Mida enam edasi, seda rohkem tagasi. Ehk siis – mida kaugemale lähevad arutelud, seda enam minnakse ajas ja seletuskäikudes tagasi. Kui otsese lahingtegevuse tippajal koondus kogu tähelepanu jooksvatele rindeteadetele, siis nüüd hakatakse vaagima põhjuseid. Et miks keegi midagi tegi ning mis on algpõhjus.
Üks asi on üles ehitada ajaloolaslikult pedantne kronoloogia, fikseerida sündmuste aeg, osapooled jne. Teine asi teha sellest mingi ajakirjanduslik valik, rõhutada ja kirjeldada. Hoopis kolmas aga mõtiskelu põhjus-tagajärje seoste üle. Selle taga on elementaarne vajadus paika panna oma hinnang. Kõik edasised sammud, olgu siis lihtsal inimlikul või suure poliitika pinnal, sõltuvad sellest, mille sisse me usume.
Kui usume ühe poole süü sisse, siis ehitame üles ühe järelduste keti ja edasise tegutsemise mudeli. Kui meie peas jääb süüdi teine, siis suuname oma mõtted ja teod vastavalt ümber. Rõhutan, et see on subjektiivne. Vandemeeste kohtu jaoks on asitõendid vaid pidepunktid. Küsimus on ikkagi sisemises veendumuses. Ning neid on erinevaid.
Alljärgnevalt toongi välja viis põhilist kirjeldusmudelit, mida olen kohanud. Osa neist paratamatult kattuvad, lisaks eksisteerib rida nö segamudeleid, kuid proovin asju summeerida ja lihtsustada.
Puhas kurjus. Silmis pime viha ja saamahimu, tungis üks pool teisele kallale. Sellist primitiivset kirjeldust kohtab mõlemal pool. Venemaa ajupesu-meedia räägib Gruusia alatust kallaletungist. Teisel pool rõkatakse, et Venemaa läks lihtsalt oma naabrile kallale. Noortepäraselt öeldes – lihtsalt lambist. Võttis kätte ja läks.
Provotseeritud Gruusia. Läänepool enim levinud versioon, mille kohaselt Venemaa mahitusel õrritati grusiine senikaua, kuni neil ei pidanud närv vastu. Ning niipea kui Gruusia liigutas, paiskas Venemaa vastu nii oma „vabatahtlikud“, kasakad, regulaar-armee ja eriüksused, kohalikest Gruusia-vastastest rääkimata.
Kaval Gruusia. Venemaa mitte-peavoolu kommentaatorite hulgas ringlev variant. Et Saakašvili plaan õnnestub nii ehk teisiti. Kui saab vaidlusalused alad tagasi, on võidumees. Kui ei saa, on ikkagi võitja, kuna saab märtrina nendest loobuda ja pealegi näidata Venemaa kurja palet ja seeläbi ikkagi tõsta oma reitingut.
Loobuv Venemaa. Venemaa rahulolematute militaristide-natsionalistide poolt käimatõmmatud seletus, mis kohati elab ka Läänes. Et kasutades ära konflikti verisuse tõttu üle äärte ajavat üleüldist pahameelt, saab Kreml loobuda separatistide toetamisest. Tehes variserlikku kannataja-nägu, saab praegune kaksikvõim öelda, et me küll tahtsime, aga meid ei lasta.
Omastav Venemaa. Rahulolevate vene patriootide lemmikversioon, mille kohaselt Venemaa raius läbi kõik võimalused Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tagasipöördumiseks Gruusia kontrolli alla. Selle seltskonna meelest ei jää separatistidel midagi muud üle kui anda end emakese Venemaa armu ja hirmu alla.
Viimase versiooni äärmuslikus edasiarenduses omandas Venemaa lõpuks ometi subjektsuse, muutus arvestatavaks tegijaks rahvusvahelisel areenil. Ühe teise tabava sõnastuse järgi tõusis Venemaa põlvilt ja ... istus tanki. Ning eesmärgiks pole põrmugi mingid armetud tükikesed Gruusiast, vaid et see on vaid proovikivi. Järgmisena tuleb Ukraina ja siis nii edasi.
Kordan seda, mida rõhutasin loo alul. Kõik need seletuskäigud on subjektiivsed. Igaühel oma nõrgad küljed, aga ka veenmisjõud. Paljud ütlevad, et peale seda sõda pole maailm enam endine. Mina ütleks, et maailm on endine. Ainult et me ise vaatame seda jälle teistmoodi pilguga.
