Friday, August 29, 2008

Tunnustada või mitte, selles on küsimus

Gruusia kriis sunnib ümber vaatama paljutki seni iseenesest mõistetavaks peetut. President Toomas Hendrik Ilves nimetas selleks riiki, vabadust ja õigusi. Mina soovitan mõtelda riikluse kui sellise üle. Et misasi on siis see omariiklus, eelkõige tunnustamise aspektist.

Gruusia kriisi keskmes olevad Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat tituleeritakse maailma ajakirjanduses mõnikord kui „tunnustama“ või „iseend välja kuulutanud“ vabariikideks, mõnikord kui „separatistlikud piirkond“ või koguni „mässulised provintsid“.

Mis on riik, selle osas pole olemas üldtunnustatud kokkuleppeid. Tavaliselt käsitletakse seda kui mingit territooriumi, millel on olemas rahvastik ja toimiv valitsus ning suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega. Need neli punkti leiduvad enimviidatud vastavas dokumendis – Montevideo konventsioonis – ja on enamuse jaoks vastuvõetavad. Samas tekstis seisab aga ka lause, mis tekitab hulga tõsiseid küsimusi. „Riigi poliitiline olemasolu on sõltumatu tema tunnustamisest teiste riikide poolt“.

Rahvusvahelise süsteemi praktika näitab, et üheks olulisimaks kriteeriumiks on siiski just see viimane ehk tunnustamine. Kui tunnustatakse, siis on see riik olemas – ta saab toimida, astuda suhetesse teiste riikidega, nagu eespool öeldud.

Tunnustamise akti kui sellist ei pea ilmselt pikalt seletama. Küsimus tekib aga hoopis tunnustamise määras. Kuipalju on piisav? Kas aitab, kui ühe riigi olemasolu tunnustab teine riik? Või kümme riiki? Sada?

Tuleb tunnistada, et absoluutseid kriteeriume pole olemas. Kõige lähedasemaks absoluudile võib pidada ÜRO liikmelisust. Et kui juba omatakse kohta ÜRO Peaassamblees, siis peaks tunnustusega kõik korras olema.

Kuid samas ei tunnusta ka kõik liikmesriigid üksteist ning mitte kõik tunnustatud riigid ei kuulu ÜRO hingekirja. Nii näiteks ei tunnusta ÜRO liige Türgi teist liiget Küprost, kusjuures kõigi ülejäänute jaoks on Küpros riik nagu iga teine. Teise kategooriasse kuulub Vatikan, mis on küll rahvusvaheliselt tunnustatud üksus, kuid ei kuulu ÜRO ridadesse.

Meie siin Eestis võime omamoodi tunnustamise kriteeriumiks võtta selle, et kas sellenimeline kanne on sees Eesti Entsüklopeedia 15.köites „Maailma riigid“. Vatikan on. Küpros ka. Allpool proovin anda mingigi pildi sellest suurest sasipuntrast. Hoiatan, et see saab olema vaevaline ja mittetäielik. Aga vähemalt mingi aimu saab hää lugeja ehk kätte, kuivõrd keeruline on seesinane riikluse maailm.

Tinglikult võib välja tuua viis kategooriat. Üldtunnustatud riigid. No näiteks Eesti ise. Ehkki mõnigi mees võib joriseda, et mis riik see ikka on, rohkem nagu ajalooline eksitus või nii, aga see jorin ei maksa midagi. Oleme ÜRO’s võrdväärselt Venemaa või Vanuatuga ning teadaolevalt pole ka ühelgi riigil meie tunnustamisega probleeme.

Enamiku poolt tunnustatud. Juba mainitud Küpros on parim näide, kelle olemasolu ei tunnusta ainult Türgi. Iisraeli eksistentsi ei tunnusta 21 riiki. Palestiinat ei tunnusta omakorda Iisrael, USA ja pole ta ka kohta ÜRO’s, aga samas tunnustab tema õigust see koht saada 96 ÜRO liiget.

Hiina Rahvavabariiki (seda kommunistlikku moodustist, mis resideerub Pekingis), ei tunnusta Hiina Vabariik (Taiwanil resideeruv). ÜRO koht libises teise käest sujuvalt esimesele üle.

Osaliselt tunnustatud. Seesama Taiwani-Hiina, mida tunnustab siiski 22 riiki. Põhja-Küpros, mida tunnustab ainult Türgi.

Viimase aja parimaid näiteid ehk Kosovo. ÜRO kohta tal pole, nagu ka eelnevatel, kuid seda tunnustab siiski juba üle 40 riigi, sh enamik EL liikmeid. Osaliselt tunnustab teda ka Taiwan, keda aga Kosovo omakorda ei tunnusta.

Tunnustamata või siis tunnustatud tunnustamatute poolt. Üks kõige segasemaid kante on Somaalia – territoorium, millel on küll koht ÜRO’s, kuid mida riigina eriti olemas pole. Samal ajal on tema territooriumil mitmeid moodustisi, nt Somaalimaa, mis taotleb tunnustust, kuid pole seda saanud. Aga ka täiesti toimiv Puntland, mis ei taotlegi.

Omavahel tunnustavad üksteist ja teineteist neli piirkonda: Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahhia ja Transdniestria. Kuid kuna ükski nendest pole tunnustatud riik, pole sellest omavahelisest ringmängust ka suuremat kasu.

Peale kõige muu on üks huvitav kategooria, mis küll ei kontrolli oma territooriumi, kuid tihtipeale omab tunnustust. Nimelt eksiil-valitsused. Ilmselt kõige tuntum on Tiibeti juhtum, kus suur osa maailmast tunnustab Dalai-laamat tiibetlaste vaimse juhina, kuid samas on ta eksiilvalitsuse esindaja. Muuseas, väga tinglikult on ka Eestil siiani olemas oma eksiilvalitsus, mille tegevus on tõsi küll aastast 1993 peatunud.

Gruusia juhtumist rääkides on vähemalt Abhaasial samuti olemas oma eksiilvalitsus. Abhaasia autonoomse oblasti valitsus, mis, nagu nimestki näha, ei taotle iseseisvust, vaid ainult seda, mida Tbilisi pakub ehk autonoomiat. Lõuna-Osseetial on samuti olemas mingi paralleelstruktuur, kuid minu teada pole nad oma eksiilvalitsust moodustatud. Abhaasia puhul peaks see eksiilvalitsus esindama tunduvalt suuremat seltskonda kui praegu piirkonnas elabki – nimelt pages sõja jalust u. 300 tuhat inimest, praegu elab Abhaasias ligikaudu 200 tuhat.

Nüüd aga põhiküsimus. Mis saab juhul, kui Venemaa Föderatsioon siiski tunnustab kahte seni de jure Gruusia osadeks olevat piirkonda – Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat – omaette riikidena? Kas sel juhul suudab seni enam-vähem ühel häälel kõnelenud Lääs jääda ühtseks? Või tõttab eeskuju järgima?

Ja mida teeb Eesti? Kas leiab tähelepanu ettepanek kaasata piirkondade iseseisvumis-läbirääkimistesse ka sealt pagendatud inimesed? Ja lõpuks kõige olulisem küsimus – mida teeb ametlik Gruusia ise? Kas loobub oma territoriaalse terviklikkuse taotlustest, lootes seeläbi tõsta oma NATO-liikmelisuse tõenäolisusest?

Juhul kui Gruusia ise seda piirkondade iseseisvust tunnustama, saab asi olema imelihtne. Seniks aga jääb õhku pealkirjas esitatud küsimus.

Karmo Tüür
24.08.2008

Thursday, August 28, 2008

Kaukaasia vang


Venemaa viimaste presidentide käed on osutunud imekiirelt seotuks. Kas nende võimustumis-hetkedel puhkenud sõjad on olnud meeste enda otsused? Või pigem kasutavad võimuvaakumi hetke ära need nn mehed hallides ülikondades, kes seisavad võimu taga?

Boriss Jeltsini võimuletuleku aeg langes kokku Nõukogude Liidu lagunemisega. Verd, mässu ja tankiroomikute lõginat jagus sellesse aega ohtralt, ent siiski langeb Jeltsini kui Venemaa esimese presidendi juhtum pisut rütmist välja. Ajad lihtsalt olid sellised, impeerium üks etapp kukkus kokku, asendades suurema keha väiksemaga ning sellised nahavahetused pole kunagi valutud.

Vladimir Putini saamine presidenditoolile kannab aga juba teist jumet. Suurt kriisi polnud näha kusagil, saati siis sõda. Toimus lihtsalt vanaks ja nõrgaks jäänud mehe väljavahetamine uue vastu. Tšetšeenia sõda puhkes nagu võluväel, Moskva majaplahvatuste tulevärgi ja Põhja-Kaukaasia mässu saatel.

Dmitri Medvedevi võimustumine kannab sama mustrit, mis kinnitab minu poolt pakutavat mudelit. Suurt kriisi ei kusagil, sõda ammugi mitte. Kuid ennäe imet, vaevalt jõuab uus mees end troonil sisse seada, kui taas lahvatab konflikt Kaukaasias. Taas on liikvel sõjavägi, toimub väike ja võidukas(?) sõda.

Kas tegu on kokkusattumustega? Või kinnistab uus president seeläbi oma võimu, näidates, kes on majas peremees? Kahtlen. Teades pisut Venemaa olusid, ei usu ma, et vaevalt võimustunud mees saaks tegelikult anda käsku alustada sõjategevust. Või kui isegi ta annaks selle käsu, sumbuks see korraldus kindralstaabi pikkadesse koridoridesse ja segastesse käsuliinidesse.

Sedasorti algatused kannavad pigem planeeritud erioperatsiooni pitserit. Seda aga viivad läbi nood hallid kujud Kremli nö tagatoast, kes kannavad paguneid kas pintsaku peal või selle all.

Miks on seda neil aga vaja? Kaks varianti – kas selleks, et siduda uue peremehe käsi, muuta ta kontrollitavaks? Kriminaalsest maailmast on taoline käitumismudel ammu tuntud, kus uue kambaliikme käed piltlikult öeldes „kastetakse verre“, tegemaks selgeks, et taganemisteed enam pole. Või teine variant – kasutades ära nö ilmaliku võimu nõrkust, viivad eriteenistused läbi need operatsioonid, millele oleks hiljem raske saada kooskõlastust.

