Karusaar ja Setumaa – on’s neil midagi ühist?

Kui ühele antakse, miks siis teisele mitte? Kuna Venemaa loovutas äsja killukese territooriumi Kaug-Idas, siis võib mõnegi mehe peas tekkida küsimus, et miks ei võiks sama juhtuda ka läänes. Ehk siis, kui Hiina sai, siis miks ei peaks Eesti saama? Kas Setumaa idapoolsed alad võiks seeläbi taasühineda läänepoolsetega?

Kas sedamoodi püstitatud küsimus asjakohane on ja mismoodi vastus võiks kõlada, seda vaatame allpool. Kõigepealt lühiülevaade Vene impeeriumi praeguse kehastuse – Venemaa Föderatsiooni – piiridest.

Venemaa välispiir on meeletult pikk. 61 tuhat kilomeetrit, millest umbes 38 tuhat moodustab merepiir. Maismaatsi jääb selle kokkuleppelise joone taha naabreid 14 ning meritsi 2 – USA ja Jaapan. Samas, kui siia juurde lisada veel meredel kulgevate nn majandustsoonide kaudu kokkupuutujad – ning enamasti on need kokkupuuted konfliktsed – siis saab neid tublisti üle kahekümne.

Kas Hiinaga on nüüd asi korras?
Nädalapäevad tagasi lõpetas Venemaa ametlikult oma piiritüli Hiina Rahvavabariigiga, jagades omavahel pooleks saarestiku Kaug-Ida piirijõgedel. Ühest küljest oleks tegu nagu pisiasjaga. Vaidlusaluse saarestiku pindala oli alla 400 ruutkilomeetri – Venemaa ja Hiina mastaapides tühise täpiga. Kuid teisest küljest loodi siiski pretsedent, mis võib omada mitmeidki tagajärgi.

Miks ma ütlen, et ametlikult lõpetas? Aga seetõttu, et mitteametlikult pole asi kaugeltki läbi. Laiemas plaanis pole kuhugi kadunud ühe poole soov ja teise poole hirm Siberi hõivamise osas. Kitsamalt võttes aga pretendeerib Hiina ikka veel konkreetsele osakesele Venemaa praegusest territooriumist – nimelt sellele, mis praegu teada Tõva Vabariigi nime all.

Ainult et pretendeerijaks ei ole mitte Pekingi praegused kommunistlikud peremehed, vaid üks teine Hiina. Tõsijutt, Hiina on nii suur riik, et ühe Hiina sees on tegelikult kaks Hiinat. Ja see väiksem Hiina on suuremast Hiinast isegi suurem. Et seda segast lugu seletada, tuleks kirjutada terve omaette artikkel, aga proovin hakkama saada lõiguga.

See, mida lai maailm enamasti Hiinaks nimetab, on tegelikkuses Hiina Rahvavabariik. Kuid kuhugi pole kadunud ka eelmine riiklik moodustis nimega Hiina Vabariik. Lihtsalt selle esindajad suruti 1949.a. kodusõja käigus mandri-Hiinast välja Taivanile. Seesinane Hiina Vabariik aga peab oma valitsusaluseks territooriumiks kogu praegust Hiinat ja veel tervet rida alasid, mis jäävad naaberriikide territooriumitele. Muuhulgas ka kogu Mongooliat.

Piirikurioosumid
Omaette küsimus on, et kas juhul, kui Hiina Vabariigi esindajad (kes loevad end ainult ajutiselt tõrjutuks) suudaks taastada oma võimu Pekingis, asuks ka tegelikkuses enamiku naabritega sõjajalale, hõivamaks kõigi neid alasid. Kuid siiski – võiks ju tõmmata paralleeli Tõva ja Setomaa vahele. Et Tõvat tahab Venemaa käest tagasi „osake“ Hiina seltskonnast ja Setomaad osa Eesti omast.

Sellise paralleeli aga laitis maha Eesti ainuke „tõvaloog“ – ehk mees, kes selle kandi asju uurinud on – Toomas Alatalu. Kasvõi seetõttu, et Tõva on olnud omaette riik, mis on rohkem või vähem priitahtlikult liitunud siia-ja-sinnapoole. Setomaa seda siiski pole. Või kasvõi seetõttu, et Venemaa ei tunnusta Taivani Hiina olemasolu ning ei pea temaga läbirääkimisi. Eestiga aga siiski peab, ehkki kriginal ja justkui vastutahtsi – seda lisan nüüd juba mina ise.

