Thursday, September 25, 2008

Põhja-Kaukaasia käärib

Samal ajal kui Venemaa üritab jõuvõtetega lahendada olukorda Taga-Kaukaasias, kipuvad asjad Põhja-Kaukaasias kontrolli alt väljuma. Hetkel on kõige kuumemaks muutunud Ingušeetia, kus süstemaatiliseks muutunud rahutused, tapmised ja veritasu ähvardavad lõhkuma hakata riiki kui sellist.

Sissejuhatuseks mõni sõna arengutest Venemaa riiklikus ülesehituses. Põhja pool Kaukaasia ahelikku kuulub Venemaa Föderatsiooni koosseisu 11 föderatsioonisubjekti. Kui võtta arvesse, et Venemaal tervikuna on nüüdseks alles jäänud 83 subjekti , siis on see märkimisväärne arv.

Varem oli liitriigi subjektide arv 89, kuid keskusel on õnnestunud põhja ja ida poole jäävates aladel liita terve rida subjekte, kusjuures alati on see kandnud ühte mustrit – mingi „etniline“ subjekt liideti mitte-etnilisega, kaotades uuest, ühendsubjekti nimetusest rahvusmääratluse.

Nii on Venemaa Föderatsiooni subjektide loetelust kadunud Komi-Permjaki, Evenki, Korjaki ja kaks burjaatide nimega seotud üksust, järgmiseks on päevakorral neenetsid.

Tapmine ja veritasu
Kuid nüüd jooksvate sündmuste juurde. Augusti viimasel päeval jooksis meediast läbi teade Ingušeetia tuntuima opositsioonilise ajakirjaniku Magomed Jevlojevi tapmisest. Asi polekski nii erakordne – Venemaal hukkub ajakirjanikke ikka – kui poleks kahte detaili.

Esiteks oli tegu mitte lihtsalt ajakirjaniku, vaid opositsioonilise infoportaali ingushetiya.ru asutaja ja omanikuga. Ta arreteeriti ja tapeti peale väljumist lennukist, kus oli juhtumisi sõitnud ka Ingušeetia president Murat Zjazikov, kes oli jõuliselt taotlenud vastalise hääletoru sulgemist. Ning teiseks oli Jevlojev Ingušeetia suurima suguvõsa ehk taibi mõjukas esindaja.

Esimene asjaolu muutis sündmuse kõlavaks maailma jaoks. Teine aga muutis asja ohtlikuks võimukandjaile. Nimelt tapeti Jevlojev segastel asjaoludel kohalike jõustruktuuride poolt. Jevlojevid kuulutasid selle peale välja veritasu. See aga omakorda tähendab ühe Zjazikovi (ehk siis presidendi) ja ühe Medovi (Musa Medov ehk siseminister) klanni meessoost liikme tapmist.

10.septembril tuligi teade, et Zjazikovi sünnipäeval tapeti tema vennapoeg Bekhan Zjazikov. Peale seda olla rünnatud nii Zjazikovi elamut kui seda kaitsvaid inimesi. Zjazikov ise olla peatanud oma uue häärberi ehitamise, taotlevat kiirkorras oma sugulastele välispasse ning üritavat neid piiri taha saata.

Verise mängu laiem taust
Kui asi oleks ainult rituaalses kättemaksus, peaks asi ju enam-vähem lihtsalt lahenema – vähemalt kohalike arusaamade järgi. Kuid asi on ka pisut laiem. Küsimus pole isegi mitte ainult sealse rahva soovis vabaneda Moskva poolt määratud Zjazikovist ning tagasi saada endist presidenti Ruslan Aushevi. Küsimus on regionaalses stabiilsuses kui sellises.

Põhja-Kaukaasia konfliktide taustalugu on sama pikk ja keeruline kui sealne ajalugu. Kui võtta kokku kasvõi erinevaid seletuskäike, millega praegust olukorda seletada püütakse, jääks leheruumist väheks. Ametlikud versioonid räägivad tšetseeni ja al-Qaida jälgedest, vähemametlikud nn Osseedi jäljest, Beslanist ja metsavendadest.

Asju ajalooliste põhjustega seletavad inimesed kõnelevad Stalini-aegsetest inguššide deporteerimistest ning sellega seotud territoriaalsetest vaidlustest läänepool osseetide ja idapool tšetseenidega.

Veelgi keerulisemaks muudab olukorra see, et tegu on nn terrorismi-vastase võitluse piirkonnaga ning seetõttu on kohal tohutu hulk erinevaid Vene eriüksuseid. Kes kellele allub ja milline on nende omavaheline konkurents, ei oska õieti keegi öelda.

Inguššia presidendi
kodulehele ilmus hiljuti Venemaa Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste asjade komisjoni aseesimehe Vassili Lihatšovi intervjuu, milles ta süüdistas USA’d kõigis Kaukaasia hädades ja laiemalt soovis süüdata separatismituluke Venemaa Föderatsioonis. Iseloomulikult langes süüdistuste teravik Georg Sorose pihta, kelle toetusprojektid kodanikuühiskonna ülesehitamisele on ammu Kremli jaoks muutunud võrdväärseks mässuõhutamisega.

