Mis toimub Gruusias, on enamusele teada. Vähemalt see osa infost, mis tuleb läbi avalike meediakanalite. Jooksev teave on kiirelt muutuv ja vasturääkiv, nagu ikka sõdade aegu. Üks räägib üht ja teine teist. Sestap soovitan eemalduda hetkeks infomürast ning esitada endale küsimus „miks?“
Üks paljudest võtetest üritada omaenese peaga asjadest aru saada on nn kolme-miksi-reegel. Peale kolmandat miksi võib eneselegi ootamatult leida end arutlemas asjade süvapõhjuste, mitte pinnavirvenduste üle. Vastuseid nendele miksidele ei saa ette anda. Võin lihtsalt kirjeldada enda mõttekäiku. Üht võimalikku.
Esimene miks. Miks puhkes sõda? Sest Gruusia provotseeriti sõtta. Venemaa asetas Gruusia jalge ette reha, kusjuures värvis selle punaseks ja kirjutas ka peale et see on reha. Ning Gruusia astus sellele.
Grusiinide kohta on tabavalt öeldud, et nad on melodramaatiline rahvas. Nad armastavad elu, emotsioone ja kangelastegusid. Emotsionaalseid inimesi on imelihtne nö käima tõmmata. Näita talle ainult õiget lippu ja ta tormabki peale, teades väga hästi, et lipu taga pole tegelik eesmärk. Kuid jätta peale lendamata ta ei saa. Iseloom on selline.
Muuseas, sama kehtib ka osseetide ja abhaaside kohta. Viimased on kahjuks hetkel vaid mängukannid. Ohver haamri ja alasi vahel. Kuid ka nemad lasevad endaga manipuleerida. Kahjuks.
Teine miks. Miks Venemaale oli seda sõda vaja? Sest vaid selle konflikti läbi lootis ta siduda Gruusia käed ning hoida teda libisemast vaenlase ehk Lääne rüppe. Läheb Gruusia, kaob kontroll Kaukaasia üle. Kuid Kaukaasia on ainuke alternatiiv nafta- ja gaasitransiidiks Kaspia regioonist läände. Alternatiiv Venemaale või Iraanile.
Nii et mängu hinnaks on territoorium ja nn energiakandjad? Aga milleks? Venemaal on nii esimest kui teist küllaga. Suurim territoorium ja suurimad energiavarud (kuigi viimase fakti üle võib vaielda). Energiakandjate müügist laekuvat raha jääb ülegi. Venemaa valuutareserv kasvab viimasel ajal kuni miljard USA dollarit päevas. Siit siis kasvabki kolmas küsimus.
Kolmas miks. Miks on Venemaale vaja kontrolli selle piirkonna ja energiakandjate üle, kui endalgi on küllalt? Sest mängu hinnaks on võim. Kremli meeskond on meelestatud revanshistlikult. Teda ei rahulda praegune olukord, kuhu Venemaa sattus peale Nõukogude Liidu lagunemist. Samuti nagu ei rahuldanud Saksamaad olukord peale I Maailmasõda.
Venemaa soovib end võrrelda maailmas seni ülivõimu hoidva USA’ga. Ta proovib endale lihtsalt uut ülikonda selga. Seda va USA oma. Et USA võis Belgradi pommitada? Miks siis Venemaa ei või nt Tbilisit? Et USA võis Husseini kukutada? Miks siis Venemaa ei või Saakashvilit? USA on oma kodanike nimel sõjajõudu kasutanud nt Grenadal? Miks siis mitte Venemaal teha sama nt Gruusias?
Kreml soovib seejuures mitte näha erinevust. Seda, et USA'l oli enam-vähem olemas see, mida võib nimetada (lääne-)maailma tugi. Venemaal seda ei ole. Ja mis siis – küsib ilmselt Kreml ja rähkleb peegli ees, vaadates, kas ta jätab kauboisaabastes sama kõva poisi mulje. Või kas vähemalt USA ise tuleb ja võtab midagi ette.