Nii et selle Tõva-loo võib lugeda omamoodi kurioosumite hulka kuuluvaks. Niisamuti nagu ka ühe teise, mille kohaselt Venemaa piir justkui puutuks kokku Saksamaa omaga. Tänapäevasel interneti-ajastul muutuvad üha olulisemaks elektroonilised allikad. Lugedes end taaskord vene piiritemaatikasse sisse, komistasin ühele äärmiselt huvitavale võrgu-allikale nimega „Entsiklopedia Rossii“, kus muuhulgas mainitakse, et Venemaa merepiirid puutuvad Läänemerel kokku Saksamaaga. Uskumata end ja oma silmi, konsulteerisin igaks juhuks nii Eesti ilmselt suurima era-kaardikogu omanikuga Rein Toomla kui entsüklopedist-geograafiga Hardo Aasmäe, kuid kumbki ei osanud sellist kokkupuudet ettegi kujutada.

Aga olgu nende kurioosumitega nagu on, tuleme tagasi reaalse elu juurde. Vaatame, kas nende riikide hulgas, mida Venemaa ise loeb „territoriaalselt pretensioonikaks“, võiks võrreldavat juhtumit olla.

Kas pretsedent Jaapanile?
Enim sarnaneb Hiinale saarte loovutamisega muidugi Jaapan. Samamoodi käib jutt saartest, sahistatakse võimalusest ära anda pool vaidlusalusest alast, kõneldakse võimalikust hiiglaslikust majanduslikust kasust, mida loovutaja ehk siis Venemaa võib ühtlasi saada. Tegelikult võib muidugi küsida, et kes siiski loovutaja on, kas Venemaa, kes annab ära pool röövitust või teine osaline, kes saab tagasi ainult osa loodetust. Kuid see on sedasorti filosoofiline mõtisklus pooltühja asja ümber, mis meid eriti kaugele ei vii.

Miks Hiina ja Jaapani juhtumid siiski võrreldavad ei ole, selgub Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnadest. Nimelt olevat Hiinaga jagatavad saared senini rahvusvahelise õiguse mõttes olnud nö ei-kellegi-maa. Venemaa ametliku retoorika kohaselt polevatki tegu territooriumite loovutamisega, vaid esmakordse jagamisega. Toimunule olevat vaid kaks alternatiivi. Esiteks kogu vaidlusaluse ala üleandmine tervikuna Venemaale, mis aga polevat mõeldav. Teiseks, jätta kõik nii nagu on – kuid see oleks ohtlik, kuna õhutaks konfliktide puhkemist.

Seega siis oli tegu juriidiliselt määratlemata, lepingutes kajastamata maatükiga, mida Venemaa lihtsalt tugevama õigusega kasutas. Seni, kuni oli tugevam. Seda tugevuse-osa ei öelnud muidugi enam Lavrov, vaid kõikvõimalikud muud kommentaatorid.

2004, kui saarte üleandmine oli alles otsustamisel, kees Venemaa ajakirjandus meelepahast. Pealkirjad rääkisid asjatutest kingitusest Hiinale, Venemaa lõpu algusest ning tuletasid meelde, et Venemaa president peab põhiseaduse kohaselt olema riigi territoriaalse terviklikkuse garant. Nüüd on meedia enamasti vait, kehitatakse vaid õlgu.

Sergei Markov, Kremli-lähedane politoloog, ütles otsesõnu, et tegu on Putini strateegilise otsusega. Et seni kuni Hiina oli nõrk, polnud küsimus oluline. Kuid arvestades Hiina tugevnemisega ning võimalusega, et seal tuleb võimule natsionalistlikumalt meelestatud valitsus, ei saa välistada, et lahendamata piir muutub tõeliseks probleemiks. Teisisõnu ei välistata sõjalise konflikti puhkemist ning seda, et sel juhul võib Hiina endale haarata mitte ainult vaidlusalused saarekesed, vaid ka palju muud, mida Taevaaluse kooliõpikutes juba ammu märgistatakse kui enda oma.

Piire saab muuta mitmeti
Veel üks asjaolu, mis muudab Jaapani ja Hiina juhtumite võrdlemise keeruliseks, on see, et Hiina saanuks saared ühendada enda põhiterritooriumiga nii ehk teisiti. Tegu on nimelt suhteliselt kiirelt muutuvate uhte-aladega. Hiina asus omapoolsetesse jõekäärudesse uputama praame pinnasega, vähendades sel moel vooluhulka endapoolsetes jõeharudes ning suurendades vastavalt Venemaa-poolsetes. Aegamööda tegutsedes (ja aega on hiinlastel alati rohkem kui teistel) oleks saared muutunud poolsaarteks ja seeläbi oleks kadunud seniste piiride nö loomulikkus-looduslikkus. Jaapanil sellist võimalust muidugi pole.

Olgu öeldud, et venelased üritasid ise kasutada sama võtet piiritülis Ukrainaga. Nimelt asusid nad Kertši väinas „poolsaarestama“ Tuzla saart, misläbi oleks kardinaalselt muutunud olukord Aasovi mere õiguslik seisund. Vene plaanide õnnestumise korral oleks nad saanud kindlustada oma väidet, et tegu on nö sisemerega, kus kogu tegevus peab olema kooskõlastatud. Seeläbi oleks saanud Moskva tõkestada nt NATO sõjalaevade liikumist läbi väinade, vaatamata sellele, et Kiiev on NATO õppustes osaline.