Lõpetuseks tulen tagasi sissejuhatuses pikaltseletatud föderatsioonisubjektide liitmise juurde. Tundub, et seda üritatakse varsti ka Kaukaasias. Pidevate konfliktide lahendamiseks pakutakse välja piirkondade liitmist uue nime ja Moskva otsejuhtimise alla, ilma mingi etnilise määratluseta. Sest kui Kremlis just väga rumalad inimesed ei istu, siis saavad nad aru, et rahvuslikud tülid ja sellest tulenevad eraldumissoovid lõhuvad varem või hiljem Venemaa.

Karmo Tüür
14.09.2008

Tuesday, September 23, 2008

Venemaa ja Venezuela, kes neid suudaks lahuta’

Ehkki Venemaa ja Venezuela ammustest sõbrasuhetest pole midagi kuulda olnud, on nende kahe riigi vahel tekkinud partnerlussidemed, mille sarnast pole Venemaal isegi lähinaabrusest mitte võtta.

Viimastel nädalatel on eriti aktiivseks muutunud sõjaline ühistegevus. Venemaa strateegiliste pommitajate lend Venezuelasse ja tagasi ning nüüdsed ühised merevägede õppused on Eetsigi meedias tublisti tähelepanu tõmmanud.

Milles asi? Mis võib tingida kahe nii kauge ja erineva riigi äkilist sõpruse- ja koostöö puhangut? Või kas nad ikka ongi niiväga erinevad? Peale selle, et nende riikide nimed eesti keeli kenasti kõrvuti paiknevad, on nende vahel rohkem ühisjooni, kui esmapilgul paistab.

Ühised väärtused
Läänemaailmas kiputakse rääkima ühistest väärtustest, mis koostöö aluseks olla. Venemaal kiputakse seda sõnakest poliitilises kõnepruugis lausuma küll paraja irooniaga, kuid kasutatakse siiski.

Millised oleks need väärtused, mis seovad kahte riiki ja rahvast ning poliitilist süsteemi? Et mitte jääda subjektiivsete hinnangute lõksu, võtan aluseks mõned tunnustatud mõõdikud.

Freedom House hinnangul on Nii Venemaa kui Venezuela on mittevabad. Economisti poolt koostatud
demokraatia indeksi järgi jääb Venezuela 93. ja Venemaa 102. kohale, paigutudes mõlemad eelviimasesse kategooriasse „hübriidrezhiimid“, millest järgmine on juba „autoritaarsed“.

Äsjailmunud 2008.a.
korruptsiooniindeksi tabeli alusel paiknevad nad üsna kõrvuti nimekirja lõpuosas, Venemaa 147. ja Venezuela 158.kohal, mahutades enda vahele nt Keenia ja Burundi, aga ka Tadžikistani, Valgevene ja Azerbaidžaani.

Ühised huvid
Majandusvabaduse
indeksi järgi on pilt üsna sarnane. Venemaa 134. ja Venezuela 148. kohal 166’st.

ÜRO poolt koostatava inimarengu
aruande järgi Venemaa 67. ja Venezuela 74. kohal (nende vahel nt Albaania ja Kazahstan). Muuseas, need on üsna kõrged näitajad, mille kohaselt kuulub Venemaa jõukate riikide hulka (tõsi küll, üsna viimasena nende hulgas) ning Venezuela nö keskmike seas (ühena esimestest).

Siinkohal mängib rolli nende riikide suhteliselt suur sissetulek ühe inimese kohta, aga selle näitaja ajab kõrgeks nii Venemaa kui Venezuela puhul tooraine müük, mis annab põhiosa mõlema sissetulekust. Venezuela põhitrumbiks on siinkohal
nafta, Venemaal gaas. Mõlema soov kontrollida energiaturge annab põhjuse rääkida ühistest huvidest.

Jah muidugi võib öelda, et need kõik on nö läänelikud joonlauad, millega mõõtmine ei saagi õiglast pilti anda riikide kohta, mis ei järgi läänelikku arengumudelit. Nii vähemalt väidavad Moskva kriitikud, kasutades sõnu stiilis „ärge õpetage meid elama“.

Ühine vaenlane
Jättes aga kõrvale nii ühised väärtused kui huvid, leiab ühe ja võibolla kõige mõjusama põhjuse ehk siis ühise vaenlase. Venezuela president Huga Chavez on kuulsaks saanud oma särisevate sõnavõttudega USA osas ning ega Venemaa liider Vladimir Putingi oma suuvärgilt kehvem mees pole.

Soov ümber kujundada maailma jõujooni ja võtta enda kätte vähemalt regionaalse liidri roll, kui mitte enamat – seda võiks nimetada kahe riigi eesmärgiks. Tõsi küll, ühine on ainult selle eesmärgi esimene pool – ühepooluselise maailmakorra kukutamine ning multipolaarse väljakuulutamine. Omavaheline mõjuväljade jagamine jääb hilisemaks, kuid ei jää tavaliselt kunagi tulemata, eriti nii kiirkorras küpsetatud ajutiste liitude puhul.

Nii et kokkuvõtvalt – Venemaal ja Venezuelal on palju rohkem ühist kui paistab esmapilgul. Ühised väärtused, huvid ja vaenlane, peaaegu-et-jagatud eesmärgist rääkimata.

Karmo Tüür
23.09.2008

Monday, September 22, 2008

Veider vaikus Valgevenes


Valgevenes on viimasel ajal kuidagi väga vaikne. Kas see võiks ennustada lähenevat tormi?

