Wednesday, April 22, 2015

Valgevene arengud Ukraina kriisi taustal

Ukraina sündmuste tõttu on toimumas märkimisväärseid muudatusi ka naaberriigis – Valgevene püüab muutunud väliskeskkonna tingimustes muuta ka sisepoliitikat, kuid see võib endaga kaasa tuua täiesti uusi ohustsenaariume.

Valgevene pikaajaline president Aleksandr Lukašenko on saanud „Euroopa viimasest diktaatorist“ täiesti aktsepteeritavaks poliitikuks. Ilma sisuliselt midagi muutmata oma riigi sisepoliitikas, on ta välispoliitiliselt muutunud Lääne liidrite jaoks mitte lihtsalt nö käesurutavaks, vaid ka arvestatavaks partneriks ning Minsk on muutunud kohaks, kust mitte enam ei kutsuta tagasi saadikuid, vaid kuhu lähevad kohale Euroopa riigipead.

Püüdes kindlustada oma võimu, on Lukašenko otsustanud kasutada nö ettevaatliku valgevenestamise taktikat. Enamasti venekeelses ja vene inforuumis paikneva elanikkonnaga riigis võib see taktika olla aga ohtlik ja võimaldada Moskval välja vahetada liiga vähe koostööaltiks osutunud Valgevene riigipea.
-----------
Lähemalt saab lugeda siit

----------
Foto võetud https://www.facebook.com/UNIAN.net/photos/a.362897783771953.81094.112821225446278/86056576400 5150/?type=1&theater  Fotol hoiab mees plakatit, millel raskestitõlgitav teravmeelne kulinaar-keeleline sõnamäng, mis sisuliselt räägib valgevene ja ukraina rahvuste lähedusest.

Sunday, April 12, 2015

Vene-Hiina suhetest Välismäärajas

Ehkki Venemaa ja Hiina väliskaubanduse muster on väga erinev, on üks asi, mida nad ekspordivad mõlemad. See on korruptsioon. Nende riikide firmad on vastava uurimuse kohaselt kõige tõenäosemad pistisepakkujad. Omamoodi huvitavalt aga on mõlemad riigid hädas korruptsiooniga ja kapital kipub riigist pagema ... aga Hiina on kasvav majandus ja Venemaa mitte!

Venemaa ja Hiina maailmanägemust kiputase kirjeldama ühesugusena, kuid tegelikult pole nad seda mitte. Kahte riiki ühte siduvat ideoloogilist selgroogu enam pole. Vastastikused suhted on kõike muud kui võrdpartnerlikud.

Kõigest sellest ja paljust muust sai räägitud 12.apr Välismäärajas, mida saab kuulata siit. Tegu oli omamoodi Eesti Välispoliitika Instituudi erisaatega, sest lisaks saatejuhile Hannes Hanso olid stuudios Oliver Ait ja Karmo Tüür.
-----------
pilt võetud siit

Friday, April 10, 2015

Olla vihatud ja armastatud

Kas teie armastate inimest, keda kardate? Kas naabri õueväravas lõrisev jüüratu ketikoer, kes teil igal hommikul südame oma lärmamise ja hammaste näitamisega täis ajab, on teile armas? Aga pargi pimedaimas nurgas kraaklev kamp tekitab sooje tundeid?

Eneseväärikust ja vabadust hindav inimene tõenäoliselt pigem põlgab seda, kes sunnib teda hirmu tundma. Aga kas see inimlik suhtumine muutub, kui me räägime riikidest ja rahvastest?

Või olgu, teeme asja lihtsamaks - kas nt jalgpallimeeskond peab lugu oma tugevast vastasest? Ilmselt jah. Aga see lugupidamine tuleneb hirmust?

Milleks need küsimused? Mind lihtsalt tabas järjekordne tajuhäire, vaadates Venemaa usaldusväärseima arvamusuuringufirma Levada küsitlusi (http://www.levada.ru/23-03-2015/pozitsii-rossii-na-mezhdunarodnoi-arene).

Esiteks: "Missuguse riigina te sooviksite näha Venemaad?"

Esimene vastusevariant, mis on tõusutrendis: "suurriigina, mida austatakse ja kardetakse teiste riikide poolt"

Oeh. No olgu. Aga tõsine Alice-imedemaal efekt saabus järgmise küsimusega:
"Missugust poliitikat te toetaksite Lääneriikide suhtes?"

Populaarseim variant: "Jätkuv lähenemine Lääneriikidega, majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste suhete tihendamine"

Paneme need kaks asja kokku. Tuleb olla kardetud ja tihendada suhteid. Et siis kuidas? Miks peaks keegi, kes sind kardab, sinuga suhteid tugevdama? Vabas maailmas nii asjad ei käi!

Ma kardan et järeldus on üsna lohutu. See on vanglamentaliteet. 

Thursday, April 9, 2015

9.mai - mida see tähendab ja kas me peaks osalema?

Ma tean et see mis ma nüüd kirjutan mõjub paljude jaoks radikaalsena, kuid proovige rahulikult lõpuni lugeda.

