Venemaa viimaste presidentide käed on osutunud imekiirelt seotuks. Kas nende võimustumis-hetkedel puhkenud sõjad on olnud meeste enda otsused? Või pigem kasutavad võimuvaakumi hetke ära need nn mehed hallides ülikondades, kes seisavad võimu taga?
Boriss Jeltsini võimuletuleku aeg langes kokku Nõukogude Liidu lagunemisega. Verd, mässu ja tankiroomikute lõginat jagus sellesse aega ohtralt, ent siiski langeb Jeltsini kui Venemaa esimese presidendi juhtum pisut rütmist välja. Ajad lihtsalt olid sellised, impeerium üks etapp kukkus kokku, asendades suurema keha väiksemaga ning sellised nahavahetused pole kunagi valutud.
Vladimir Putini saamine presidenditoolile kannab aga juba teist jumet. Suurt kriisi polnud näha kusagil, saati siis sõda. Toimus lihtsalt vanaks ja nõrgaks jäänud mehe väljavahetamine uue vastu. Tšetšeenia sõda puhkes nagu võluväel, Moskva majaplahvatuste tulevärgi ja Põhja-Kaukaasia mässu saatel.
Dmitri Medvedevi võimustumine kannab sama mustrit, mis kinnitab minu poolt pakutavat mudelit. Suurt kriisi ei kusagil, sõda ammugi mitte. Kuid ennäe imet, vaevalt jõuab uus mees end troonil sisse seada, kui taas lahvatab konflikt Kaukaasias. Taas on liikvel sõjavägi, toimub väike ja võidukas(?) sõda.
Kas tegu on kokkusattumustega? Või kinnistab uus president seeläbi oma võimu, näidates, kes on majas peremees? Kahtlen. Teades pisut Venemaa olusid, ei usu ma, et vaevalt võimustunud mees saaks tegelikult anda käsku alustada sõjategevust. Või kui isegi ta annaks selle käsu, sumbuks see korraldus kindralstaabi pikkadesse koridoridesse ja segastesse käsuliinidesse.
Sedasorti algatused kannavad pigem planeeritud erioperatsiooni pitserit. Seda aga viivad läbi nood hallid kujud Kremli nö tagatoast, kes kannavad paguneid kas pintsaku peal või selle all.
Miks on seda neil aga vaja? Kaks varianti – kas selleks, et siduda uue peremehe käsi, muuta ta kontrollitavaks? Kriminaalsest maailmast on taoline käitumismudel ammu tuntud, kus uue kambaliikme käed piltlikult öeldes „kastetakse verre“, tegemaks selgeks, et taganemisteed enam pole. Või teine variant – kasutades ära nö ilmaliku võimu nõrkust, viivad eriteenistused läbi need operatsioonid, millele oleks hiljem raske saada kooskõlastust.
Tõenäolisem on siiski teine seletuskäik. Eriteenistuste töö on pidevalt joonistada erinevaid kriisiplaane ning nö normaalses riigis peavad nad enamasti pealt vaatama, kuidas enamik neist jäävad realiseerimata. Kuid riigis, kus nendele organitele allub nii planeerimine, elluviimine kui ka ressursside ümberjagamine, oleks ju rumalus jätta mõni tululik operatsioon ellu viimata. See, et ühtlasi seotakse seeläbi uue pukkipandud mehe käed, on pigem nö meeldiv lisaboonus.
Nii näibki mulle, et Venemaa Föderatsiooni uus president Dmitri Medvedev pandi tema alluvate poolt paika, sundides teda heaks kiitma küünilist lavastust. Mitte et ma väga tahaks uskuda muinasjuttu heast tsaarist, kuid olukorra analüüs ei jäta kuigi palju ruumi muudele mõttekäikudele. Kael näib seekord juhtivat pead ehk jõu-ametkondlastest tagatuba presidenti.
Paraku ei osutunud Kaukaasia vangiks ehk siis süsteemi pantvangiks mitte ainult Medvedev, vaid ka Venemaa. Ja Kaukaasia tervikuna ning Gruusia eraldivõetuna. Muust maailmast rääkimata. Nii et õnnestunud erioperatsioon, või mis?