Sel pühapäeval, 28.septembril toimuvad Valgevenes parlamendivalimised. Kas olete selle kohta mingeid uudiseid kuulnud? Ilmselt mitte. Esmapilgul võib selline küsimus isegi kohatu tunduda, sest palju me ikka teame kuskil mujal toimuvate valimiste kohta. Kuid kui meenutada seda tantsu ja tralli, mis Valgevenes viimaste valimiste eel, ajal ja järel on toimunud, tundub asi suisa kummaline.

Praegu aga on maailma juhtivates meediakanalites Valgevene osas vaikne ja rahulik, justkui poleks mingeid kirgi ja intriige olnudki. Valgevene enda ajalehed näivad magavat sama rahulikku und.

Vagurad lehed
Ajaleht Sovetskaja Belorussia, mida tasub vaadata juba ainuüksi selle nimetuse pärast, rääkis viimati valimistest septembri keskpaiku, andest mõne sõnaga ülevaate
kandidaatidest. Et 110 kohale on 279 pretendenti, enamik neist kõrgharidusega ja keskmine vanus 46 aastat. 89 kandidaati esindavad mingit erakonda, neist 63 opositsioonilist. Üllatav on üks arv – praegusest parlamendi Esindajatekoja koosseisust kandideerib uuesti vaid kolmandik ehk 34 saadikut.

BelGazeta aga
räägib, et suurima opositsioonierakonna – Valgevene Rahvarinne – kandidaatide hulgas olla puhkenud vaata et mäss. Kuna kohus keeldus osasid kandidaate registreerimast, pidanuks kõik Rahvarinde kandidaadid end taandama. Kuid nüüd olevat 15 kandidaati 19’st keeldunud asja pooleli jätmast.

Belorusskie Novosti
teatab, et probleem olla ühine kogu ühinenud opositsiooni – Demokraatlike Jõudude Ühenduse – jaoks. Vaatamata sellele, et sündis otsus mitte tunnistada valmiskampaania õiglaseks ja demokraatlikuks, soovib enamik opositsionääre osaleda nii valimistes kui vaatlemises.

Lõhenenud opositsioon
Suurimaks probleemiks ongi Valgevenes seni olnud mitte valimised kui sellised (mis siiski ju toimuvad) ega isegi mitte vildakas kampaania, vaid häältelugemine. Nõrgimaks kohaks on piirkondlikud valimiskomisjonid, mille koosseisu määramise kohta puuduvad igasugused kriteeriumid – see on aga kogu süsteemi kõige nõrgem lüli, nagu
ütles Valgevene Keskvalimiskomisjoni juurde nõuandva häälega kuuluv opositsiooniesindaja Vladimir Romanovski.

Loomulikult pühendab suur osa lehti tähelepanu Valgevene presidendi Aleksander Lukashenka intervjuule, mille too andis briti ajalehele Financial Times ja saksa Frankfurter Allgemeine Zeitungile. Muuseas, see intervjuu
olla sündinud Lukashenka enda soovil.

Selles intervjuus rõhutas Lukashenka, et Valgevene pole mitte ainult Euroopa naaber, vaid ka geograafiline keskpunkt. Juba oma geograafilise asendi tõttu pidavat Minsk olema avatud nii Venemaale kui Euroopale.

Kas Lääs tunnustab?
Positiivse signaalina saab tõlgendada Lukashenka kutset eurooplastele tulla valimisi vaatlema. Tõsi küll, peale seda intervjuud levitas presidendi pressibüroo teadet, mida läänes
tõlgendati juba kui ähvardust. Et kui Lääs ka seekord ei tunnista Valgevene valimisi demokraatlikuks, lõpetab Minsk oma püüdlused läheneda Euroopaga.

Mitmedki vaatlejad on arvanud, et Lääs pigistabki seekord silma kinni, soovides pigem omada Minskiga dialoogi. Kõrvaltvaataja jaoks on aga põnevaim küsimus – kas kõik jääbki nii vaikseks? Kas seekord ei tulegi meeleavaldusi, telklinnakuid ja muud, millega Valgevene poliitiline protsess viimaste valimiste aegu kuulsaks sai?

Valgevenet lähemalt tundev ning sealset viisat ootav Silver Meikar igatahes arvab, et sellel korral Oktoobri väljakule telklinnakut ei tule: "Lukashenka on suutnud aktiivsed opositsionäärid rohkem tasalülitada, kui kunagi varem."

Karmo Tüür
21.09.2008

Wednesday, September 17, 2008

Moskva getostamine

Vaatamata kõikidele erinevustele Euroopa ja Venemaa vahel, on meil ka väga palju ühisjooni. Ühe sarnasusena, mis pikas plaanis muudab oluliselt mõlema Euraasia osa nägu, on immigratsioon.

Venemaa elanikkond kahaneb kiiresti, kuid veelgi kiiremini jääb vähemaks tööjõudu. Venemaa Demograafi Uuringute Instituudi
andmetel lähema paarikümne aasta vältel välja üsna trööstitu.

Aastatel 2010-2024 saab praegustest noortest tööealiseks ehk nö siseneb tööjõuturule u. 21 miljonit inimest. Samas ajavahemikus kukub sellelt turult välja u. 37 miljonit töötajat. Seega jääb Venemaal lähema 15 aasta jooksul puudu 16 miljonit paari töökäsi.

Kuskohast seda auku täita? Esmapilgul on ju see imelihtne – tuleb töötajaid sisse tuua. Ideaalis tuleb välismaalt kohale väljaõppinud kodanik, teeb mõned aastad tööd, maksab makse, korjab raha taskud täis ja lahkub tagasi oma kodumaale.

