Kuid hea analüütik üritab alati vaadata vähemalt ühe sammu ette ja mõelda, mis võivad olla need ohud, mida me veel ei tea. Kas oleks võimalik midagi ära teha juba ette, et vältida nende ohtude muutumist uuteks haiguskolleteks? Või kui isegi mitte suuta seda vätida, siis vähemalt mõelda, kuidas leevendada olukorda, kui see oht realiseerub.
„Ei tasu hundist rääkida“Probleemiks siinpuhul, kuna me siiski ei räägi patsientidest, vaid riikidest ja ühiskondadest, on see, et enamasti nad ei soovi võimalikk uusi ohte isegi arutada. Tegu pole lihtsalt animistlikult kõlava uskumusega: „Ei tasu hundist rääkida,“ vaid sellel on ka täiesti teaduslik seletus. Asi selles, et asudes mingit võimalikku tulevast probleemi analüüsima, me omal veidral moel ka külvame seda.
Et tuua see abstraktne arutelu kohapealsesse konteksti, siis võtame järgmise näite. Eesti piirialal eksisteerib Setumaa. Oletame et mina kui politoloog püstitan endale ülesande minna uurima „setu separatismi“ võimalikkust ja lähen kohapeale tegema intervjuusid. Tõenäoliselt kohalikud elanikud naeravad mu välja, kuid idee on minu küsimuste tõttu nende pähe istutatud. Kohalik julgeolek, saades mu uurimisest teada, asub paratamatult välja selgitama, et kas siis on ikkagi see teema õhus või mitte. Minu respondente asutakse üle kuulama, tekitades sellega pahameelt ja samas kinnistades teemat: „aga misasja nad kõik sellest räägivad, kas siis ikkagi on midagi toimumas?“
Kõik see võib tunduda jaburana, kuid meie aju on juba kord niimoodi üles ehitatud, et nö reaalsus on tegelikult kinnistunud sotsiaalne praktika. Kui millestki piisavalt kaua rääkida, siis hakkad ise ka uskuma. Sellel põhimõttel töötab nii haridus kui propaganda.
Mis juhtub peale sõda?
Aga tuleme nüüd Ukraina juhtumi juurde tagasi. Hetkel käib seal sõda. Veider, väljakuulutamata, kuid ikkagi sõda, koos kõigi oma koheste ja koletute tagajärgedega alates ohvritest ja haavatutest kuni põgenikeni. Me saame mõningal määral abistada esimesel juhul meditsiinivarustuse saatmisega ja teisel juhul humanitaarabiga, et muuta kannatanute olukorda pisutki inimlikumaks.
Kuid vaatame sammukese edasi. Mis juhtub peale sõda? Sest iga sõda saab ükskord otsa, olgu ühel moel või teisel. Mis on need ohustsenaariumid, mis võivad Ukrainat hiljem ähvardada? Olen kindel, et suudate ka ise mitmeid välja joonistada, kuid võtame neist kaks. Korruptsioon ja nö vabadussõdalaste sündroom.
Korruptsioonist Ukrainas pole rääkinud ainult laisk. Üdini korrumpeerunud, seetõttu ebaefektiivne ja ebausaldusväärne riik oli see, mis ajendas inimesi minema Maidanile. See omakorda (lihtsustatult võttes) käivitas sündmuste ahela, mille tulemusi näeme praegu. Kuid hetkel pole see oluline, vaid me peame vaatama tulevikku.
Tagasi sõjaeelse normaalsuse juurde
Mis saab siis kui ühel hetkel on sõda läbi ja Ukraina võimud, ametnikud ja ettevõtjad, laiemalt kogu ühiskond naaseb selle „normaalsuse“ juurde, mis valitses riigis enne sõda? Ehk siis laus-varastamise, altkäemaksude, vastastikuse petmise ja umbusaldamise juurde? Taoline tagasipöördumine on kohutavalt lihtne , sest toimib sotsiaalse praktika fenomen: „aga nii on ju kogu aeg tehtud“.
Normaalsus on üks kõige väärkasutatumaid sõnu. „See pole normaalne!“ või „Käitu ometigi normaalselt!“. Seda öeldes märgistame me enamasti seda, et kas miski on halb või hea. Kuid tegelikult tähendab „normaalsus“ seda, et miski vastab tavadele, väljakujunenud praktikale. Ja sõjaeelse Ukraina nö normaalsus oli ebalojaalne käitumine oma riigi suhtes, maksudest hoidumine, meelehea maksmine igal sammul, vastastikune umbusaldamine stiilis: „aga kõik ju varastavad“.
Paraku on väga suur tõenäosus, et vähemalt osa võimukandjaid ja isegi lihtinimesi, ettevõtjates rääkimata, tahab erakordsete olude lõppedes või isegi juba praegu jätkata seda praktikat. Ja muuseas, nad ei taotle niimoodi käitudes otseselt midagi halba, vaid lihtsalt jätkavad seda elu, mis on siiani toiminud.
Vabadussõdalaste efekt
Nüüd teine moment ehk nn vabadussõdalaste efekt. Igas sõjajärgses ühiskonnas tekib paratamatult see hetk, kui need mehed ja naised, kes on oma riigi eest sõdinud, hakkavad esitama küsimust: „kas me selle nimel võitlesimegi?“ Neil on täielik õigus seda küsida, lisaks arusaadavalt ka kogemus, et midagi saab nõuda ja tulemusi saavutada vaid jõuliselt tegutsedes.
Nüüd liidame esimese ja teise ning saame kohutavalt ohtliku kokteili. Kui Ukrainas hakkab taas pead tõstma korruptsioon (ja selleks on eeldusi) ning taolise ebaõigluse ja ebaefektiivsuse vastu hakkavad häält (ja ka relva?) tõstma endised rindemehed? Äärmiselt plahvatusohtlik segu, ma ütleks. Igal pahasoovijal on vaja vaid visata tikk ja plahvatus on kiire tulema.
Nüüd siis ongi küsimus, mida me saame kõrvalseisjatena teha, et seda võimalikku ohustsenaariumit vältida või vähemalt tagajärgi leevendada? Ajalooline kogemus ja terve mõistus ütleb ette, et endisi ja praeguseid sõdureid (ja Ukraina puhul vabatahlikke) tuleb integreerida ühiskonda, neid saab nõustada ja koolitada, nende energiat ja kogemusi riigi ülesehitamiseks ära kasutada.
Kas meie oleme valmis ja võimelised sedasorti abi andma? Arvan et piisava ettevalmistusperioodi järel küll. Kas Ukraina on valmis sel teemal kaasa tulema? Hetkel on tal muid ja kiireloomulisi probleeme kuhjaga, kuid pikemas perspektiivis pole ka muid variante.
---
Artikkel põhineb ettekandel, peetud seminaril „NATO & EU Roundtable 2015“
No comments:
Post a Comment