Tõenäolisem on siiski teine seletuskäik. Eriteenistuste töö on pidevalt joonistada erinevaid kriisiplaane ning nö normaalses riigis peavad nad enamasti pealt vaatama, kuidas enamik neist jäävad realiseerimata. Kuid riigis, kus nendele organitele allub nii planeerimine, elluviimine kui ka ressursside ümberjagamine, oleks ju rumalus jätta mõni tululik operatsioon ellu viimata. See, et ühtlasi seotakse seeläbi uue pukkipandud mehe käed, on pigem nö meeldiv lisaboonus.

Nii näibki mulle, et Venemaa Föderatsiooni uus president Dmitri Medvedev pandi tema alluvate poolt paika, sundides teda heaks kiitma küünilist lavastust. Mitte et ma väga tahaks uskuda muinasjuttu heast tsaarist, kuid olukorra analüüs ei jäta kuigi palju ruumi muudele mõttekäikudele. Kael näib seekord juhtivat pead ehk jõu-ametkondlastest tagatuba presidenti.

Paraku ei osutunud Kaukaasia vangiks ehk siis süsteemi pantvangiks mitte ainult Medvedev, vaid ka Venemaa. Ja Kaukaasia tervikuna ning Gruusia eraldivõetuna. Muust maailmast rääkimata. Nii et õnnestunud erioperatsioon, või mis?

Karmo Tüür
27.08.2008

Liitlasteta Venemaa

Konflikt toob mõnikord selgust. Sõda Gruusias tõi Venemaa jaoks hirmuäratava selgusega välja , et teda ei toeta praktiliselt mitte keegi. Üksikud poolehoiu-avaldused Kuubast jm pigem toonitasid Venemaa üksijäämist. Isegi lähima partneri Valgevene käest tuli kiidusõnad sisuliselt välja pressida ning seegi õnnestus alles jupp maad hiljem.

Nüüdseks 9-riigiliseks kahanenud ja sisuliselt teguvõimetu SRÜ vaikis. Selle 7-liikmeline sõjaline osa ehk Kollektiivse Julgeolekuleppe Organisatsioon ei liigutanud. Vastavate riikide pead laususid üldiseid sõnu vajadusest saavutada rahumeelne kokkuleppe.

Hiina, kes peaks olema Venemaa liitlane Aasias, hoiab rõhutatult madalat profiili. Ainukesed sõnad tema poolt on kahetsus relvakonflikti puhkemise üle ja heameel Venemaa vägede väljaviimise alustamise osas. Samas võtmes esineb ka Iraan, keda tinglikult võiks pidada Venemaa liitlaseks Lähis-Idas.

Milles asi?
Miks ei ole Venemaa sisulisi liitlasi? SRÜ riigid peaks ju olema tema loomulikud toetajad. Venemaa sõjaline potentsiaal peaks toimima neile piisava piitsana, majanduslik olukord präänikuna.

Piitsast – Venemaa sõjalised kulutused on 40 miljardit USD, võrdluseks Ukrainal 2 ja Gruusial üle 1 miljardi (Eestil ca 0,3 miljardit).

Ka präänik pole lahja. Venemaa suhtelise jõukusest saab aimu kasvõi vaadates, kuspoolt kuhu sõidetakse tööd ja leiba otsima. Arvude keeles – Venemaa SKP ühe elaniku kohta on umbes 9000, Ukrainas 3000, Gruusias pisut üle 2000 USD (Eestis 16 tuhat USD).

Võrdluseks võib tuua USA rolli läänemaailmas. Ehkki USA teod tihti paljudele ei meeldi, jõuab see osa maailmast enamasti omavahel kokkuleppele. Vaieldes ja mõnikord tülligi minnes suudetakse asjad taas sirgeks rääkida ning ühistes huvides tegutseda.

Venemaa maailm
Miks Venemaal pole samasugust asendit oma „maailmas“? Kui asi pole objektiivsetes näitajates, siis milles? Võib olla kultuurilis-religioossetes erinevustes? Ajaloolistes erimeelsustes? Või milleski veelgi subjektiivsemas?

Üks paari aasta tagune uuring näitas, et venemaalastel pole ühtset vastust küsimusele, kes peaks olema Venemaa liitlane. Kas seda tuleks otsida idast või läänest? 13% pakkus, et läänest ja 23% et idast. 52% teatasid, et Venemaal liitlasi polegi, ülejäänud jäid vastuse võlgu. Viimaste hulka kuulus ka üks kodanik, kes tõeliselt filosoofiliselt vastas, et vastus sellisele küsimusele tuleneb tänastest uudistest, homme võib pilt olla juba teine.

Võib-olla selles ongi asi? Venemaa peamine arvamuskujundaja – riiklik televisioon – ei jäta just kuigi palju ruumi eriarvamustele. Ilmselt selle tulemusena hindab praegu Ukraina-Vene suhteid positiivseks 15%, negatiivseks aga 82%. Suhetes Gruusiaga on olukord veelgi hullem, positiivi näeb siin vaid 3%, negatiivi aga 94% vastanutest. Selle taustal paistab suhtumine USA’sse lausa leebena – positiiv 22 ja negatiiv 75%.

Erinevad mõttemudelid
Selline omapärane pingerida tekitab omakorda küsimusi. Kui tavaline etteheide nii Gruusia, Ukraina kui teiste „pahade naabrite suhtes“ kõlab, et nad on muutunud USA käpiknukkudeks, siis kuidas saab suhtumine „nukkudesse“ olla hullem kui kurjuse enda kehastusse? Ilmselt on märksõnaks reetmine. Mitte see ei ole paha, et endised ääremaad võõrast nõu kuulavad, vaid see, et nad enam kunagise keskuse poole ei kummarda.

Järsku peitubki siin vastus? Selles, et Venemaa suhtub oma naabritesse, võimalikesse liitlastesse kui vaenulikesse reeturitesse?

Kuid ma pakun vastuseks midagi hoopis lihtsamat ja samas olulisemat ja see on vabadus. Heites kõrvale kõik muud pisikesed ja suured erinevused, jääb sõelale kõige üldisem. Nii Venemaa ise kui tema väidetavad liitlased, kes ta nüüd üksi jätsid, liigituvad kategooriasse mitte-vabad. Nn läänemaailm enamasti aga kategooriasse „vaba“, Gruusia seni „osaliselt vaba“. Need ei ole minu hinnangud, vaid laenatud agentuurilt FreedomHouse. Organisatsioonilt, mis maailma riikide vabadusetaset juba aastaid analüüsinud, mõõtnud ja hinnanud.

Ehk ongi asi selles, et vabad riigid suudavad kõigis oma erimeelsustes kokku leppida? Mittevabad aga elavad teises mõttelises maailmas, kus valitseb kõigi sõda kõigi vastu? Ning seetõttu pole ka Venemaal liitlasi.

Karmo Tüür
22.08.2008

Wednesday, August 27, 2008

Ukraina lõhestamine vol.2

Samal ajal kui Ukraina pealinnas lehvivad sini-kollased riigilipud, vehivad Krimmis kohalikud venelased Venemaa riigilipuga, tervitades Vene Musta mere laevastikku.

Aprillikuus kirjutasin samasuguse pealkirjaga loo ning paraku tuleb seda jätkata. Lõhestamis-protsess jätkub asjasthuvitatud naaberriigi abiga.

Iseseisvuspäeva paraad
Pealinnas mürtsus eile sõjaväeorkester, marssisid sõdurid ning veeres ja lendas sõjatehnika. Toimus paraad iseseisvuspäeva puhul.

Ukraina presidenti Viktor Jushenkot olla palutud see ära jätta. Et ikkagi väga kulukas ettevõtmine ning raha võiks selle asemel suunata parem üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks Lääne-Ukrainas.

Kuid praeguses olukorras, kus Ukraina on otsustavalt asunud toetama Gruusiat selle konfliktis Venemaaga, ei saanud mingist ärajäämisest olla juttugi. Mitte-militaristina jätan ma tehnika kirjeldamise neile, kes asjast paremini jagavad, keskendun presidendi pidupäevakõnele.

Jõuline kõne
Vägagi õnnestunult sai Jushenko siduda ühte riigi seitsmeteistkümnenda aastapäeva ja Ukraina saavutused Pekingi olümpiamängudel. „Esimese kulla tõi meile võidukas löök noorelt vehklejannalt. Tema nimi on Olja Harlan. Tema vanus – 17 aastat. Tema peopesas oli 17-aastase Ukraina tahe, jõud ja kirg.“

Kogu kõne oli kantud otsustavusest. Jushenko teatas, et keegi ei saa ette kirjutada, mis keeles peaks Ukrainas kõnelema või mis kirikus palvetama. Keegi ei saa ette kirjutada, mis suunas peaksime liikuma. Keegi ei saa ümber mõõta meie piire, meie saari ja poolsaari.

Kõik need laused sisaldavad vihjeid hiljutistele tülidele Venemaaga. Veelgi otsesemalt viitas president valmisolekule vastu seista Venemaa ajaloo-mängudele. Nii sai mainitud holodomori 75.aastapäev kui tsiteeritud 360 aastat Bogdan Hmelnitski poolt lausutut, mil too kutsus mitte kartma ning kaitsma kodumaad ja vabadust.

Venemeelne Krimm
Ühtsust ja ühist nägemust riigi arengust on Ukrainale vägagi vaja, sest samal ajal lehvivad riigi lõunaosas Venemaa trikoloorid. Venemaa Musta mere laevastiku laevad naasid Gruusia-operatsioonilt ning Sevastoopolis elevad Venemaa kodanikud ja muidu venemeelsed tervitasid neid vaimustunult.

Ühe meelsusmägina püstitati sel suvel Sevastoopolis ka Vene imperaator Jekaterina II kuju. Ehkki linnavõimud seisid sellele vastu, toetas projekti Sevastoopoli volikogu, ajastades kuju avamise Sevastoopoli 225.aastapäevaks. Väidetavalt seisid kogu algatuse taga ühiskondlikud liikumised, mis on endale eesmärgiks seadnud vähemalt Ukraina-Venemaa liidu, kui mitte Krimmi tagasimineku Venemaa võimude alla.