Karmo Tüür
14.08.2008
Üks asi on üles ehitada ajaloolaslikult pedantne kronoloogia, fikseerida sündmuste aeg, osapooled jne. Teine asi teha sellest mingi ajakirjanduslik valik, rõhutada ja kirjeldada. Hoopis kolmas aga mõtiskelu põhjus-tagajärje seoste üle. Selle taga on elementaarne vajadus paika panna oma hinnang. Kõik edasised sammud, olgu siis lihtsal inimlikul või suure poliitika pinnal, sõltuvad sellest, mille sisse me usume.
Kui usume ühe poole süü sisse, siis ehitame üles ühe järelduste keti ja edasise tegutsemise mudeli. Kui meie peas jääb süüdi teine, siis suuname oma mõtted ja teod vastavalt ümber. Rõhutan, et see on subjektiivne. Vandemeeste kohtu jaoks on asitõendid vaid pidepunktid. Küsimus on ikkagi sisemises veendumuses. Ning neid on erinevaid.
Alljärgnevalt toongi välja viis põhilist kirjeldusmudelit, mida olen kohanud. Osa neist paratamatult kattuvad, lisaks eksisteerib rida nö segamudeleid, kuid proovin asju summeerida ja lihtsustada.
Puhas kurjus. Silmis pime viha ja saamahimu, tungis üks pool teisele kallale. Sellist primitiivset kirjeldust kohtab mõlemal pool. Venemaa ajupesu-meedia räägib Gruusia alatust kallaletungist. Teisel pool rõkatakse, et Venemaa läks lihtsalt oma naabrile kallale. Noortepäraselt öeldes – lihtsalt lambist. Võttis kätte ja läks.
Provotseeritud Gruusia. Läänepool enim levinud versioon, mille kohaselt Venemaa mahitusel õrritati grusiine senikaua, kuni neil ei pidanud närv vastu. Ning niipea kui Gruusia liigutas, paiskas Venemaa vastu nii oma „vabatahtlikud“, kasakad, regulaar-armee ja eriüksused, kohalikest Gruusia-vastastest rääkimata.
Kaval Gruusia. Venemaa mitte-peavoolu kommentaatorite hulgas ringlev variant. Et Saakašvili plaan õnnestub nii ehk teisiti. Kui saab vaidlusalused alad tagasi, on võidumees. Kui ei saa, on ikkagi võitja, kuna saab märtrina nendest loobuda ja pealegi näidata Venemaa kurja palet ja seeläbi ikkagi tõsta oma reitingut.
Loobuv Venemaa. Venemaa rahulolematute militaristide-natsionalistide poolt käimatõmmatud seletus, mis kohati elab ka Läänes. Et kasutades ära konflikti verisuse tõttu üle äärte ajavat üleüldist pahameelt, saab Kreml loobuda separatistide toetamisest. Tehes variserlikku kannataja-nägu, saab praegune kaksikvõim öelda, et me küll tahtsime, aga meid ei lasta.
Omastav Venemaa. Rahulolevate vene patriootide lemmikversioon, mille kohaselt Venemaa raius läbi kõik võimalused Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tagasipöördumiseks Gruusia kontrolli alla. Selle seltskonna meelest ei jää separatistidel midagi muud üle kui anda end emakese Venemaa armu ja hirmu alla.
Viimase versiooni äärmuslikus edasiarenduses omandas Venemaa lõpuks ometi subjektsuse, muutus arvestatavaks tegijaks rahvusvahelisel areenil. Ühe teise tabava sõnastuse järgi tõusis Venemaa põlvilt ja ... istus tanki. Ning eesmärgiks pole põrmugi mingid armetud tükikesed Gruusiast, vaid et see on vaid proovikivi. Järgmisena tuleb Ukraina ja siis nii edasi.
Kordan seda, mida rõhutasin loo alul. Kõik need seletuskäigud on subjektiivsed. Igaühel oma nõrgad küljed, aga ka veenmisjõud. Paljud ütlevad, et peale seda sõda pole maailm enam endine. Mina ütleks, et maailm on endine. Ainult et me ise vaatame seda jälle teistmoodi pilguga.
Karmo Tüür
14.08.2008
No comments:
Post a Comment