Sisserännu varjupooled
Kuid ei pea olema just raketi- või isegi ühiskonnateadlane, et näha selle näiliselt lihtsa lahenduse varjupooli. Enamik sisserännanuist ei taha hiljem kuidagi lahkuda ning kipuvad endale lisaks veel terveid suguseltse kohale tooma, koormates niimoodi sotsiaalsüsteemi.

Tegelikkuses pole sisserändajad sageli mitte kõrg-kvalifitseeritud spetsialistid, vaid nö mustatöölised, kes peale ühe-kahe lihtsama ameti pidada ei suuda ja võivad seetõttu imelihtsalt töötuks jääda. Maksude maksmisega kipub olema probleeme nii taoliste juhutööliste kui neid palkavate ettevõtete poolelt, suurendades niimoodi varimajandust.

Omaette probleemiks kujunevad sisserändajate järeltulijad, kes ei jaga enam oma vanemate rahulolu tõotatud maale rändamisest ning kipuvad oma rahulolematust väljendama üpris äärmuslikul moel. Sellele liitub nn põliselanike poolne vastureaktsioon ehk võõraviha ja kokku saabki üsna plahvatusohtliku segu.

Äärelinna-lahendus
Moskva linnavalitsus on otsustanud probleemi lahendada üsna omapärasel moel. Nimelt on suuremad ettevõtted linna heakskiidul asunud ehitama äärelinnadesse nö hotellirajoone. Moodulitest kokku pandud mõnekorruselised majakesed ei paku küll erilisi mugavusi, kuid peaks lahendama mitu probleemi korraga.

Esiteks viiakse seni otse ehitusobjektidel jm linna piires, tihti ebaseaduslikult elavad võõrtöölised elama linna äärealadele. See peaks vähendama võimalikke konflikte kohalikega ja andma sisserännanuile suurema turvatunde, meelitades kohale neidki, kes varem kartsid Moskvasse tulla, kartes kokkupõrkeid kurikuulsate Moskva skinheadidega.

Teiseks peaks selline töökoha poolt pakutav hotellimajutus tagama, et töölepingu lõppemise järel korjab võõrtööline oma seitse asja kokku ja lahkub.

Süvenev vastasseis
Ettevaatlikumad inimesed aga pelgavad, et asi võib anda sootuks vastupidise tulemuse. Esiteks tekivad Moskva äärealadele getod, kus tihedalt kooselavad võõrad muutuvad enesekindlamaks ning ei tunne mingitki vajadust kohaneda kohalike tavade ja normidega. Taolise hirmul on seda suurem alus, et üha enam tuleb sisserändajaid mitte kultuuriliselt lähedasest ja vene keelt valdavast Kaukaasiast, vaid moslemlikust Kesk-Aasiast ja kaugemaltki.

Teiseks tekib aga nö võitleval kohalikul noorsool ehk kõikvõimalikel skinnidel, neofashistidel ja muudel pruunsärklastel konkreetne sihtmärk. Kogu aga kamp kokku, põruta bussiga mõnda säärasesse asumisse ja lase kurikatel välkuda.

Viimasel ajal on Venemaa populaarsel saidil, Youtube’i analoogil rutube.ru olnud üks enim-vaadatud videosid „
Slaavi Liidu võitlejate üleskutse venelastele“, kus tätoveeritud, muskleis ja maskiga mees pajatab sisserändajaist, kes vihkavad põliselanikke ja on katkuna vallutanud linna. Mida siis ette võtta – sellele annab vastuse sama video teine poole, kus jõusaalis noored vihased mehed rauda rebivad ja innustunult lööke harjutavad. Muuseas, see on üks leebemaid paljudest sarnastest.

Karmo Tüür
17.09.2008

Tuesday, September 16, 2008

Kas olla puhver või piir?


Kui Gruusia kriisi poleks olnud, tulnuks ta välja mõelda. Nagu iga teise halva asjaga, on ka see millekski hea. Seekordne halb – sõda Gruusias – on löönud tolmust puhtaks Eesti välispoliitilise mõtte riiulid meie kollektiivses (ala-)teadvuses. Üllatavalt palju ilmub viimasel ajal Eesti meedias välispoliitika analüüse ning mis veelgi kiiduväärsem, võrdlevaid mõttearendusi rahvusliku ja rahvusvahelise olukorra üle.

Olgu, tegelikult saan ma aru, et enamik ilmunust ei kanna välja analüüsi kõrget tiitlit, vaid jääb pigem poliitiliste loosungite või ärapanemise tasandile, kuid üldisel hallil foonil näivad needki kirjatööd märkimisväärsetena. Nagu öeldakse, kehval ajal on kaktus ka lill.

Proovin siis ka omalt poolt lisada oma kapatäie välispoliitilise mõtte kerisele, kuniks teema kuum püsib.

Erinevad sõnad ja …
Laias laastus võib Eesti välispoliitilise mõtte viimaseid arenguid koondada kahte koolkonda. Vastuhakkajad ja kaasaminejad.

Millele esimesed vastu hakata soovivad, näib imelihtne. On olemas väline kuri Venemaa näol, kelle neoimperialistlikule poliitikale tuleb vastu seista, äratada üles petlikus heaolus tukkuv Lääs ning astuda ühisrindena tegutsema saatusekaaslaste kaitseks.