Mida otsustavamalt räägib Kiiev, et Vene laevastik peab 2017.a. Sevastoopolist lahkuma, seda kõvemini kõlab hääl tänavail, et Krimmist võib saada uus Kosovo. Ilmselgelt mängitakse siin sama mängu mida Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Et juhul kui asi läheb jamaks, tuleb Venemaa meid kaitsma. Hinnanguliselt on umbes 100 tuhandel krimlasel taskus ka Venemaa pass, nii et võrdlus on paraku üsnagi kohane.

Karmo Tüür
25.08.2008

Sunday, August 24, 2008

Radovan Karadžić

Juulikuu enim tähelepanu köitnud rahvusvaheline sündmus on Radovan Karadžići, sõjakuritegudes tagaotsitava serblase arreteerimine. Mis selle taga on ja milliseid laiemaid mõtteid kogu lugu kanna, seda uurimegi.

Psühhiaater ja poliitik, president ja ülemjuhataja, ravitseja ja poeet. Õieusklik serblane. Mõne jaoks kangelane, mõne jaoks kurjategija. Tosin aastat põgenik, nüüd arestant. Iseenda advokaat, süüdistatu sõjakurjategudes, pantvangide võtmises, väidetavalt vastutav tuhandete inimeste surma ja sadade tuhandete põgenikuks muutumise eest.

Muljetavaldav loetelu, kas pole? Mõni mees lihtsalt jaksab rohkem kui teised. Ainult et mitte iga tegija ei anna endale aru oma tegude olemusest ja tagajärgedest. Võitlus justkui õige asja eest – oma rahva nimel – võib valede eesmärkide ja väärate vahendite valimise korral osutuda rahvusüleseks tragöödiaks.

See 1945.a. nüüdses Montenegros, toonases Jugoslaavia osas sündinud mees on peale kõige olnud alati ka tähelepanuväärse välimusega. Poliitilise karjääri tipus tunti teda uhke lehviva halliseguse juuksepahmaka, nüüd jõuluvanaliku lopsaka valge habeme järgi.

Kaks keskset süüdistust
Praegune vangipõlv pole Karadžići jaoks uus kogemus. Õppinud psühhiaatriat, asus ta tööle haiglasse, kus sattus mitmesse pettuse-lõhnalisse afääri, milledest ühe tõttu veetis mõnda aega vanglaseinte vahel. Tookordne lugu on aga täiesti tühine selle kõrval, mille eest Karadžić’it peeti üheks enim tagaotsitud meheks Euroopas. USA valitsus pani Karadžić’i kui endise presidendi ja tema väejuhataja Ratko Mladić tabamise eest välja 5 miljonit USD. Interpoli vastav lehekülg loetleb tema tagaotsimise põhjusteks sõjakuritegusid, genotsiidi jne.

Bosnia serblaste juhina on ta vastutav kahe suure ja terve rea väiksemate sündmuste eest. Haagi tribunal on ilmselt õppinud eelmisest kõmulisest kohtuasjast, kus endine Jugoslaavia president Slobodan Milošević suri 1997.a. mõni kuu enne oma viis aastat kestnud kohtuprotsessi lõppu. Seetõttu võib eeldada, et kohus keskendubki protsessi venimise vältimiseks ainult suurematele süüdistustele.

Esimene neist on Sarajevo piiramine. ÜRO juures tegutsev Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Tribunal sätestab seda ligilähedases tõlkes nii. „Ajavahemikus 1.aprill 1992 kuni 30.november 1995 osalesid Serbia väed 44-kuulises Sarajevo piiramises, mis põhjustas sealsetele elanikele piinavaid kannatusi.“

1984.a. olümpiamängude pidamise ajal oma õitsengu tipul olev ligi poole miljoni elanikuga linn kaotas hukkunutena u 12 tuhat, ligi 50 tuhat said haavata. Ohvritest 85% olid tsiviilelanikud, kuna ümbritsevatelt küngastelt huupi tulistavad piirajad tabasid põhiliselt linnaäärseid magala-rajoone.

Teine suurem süüdistus on nn Srebrenica veresaun. Tribunali sõnul: „11-18.juuli 1995 tapsid Berbia väed tuhandeid moslemit, keda püüti kinni Srebrenica ümbruses.“ Teadaolevalt hukkus selle tapatalgu käigus kuni 8000 moslemi meest ja poissi.

Keeruline, kuid lootustandev
Nendest kahest punktist peaks piisama, et süüdi mõista keda iganes. Juhul muidugi, kui süü tõestatud saab. Toonastest segastest aegadest on paraku säilinud väga vähe dokumente, kuid seda enam massihaudu ja muid asitõendeid. Selge on see, et sõjavägi ei saanud tegutseda ilma oma ülemjuhataja korraldusteta või vähemalt heakskiiduta. Haagi kohtu kinnitusel vastutab Karadžić presidendi ja ülemjuhtajana muu pika loetelu hulgas ka „füüsilist ja seksuaalset vägivalla eest moslemite ja teiste mitte-serblaste suhtes“.

Et kogu asi oleks veel keerulisem, tuleb tunnistada, et ega toonases sõjas ei sõdinud ainult serblased teiste vastu. Serblased, moslemid ja horvaadid klaarisid üksteisega arveid küll omaette, küll liitlastena eri kombinatsioonides, kuid ka madistades ühe leeri erinevate grupeeringute vahel. Kuskil kogu selle supi sees mängisid oma rolli veel albaanlased, igale poolele tikkus liitlasteks mitut masti vabatahtlikke jne.

Paljugi sõltub nüüd sellest, kas ja kuidas õnnestub korraldada-lavastada teise võtmeisiku, kindral Ratko Mladići arreteerimine. Miks ma kasutan sõna lavastamine? Aga seetõttu, et poliitiliselt niivõrd tundlike teemade puhul on asja lavastuslik pool äärmiselt tähtis. Kuidas mingi sündmus, mis nii ehk teisiti aset peab leidma, serveeritakse, sellest sõltub üldsuse reaktsioon.

Üleüldse, kogu mängus on suur osa nö rituaalsel käitumisel. Taoliste kohtuprotsesside korraldamine kannab ju endas peale lihtsa kuriteo-ja-karistuse igivana sõnumi ka midagi palju enamat. See tekitab lootusi ja küsimusi. Ühe võimalikuna näiteks – millal moodustatakse rahvusvaheline Tšetšeenia tribunal?

Karmo Tüür
28.07.2008

Thursday, August 21, 2008

Valgevene vastuolulised käigud

Samal ajal kui Venemaa on suhetes Läänega otsustavalt valinud vastuseisu, tekitab imestust tema lähima liitlase – Valgevene – käitumine.
Valgevene ja Venemaa on teadupärast lähimais võimalikeis suhetes. Liitriigi ehk siis lõpliku ühteheitmise plaanid on juba ammu kirjas ning kokku lepitud, asi on ainult vormistamise taga. Või nii vähemalt näikse. Teostamiseni pole igatahes veel jõutud.

Rahvusvaheline tähelepanu on viimasel ajal keskendunud Gruusia konfliktile. Sõnumid sõjaväljalt võistlevad kõikvõimalike arvamusavaldustega. Seda veidramana mõjus vaikus Valgevenest. Venemaa lähim liitlane ja pealegi SRÜ tuumikusse kuuluv riik pidanuks ometigi sõna võtma. Lõppkokkuvõttes toimetasid Venemaa väed Gruusias ju SRÜ rahuvalve-mandaadiga.

Minsk tõuseb Moskva kõrval
Sellal kui suur osa maailma ajakirjandusest tõlgendas Moskva sõjakäiku kui ilmset vastulööki Lääne klubide (eelkõige NATO) laienemisele, edastas Minsk sootuks vastupidise signaali. Nimelt vabastas Valgevene vahi alt „poliitvangi number 1“ ehk Aleksander Kozulini.

Ehkki suures sõjakäras jäi see fakt enamikele märkamata, oli tegu äärmiselt tähendusliku sammuga. Kozulin kui presidendikandidaadi arreteerimine 2006.a. valimiste eel kutsus Läänes esile tõelise meelepahatormi. Viieks ja pooleks aastaks vangimõistetud poliitiku vabastamine president Aleksandr Lukashenka isikliku armuandmiskirjaga andis nüüd aga samavõrra põhjust Euroopas ja USA’s rääkida Valgevenest positiivselt.

Tõsi küll, küünik võib väita, et tegu pole mitte Lukashenka meeleparandusega, vaid kaine arvestusega. Taoline väike, aga hea ajastusega samm lubab oluliselt parandada Valgevene positsioone. Kui seni oli Valgevene poliitiline eliit Euroopa jaoks põlualune, siis nüüd kõlavad Läänes üleskutsed karistada samasuguste meetmetega juba Venemaa juhtkonda. Kiirelt mainet kaotava Moskva taustal on ametlikul Minskil suhteliselt lihtsalt võimalik koguda plusspunkte.

Lukashenka ootamatut käiku võib seletada ka hea nõunikuga. Nimelt asus hiljuti Valgevene maine parandamisega tegelema Timothy Bell, tuntumaid briti PR-eksperte. Belli suurimaks edulooks seni on olnud Suurbritannia peaministri Margareth Thatcheri kolm edukat valimiskampaaniat. Samas ilmselt mitte-nii-edukaks võib väita Belli koostööd pagendet oligarhi Boriss Berezovskiga. Väidetavalt aga loobus Timothy Bell koostööst kurikuulsa Zimbabwe diktaatori Mugabega.

Venemaa reaktsioon
Samavõrra kui taolisi samme võib pidada Läände suunatuks, tuleb neid vaadelda ka Venemaa kontekstis. Ilmselgelt oma oletatava liitlase käitumisest ärritunud Venemaa lükkas tagasi Valgevene krediidi-taotluse ja palve alandada gaasihinda.

Kohtudes aga teisipäeval (19.08) silmast silma, näitasid kahe riigi presidendid taas sõbralikke nägusid. Tõsi küll, Lukashenka sõnad, et Venemaa käitus Gruusias „suurepäraselt, väga rahulikult, targalt ja ilusalt“ tundusid kuidagi pealesurutult-väljapressitult, kuid heakskiit sai siiski antud.

