei viitsi või kardame valgustada.

Karmo Tüür
24.01.2011
lugu ilmus KesKus 2011.a veebruarikuises numbris

Thursday, February 3, 2011

Разбор полётов: Domodedeovo ja Tuneesia


Seekordses saates olid kõneks kaks plahvatust. Üks otseses, teine kaudses mõttes. Domodedovo lennujaamas ja Tuneesias.
Miks Venemaa peamised meediakanalid ehk televisioon hakkas kõigest rääkima alles mitmetunnise hilinemisega? Kas võimude reageerimises on midagi uut - et ei lubatagi kohe kedagi "peldiku taga maha lasta", vaid hakatakse rääkima eriteenistuste suutlikkusest? Venemaa sispoliitiline olukord on hetkel keeruline - protestimeeleolud on kõrgel, kuid seost plahvatustega pole vist kohane tuua. Kuid tagajärjeks on siselõhede süvenemine. Üha enam analüütikuid ütleb otsesõnu välja, et Venemaa on sõjaseisukorras - nimelt kodusõjas.

Mis plahvatas aga Tuneesias? Majandus ju justkui arenes, välismaailma jaoks näis ka demokraatia olemas olevat. Tegu on siiski väga hapra, jäiga süsteemiga, kus sisuline monarhia (eluaegne valitsemine ja soov võimu pärandada) võib ootamatu kergusega puruneda. Noored ja töötud mehed on väga plahvatusohtlik materjal - ning araabiamaailmas on selline säde väga kerge levima.

Kõigest täpsemalt kuuleb siit.