Kaasaminejate jaoks on olukord sama selge. Maailmas puhuvad uued tuuled, Lääs nõrgeneb ja Ida tugevneb. Mõistlik mees vastu tuult ei k..e ning ellujäämise tagamiseks on kohasem vooluga kaasa minna. Pole mõtet suurt naabrit ärritada, teades, et ega häda korral keegi meie kaitseks niikuinii sõna ei võta. Või kui isegi võtab sõna, siis ainult sõnadeks need jäävadki.

erinevad mõtted
Nende erinevate sõnade taga on ka täiesti erinevad mõtted, et mitte öelda – filosoofilised koolkonnad. Kui määratleda neid geograafiliste terminitega, siis võiks see olla euroopastumine ja euraasiastamine.

Esimesed, need vastuhakkajad soovivad euroopastuda. Ise saada selleks, olla nagu lääs, olla nagu nemad, olla üks nendest. Siiani, vaatamata juba nelja-aastasele kuulumisele kõigisse vajalikesse lääne klubidesse, on kombeks rääkida ja mõnikord ka kirjutada stiilis "neil seal läänes", mitte "meie – lääs!". Need kodanikud räägivad vajadusest seista väärtuste eest.

Teised, kaasaminejad soovivad lasta meid eurasineerida. Või siis hetkel moesõnana – soomestada. Et Eesti oleks kui ei-kellegi-maa, neutraalne pind, kus õigupoolest ei kehti kummagi poole mängureeglid. Selle seisukoha pooldajad räägivad tavaliselt huvidest.

Turuplats või tugipunkt
Lihtsustatult võib öelda, et vaidlus käib kahe põhimõtte vahel – kas Eesti peaks olema turuplats või tugipunkt.

Avatud turuplats on koht, kus ei kehti erilisi reegleid, kuid hõljub raha lõhn. Ja hoidku taevas, kui ma väidaks, et see halb on. Ei põrmugi. Lõppeks on ju turg see, mis meie majandust käigus hoiab ja meid kõiki toidab. Turg on see, mis annab arengu.

Tugipunkt aga näeb välja sootuks teisiti. Vahvad mehed vahitornis, valmis iga hetk lööma häirekella ja minema võitlusse. Olemata seejuures üldsegi kindlad, kas abijõud jõuavad või mitte. Ka see mõttekäik pole mitte paha. Julgeolek on see, mis annab stabiilsuse.

Puhver või piir
Paberil on selline vahetegemine lihtne. Päris elus on aga asjad palju hägusamad. Sest ühest küljest tahaks ju sirge seljaga seista vabade meeste väärikas reas. Teisalt aga tahaks vorsti ka süüa. Mina tean seda tunnet, tunnen seda dilemmat. Kas teie ei tunne?

Eduka välispoliitika ajamiseks on vaja mõlemat. Olen seda kirjutanud varem, kuid ei häbene korrata. Edukas välispoliitika peab tuginema rahvuslikele/riiklikele huvidele. Selleks on aga vaja saavutada tasakaal kahe näiliselt vastaka pooluse vahel – arengu ja stabiilsuse vahel. Jahtides ainult üht toome ohvriks terviku. Loobudes mõlemast loobume aga poliitikast üldse ja seega ka oma riigist.

Seega peab olema saavutatav tasakaal nende kahe põhimõtte vahel. Kas olla pehme ja elastne puhver Euraasia kahe pooluse vahel või piir kahe maailma vahel.

Vanad vaidlus uues kuues
Peale kõige muu – ega selles vaieluses pole midagi uut. Midagi samasugust toimus ju ka Eesti Wabariigi loomise aegu, kui piike murdsid aatemehed ja pragmaatikud. Päts ja Tõnisson, kui soovite. Ja ka NLiidu lagunemise aegu. Rahvarinne ja ERSP, kui tahate.

Kõige selle filosofeerimise pealt aga ennustan, et lähenevad europarlamendi valimised saavad olema nende kahe mõttemudeli kokkupõrke kohaks. Kandidaadid, kes suudavad ära tõestada, et just nemad saavad adekvaatselt aru Eesti rahvuslikest huvidest ja on võimelised neid Euroopa Parlamendis parimal moel kaitsma, korjavad siit ka suurima häältesaagi.

Kordan, kui Gruusia kriisi poleks olnud, tulnuks see välja mõelda. Ehk lööb see kole kogemus puhtamaks meie mõtete ja väärtushinnangute kompassi.

Karmo Tüür
15.09.2008

Tuesday, September 9, 2008

Iisraeli jälg Gruusia konfliktis

Kas keegi oskab öelda, kui palju on Gruusia konfliktis osapooli? Kaks-kolm? Viis? Kümme? Õiget vastust ilmselt polegi, kuid põnev on jälgida, keda kõike siia mängu tõmmatakse, eelkõige infosõja rinnetel.

Peale tavapärase “komplekti” – Gruusia ja värskeltküpsetatud riigikesed – lisab iga kommentaator siia muidugi Venemaa. No ja siis kindlasti USA. Pisut vähemal määral saab rääkida Euroopa osast, sedagi pigem kaudselt. Kuid sellega ei lõpe kaugeltki osutatavate riikide ja poliitiliste jõudude nimekiri. Sõltuvalt fantaasiast või haardest tuuakse mängu kõik naabruses ja kaugemalgi olevad olulisemad tegijad alates Ukrainast ja lõpetades minugi poolest Hiinaga.