Peale heade sõnade andis Valgevene ka lubaduse rajada Venemaaga ühine õhutõrjesüsteem. Seda käiku on juba hinnatud kui Venemaa vastukäiku USA raketisüsteemide paigaldamisele Ida-Euroopasse.

Kas ja kuidas need plaanid ja muu koostöö teostuma hakkavad, selgub ilmselt septembri alul, mil peaks toimuma SRÜ sõjalise organi ehk Kollektiivse Julgeolekuorganisatsiooni kohtumine. Muuseas, see peaks toimuma Pjatigorskis ehk siis Gruusia vahetus naabruses.

Kommentaatorid väidavad, et see kohtumine peaks olema otsustav nii SRÜ kui kogu post-NLiidu jaoks. Et Venemaa olevat võtnud kasutusele taktika „kes pole meiega, see on meie vastu“. Ja Valgevene valik olla siinkohal otsustav.

Karmo Tüür
20.08.2008

Wednesday, August 20, 2008

Viis varianti


Mida enam edasi, seda rohkem tagasi. Ehk siis – mida kaugemale lähevad arutelud, seda enam minnakse ajas ja seletuskäikudes tagasi. Kui otsese lahingtegevuse tippajal koondus kogu tähelepanu jooksvatele rindeteadetele, siis nüüd hakatakse vaagima põhjuseid. Et miks keegi midagi tegi ning mis on algpõhjus.

Üks asi on üles ehitada ajaloolaslikult pedantne kronoloogia, fikseerida sündmuste aeg, osapooled jne. Teine asi teha sellest mingi ajakirjanduslik valik, rõhutada ja kirjeldada. Hoopis kolmas aga mõtiskelu põhjus-tagajärje seoste üle. Selle taga on elementaarne vajadus paika panna oma hinnang. Kõik edasised sammud, olgu siis lihtsal inimlikul või suure poliitika pinnal, sõltuvad sellest, mille sisse me usume.

Kui usume ühe poole süü sisse, siis ehitame üles ühe järelduste keti ja edasise tegutsemise mudeli. Kui meie peas jääb süüdi teine, siis suuname oma mõtted ja teod vastavalt ümber. Rõhutan, et see on subjektiivne. Vandemeeste kohtu jaoks on asitõendid vaid pidepunktid. Küsimus on ikkagi sisemises veendumuses. Ning neid on erinevaid.

Alljärgnevalt toongi välja viis põhilist kirjeldusmudelit, mida olen kohanud. Osa neist paratamatult kattuvad, lisaks eksisteerib rida nö segamudeleid, kuid proovin asju summeerida ja lihtsustada.

Puhas kurjus. Silmis pime viha ja saamahimu, tungis üks pool teisele kallale. Sellist primitiivset kirjeldust kohtab mõlemal pool. Venemaa ajupesu-meedia räägib Gruusia alatust kallaletungist. Teisel pool rõkatakse, et Venemaa läks lihtsalt oma naabrile kallale. Noortepäraselt öeldes – lihtsalt lambist. Võttis kätte ja läks.

Provotseeritud Gruusia. Läänepool enim levinud versioon, mille kohaselt Venemaa mahitusel õrritati grusiine senikaua, kuni neil ei pidanud närv vastu. Ning niipea kui Gruusia liigutas, paiskas Venemaa vastu nii oma „vabatahtlikud“, kasakad, regulaar-armee ja eriüksused, kohalikest Gruusia-vastastest rääkimata.

Kaval Gruusia. Venemaa mitte-peavoolu kommentaatorite hulgas ringlev variant. Et Saakašvili plaan õnnestub nii ehk teisiti. Kui saab vaidlusalused alad tagasi, on võidumees. Kui ei saa, on ikkagi võitja, kuna saab märtrina nendest loobuda ja pealegi näidata Venemaa kurja palet ja seeläbi ikkagi tõsta oma reitingut.

Loobuv Venemaa. Venemaa rahulolematute militaristide-natsionalistide poolt käimatõmmatud seletus, mis kohati elab ka Läänes. Et kasutades ära konflikti verisuse tõttu üle äärte ajavat üleüldist pahameelt, saab Kreml loobuda separatistide toetamisest. Tehes variserlikku kannataja-nägu, saab praegune kaksikvõim öelda, et me küll tahtsime, aga meid ei lasta.

Omastav Venemaa. Rahulolevate vene patriootide lemmikversioon, mille kohaselt Venemaa raius läbi kõik võimalused Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tagasipöördumiseks Gruusia kontrolli alla. Selle seltskonna meelest ei jää separatistidel midagi muud üle kui anda end emakese Venemaa armu ja hirmu alla.

Viimase versiooni äärmuslikus edasiarenduses omandas Venemaa lõpuks ometi subjektsuse, muutus arvestatavaks tegijaks rahvusvahelisel areenil. Ühe teise tabava sõnastuse järgi tõusis Venemaa põlvilt ja ... istus tanki. Ning eesmärgiks pole põrmugi mingid armetud tükikesed Gruusiast, vaid et see on vaid proovikivi. Järgmisena tuleb Ukraina ja siis nii edasi.

Kordan seda, mida rõhutasin loo alul. Kõik need seletuskäigud on subjektiivsed. Igaühel oma nõrgad küljed, aga ka veenmisjõud. Paljud ütlevad, et peale seda sõda pole maailm enam endine. Mina ütleks, et maailm on endine. Ainult et me ise vaatame seda jälle teistmoodi pilguga.

Karmo Tüür
14.08.2008

Thursday, August 14, 2008

Gruusia sõja kolm miksi

Mis toimub Gruusias, on enamusele teada. Vähemalt see osa infost, mis tuleb läbi avalike meediakanalite. Jooksev teave on kiirelt muutuv ja vasturääkiv, nagu ikka sõdade aegu. Üks räägib üht ja teine teist. Sestap soovitan eemalduda hetkeks infomürast ning esitada endale küsimus „miks?“

Üks paljudest võtetest üritada omaenese peaga asjadest aru saada on nn kolme-miksi-reegel. Peale kolmandat miksi võib eneselegi ootamatult leida end arutlemas asjade süvapõhjuste, mitte pinnavirvenduste üle. Vastuseid nendele miksidele ei saa ette anda. Võin lihtsalt kirjeldada enda mõttekäiku. Üht võimalikku.

Esimene miks. Miks puhkes sõda? Sest Gruusia provotseeriti sõtta. Venemaa asetas Gruusia jalge ette reha, kusjuures värvis selle punaseks ja kirjutas ka peale et see on reha. Ning Gruusia astus sellele.

Grusiinide kohta on tabavalt öeldud, et nad on melodramaatiline rahvas. Nad armastavad elu, emotsioone ja kangelastegusid. Emotsionaalseid inimesi on imelihtne nö käima tõmmata. Näita talle ainult õiget lippu ja ta tormabki peale, teades väga hästi, et lipu taga pole tegelik eesmärk. Kuid jätta peale lendamata ta ei saa. Iseloom on selline.

Muuseas, sama kehtib ka osseetide ja abhaaside kohta. Viimased on kahjuks hetkel vaid mängukannid. Ohver haamri ja alasi vahel. Kuid ka nemad lasevad endaga manipuleerida. Kahjuks.

Teine miks. Miks Venemaale oli seda sõda vaja? Sest vaid selle konflikti läbi lootis ta siduda Gruusia käed ning hoida teda libisemast vaenlase ehk Lääne rüppe. Läheb Gruusia, kaob kontroll Kaukaasia üle. Kuid Kaukaasia on ainuke alternatiiv nafta- ja gaasitransiidiks Kaspia regioonist läände. Alternatiiv Venemaale või Iraanile.

Nii et mängu hinnaks on territoorium ja nn energiakandjad? Aga milleks? Venemaal on nii esimest kui teist küllaga. Suurim territoorium ja suurimad energiavarud (kuigi viimase fakti üle võib vaielda). Energiakandjate müügist laekuvat raha jääb ülegi. Venemaa valuutareserv kasvab viimasel ajal kuni miljard USA dollarit päevas. Siit siis kasvabki kolmas küsimus.

Kolmas miks. Miks on Venemaale vaja kontrolli selle piirkonna ja energiakandjate üle, kui endalgi on küllalt? Sest mängu hinnaks on võim. Kremli meeskond on meelestatud revanshistlikult. Teda ei rahulda praegune olukord, kuhu Venemaa sattus peale Nõukogude Liidu lagunemist. Samuti nagu ei rahuldanud Saksamaad olukord peale I Maailmasõda.

Venemaa soovib end võrrelda maailmas seni ülivõimu hoidva USA’ga. Ta proovib endale lihtsalt uut ülikonda selga. Seda va USA oma. Et USA võis Belgradi pommitada? Miks siis Venemaa ei või nt Tbilisit? Et USA võis Husseini kukutada? Miks siis Venemaa ei või Saakashvilit? USA on oma kodanike nimel sõjajõudu kasutanud nt Grenadal? Miks siis mitte Venemaal teha sama nt Gruusias?

Kreml soovib seejuures mitte näha erinevust. Seda, et USA'l oli enam-vähem olemas see, mida võib nimetada (lääne-)maailma tugi. Venemaal seda ei ole. Ja mis siis – küsib ilmselt Kreml ja rähkleb peegli ees, vaadates, kas ta jätab kauboisaabastes sama kõva poisi mulje. Või kas vähemalt USA ise tuleb ja võtab midagi ette.

Lõpetuseks tahan aga vastata ühele Eestis kõlama hakanud küsimusele. Et miks me peaksime kuidagi reageerima? Miks peaksime toetama Gruusiat, samal ajal nt mitte toetades Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat. Vastan ühe vana tarkuseteraga. Ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

Karmo Tüür
12.08.2008

Wednesday, August 13, 2008

Gruusia – mis saab edasi?


Põhimõtteliselt on kaks võimalust – kas Venemaa võit või Gruusia võit.