Lõpetuseks tahan aga vastata ühele Eestis kõlama hakanud küsimusele. Et miks me peaksime kuidagi reageerima? Miks peaksime toetama Gruusiat, samal ajal nt mitte toetades Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat. Vastan ühe vana tarkuseteraga. Ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
Karmo Tüür
12.08.2008
Üks paljudest võtetest üritada omaenese peaga asjadest aru saada on nn kolme-miksi-reegel. Peale kolmandat miksi võib eneselegi ootamatult leida end arutlemas asjade süvapõhjuste, mitte pinnavirvenduste üle. Vastuseid nendele miksidele ei saa ette anda. Võin lihtsalt kirjeldada enda mõttekäiku. Üht võimalikku.
Esimene miks. Miks puhkes sõda? Sest Gruusia provotseeriti sõtta. Venemaa asetas Gruusia jalge ette reha, kusjuures värvis selle punaseks ja kirjutas ka peale et see on reha. Ning Gruusia astus sellele.
Grusiinide kohta on tabavalt öeldud, et nad on melodramaatiline rahvas. Nad armastavad elu, emotsioone ja kangelastegusid. Emotsionaalseid inimesi on imelihtne nö käima tõmmata. Näita talle ainult õiget lippu ja ta tormabki peale, teades väga hästi, et lipu taga pole tegelik eesmärk. Kuid jätta peale lendamata ta ei saa. Iseloom on selline.
Muuseas, sama kehtib ka osseetide ja abhaaside kohta. Viimased on kahjuks hetkel vaid mängukannid. Ohver haamri ja alasi vahel. Kuid ka nemad lasevad endaga manipuleerida. Kahjuks.
Teine miks. Miks Venemaale oli seda sõda vaja? Sest vaid selle konflikti läbi lootis ta siduda Gruusia käed ning hoida teda libisemast vaenlase ehk Lääne rüppe. Läheb Gruusia, kaob kontroll Kaukaasia üle. Kuid Kaukaasia on ainuke alternatiiv nafta- ja gaasitransiidiks Kaspia regioonist läände. Alternatiiv Venemaale või Iraanile.
Nii et mängu hinnaks on territoorium ja nn energiakandjad? Aga milleks? Venemaal on nii esimest kui teist küllaga. Suurim territoorium ja suurimad energiavarud (kuigi viimase fakti üle võib vaielda). Energiakandjate müügist laekuvat raha jääb ülegi. Venemaa valuutareserv kasvab viimasel ajal kuni miljard USA dollarit päevas. Siit siis kasvabki kolmas küsimus.
Kolmas miks. Miks on Venemaale vaja kontrolli selle piirkonna ja energiakandjate üle, kui endalgi on küllalt? Sest mängu hinnaks on võim. Kremli meeskond on meelestatud revanshistlikult. Teda ei rahulda praegune olukord, kuhu Venemaa sattus peale Nõukogude Liidu lagunemist. Samuti nagu ei rahuldanud Saksamaad olukord peale I Maailmasõda.
Venemaa soovib end võrrelda maailmas seni ülivõimu hoidva USA’ga. Ta proovib endale lihtsalt uut ülikonda selga. Seda va USA oma. Et USA võis Belgradi pommitada? Miks siis Venemaa ei või nt Tbilisit? Et USA võis Husseini kukutada? Miks siis Venemaa ei või Saakashvilit? USA on oma kodanike nimel sõjajõudu kasutanud nt Grenadal? Miks siis mitte Venemaal teha sama nt Gruusias?
Kreml soovib seejuures mitte näha erinevust. Seda, et USA'l oli enam-vähem olemas see, mida võib nimetada (lääne-)maailma tugi. Venemaal seda ei ole. Ja mis siis – küsib ilmselt Kreml ja rähkleb peegli ees, vaadates, kas ta jätab kauboisaabastes sama kõva poisi mulje. Või kas vähemalt USA ise tuleb ja võtab midagi ette.
Lõpetuseks tahan aga vastata ühele Eestis kõlama hakanud küsimusele. Et miks me peaksime kuidagi reageerima? Miks peaksime toetama Gruusiat, samal ajal nt mitte toetades Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat. Vastan ühe vana tarkuseteraga. Ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
Karmo Tüür
12.08.2008
No comments:
Post a Comment