Venekeelse meedia jälgijatel pole ilmselt silme vahele jäänud see, millise mõnuga osutati eriti konflikti algfaasis Iisraeli rollile. Väited stiilis “Iisraeli instruktorid õpetavad grusiine venelasi tapma” ja “juudid Gruusia valitsuses” kõlasid nii sealsetes ametlikes ajalehtedes kui blogides. Üldine suhtumine juutidesse Venemaal lisas kõigele sellele ainult värvi ja igat masti vandenõuteooriad olid varmad sündima. Kuid vaadelgem pigem fakte või seda vähest, mis avalikus ruumis saadaval.

Tehnika müük
Kui meelde tuletada, oli otsese sõjategevuse avapauk tõepoolest Gruusia mehitamata luurelennukite allalaskmine. Need lennukid aga olid soetatud Iisraelist. Viimase kümmekonna aasta jooksul olla Iisrael müünud Gruusiale kõikvõimalikku sõjatehnikat eri andmetel 300-500 miljoni dollari väärtuses.

Loomulikult kaasnes selliste ostudega Iisraeli instruktorite saatmine Gruusiasse, õpetamaks sealseid sõjaväelasi uue tehnikaga ümber käima. Ja tõepoolest on vähemalt kaks Gruusia valitsuse ministrit – kaitseminister Davit Kezerashvili ja integratsiooniminister Temur Iakobashvili – juudi taustaga.

Iisrael ise kinnitas, et on müünud Gruusiale ainult kaitserelvastust. Pealegi olla Tel Aviv keeldunud müümast Thbilisile vahetult sõja eel 300 tanki Merkava.

Siit jõuamegi küsimuseni, mis siis on Iisraeli huvi selles konfliktis. Ei ole ju tegu naaberriigi, saatusekaaslase ega sugulasrahvaga. Siiski, erinevatel andmetel on Gruusias elanud 50 000 - 80 000 juuti, kelles suur osa on nüüdseks Iisraeli välja rännanud ja moodustanud seal Gruusia-meelse kogukonna.

Laiemad huvid
Suures plaanis võib öelda, et Iisraeli peaeesmärk on jõudude tasakaalustamine regioonis, mida tuntakse nime all laiem Lähis-Ida. Ajaloolises plaanis on välja kujunenud, et Iisraeli nähakse USA eelpostina piirkonnas. Nõukogude ajast saati pidas Moskva heaks iga liigutust, mis USA/Iisraeli mõju vähendas. Iisrael omakorda püüab tasalülitada Moskva mõju naabruskonnas.

Eelkõige soovib Iisrael iga hinna eest vältida seda, et Moskva müüks otse või kaude relvi või nn ohtlikku tehnikat Iraanile, Palestiinale või nt Hezbollah’le.

Pikemas perspektiivis proovib aga Iisrael vältida Venemaa rolli tugevnemist Egiptuses, sest kui keegi üldse tõsiselt suudab juudiriiki ähvardada, siis just see riik.

Muuseas, väidet, et Iisrael loobus tankide müügist Gruusiale, võib tõlgendada kui varjatud ähvardust: kui Venemaa müüb ründerelvi Iisraeli ebasõbralikele naabritele, võib Iisrael teha sama ja müüa Venemaa naabritele.

See on vaid üks näide paljudest taustamängudest, mis käivad pealtnäha lihtsa Gruusia konflikti ümber.


Karmo Tüür
09.09.2008

Monday, September 8, 2008

Tõlgenduse küsimus


Venemaa ja Lääs räägivad erinevas keeles. Kõneledes ühtedest ja samadest asjadest, saadakse aru erinevalt.

Vanemad inimesed ehk mäletavad seda nõuka-aegset masendavat tunnet, kui kõneledes tulihingelise nõukogude kodanikuga, tuli mingist hetkest ette nagu klaassein. Jäi mulje, et vestluskaaslane küll justkui näeks su huulte liikumist, kuid ei saa sinust aru. Ja vastupidi.

Nii ka nüüd ei saa Venemaa Föderatsiooni praeguste võimukandjad ning lääne-liitlased teineteisest aru. Kõneledes ühest ja samast – kitsamalt Gruusiast ning laiemalt üldisest maailmakorraldusest – kasutatakse justkui ühtesid ja samu sõnu, kuid saadakse aru täiesti erinevalt.

Samad mõisted, eri sisu
Mõisted on ju samad. Agressioon ja okupatsioon, stabiliseerimine ja rahuvalve. Kuid neid täidetakse kardinaalselt erineva sisuga.

Üheks eredamaks näiteks on praegune tüli Prantsusmaa vahendatud rahuleppe ümber. Venemaa on sellele alla kirjutanud, samuti Gruusia. Kõik oleks ju nagu korras, kuid vaatamata sellele on Prantsusmaa maruvihane ning Gruusia hüüab appi. Vaatamata rahuleppes antud lubadusele pole Venemaa viinud Gruusiast välja oma vägesid, sisuliselt okupeerides naaberriigi territooriumi. Kreml aga väidab, et kõik on korras.

Minu käest küsiti hiljuti, mis võimaldab Venemaal silma vaadates valetada? Asi on lihtsalt tõlgendamises. Venemaa väidab, et tegu pole okupatsiooniga, vaid puhvertsoonidega värskete konfliktitsoonide ümber. Ning et Gruusia territooriumil ei viibi mitte vene väed, vaid rahvusvahelised rahuvalvajad.