Venemaa võiduks võib lugeda nii Gruusia põhiterritooriumi (osalist) okupatsiooni – mida aga ilmselt ei juhtu – või Gruusia täielikku väljatõrjumist vaidlusalustelt aladelt. Esimese võimaluse korral kaotaks Venemaa ise palju oma tõsiseltvõetavusest, teisel juhul aga säilitaks Moskva näo, võttes samas Tbilisilt edasise manöövriruumi läbirääkimisteks.

Gruusia võiduks võiks lugeda nii Venemaa täielikku väljalöömist de jure Gruusia territooriumilt (mida ilmselt ka ei juhtu) või Venemaa „rahuvalvajate“ väljavahetamist rahvusvaheliste rahutagajate vastu.

Mõlemal juhul on tõenäolisem sõjapoolte tagasitõmbumine esialgsetele positsioonidele. Rahvusvahelise üldsuse seisukohalt oleks parim, kui seejärel toimuks kiirelt nii rahuvalve- kui läbirääkimis-formaadi muudatus. Praegu peaks rahu valvama Venemaa, kes on lisaks senistele üksustele kiirkorras sisse toonud eriüksuslasi. Muuseas, nende kohaletoimetamine algas juba enne konflikti jõudmist tulisesse faasi.

Rahvusvaheline abi on vajalik
Gruusia võit on võimalik ainult rahvusvahelise kogukonna toel. Venemaa demonstreeris oma suutlikkust kiirelt avada väikese naabri vastu viis rinnet korraga. Esimene rinne ehk infosõda toimis juba ammu nii globaalsel tasandil kui Venemaas endas, valmistades ette ühiskondlikku arvamust. Teine ja kolmas rinne tõmmati käima maismaal, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia territooriumeil. Neljas ehk õhurinne ulatub kaugele Gruusia sisse, näidates taas, kui vähe peab hoolima jõu omanik mingitest normidest. Viies rinne on Gruusia merepiiri blokeerimine Venemaa Musta mere laevastiku abil.

Tegelikult võib siia lisada ka küberrinde, ent siin on jälgede tuvastamine veelgi keerulisem kui radaripildilt lennuki päritolumaad välja selgitada. Gruusia valitsusasutuste veebilehed häkiti maha üpris kiirelt, sama otsustavalt blokeeriti ka nt rahvusvaheline server, kus koguti allkirju Gruusia toetuseks (
http://www.petitiononline.com/peacege/petition.html )

Mida aga peaks edasi tegema Eesti. Peale selle, et aktiivselt osalema EU ja NATO vastavates koostööformaatides (lootuses, et need käivituvad). Ning et riik peab siit tegema kõige tõsisemad järeldused, alates sõjalistest ja lõpetades infotehnoloogilistega. Lisaks saavad midagi ära teha ka inimesed ise.

Igaüks saab aidata
Sõjategevus vaibub varem või hiljem. Seejärel vajab Gruusia abi sama palju kui iga teine katastroofipiirkond. Kõikvõimalikud humanitaarabi aktsioonid ja toetusmeeleavaldused on üks võimalus. Mina aga pakun midagi, mis on nii meeldiv kui kasulik ühekorraga.

Sõitke kohale. Niipea kui see võimalik, minge Gruusiasse. Peatuge mitte pealinna kallites hotellides, vaid kodumajutustes. Sööge kohalikes väikekohvikutes ja ostke tänavakaupmeestelt. Enamik pakutavast on hämmastavalt odav ja piisava kvaliteediga. Sõbralikkus ja tänutunne tuleb peale kõige.

Kohapeal elamist ja ringiliikumist suudab endale lubada praktiliselt igaüks. Suurim kulu on kohalejõudmine. Siit ka minu üleskutse. Ettevõtja või muidu jõukam kaaskodanik, kes sa kaalud võimalust Gruusiat aidata – korralda see reis endale ja oma sõpradele. On endal meeldiv, saad sõpradega aega veeta ja kohapeal toetada just seda, keda ise soovid. Ning teades, kuidas Gruusia rahvas üksteist abistab, võid olla kindel et igast käestantud lari’st (Gruusia rahaühik) jõuab märkimisväärne osa sealse ettevõtja vaesemate sugulaste ja naabriteni.

Gruusia vajab abi. Meie saame seda anda!

Karmo Tüür
11.08.2008


Tuesday, August 12, 2008

Gruusia allus provokatsioonile

Puhkenud Gruusia-Venemaa konflikti lähtepuntki võimalikke versioone on mitmeid, üks keerulisem ja mitmekäigulisem kui teine. Tavaliselt aga toimivad lihtsad skeemid. Liiga keerulised jääksid lihtsalt tegijate taha kinni. Üks saab aru ühtemoodi, teine teistmoodi ning ongi asi untsus. Keeruliste intriigidega on aga see häda, et täpseid kirjalikke juhiseid ei saa anda (need võivad lekkida) – sestap on parimad skeemid, mida on võimalik suuliselt edastada. Mitte üle kolme käigu. A teeb seda, B reageerib ja astub valmisseatud lõksu, A kasutab olukorra ära ning võidab.

Esitan ühe taolise seletuskäigu, mis näib hetkel tõeseim.

Gruusia osutus nö käima tõmmatuks. Tbilisit provotseeriti pikalt ja põhjalikult. Nii kuulujuttudega(?) koondatavatest vägedest kui otsese õrritava tulistamisega Lõuna-Osseetia asulatest. Tulistajateks väidetavalt nn vabatahtlikud, kes tegutsesid äärmiselt küüniliselt – tulistades küladest. Igasugune vastutuli pidi paratamatult tabama tsiviilobjekte.

Kuna Gruusia ei saanud lasta lõpmatuseni oma külasid hävitada ja vastata oli vaja, siis ilmselt küpses Tbilisis plaan vastureaktsiooni käigus kogu asi nö ära lahendada. Blitzkrieg korras vallutada kogu territoorium, sulgeda Roki tunnel ja teatada, et vaidlusalune territoorium on tagasi toodud valitsuse kontrolli alla.

Kuid siin sündis valearvestus. Ilmselt eeldati, et olümpia ajal ei söanda või ei jõua Venemaa suurejoonelist vastutegevust alustada. Või kui isegi alustab, siis suudab Gruusia enne vene väeüksused ja nende varustusteed kontrolli alla võtta, kui asi põrguks läheb.

Aga läks põrguks. Kuna just seda oligi oodatud. Niipea kui Gruusia avas vasturünnaku, käivitus ammu ootel vene sõja- ja propagandamasin. Kogu maailmale paisati sõnum, et Gruusia tulistab kaitsetuid inimesi. Gruusia pidi selle infovoo taustal paistma kui okupant ning Venemaa kui kaitsetute kaitseks tõusnud kangelane.

Kuid paraku pingutas Venemaa üle nagu ikka. Vastulöögid ei jäänud vaidlusaluse territooriumi piiresse. Vene lennukid asusid pommitama üha kaugemale jäävaid objekte, alates sadamatest, lõpetades Tbilisi lähedusse jäävate lennuväljadega.

Seda kommenteeris teleintervjuus CNN’le Venemaa suursaadik ÜRO juures Vitali Tšurkin. Reporteri küsimusele – et kas venelased ründavad nüüd grusiine, vastas Tšurkin nii. „Ei, me ei ründa grusiine. Me tõrjume gruusia agressiooni ja mõnikord peab sellistes olukordades kandma hoolt militaarobjektide eest ... kui on tsiviilohvreid, siis ... kahjuks selliseid asju juhtub lahinguolukorras."

Militaarobjektide all pidas Venemaa saadik ilmselt silmas kõikvõimalikke üle kogu Gruusia paiknevaid lennuvälju jms, mis on nüüdseks pommirahe all. See, et „täpsuspommitamise“ käigus üht-teist pudenes ka nt elumajadele, on ilmselt paratamatus.

Kui olgu, sõjas on nagu sõjas. Ei ole kumbki pool ingel. Seda enam, et Venemaa mängib praegu teadlikult Kosovot. Nimetades Lõuna-Osseetias toimunut etniliseks puhastuseks, võtab ta õiguse selle lõpetamiseks rünnata ülejäänud Gruusiat. Nii nagu NATO ründas Serbiat, lõpetamaks genotsiidi Kosovos. Ainult et Venemaa unustab ära, et ta on ise endale võtnud rahuvalvaja rolli ning rahuvalve mandaat ei anna selliseid volitusi. On ilmselge, et Venemaa rahuvalve on läbi kukkunud ning olukorra muutmiseks on vaja muudatusi.

Kuid kogu selle loo juures hämmastab see, kuidas ajalugu õpetab ainult ühte. Seda, et ajaloost ei õpita. Taolist provotseerimist on ju nähtud ennemgi ja korduvalt. Olgu näiteks kasvõi 1870.a. Prantsuse-Preisi sõda. Pikka aega kestnud pinge keeras üle võlli geniaalne poliitik Otto von Bismarck. Kasutades ära üht ebameeldivat telegrammi, võimendas ta sõnumit veelgi ja sokutas prantslastele. Nonde närv ei pidanud vastu ja sõda puhkes. Oh üllatust küll, aga lüüa sai see, kes allus provokatsioonile. Prantsusmaa kaotas olulisi tükikesi territooriumist ning sõja käigus tugevnes Preisimaa niivõrd, et suutis kokku liita Saksamaa.

Kas tuleb midagi tuttavat ette?

Karmo Tüür
11.08.2008

Saturday, August 9, 2008

Tshinvali kriis

Reede-laupäeva ärevad teated Gruusiast sundisid mind telefonitoru haarama. Meedia vahendusel saabuv pilt oli niivõrd ähmane ja vasturääkiv, et proovisin midagigi kohapealt teada saada.

Ainuke ühisosa kahe meediapildi vahel oli see, et midagi toimub. Ning mitte lihtsalt juba mõnda aega kestnud üle-piiri-tulevahetus, vaid et liiguvad väeüksused ning soomukid, lennukitest rääkimata.

Vasturääkiv meediapilt
Venekeelne ja –meelne ajakirjandus maalis pildi sõnamurdlikust Gruusiast, kes ründas Lõuna-Osseetiat, hävitades asulaid ning tappes rahulikke elanikke. Ja neile vastu astuvatest osseetidest, keda toetasid Venemaa rahuvalveväed.