Aga loomulikult ei piirdu Hiina pretsedendi mõju ainult loetletud juhtumitega. Pikalt võiks rääkida nt Soome võimalikest pretensioonidest Karjalale (mida ametlikult ei esitata), või Kaliningradi Venemaale-kuuluvuse vaidlustamisest (mida seni julgevad vaid väga vähesed).

Ilmselt kõige enam sarnleb meie olukorrale Läti, kes samasugustes olukordades kaotas tükikese territooriumit. Selle, mida Venemaa poolel nimetatakse Põtalovoks ning Lätis Aberneks. Kuid kuna sõna- ja teguosav Vladimir Putin – toonane Venemaa president – korraldas nii, et Läti sai maade asemel „surnud eesli kõrvad“, siis pole siin enam midagi võrrelda. Vaevalt et Läti hakkab oma piirilepet Venemaaga tühistama ning midagi uuesti tahtma.

Järeldusi Eestile
Kuid tulgem tagasi Eesti enda juurde. Kas Hiina juhtum on pretsedent Eestile? Vastan, et pigem ei ole. Pretsedendid taolistes asjades tavaliselt ei toimi ning kõik sõltub ikka sellest, kas kaks konkreetset, asjassepuutuvat osapoolt saavutavad omavahel kokkuleppe või mitte. See sõltub ühe poole nõuete tõsidusest ja teise poole soovist neid nõudeid tõsiselt võtta.

Siit tulebki esimene vastuargument. Hiina nõudis neid alasid tagasi. Tegi seda pikalt ja järjekindlalt. Ning on teada, et hiinlastel on tavaliselt nii aega kui jõudu oma soove lõpuni viia. Tal pole kiiret. Eesti pool ei nõua endale tagasi Tartu rahu järgseid alasid. Meil näikse kiirem olevat.

Teiseks – Venemaa otsib aktiivselt partnerlust Hiinaga. Nii geopoliitiliste kui ka lihtsalt majanduslike põhjuste tõttu. Tal põhjust soovida näha Hiinat pigem oma sõprade (või vähemalt kasvõi ajutistegi liitlaste) kui vaenlaste hulgas. Eestiga Venemaa sõprust ei otsi. Seda pole lihtsalt vaja. Suhted Euroopaga käivad oma radu ning selles mängus on Moskva jaoks Eestit isegi parem hoida väikse pahandusetekitaja rollis.

Kolmandaks. Hiinal oli ja on võimalus need alad (ja palju enamatki) ühendada nii ehk teisiti olemas. Varem või hiljem. Eestil selliseid võimalusi pole. Ei varem ega ka ilmselt mitte hiljem. Vähemalt mitte senikaua, kuni Venemaa ise ei lagune.

Ainus aspekt, mis võimaldaks mingeid ühisjooni tõmmata, oleks teoreetilis-retooriline. Hiina puhul toimus vaidlus-aluste alade jagamine. Kauplemine põhimõttel sulle-mulle. Eesti-Vene piiriläbirääkimistel on sarnast kauplemist ka olnud. Toimus maadevahetust samal sulle-mulle põhimõttel (nt nn Saatse saapa küsimuse lahendamisel). Et siis võiks seda kauplemis-taktikat jätkata, tahtes nt Setomaad ja loobudes Narva-tagustest aladest. Kuid see on pigem teoreetiline mõttemäng, millel nõrki kohti enam kui tugevaid.

Mis aga puutub olukorda, kus meil on seesinane piirileping jõustumata, siis selles pole küll midagi koledat. Ma ei hakkagi Eestit võrdlema Jaapaniga, kellel piirilepet üldse pole ning kes Venemaaga rahulepingutki sõlminud pole. Me paikneme hoopis ühel pulgal USA’ga. Ka neil on piirilepe Venemaaga olemas ja välisministrite poolt alla kirjutatud, aga sealse parlamendi poolt ratifitseerimata. Ja aseda juba 1991.a. saadik. Ning ei midagi koledat pole seetõttu juhtunud ega ilmselt juhtugi. Nii et rabeleda omapoolsete muudatuste-järeleandmiste tegemisega ei maksa.

Lõpetuseks – mis puutub siia pealkirjas nimetatud Musta Karu saar? Aga lihtsalt suurim saar (v.k. Bolshoi Ussuriiskii), mis nüüd Venemaa ja Hiina vahel pooleks läks, kannab hiinapäraselt nime Hēixiāzi Dǎo e. Musta Karu saar. Ning Setomaast eristab teda lisaks kõigele muule u. 6500 kilomeetrit.

Karmo Tüür
27.07.2008