Oskuslik sõnaseade
Sellest veelgi parem näide oli sõja kuumematest hetkedest, mil Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai hakkama sõnaseadmisega, mis vääriks kohta lausa vastavates õpikutes. Nimelt süüdistas ta Läänt goebelslikus valetamises. Vale seisnevat selles, et Venemaa jalavägi on ületanud Gruusia piiri, et tankid sõidavad Gori tänavail ja et vene lennukid pommitavad Thbilisit.

Tõepoolest, tol hetkel ei olnud Gruusia pinnale astunud Venemaa jalavägi (v.k. pehota), vaid mootorlaskur-üksused ja terve pilv kõikvõimalikke priitahtlikke, kelle tegevust aga armee ei kontrolli. Gori tänavail ei sõitnud tõesti tankid, vaid soomukid jms. Ning Venemaa kangelaslik lennuvägi ei pommitanud tõepoolest Thbilist, vaid ainult selle lähedale jäävat tsiviillennuvälja. Nii et kes siis ikkagi valetab?

Kõik oleks ju kena ning võikski ainult sõnamängude ja juriidiliste nõksutamiste tasandile jääda, kui siin poleks ühte väga suurt ja olulist nüanssi kogu asja juures. Nimelt et kui Venemaa on täiesti reaalselt olemas, siis nn Lääs, mille osaks meigi end loeme, on samuti ainult tõlgendamise küsimus.

Kas Lääs on ikka olemas?
Värskelt riikideks kuulutatud alasid Gruusia rüppe tagasi tuua ilmselt ei saa või siis oleks see uskumatult keeruline. Samamoodi ilmselt ei õnnestu kohe kaotada ka nn puhvertsoone.

Suurim võit, mida nn Lääs (ehk siis Euroopa Liit, NATO, OSCE vms) suudaks saavutada, oleks puhvertsoonides asuvate vene vägede kiire ja kompromissitu väljavahetamine rahvusvaheliste, sisuliselt neutraalsete rahuvalvajate vastu.

Sest et kui me seda ei suuda, siis ilmneb, et seesama nn Lääs pole tegutsemisvõimeline. Ehk siis toob käimasolev Gruusia kriis Vene-Lääne suhtes välja selle, et Läänt pole olemas.

Nii et – see kõik on küll tõlgendamise küsimus, kuid sellest tõlgendusest sõltub meie jaoks neetult palju.

Karmo Tüür
5.09.2008

Thursday, September 4, 2008

Medvedjevi välispoliitiline doktriin


31.augustil andis Venemaa Föderatsiooni president intervjuu oma riigi peamistele telekanalitele, milles visandas oma välispoliitika põhijooned. Kommentaatorid nimetasid need lennult Medvedjevi doktriiniks.

Oma suveresidentsis Sotšis võttis Medvedjev vastu Esimese Kanali, Rossia ja NTV esindajad ning poolformaalses õhkkonnas vastas küsimustele Gruusia sündmuste ja sellele järgnevate protsesside kohta. Jätan kõik muu sellest intervjuust kõrvale ning proovin kõigepealt pisut lühendatult edasi anda nood viis punkti.

Esiteks – Venemaa tunnustab peamisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis määravad suhteid tsiviliseeritud rahvaste vahel.

Teiseks. Maailma peab olema multipolaarne. Ühepooluselisus on vastuvõetamatu, domineerimine lubamatu. Ei saa lubada sellist maailmakorraldust, milles kõiki otsuseid teeb ainult üks riik, isegi kui see on nii mõjuvõimas nagu USA. Selline maailm on ebapüsiv ja põhjustab konflikte.

Kolmandaks, Venemaa ei soovi vastasseisu ühegi riigiga. Venemaa ei kavatse isoleeruda. Tuleb arendada niipalju kui võimalik sõbralikke suhteid nii Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega ning teiste riikidega.

Neljandaks. Venemaa vaieldamatuks prioriteediks on oma kodanike elu ja väärikus kaitse, ükskõik kus nad ka ei viibiks. Samuti kavatseb Venemaa kaitsta oma ettevõtjaid välismaal. Ja kõigile peab olema selge, et agressioonide eest tuleb anda vastust.

Ja viimaks viies punkt. Venemaal, nagu ka teistel riikidel on oma priviligeeritud huvide piirkonnad. Nendes piirkondades on maad, millega Venemaad seovad sõbralikud, heanaaberlikud ja ajalooliselt erilised suhted.

Nonii. Ehkki eelnev ei olnud otsene tsitaat, kuid vähemalt mõte sai edasi antud. Mida see kõik siis tähendab – eelkõige meie endi jaoks?

Esimese punktiga on nagu kõik korras. Rahvusvaheline õigus peakski olema kõigi välispoliitiliste sammude alus, kuigi enamasti jääb häguseks, mida selle va rahvusvahelise õiguse all silmas peetakse. Aga las ta olla. Selleks ongi jumal loonud juristid.

Teise punkti põhiolemus on samuti selge. Venemaa on aastaid rääkinud, et peale kahepooluselise süsteemi kokkulangemist väljakujunenud ühepooluseline maailmakord on vale. Sest see ei jäta kohta Venemaa ambitsioonidele olla taas suur tegija. Kuid ikkagi, põhimõttel kui sellisel pole ehk vigagi. Seda enam et mitmepooluselisus ongi nt ÜRO Julgeolekunõukogu toimimis-põhimõte.