Karmo Tüür
27.08.2008
Boriss Jeltsini võimuletuleku aeg langes kokku Nõukogude Liidu lagunemisega. Verd, mässu ja tankiroomikute lõginat jagus sellesse aega ohtralt, ent siiski langeb Jeltsini kui Venemaa esimese presidendi juhtum pisut rütmist välja. Ajad lihtsalt olid sellised, impeerium üks etapp kukkus kokku, asendades suurema keha väiksemaga ning sellised nahavahetused pole kunagi valutud.
Vladimir Putini saamine presidenditoolile kannab aga juba teist jumet. Suurt kriisi polnud näha kusagil, saati siis sõda. Toimus lihtsalt vanaks ja nõrgaks jäänud mehe väljavahetamine uue vastu. Tšetšeenia sõda puhkes nagu võluväel, Moskva majaplahvatuste tulevärgi ja Põhja-Kaukaasia mässu saatel.
Dmitri Medvedevi võimustumine kannab sama mustrit, mis kinnitab minu poolt pakutavat mudelit. Suurt kriisi ei kusagil, sõda ammugi mitte. Kuid ennäe imet, vaevalt jõuab uus mees end troonil sisse seada, kui taas lahvatab konflikt Kaukaasias. Taas on liikvel sõjavägi, toimub väike ja võidukas(?) sõda.
Kas tegu on kokkusattumustega? Või kinnistab uus president seeläbi oma võimu, näidates, kes on majas peremees? Kahtlen. Teades pisut Venemaa olusid, ei usu ma, et vaevalt võimustunud mees saaks tegelikult anda käsku alustada sõjategevust. Või kui isegi ta annaks selle käsu, sumbuks see korraldus kindralstaabi pikkadesse koridoridesse ja segastesse käsuliinidesse.
Sedasorti algatused kannavad pigem planeeritud erioperatsiooni pitserit. Seda aga viivad läbi nood hallid kujud Kremli nö tagatoast, kes kannavad paguneid kas pintsaku peal või selle all.
Miks on seda neil aga vaja? Kaks varianti – kas selleks, et siduda uue peremehe käsi, muuta ta kontrollitavaks? Kriminaalsest maailmast on taoline käitumismudel ammu tuntud, kus uue kambaliikme käed piltlikult öeldes „kastetakse verre“, tegemaks selgeks, et taganemisteed enam pole. Või teine variant – kasutades ära nö ilmaliku võimu nõrkust, viivad eriteenistused läbi need operatsioonid, millele oleks hiljem raske saada kooskõlastust.
Tõenäolisem on siiski teine seletuskäik. Eriteenistuste töö on pidevalt joonistada erinevaid kriisiplaane ning nö normaalses riigis peavad nad enamasti pealt vaatama, kuidas enamik neist jäävad realiseerimata. Kuid riigis, kus nendele organitele allub nii planeerimine, elluviimine kui ka ressursside ümberjagamine, oleks ju rumalus jätta mõni tululik operatsioon ellu viimata. See, et ühtlasi seotakse seeläbi uue pukkipandud mehe käed, on pigem nö meeldiv lisaboonus.
Nii näibki mulle, et Venemaa Föderatsiooni uus president Dmitri Medvedev pandi tema alluvate poolt paika, sundides teda heaks kiitma küünilist lavastust. Mitte et ma väga tahaks uskuda muinasjuttu heast tsaarist, kuid olukorra analüüs ei jäta kuigi palju ruumi muudele mõttekäikudele. Kael näib seekord juhtivat pead ehk jõu-ametkondlastest tagatuba presidenti.
Paraku ei osutunud Kaukaasia vangiks ehk siis süsteemi pantvangiks mitte ainult Medvedev, vaid ka Venemaa. Ja Kaukaasia tervikuna ning Gruusia eraldivõetuna. Muust maailmast rääkimata. Nii et õnnestunud erioperatsioon, või mis?
Karmo Tüür
27.08.2008
No comments:
Post a Comment