Ingliskeelne ning läänepoolne maailm rääkis provokatsioonidest Gruusia vastu, millele reageeriv Gruusia on ületanud piiri. Nii otsese piiri Gruusia põhiterritooriumi kui ka sõja ja rahu hapra piiri. Sõjategevuse puhkemist ei eitanud kõige Gruusia-meelsemadki allikad.

Osseetiast endast tulevad sõnumid olid meeletuseni üle paisutatud. Et Tshinvali (Lõuna-Osseetia pealinn) on maatasa, ühtegi tervet maja pole jäänud, toimub laustapmine ja kangelaslik vastupanu. Mõnikord oli samas pressiteates juttu nii grusiinide jätkuvast rünnakust kui argpükslikult põgenemisest.

Ka rahvusvaheline meedia kasutas ilmselt mõnigi kord kaudseid allikaid. Nii teatas CNN, et Venemaa lennukid pommitavad juba Gruusia pealinna Tbilisit. See viimane oligi asjaolu, miks asusin mööda tuttavaid helistama. Kõik järgnev ongi kokkuvõte telefonivestlustest.

Sõnumid kohapealt
Side Gruusiaga oli vähemalt laupäeva lõunal kohutavalt halb. Helistades siinselt lauatelefonilt sealsetele mobiilidele, oli tavapärane vastus Elioni masinahääl, kes ütles, et number pole kasutusel ja palus kontrollida. Mõni kord õnnestus jõuda siiski sealse masinani, kes omakorda ütles, et vastav telefon on kas välja lülitatud või väljaspool levi.

Ka need ükskikud, keda kätte sain, kuulsid mind nagu läbi hakkemasina ning ka minu jaoks läksid vahepeal terved laused kaotsi. Peale lõputuid korrutusi ning üleküsimusi sain siiski mingi pildi.

Tbilisit (seni) veel ei pommitata. Kinnitamata andmeil olla aga vene pool esitanud ultimaatumi – kui Gruusia pool ei tõmba välja oma vägesid laupäeval kella 18.00’ks, võib selline pommitamine alata. Samas aga pommitatakse muuhulgas Kodori orgu, ehk siis Abhaasia seda osa, mida praegu kontrollivad Gruusia väed. See võib olla ettevalmistus, et abhaasid saaks avada teise rinde Gruusia vastu, tõrjumaks grusiine välja vaidlusalustelt aladelt.

Venemaa pommitamine on räpakas, tabades liiga tihti peale sõjaliste objektide ka tsiviilobjekte. Hukkunuid on juba tuhandeid, nendest suur osa tsivilistid. Reaalselt kontrollivat Vene väed vaid Roki tunneli suudme ümbrust.

Venemaa kontrollib praegu suuresti nii Gruusia õhuruumi kui ka inforuumi. Gruusia veebilehed on rünnakute all, suur osa maailmast otsib oma infot läbi vene kanalite ja neelab kontrollimatult alla Moskvast söödetut.

Lääs peaks tõusma tagajalgadele
Lääs, sh Eesti peaks kohale saatma oma ajakirjanikke ja diplomaate, tegema võimalikult palju lärmi ajakirjanduses ning rahvusvahelistes organisatsioonides. Moraalne toetus on küll meeldiv, aga sellest on vähe abi.

Nö lihtsa grusiini sõnum oli ülimalt lakooniline. Tegemist on Venemaa agressiooniga. Lääs tõuseb tagajalgadele. Gruusia võidab. Paraku ülejäänud vestluspartnerid olid skeptilisemad. Ning mida informeeritumad, seda enam.

Parim lahendus oleks, kui kriisi tulemusena suudetaks välja vahetada praegune rahuvalve-kontingent. Vaenupoolte vahele peaks tekkima neutraalsed jõud (loe: mitte venelased), kes on võimelised mitte ainult rahu kehtestama, vaid ka rahurikkujaid karistama.

Karmo Tüür
9.08.2008

Üleskutse Gruusia konflikti asjus

Räägi inimestega! See on kõige lihtsam ja tihtipeale mõjusam, mida igaüks meist teha saab.

Juba on kõlanud üleskutseid hakata vabatahtlikuks päris- või küberrindel. Minu ettepanek on palju lihtsam. Igaüks meist tunneb kedagi. Nii grusiine kui venelasi, ehk osseetegi. Vean kihla, et nii mõnigi eestlane viibib praegu kuskil lähikonnas - Gruusias on neid alati.

Helistage-meilige-sõnumlege oma tuttavatele. Küsige, milline on olukord ning mida nad asjast ise arvavad. Ning seejärel avaldage teadasaadut oma blogides. Et kes mida seal koha peal teab ja mõtleb. Ja järsku on kellelgi mingi piltki juurde panna - ükskõik kui udune moblaplõks on parem kui ei midagi.

Kellel oma veebiruumi pole või sinnapostitamist paslikuks ei pea, võite siinsamas kommentaariumis seda teha. Veel parem, kui teete mõlemat. Ainult et - kaitsmaks oma tuttavaid - ärge ilma luba küsimata nende täisnimesid avaldage!

Nii saame me ise asjadest paremat ülevaadet ning anname sealsetele inimestele tunde, et neist ja nende arvamusest hoolitakse. Info- ja tähelepanupuudus on see, mis lämmatab.

Karusaar ja Setumaa – on’s neil midagi ühist?

Kui ühele antakse, miks siis teisele mitte? Kuna Venemaa loovutas äsja killukese territooriumi Kaug-Idas, siis võib mõnegi mehe peas tekkida küsimus, et miks ei võiks sama juhtuda ka läänes. Ehk siis, kui Hiina sai, siis miks ei peaks Eesti saama? Kas Setumaa idapoolsed alad võiks seeläbi taasühineda läänepoolsetega?

Kas sedamoodi püstitatud küsimus asjakohane on ja mismoodi vastus võiks kõlada, seda vaatame allpool. Kõigepealt lühiülevaade Vene impeeriumi praeguse kehastuse – Venemaa Föderatsiooni – piiridest.

Venemaa välispiir on meeletult pikk. 61 tuhat kilomeetrit, millest umbes 38 tuhat moodustab merepiir. Maismaatsi jääb selle kokkuleppelise joone taha naabreid 14 ning meritsi 2 – USA ja Jaapan. Samas, kui siia juurde lisada veel meredel kulgevate nn majandustsoonide kaudu kokkupuutujad – ning enamasti on need kokkupuuted konfliktsed – siis saab neid tublisti üle kahekümne.

Kas Hiinaga on nüüd asi korras?
Nädalapäevad tagasi lõpetas Venemaa ametlikult oma piiritüli Hiina Rahvavabariigiga, jagades omavahel pooleks saarestiku Kaug-Ida piirijõgedel. Ühest küljest oleks tegu nagu pisiasjaga. Vaidlusaluse saarestiku pindala oli alla 400 ruutkilomeetri – Venemaa ja Hiina mastaapides tühise täpiga. Kuid teisest küljest loodi siiski pretsedent, mis võib omada mitmeidki tagajärgi.

Miks ma ütlen, et ametlikult lõpetas? Aga seetõttu, et mitteametlikult pole asi kaugeltki läbi. Laiemas plaanis pole kuhugi kadunud ühe poole soov ja teise poole hirm Siberi hõivamise osas. Kitsamalt võttes aga pretendeerib Hiina ikka veel konkreetsele osakesele Venemaa praegusest territooriumist – nimelt sellele, mis praegu teada Tõva Vabariigi nime all.

Ainult et pretendeerijaks ei ole mitte Pekingi praegused kommunistlikud peremehed, vaid üks teine Hiina. Tõsijutt, Hiina on nii suur riik, et ühe Hiina sees on tegelikult kaks Hiinat. Ja see väiksem Hiina on suuremast Hiinast isegi suurem. Et seda segast lugu seletada, tuleks kirjutada terve omaette artikkel, aga proovin hakkama saada lõiguga.

See, mida lai maailm enamasti Hiinaks nimetab, on tegelikkuses Hiina Rahvavabariik. Kuid kuhugi pole kadunud ka eelmine riiklik moodustis nimega Hiina Vabariik. Lihtsalt selle esindajad suruti 1949.a. kodusõja käigus mandri-Hiinast välja Taivanile. Seesinane Hiina Vabariik aga peab oma valitsusaluseks territooriumiks kogu praegust Hiinat ja veel tervet rida alasid, mis jäävad naaberriikide territooriumitele. Muuhulgas ka kogu Mongooliat.

Piirikurioosumid
Omaette küsimus on, et kas juhul, kui Hiina Vabariigi esindajad (kes loevad end ainult ajutiselt tõrjutuks) suudaks taastada oma võimu Pekingis, asuks ka tegelikkuses enamiku naabritega sõjajalale, hõivamaks kõigi neid alasid. Kuid siiski – võiks ju tõmmata paralleeli Tõva ja Setomaa vahele. Et Tõvat tahab Venemaa käest tagasi „osake“ Hiina seltskonnast ja Setomaad osa Eesti omast.

Sellise paralleeli aga laitis maha Eesti ainuke „tõvaloog“ – ehk mees, kes selle kandi asju uurinud on – Toomas Alatalu. Kasvõi seetõttu, et Tõva on olnud omaette riik, mis on rohkem või vähem priitahtlikult liitunud siia-ja-sinnapoole. Setomaa seda siiski pole. Või kasvõi seetõttu, et Venemaa ei tunnusta Taivani Hiina olemasolu ning ei pea temaga läbirääkimisi. Eestiga aga siiski peab, ehkki kriginal ja justkui vastutahtsi – seda lisan nüüd juba mina ise.

Nii et selle Tõva-loo võib lugeda omamoodi kurioosumite hulka kuuluvaks. Niisamuti nagu ka ühe teise, mille kohaselt Venemaa piir justkui puutuks kokku Saksamaa omaga. Tänapäevasel interneti-ajastul muutuvad üha olulisemaks elektroonilised allikad. Lugedes end taaskord vene piiritemaatikasse sisse, komistasin ühele äärmiselt huvitavale võrgu-allikale nimega „Entsiklopedia Rossii“, kus muuhulgas mainitakse, et Venemaa merepiirid puutuvad Läänemerel kokku Saksamaaga. Uskumata end ja oma silmi, konsulteerisin igaks juhuks nii Eesti ilmselt suurima era-kaardikogu omanikuga Rein Toomla kui entsüklopedist-geograafiga Hardo Aasmäe, kuid kumbki ei osanud sellist kokkupuudet ettegi kujutada.

