Thursday, August 28, 2008

Liitlasteta Venemaa

Konflikt toob mõnikord selgust. Sõda Gruusias tõi Venemaa jaoks hirmuäratava selgusega välja , et teda ei toeta praktiliselt mitte keegi. Üksikud poolehoiu-avaldused Kuubast jm pigem toonitasid Venemaa üksijäämist. Isegi lähima partneri Valgevene käest tuli kiidusõnad sisuliselt välja pressida ning seegi õnnestus alles jupp maad hiljem.

Nüüdseks 9-riigiliseks kahanenud ja sisuliselt teguvõimetu SRÜ vaikis. Selle 7-liikmeline sõjaline osa ehk Kollektiivse Julgeolekuleppe Organisatsioon ei liigutanud. Vastavate riikide pead laususid üldiseid sõnu vajadusest saavutada rahumeelne kokkuleppe.

Hiina, kes peaks olema Venemaa liitlane Aasias, hoiab rõhutatult madalat profiili. Ainukesed sõnad tema poolt on kahetsus relvakonflikti puhkemise üle ja heameel Venemaa vägede väljaviimise alustamise osas. Samas võtmes esineb ka Iraan, keda tinglikult võiks pidada Venemaa liitlaseks Lähis-Idas.

Milles asi?
Miks ei ole Venemaa sisulisi liitlasi? SRÜ riigid peaks ju olema tema loomulikud toetajad. Venemaa sõjaline potentsiaal peaks toimima neile piisava piitsana, majanduslik olukord präänikuna.

Piitsast – Venemaa sõjalised kulutused on 40 miljardit USD, võrdluseks Ukrainal 2 ja Gruusial üle 1 miljardi (Eestil ca 0,3 miljardit).

Ka präänik pole lahja. Venemaa suhtelise jõukusest saab aimu kasvõi vaadates, kuspoolt kuhu sõidetakse tööd ja leiba otsima. Arvude keeles – Venemaa SKP ühe elaniku kohta on umbes 9000, Ukrainas 3000, Gruusias pisut üle 2000 USD (Eestis 16 tuhat USD).

Võrdluseks võib tuua USA rolli läänemaailmas. Ehkki USA teod tihti paljudele ei meeldi, jõuab see osa maailmast enamasti omavahel kokkuleppele. Vaieldes ja mõnikord tülligi minnes suudetakse asjad taas sirgeks rääkida ning ühistes huvides tegutseda.

Venemaa maailm
Miks Venemaal pole samasugust asendit oma „maailmas“? Kui asi pole objektiivsetes näitajates, siis milles? Võib olla kultuurilis-religioossetes erinevustes? Ajaloolistes erimeelsustes? Või milleski veelgi subjektiivsemas?

Üks paari aasta tagune uuring näitas, et venemaalastel pole ühtset vastust küsimusele, kes peaks olema Venemaa liitlane. Kas seda tuleks otsida idast või läänest? 13% pakkus, et läänest ja 23% et idast. 52% teatasid, et Venemaal liitlasi polegi, ülejäänud jäid vastuse võlgu. Viimaste hulka kuulus ka üks kodanik, kes tõeliselt filosoofiliselt vastas, et vastus sellisele küsimusele tuleneb tänastest uudistest, homme võib pilt olla juba teine.

Võib-olla selles ongi asi? Venemaa peamine arvamuskujundaja – riiklik televisioon – ei jäta just kuigi palju ruumi eriarvamustele. Ilmselt selle tulemusena hindab praegu Ukraina-Vene suhteid positiivseks 15%, negatiivseks aga 82%. Suhetes Gruusiaga on olukord veelgi hullem, positiivi näeb siin vaid 3%, negatiivi aga 94% vastanutest. Selle taustal paistab suhtumine USA’sse lausa leebena – positiiv 22 ja negatiiv 75%.

Erinevad mõttemudelid
Selline omapärane pingerida tekitab omakorda küsimusi. Kui tavaline etteheide nii Gruusia, Ukraina kui teiste „pahade naabrite suhtes“ kõlab, et nad on muutunud USA käpiknukkudeks, siis kuidas saab suhtumine „nukkudesse“ olla hullem kui kurjuse enda kehastusse? Ilmselt on märksõnaks reetmine. Mitte see ei ole paha, et endised ääremaad võõrast nõu kuulavad, vaid see, et nad enam kunagise keskuse poole ei kummarda.

Järsku peitubki siin vastus? Selles, et Venemaa suhtub oma naabritesse, võimalikesse liitlastesse kui vaenulikesse reeturitesse?

Kuid ma pakun vastuseks midagi hoopis lihtsamat ja samas olulisemat ja see on vabadus. Heites kõrvale kõik muud pisikesed ja suured erinevused, jääb sõelale kõige üldisem. Nii Venemaa ise kui tema väidetavad liitlased, kes ta nüüd üksi jätsid, liigituvad kategooriasse mitte-vabad. Nn läänemaailm enamasti aga kategooriasse „vaba“, Gruusia seni „osaliselt vaba“. Need ei ole minu hinnangud, vaid laenatud agentuurilt FreedomHouse. Organisatsioonilt, mis maailma riikide vabadusetaset juba aastaid analüüsinud, mõõtnud ja hinnanud.

Ehk ongi asi selles, et vabad riigid suudavad kõigis oma erimeelsustes kokku leppida? Mittevabad aga elavad teises mõttelises maailmas, kus valitseb kõigi sõda kõigi vastu? Ning seetõttu pole ka Venemaal liitlasi.

Karmo Tüür
22.08.2008

2 comments:

ivar said...

filmides kus läbikukkunud teatrietendusi näidatakse on need stseenid väga mõjusad, kus tõsiste nägudega vaikiva publiku keskelt hüppab üks tegelane püsti ja aplodeerib tormiliselt.
see on kuidagi moodi hullem kui täielik vaikus.

need uudised, et toetab ainukesena Kuuba kõlavad ka pisut sinnapoole

KT said...

väga tabav võrdlus:)