Moskvas plaanitakse taaskord tähistada 9.maid kui Suurt Võidupüha, kutsudes sellele üritusele ka ülejäänud maailma. Tänu Krimmi annekteerimisele ja ida-Ukrainas toimuvale loomulikult enamik riigipäid keelduvad osalemisest ... kuid miks peaks me üldse osalema millegi tähistamisel, mis ei ole osa meie kultuuriruumist? Veelgi enam - see tähtpäev on omamoodi kunstlik piiripost, mis markeerib paralleel-ajaloo, paralleel-reaalsuse algust.

Igasugune tähtpäev, olgu see siis riiklik või kiriklik, sõjaline või poliitiline, on suuresti fiktsioon. Kokkulepe tähistada midagi mingil kindlal ajal ja moel - see on rituaal. Nendes rituaalides osalemine kinnitab meie kuulumist mingisse kultuuriruumi. Taaskinnistab meie identiteeti, näidates meie osalust (nt jõulud kui kristlikkusse taustsüsteemi kuulumise kinnitus) või tähistades seda osa ajaloost, mida oleme otsustanud oluliseks pidada (nt Eesti Vabariigi Võidupüha). Isegi uue aasta alguse tähistamine 1.jaanuaril ja aasta 2015 tunnustamine näitab seda, et meil ei ole aasta 1436 (mis kehtib islami kalendri järgi).

Venemaa ametlikus ajalootõlgenduses peaks 9.mai tähistama Suure Isamaasõja lõppu, Saksamaa kapituleerumist Nõukogude Liidule. Aga ülejäänud maailm räägib tavaliselt II Maailmasõjast, mi ei lõppenud mitte 9.mail, vaid hoopistükis 2.sepetembril. Ja ülejäänud Euroopa tähistab V-päeva sootuks 8.mail.

Nii et mida siis tähistab 9.mai? Venemaa jaoks tähistab see võitu ja sellega on kõik korras. See on nende reaalsus. Kas 9.mail 1945 saabus aga nt eestlaste jaoks vabadus? Või lätlaste ja leedukate jaoks? Ei saabunud, lihtsalt üks okupatsioon asendus teisega ... ja sedagi mitte sellel päeval, vaid tegelikkuses juba palju varem. Juhul kui 9.mai järel oleks Nõukogude väed Eestist välja tõmbunud, võiksime ehk meiegi rõõmustada koos Moskvaga. Praegusel juhul ja eriti praeguses olukorras oleks sellises ürituses osalemine enam kui kummaline.

See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.

Jah loomulikult me võime tähistada ka kõigi teiste kultuuride ja rahvaste pidupäevi, nii nagu teeme seda nn Hiina uusaasta või St.Patricu päeva puhul. Kuid riigi tasemel osalemine milleski määrab ka selle riigi olemuse.

Kogu see pikk jutt on veidi lühemal ja teisel kujul väljendatud intervjuus Ukraina päevalehele Den', mille ukraina-keelest versiooni saab lugeda siit ja venekeelset siit.

--------
pilt võetud siit

Friday, April 3, 2015

Ukraina tulevased ohustsenaariumid

On suhteliselt lihtne tegeleda nende ohtude ja väljakutsetega, mida me juba teame. Me saame neile
„panna diagnoosi“ ja koos patsiendi/partneriga arutada, kuidas kõige efektiivsemalt tegeleda ravi ja uute haiguspuhangute vältimisega.

Kuid hea analüütik üritab alati vaadata vähemalt ühe sammu ette ja mõelda, mis võivad olla need ohud, mida me veel ei tea. Kas oleks võimalik midagi ära teha juba ette, et vältida nende ohtude muutumist uuteks haiguskolleteks? Või kui isegi mitte suuta seda vätida, siis vähemalt mõelda, kuidas leevendada olukorda, kui see oht realiseerub.

„Ei tasu hundist rääkida“Probleemiks siinpuhul, kuna me siiski ei räägi patsientidest, vaid riikidest ja ühiskondadest, on see, et enamasti nad ei soovi võimalikk uusi ohte isegi arutada. Tegu pole lihtsalt animistlikult kõlava uskumusega: „Ei tasu hundist rääkida,“ vaid sellel on ka täiesti teaduslik seletus. Asi selles, et asudes mingit võimalikku tulevast probleemi analüüsima, me omal veidral moel ka külvame seda.

Et tuua see abstraktne arutelu kohapealsesse konteksti, siis võtame järgmise näite. Eesti piirialal eksisteerib Setumaa. Oletame et mina kui politoloog püstitan endale ülesande minna uurima „setu separatismi“ võimalikkust ja lähen kohapeale tegema intervjuusid. Tõenäoliselt kohalikud elanikud naeravad mu välja, kuid idee on minu küsimuste tõttu nende pähe istutatud. Kohalik julgeolek, saades mu uurimisest teada, asub paratamatult välja selgitama, et kas siis on ikkagi see teema õhus või mitte. Minu respondente asutakse üle kuulama, tekitades sellega pahameelt ja samas kinnistades teemat: „aga misasja nad kõik sellest räägivad, kas siis ikkagi on midagi toimumas?“

Kõik see võib tunduda jaburana, kuid meie aju on juba kord niimoodi üles ehitatud, et nö reaalsus on tegelikult kinnistunud sotsiaalne praktika. Kui millestki piisavalt kaua rääkida, siis hakkad ise ka uskuma. Sellel põhimõttel töötab nii haridus kui propaganda.