Aga olgu nende kurioosumitega nagu on, tuleme tagasi reaalse elu juurde. Vaatame, kas nende riikide hulgas, mida Venemaa ise loeb „territoriaalselt pretensioonikaks“, võiks võrreldavat juhtumit olla.

Kas pretsedent Jaapanile?
Enim sarnaneb Hiinale saarte loovutamisega muidugi Jaapan. Samamoodi käib jutt saartest, sahistatakse võimalusest ära anda pool vaidlusalusest alast, kõneldakse võimalikust hiiglaslikust majanduslikust kasust, mida loovutaja ehk siis Venemaa võib ühtlasi saada. Tegelikult võib muidugi küsida, et kes siiski loovutaja on, kas Venemaa, kes annab ära pool röövitust või teine osaline, kes saab tagasi ainult osa loodetust. Kuid see on sedasorti filosoofiline mõtisklus pooltühja asja ümber, mis meid eriti kaugele ei vii.

Miks Hiina ja Jaapani juhtumid siiski võrreldavad ei ole, selgub Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnadest. Nimelt olevat Hiinaga jagatavad saared senini rahvusvahelise õiguse mõttes olnud nö ei-kellegi-maa. Venemaa ametliku retoorika kohaselt polevatki tegu territooriumite loovutamisega, vaid esmakordse jagamisega. Toimunule olevat vaid kaks alternatiivi. Esiteks kogu vaidlusaluse ala üleandmine tervikuna Venemaale, mis aga polevat mõeldav. Teiseks, jätta kõik nii nagu on – kuid see oleks ohtlik, kuna õhutaks konfliktide puhkemist.

Seega siis oli tegu juriidiliselt määratlemata, lepingutes kajastamata maatükiga, mida Venemaa lihtsalt tugevama õigusega kasutas. Seni, kuni oli tugevam. Seda tugevuse-osa ei öelnud muidugi enam Lavrov, vaid kõikvõimalikud muud kommentaatorid.

2004, kui saarte üleandmine oli alles otsustamisel, kees Venemaa ajakirjandus meelepahast. Pealkirjad rääkisid asjatutest kingitusest Hiinale, Venemaa lõpu algusest ning tuletasid meelde, et Venemaa president peab põhiseaduse kohaselt olema riigi territoriaalse terviklikkuse garant. Nüüd on meedia enamasti vait, kehitatakse vaid õlgu.

Sergei Markov, Kremli-lähedane politoloog, ütles otsesõnu, et tegu on Putini strateegilise otsusega. Et seni kuni Hiina oli nõrk, polnud küsimus oluline. Kuid arvestades Hiina tugevnemisega ning võimalusega, et seal tuleb võimule natsionalistlikumalt meelestatud valitsus, ei saa välistada, et lahendamata piir muutub tõeliseks probleemiks. Teisisõnu ei välistata sõjalise konflikti puhkemist ning seda, et sel juhul võib Hiina endale haarata mitte ainult vaidlusalused saarekesed, vaid ka palju muud, mida Taevaaluse kooliõpikutes juba ammu märgistatakse kui enda oma.

Piire saab muuta mitmeti
Veel üks asjaolu, mis muudab Jaapani ja Hiina juhtumite võrdlemise keeruliseks, on see, et Hiina saanuks saared ühendada enda põhiterritooriumiga nii ehk teisiti. Tegu on nimelt suhteliselt kiirelt muutuvate uhte-aladega. Hiina asus omapoolsetesse jõekäärudesse uputama praame pinnasega, vähendades sel moel vooluhulka endapoolsetes jõeharudes ning suurendades vastavalt Venemaa-poolsetes. Aegamööda tegutsedes (ja aega on hiinlastel alati rohkem kui teistel) oleks saared muutunud poolsaarteks ja seeläbi oleks kadunud seniste piiride nö loomulikkus-looduslikkus. Jaapanil sellist võimalust muidugi pole.

Olgu öeldud, et venelased üritasid ise kasutada sama võtet piiritülis Ukrainaga. Nimelt asusid nad Kertši väinas „poolsaarestama“ Tuzla saart, misläbi oleks kardinaalselt muutunud olukord Aasovi mere õiguslik seisund. Vene plaanide õnnestumise korral oleks nad saanud kindlustada oma väidet, et tegu on nö sisemerega, kus kogu tegevus peab olema kooskõlastatud. Seeläbi oleks saanud Moskva tõkestada nt NATO sõjalaevade liikumist läbi väinade, vaatamata sellele, et Kiiev on NATO õppustes osaline.

Aga loomulikult ei piirdu Hiina pretsedendi mõju ainult loetletud juhtumitega. Pikalt võiks rääkida nt Soome võimalikest pretensioonidest Karjalale (mida ametlikult ei esitata), või Kaliningradi Venemaale-kuuluvuse vaidlustamisest (mida seni julgevad vaid väga vähesed).

Ilmselt kõige enam sarnleb meie olukorrale Läti, kes samasugustes olukordades kaotas tükikese territooriumit. Selle, mida Venemaa poolel nimetatakse Põtalovoks ning Lätis Aberneks. Kuid kuna sõna- ja teguosav Vladimir Putin – toonane Venemaa president – korraldas nii, et Läti sai maade asemel „surnud eesli kõrvad“, siis pole siin enam midagi võrrelda. Vaevalt et Läti hakkab oma piirilepet Venemaaga tühistama ning midagi uuesti tahtma.

Järeldusi Eestile
Kuid tulgem tagasi Eesti enda juurde. Kas Hiina juhtum on pretsedent Eestile? Vastan, et pigem ei ole. Pretsedendid taolistes asjades tavaliselt ei toimi ning kõik sõltub ikka sellest, kas kaks konkreetset, asjassepuutuvat osapoolt saavutavad omavahel kokkuleppe või mitte. See sõltub ühe poole nõuete tõsidusest ja teise poole soovist neid nõudeid tõsiselt võtta.

Siit tulebki esimene vastuargument. Hiina nõudis neid alasid tagasi. Tegi seda pikalt ja järjekindlalt. Ning on teada, et hiinlastel on tavaliselt nii aega kui jõudu oma soove lõpuni viia. Tal pole kiiret. Eesti pool ei nõua endale tagasi Tartu rahu järgseid alasid. Meil näikse kiirem olevat.

Teiseks – Venemaa otsib aktiivselt partnerlust Hiinaga. Nii geopoliitiliste kui ka lihtsalt majanduslike põhjuste tõttu. Tal põhjust soovida näha Hiinat pigem oma sõprade (või vähemalt kasvõi ajutistegi liitlaste) kui vaenlaste hulgas. Eestiga Venemaa sõprust ei otsi. Seda pole lihtsalt vaja. Suhted Euroopaga käivad oma radu ning selles mängus on Moskva jaoks Eestit isegi parem hoida väikse pahandusetekitaja rollis.

Kolmandaks. Hiinal oli ja on võimalus need alad (ja palju enamatki) ühendada nii ehk teisiti olemas. Varem või hiljem. Eestil selliseid võimalusi pole. Ei varem ega ka ilmselt mitte hiljem. Vähemalt mitte senikaua, kuni Venemaa ise ei lagune.

Ainus aspekt, mis võimaldaks mingeid ühisjooni tõmmata, oleks teoreetilis-retooriline. Hiina puhul toimus vaidlus-aluste alade jagamine. Kauplemine põhimõttel sulle-mulle. Eesti-Vene piiriläbirääkimistel on sarnast kauplemist ka olnud. Toimus maadevahetust samal sulle-mulle põhimõttel (nt nn Saatse saapa küsimuse lahendamisel). Et siis võiks seda kauplemis-taktikat jätkata, tahtes nt Setomaad ja loobudes Narva-tagustest aladest. Kuid see on pigem teoreetiline mõttemäng, millel nõrki kohti enam kui tugevaid.

Mis aga puutub olukorda, kus meil on seesinane piirileping jõustumata, siis selles pole küll midagi koledat. Ma ei hakkagi Eestit võrdlema Jaapaniga, kellel piirilepet üldse pole ning kes Venemaaga rahulepingutki sõlminud pole. Me paikneme hoopis ühel pulgal USA’ga. Ka neil on piirilepe Venemaaga olemas ja välisministrite poolt alla kirjutatud, aga sealse parlamendi poolt ratifitseerimata. Ja aseda juba 1991.a. saadik. Ning ei midagi koledat pole seetõttu juhtunud ega ilmselt juhtugi. Nii et rabeleda omapoolsete muudatuste-järeleandmiste tegemisega ei maksa.

Lõpetuseks – mis puutub siia pealkirjas nimetatud Musta Karu saar? Aga lihtsalt suurim saar (v.k. Bolshoi Ussuriiskii), mis nüüd Venemaa ja Hiina vahel pooleks läks, kannab hiinapäraselt nime Hēixiāzi Dǎo e. Musta Karu saar. Ning Setomaast eristab teda lisaks kõigele muule u. 6500 kilomeetrit.

Karmo Tüür
27.07.2008

Thursday, August 7, 2008

Mida Hiina ei ole

Seoses olümpiamängudega on maailma pilgud tavapärasest rohkem suunatud Hiina poole. Ning see on vahelduseks hea – kipuvad ju muidu meie, nö läänlaste ajaloo- ja maailmakäsitlused olema väga europo-tsentristlikud. Kogu muud ilma nähakse tavaliselt mängivat vaid dekoratsioonide rolli ning kesklaval istub keskmise (ka Ameerikasse rännanud) eurooplase meelest valge mees.

Kuid nii pole ajaloos tavaliselt olnud. Ning suure tõenäosusega ka ei saa olema. Ajad ja olud muutuvad. Ning kes teaks seda paremini kui hiinlane, kelle mõttemaailma üheks keskseks ning meilegi tuntud elemendiks on
Yin ja Yang. Kõik vaheldub, kõik muutub, kõik on ebapüsiv ning üks ei saa teiseta. Ei saa ka meie Hiinata.