Kolmas punkt kõlksub kokku eelmisega. Sisuliselt näitab Medvedjev, kellega ta soovib Venemaad võrd-õigusliku partnerina näha. Et Euroopa ja USA. Ja siis teised maad. Muuseas, see näitab ka, kellele oli see intervjuu suunatud – nn Lääne partneritele.

Neljas punkt paneb aga juba kukalt kratsima. Kodanike kaitse. Hea küll, põhimõtteliselt teeb seda iga riik. Kuid kuna Venemaa just äsja näitas, kuidas ta seda kaitset teostab, siis paratamatult sunnib see sügavale järelemõtlemisele neid riike, kus noid va Venemaa kodanike rohkesti leidub. Eriti juhul, kui sinna juurde lisanduvad ka Venemaa ärihuvid.

Ning muidugi viies punkt. Ajalooliselt erilised suhted. Tjahh, neid jagub Venemaa naabrusse süle ja seljaga. Heanaaberlike suhetega on pisut kasinam lugu. Kuid see, et näiteks Eestimaa peaks Kremli peremehe meelest kuuluma Venemaa priviligeeritud huvide piirkonda – no kes selles kahtleb? Ainult et kas meie ise tahame olla sel moel priviligeeritud?

Karmo Tüür
4.09.2008

Monday, September 1, 2008

Suur vastasseis

Venemaa ja Lääne vastasseisust pole kirjutanud või rääkinud või vähemalt mõelnud ainult laisk. Seejuures tihti kasutatav võrdlus Külma Sõjaga pole aga oma olemuselt korrektne. Ajad ja olud on selleks liiga erinevad.

Jah, Kremlist kostavad jällegi sõnad, mis panevad Euroopa ja Ameerika võimukandjaid kulme kortsutama. Jah, Venemaa tankid sõidavad taas naaberriigi tänavail, hoolimata lääne protestidest ja kohalike hädakisast. Kuid erinevusi on siiski rohkem kui sarnasusi.

Külma sõja olemus oli kahe suure bloki omavaheline jagelus kolmanda maailma jagamise ja teise poole nõrgestamise nimel. Oluline siinjuures oli suhteline võrd-võimelisus, seda nii sõjajõus, majanduses kui ideelises köitvuses.

Olulised erinevused
Võrreldes toonaste aegadega pole praegu näha mingit suurt ja ideoloogilist vastasseisu, mis õigustaks sõnanuia kõrval ka sõjamasina kasutamist – juhul kui mitte pidada ideoloogiliseks erinevuseks seda, et ühel poolel on enam-vähem vabad ühiskonnad ja teisel pool autoritaarne, post-imperiaalses nostalgias vaevlev riik.

Majanduse ressursibaasi mõttes ei saa praegu mingist võistlusest rääkida. Venemaa majandus on küll naftadollarite mõjul kaunis kabeda väljanägemisega, kuid siiski võratult väiksem, küündides vaid kümnendikuni Euroopa või USA vastavatest näitajatest. Muljetavaldav on ainult Venemaa valuutareserv, kuid pangas seisev raha ei too endaga ise-enesest võimu ega võimsust.

Ideelises plaanis on Venemaa aga lootusetult üksi. Moskva lähimad liitlased hoiavad kas suu üldse kinni või siis avaldavad isiklikel kohtumisel väljapressitult moraalset toetust. Isegi rahvusvahelised organisatsioonid, milles Kreml domineerib, nagu SRÜ või Shanghai Koostöö-organisatsioon, püsivad häbelikult vait. Mingist blokilisest jaotusest pole mõtet rääkida.

Sõjaline argument
Relvastuse osas pole asi kuigivõrd parem. Jah, tuumarelv ning võime maailm mitmekordselt hävitada pole kahjuks maailmast kadunud, kuid sellega sarnasus möödunud aegadest lõppebki. Samas sellesama kunagise NLiidu ja nüüdse Venemaa au ja uhkus – strateegiline raketivägi on vananenud nii moraalselt kui füüsiliselt. Uut relvastust peale ei tule, vana demonstratsioon-katsetused kipuvad üldiselt metsa minema.

Tõsi küll, neist erinevustest pole otseselt sõjaväljale jäävatel maadel ja rahvastel sooja ega külma. Nad näevad tanke, lennukeid ja sõjalaevu, mis mitte ei sõida paraadil, vaid viivad läbi konkreetseid sõjalisi ülesandeid. Ning muuseas üsna edukalt, kui jätta kõrvale totaalne kaotus inforindel.

Ainuke, mida Moskval näikse praegu olevat kõvasti, on meeleheitlik otsustavus. Venemaa välispoliitika ühe adekvaatsema kommentaatori – Flodor Lukjanovi sõnul tõstis Venemaa panuseid viimase võimaluseni. Tundes, et käest olid libisemas tema viimased võimalused näida lähinaabruses tõsiseltvõetav, tõi ta mängu viimase argumendi – toore jõu.

Sõjalise konflikti provotseerimine Gruusias ja seejärel kahe piirkonna iseseisvuse tunnustamine mõjusid tõepoolest raputavalt. Venemaa tõestas, et vajaduse korral suudab ta mängida ka üksi. Tõsi küll, mitte globaalsel mänguväljal, aga vähemalt oma liivakastis. Või siis selles, mida ta enda omaks peab.

Nüüd on Lääne kord vastata. Mänguvälja piirid peavad pisut selgemaks saama, vastasel korral võib kuumades peades tekkida soov uue katse ja uute piiride järele.

Karmo Tüür
1.09.2008