Mis juhtub peale sõda?
Aga tuleme nüüd Ukraina juhtumi juurde tagasi. Hetkel käib seal sõda. Veider, väljakuulutamata, kuid ikkagi sõda, koos kõigi oma koheste ja koletute tagajärgedega alates ohvritest ja haavatutest kuni põgenikeni. Me saame mõningal määral abistada esimesel juhul meditsiinivarustuse saatmisega ja teisel juhul humanitaarabiga, et muuta kannatanute olukorda pisutki inimlikumaks.

Kuid vaatame sammukese edasi. Mis juhtub peale sõda? Sest iga sõda saab ükskord otsa, olgu ühel moel või teisel. Mis on need ohustsenaariumid, mis võivad Ukrainat hiljem ähvardada? Olen kindel, et suudate ka ise mitmeid välja joonistada, kuid võtame neist kaks. Korruptsioon ja nö vabadussõdalaste sündroom.

Korruptsioonist Ukrainas pole rääkinud ainult laisk. Üdini korrumpeerunud, seetõttu ebaefektiivne ja ebausaldusväärne riik oli see, mis ajendas inimesi minema Maidanile. See omakorda (lihtsustatult võttes) käivitas sündmuste ahela, mille tulemusi näeme praegu. Kuid hetkel pole see oluline, vaid me peame vaatama tulevikku.

Tagasi sõjaeelse normaalsuse juurde
Mis saab siis kui ühel hetkel on sõda läbi ja Ukraina võimud, ametnikud ja ettevõtjad, laiemalt kogu ühiskond naaseb selle „normaalsuse“ juurde, mis valitses riigis enne sõda? Ehk siis laus-varastamise, altkäemaksude, vastastikuse petmise ja umbusaldamise juurde? Taoline tagasipöördumine on kohutavalt lihtne , sest toimib sotsiaalse praktika fenomen: „aga nii on ju kogu aeg tehtud“.

Normaalsus on üks kõige väärkasutatumaid sõnu. „See pole normaalne!“ või „Käitu ometigi normaalselt!“. Seda öeldes märgistame me enamasti seda, et kas miski on halb või hea. Kuid tegelikult tähendab „normaalsus“ seda, et miski vastab tavadele, väljakujunenud praktikale. Ja sõjaeelse Ukraina nö normaalsus oli ebalojaalne käitumine oma riigi suhtes, maksudest hoidumine, meelehea maksmine igal sammul, vastastikune umbusaldamine stiilis: „aga kõik ju varastavad“.

Paraku on väga suur tõenäosus, et vähemalt osa võimukandjaid ja isegi lihtinimesi, ettevõtjates rääkimata, tahab erakordsete olude lõppedes või isegi juba praegu jätkata seda praktikat. Ja muuseas, nad ei taotle niimoodi käitudes otseselt midagi halba, vaid lihtsalt jätkavad seda elu, mis on siiani toiminud.

Vabadussõdalaste efekt
Nüüd teine moment ehk nn vabadussõdalaste efekt. Igas sõjajärgses ühiskonnas tekib paratamatult see hetk, kui need mehed ja naised, kes on oma riigi eest sõdinud, hakkavad esitama küsimust: „kas me selle nimel võitlesimegi?“ Neil on täielik õigus seda küsida, lisaks arusaadavalt ka kogemus, et midagi saab nõuda ja tulemusi saavutada vaid jõuliselt tegutsedes.

Nüüd liidame esimese ja teise ning saame kohutavalt ohtliku kokteili. Kui Ukrainas hakkab taas pead tõstma korruptsioon (ja selleks on eeldusi) ning taolise ebaõigluse ja ebaefektiivsuse vastu hakkavad häält (ja ka relva?) tõstma endised rindemehed? Äärmiselt plahvatusohtlik segu, ma ütleks. Igal pahasoovijal on vaja vaid visata tikk ja plahvatus on kiire tulema.

Nüüd siis ongi küsimus, mida me saame kõrvalseisjatena teha, et seda võimalikku ohustsenaariumit vältida või vähemalt tagajärgi leevendada? Ajalooline kogemus ja terve mõistus ütleb ette, et endisi ja praeguseid sõdureid (ja Ukraina puhul vabatahlikke) tuleb integreerida ühiskonda, neid saab nõustada ja koolitada, nende energiat ja kogemusi riigi ülesehitamiseks ära kasutada.

Kas meie oleme valmis ja võimelised sedasorti abi andma? Arvan et piisava ettevalmistusperioodi järel küll. Kas Ukraina on valmis sel teemal kaasa tulema? Hetkel on tal muid ja kiireloomulisi probleeme kuhjaga, kuid pikemas perspektiivis pole ka muid variante.

---

Artikkel põhineb ettekandel, peetud seminaril „NATO & EU Roundtable 2015“