Seekordses saates olid kõneks kaks plahvatust. Üks otseses, teine kaudses mõttes. Domodedovo lennujaamas ja Tuneesias.
Miks Venemaa peamised meediakanalid ehk televisioon hakkas kõigest rääkima alles mitmetunnise hilinemisega? Kas võimude reageerimises on midagi uut - et ei lubatagi kohe kedagi "peldiku taga maha lasta", vaid hakatakse rääkima eriteenistuste suutlikkusest? Venemaa sispoliitiline olukord on hetkel keeruline - protestimeeleolud on kõrgel, kuid seost plahvatustega pole vist kohane tuua. Kuid tagajärjeks on siselõhede süvenemine. Üha enam analüütikuid ütleb otsesõnu välja, et Venemaa on sõjaseisukorras - nimelt kodusõjas.
Mis plahvatas aga Tuneesias? Majandus ju justkui arenes, välismaailma jaoks näis ka demokraatia olemas olevat. Tegu on siiski väga hapra, jäiga süsteemiga, kus sisuline monarhia (eluaegne valitsemine ja soov võimu pärandada) võib ootamatu kergusega puruneda. Noored ja töötud mehed on väga plahvatusohtlik materjal - ning araabiamaailmas on selline säde väga kerge levima.
No comments:
Post a Comment