Katse mahutada Hiinat, kasvõi murdosa sellest ajaleheartikli sisse näib hullumeelne. Niivõrd pikk on selle maa ajalugu, rikkalik ta kultuur ning mitmekesine olevik, et võtab õhku ahmima. Tavapäraselt kiputaksegi Hiinast ja üldse idamaadest rääkides minema luuleliseks. Et ah kui salapärane ja oh kui müstiline. Tegelikult paljastame me sellega lihtsalt oma teadmatust.

Väga keerulistest asjadest rääkides on mõnikord hea alustada sellest, mis see miski ei ole. Proovingi järgnevalt läheneda sedapidi.

Kommunistlik või sotsialistlik?
Hiina ei ole kommunistlik – vähemalt selle sõna tavapärases mõttes. Üks riik, kaks süsteemi. See loosung peegeldab äärmiselt tabavalt Hiina majanduspoliitilist süsteemi ning hiinlaste oskus paigutada keerulisi mõtteid lihtsatesse lausungitesse on imetabane. Kommunistliku partei juhtimise all toimib riik, kus suur osa majandusest (ning just see edukam osa) toimib kapitalistliku mudeli järgi.

Hiina pole ka sotsialistlik – või vähemalt jällegi mitte selle malli kohaselt, mida me nõuka-ajast mäletame. Alates 1980test minnakse üle millelegi, mille nimi on sotsialistlik turumajandus, alates 2004.a. on ametlikult lubatud eraomand. Ning nõukaliku sotsialismi ühest põhitunnusest – nn sotsiaalsetes tagatistest (pensionid jne) – näevad tavahiinlased vaid und. Kuigi parteiladvikule on kõik see olemas.

Hiina pole üheparteiline. Vähemalt ametlikult on teised parteid olemas ning isegi tegutsevad, kuigi vaid iluvidinatena kompartei juhitavas valitsuses.

Võib isegi öelda, et Hiina pole Hiina ja hiinlased pole hiinlased. Julgeks, aga ligikaudseks võrdluseks – see oleks sama kui Nõukogude Liidu kohta öelda, et kõik see oli Venemaa ja kõik elanikud olid venelased. Mõlemad on nö katusterminid, mille alla mahub väga palju.

Kumb Hiina?
See, mida me tavaliselt Hiinaks nimetame, on Hiina Rahvavabariik. Kompartei all tegutsev impeerium. Kuid peale selle on olemas ka nn teine Hiina, kelle koha kommunistid üle võtsid (nii otseses kui kaudses mõttes) – see on Hiina Vabariik. See on 1949.a. peale kaotust kodusõjas koos armee ja riigikassaga Taiwanile taandunud valitsus, kes pikka aega hoidis enda käes ka Hiinale eraldatud kohta ÜRO’s. Kuni 1971.a’ni, mil see lihtsalt Pekingi esindajatele üle kanditi. Muuseas, see Taiwani-Hiina peab end siiani kogu Hiina valitsejaks, kes on lihtsalt ajutiselt võimult tõrjutud. Ning samal ajal kui Peking ei tunnista Taiwani-Hiina olemasolu, peab ta omaenda statistikas kaubavahetust Taiwaniga välis-suhete osaks.

Hiinlaste üldmassist (mida on umbes täpselt 1000 korda rohkem kui Eestimaa elanikke ehk 1,3 miljardit), moodustavad nn päris-hiinlased ehk hanid umbes 85%. Ülejäänud rahvastikust on siinmail kindlasti teada nt tiibetlased ja ehk ka uiguurid, mis mõlemad moodustavad ka suurimat peavalu Hiina Rahvavabariigi keskvõimule – kui jätta kõrvale Taiwan, mille eraldumise korral peab Peking sõjalist jõudu kasutama. Lihtsalt selline eraldi seadus võeti paar aastat tagasi vastu. Et peab ja kõik.

Välispoliitiline pikatoimelisus
Hiina pole ka Venemaa suurim liitlane ega USA vaenlane. Mõlemaga on nad seotud ja ka vastupidi. USA finants-stabiilsus sõltub Hiinast vähemalt samapalju kui naftahindadest. Hiinlaste poolt kokku ostetud USA võlakirjad on nagu viitsütikuga pomm. Kui need peaks korraga müüki minema, võiks välja kuulutada pankroti. Või nii vähemalt väidavad mõned kommentaatorid. Kuid Hiina teab, et ei maksa kiirustada. Kõik möödub ja ajad muutuvad taas.

Hiinlaste võimet vaadata maailmas toimuvaid poliitilisi protsesse rahulikult ja väga pikas perspektiivis iseloomustab ilmselt parimal moel Hiina Rahvavabariigi esimese esimehe Zhou Enlai väidetav ütelus, et „vara on veel hinnata Suure Prantsuse Revolutsiooni mõju“. See aga toimus enam kui kaks sajandit tagasi.

Prooviks lõpetuseks ka ära mainida, mida siis see Hiina on. Maailma suurim – sellega algab suur osa kirjeldustest. Suurim rahvaarv, terase- ja lihatootja, valuutareservide omanik (üle triljoni dollari) jne. Aga ka riik, mis oma hoolimatul moel ei pea midagi inimõigustest, sõna- ega muudest vabadustest. Aastas hukatakse ligi 10 tuhat inimest. Meeletult areneva majanduse, aga ka kohutava reostusega (maailma 20 reostunuimast linnast on 16 Hiinas).

Jne, jne ja jne. Kogu eelpool-toodu on vaid põgus pinnakriimustus, mis ei pretendeerigi enamale. Hiina on selleks liiga suur, mitmekihiline ja raskelt-hoomatav. Aga ei midagi müstilist.

Karmo Tüür
3.08.2008

Tuesday, August 5, 2008

Tandemokraatia

See veider sõnake – tandemokraatia – vormiti kommentaatorite poolt, kirjeldamaks Venemaa võimuaparaadi eripära. Liites sõnad „tandem“ ja „demokraatia“, püütakse kirjeldada olukorda, kus korraga valitseb kaks meest. Et kui varem räägiti mingist veidrast nähtusest nimega „suveräänne demokraatia“, siis nüüd on justkui demokraatlike valimiste kaudu tekkinud uus valitsemisvorm.

Asi vääris kindlasti uue termini leiutamist, sest tegu on Venemaa jaoks uue nähtusega. Senikaua on sealne poliitiline traditsioon näinud ette kogu võimutäiuse koondumist ühe mehe kätte, mis iganes tiitlit see kodanik ka hetkel ei kannaks.

Olukord, kus võimulolev president – (Dmitri Medvedev) jääb oma peaministri (Vladimir Putini) varju, oli ette-ennustatav. Olukorra näiva veidruse kirjeldamiseks leiutasid poliitika-vaatlejad ridamisi kujundeid, üks lennukam kui teine. Teravamad karikaturistid proovisid kujutada kahte karu, kes üritavad pugeda kahepäise kotka kostüümi. Leebemad sõnameistrid on välja pakkunud muuhulgas tandem-monarhia.

Rahva arvamus
Kuid tundub, et venemaalased võtavad seda olukorda nii, nagu on. Et ongi kaksik-võim ja mis siis? Hiljutised küsitlustulemused näitavad mõtlemapanevaid arve.

Levada keskuse poolt läbi viidud
uurimuses küsitleti juulikuu lõpus 1600 inimest Venemaa 46 regiooni 128 asulas. Nii et igati soliidne valim, aga midagi muud sellelt firmalt ka ei ootaks.

Küsimusele – „kelle käes on reaalne võim“, vastas ligi pool (47%), et kahe mehe käes võrdselt. Huvitav on see, et võrreldes maikuiste presidendivalimiste aegse küsitlusega on taoline seisukoht süvenenud – toona pakkus õige variandina kaksikvõimu 40%.

Pisut väiksem hulk arvas, et võim on siiani Vladimir Putini käes. Niimoodi pakkus 36% ja ka see arv on tibake suurenenud – maikuus arvas nii 32%.

Usk Medvedevisse väheneb
Seda, et reaalne võim kuuluks Dmitri Medvedevile, uskus aga ainult 9%. Ja tõsiselt märkimisväärseks tuleb pidada, et usk Medvedevisse on nende mõne valimisjärgse kuuga oluliselt vähenenud. Maikuus pidas Medvedevit tegeliku võimu kandjaks veel 17%.

Ilmselt on asi selles, et uut presidenti peetakse pelgalt eelmise kursijätkajaks, mitte iseseisvaks figuuriks. Teisele esitatud küsimusele, „kas Medvedev ajab iseseisvat poliitikat või jätkab Putini kurssi“, vastati üsna ühemõtteliselt.

Absoluutne enamik ehk 82% arvas, et Medvedev jätkab Putini poolt alustatut ning vaid 13% pidas Medvedevit nö uue poliitilise kursi ajajaks. Taas on oluline muutus ajas. Maikuus pidas Medvedevit iseseisvaks veel 18%.

Diagnoos – normaalne vildakus
Olulise lisainfo annavad selliste küsitlustulemuste juures nö kahtlejad. Ehk siis need kodanikud, kes ei oma kindlat seisukohta. Mida vähem kahtlejaid, seda kindlam on rahva üldine arvamus. Ja see arv on mõlema küsimuse puhul vähenenud.

Seega on venemaalaste diagnoos võimule üsna ühene. Tandemokraatia ehk praegune, valimiste kaudu kinnitatud valitsusvorm Venemaal on vildak. Kahepäise kotka üks käsi on palju kindlam ja tugevam kui teine. Ning imelikuks muudab asja see, et nõrgemaks kipub jääma too võimupool, mis Venemaa põhiseaduse kohaselt kõige olulisem – ehk siis see presidendi oma.

Pakun omalt poolt välja mõttelise illustratsiooni, kus Putin laskis küll uue mehe võimu-masina juhikohale, kuid võttis rooli endaga kaasa kõrvalistmele. Ning rahvas peab olukorda normaalseks.

Karmo Tüür
2.08.2008