Gruusia allus provokatsioonile

Puhkenud Gruusia-Venemaa konflikti lähtepuntki võimalikke versioone on mitmeid, üks keerulisem ja mitmekäigulisem kui teine. Tavaliselt aga toimivad lihtsad skeemid. Liiga keerulised jääksid lihtsalt tegijate taha kinni. Üks saab aru ühtemoodi, teine teistmoodi ning ongi asi untsus. Keeruliste intriigidega on aga see häda, et täpseid kirjalikke juhiseid ei saa anda (need võivad lekkida) – sestap on parimad skeemid, mida on võimalik suuliselt edastada. Mitte üle kolme käigu. A teeb seda, B reageerib ja astub valmisseatud lõksu, A kasutab olukorra ära ning võidab.

Esitan ühe taolise seletuskäigu, mis näib hetkel tõeseim.

Gruusia osutus nö käima tõmmatuks. Tbilisit provotseeriti pikalt ja põhjalikult. Nii kuulujuttudega(?) koondatavatest vägedest kui otsese õrritava tulistamisega Lõuna-Osseetia asulatest. Tulistajateks väidetavalt nn vabatahtlikud, kes tegutsesid äärmiselt küüniliselt – tulistades küladest. Igasugune vastutuli pidi paratamatult tabama tsiviilobjekte.

Kuna Gruusia ei saanud lasta lõpmatuseni oma külasid hävitada ja vastata oli vaja, siis ilmselt küpses Tbilisis plaan vastureaktsiooni käigus kogu asi nö ära lahendada. Blitzkrieg korras vallutada kogu territoorium, sulgeda Roki tunnel ja teatada, et vaidlusalune territoorium on tagasi toodud valitsuse kontrolli alla.

Kuid siin sündis valearvestus. Ilmselt eeldati, et olümpia ajal ei söanda või ei jõua Venemaa suurejoonelist vastutegevust alustada. Või kui isegi alustab, siis suudab Gruusia enne vene väeüksused ja nende varustusteed kontrolli alla võtta, kui asi põrguks läheb.

Aga läks põrguks. Kuna just seda oligi oodatud. Niipea kui Gruusia avas vasturünnaku, käivitus ammu ootel vene sõja- ja propagandamasin. Kogu maailmale paisati sõnum, et Gruusia tulistab kaitsetuid inimesi. Gruusia pidi selle infovoo taustal paistma kui okupant ning Venemaa kui kaitsetute kaitseks tõusnud kangelane.

Kuid paraku pingutas Venemaa üle nagu ikka. Vastulöögid ei jäänud vaidlusaluse territooriumi piiresse. Vene lennukid asusid pommitama üha kaugemale jäävaid objekte, alates sadamatest, lõpetades Tbilisi lähedusse jäävate lennuväljadega.

Seda kommenteeris teleintervjuus CNN’le Venemaa suursaadik ÜRO juures Vitali Tšurkin. Reporteri küsimusele – et kas venelased ründavad nüüd grusiine, vastas Tšurkin nii. „Ei, me ei ründa grusiine. Me tõrjume gruusia agressiooni ja mõnikord peab sellistes olukordades kandma hoolt militaarobjektide eest ... kui on tsiviilohvreid, siis ... kahjuks selliseid asju juhtub lahinguolukorras."

Militaarobjektide all pidas Venemaa saadik ilmselt silmas kõikvõimalikke üle kogu Gruusia paiknevaid lennuvälju jms, mis on nüüdseks pommirahe all. See, et „täpsuspommitamise“ käigus üht-teist pudenes ka nt elumajadele, on ilmselt paratamatus.

Kui olgu, sõjas on nagu sõjas. Ei ole kumbki pool ingel. Seda enam, et Venemaa mängib praegu teadlikult Kosovot. Nimetades Lõuna-Osseetias toimunut etniliseks puhastuseks, võtab ta õiguse selle lõpetamiseks rünnata ülejäänud Gruusiat. Nii nagu NATO ründas Serbiat, lõpetamaks genotsiidi Kosovos. Ainult et Venemaa unustab ära, et ta on ise endale võtnud rahuvalvaja rolli ning rahuvalve mandaat ei anna selliseid volitusi. On ilmselge, et Venemaa rahuvalve on läbi kukkunud ning olukorra muutmiseks on vaja muudatusi.

Kuid kogu selle loo juures hämmastab see, kuidas ajalugu õpetab ainult ühte. Seda, et ajaloost ei õpita. Taolist provotseerimist on ju nähtud ennemgi ja korduvalt. Olgu näiteks kasvõi 1870.a. Prantsuse-Preisi sõda. Pikka aega kestnud pinge keeras üle võlli geniaalne poliitik Otto von Bismarck. Kasutades ära üht ebameeldivat telegrammi, võimendas ta sõnumit veelgi ja sokutas prantslastele. Nonde närv ei pidanud vastu ja sõda puhkes. Oh üllatust küll, aga lüüa sai see, kes allus provokatsioonile. Prantsusmaa kaotas olulisi tükikesi territooriumist ning sõja käigus tugevnes Preisimaa niivõrd, et suutis kokku liita Saksamaa.

Kas tuleb midagi tuttavat ette?

Karmo Tüür
11.08.2008