Seoses olümpiamängudega on maailma pilgud tavapärasest rohkem suunatud Hiina poole. Ning see on vahelduseks hea – kipuvad ju muidu meie, nö läänlaste ajaloo- ja maailmakäsitlused olema väga europo-tsentristlikud. Kogu muud ilma nähakse tavaliselt mängivat vaid dekoratsioonide rolli ning kesklaval istub keskmise (ka Ameerikasse rännanud) eurooplase meelest valge mees.
Kuid nii pole ajaloos tavaliselt olnud. Ning suure tõenäosusega ka ei saa olema. Ajad ja olud muutuvad. Ning kes teaks seda paremini kui hiinlane, kelle mõttemaailma üheks keskseks ning meilegi tuntud elemendiks on Yin ja Yang. Kõik vaheldub, kõik muutub, kõik on ebapüsiv ning üks ei saa teiseta. Ei saa ka meie Hiinata.
Katse mahutada Hiinat, kasvõi murdosa sellest ajaleheartikli sisse näib hullumeelne. Niivõrd pikk on selle maa ajalugu, rikkalik ta kultuur ning mitmekesine olevik, et võtab õhku ahmima. Tavapäraselt kiputaksegi Hiinast ja üldse idamaadest rääkides minema luuleliseks. Et ah kui salapärane ja oh kui müstiline. Tegelikult paljastame me sellega lihtsalt oma teadmatust.
Väga keerulistest asjadest rääkides on mõnikord hea alustada sellest, mis see miski ei ole. Proovingi järgnevalt läheneda sedapidi.
Kommunistlik või sotsialistlik?
Hiina ei ole kommunistlik – vähemalt selle sõna tavapärases mõttes. Üks riik, kaks süsteemi. See loosung peegeldab äärmiselt tabavalt Hiina majanduspoliitilist süsteemi ning hiinlaste oskus paigutada keerulisi mõtteid lihtsatesse lausungitesse on imetabane. Kommunistliku partei juhtimise all toimib riik, kus suur osa majandusest (ning just see edukam osa) toimib kapitalistliku mudeli järgi.
Hiina pole ka sotsialistlik – või vähemalt jällegi mitte selle malli kohaselt, mida me nõuka-ajast mäletame. Alates 1980test minnakse üle millelegi, mille nimi on sotsialistlik turumajandus, alates 2004.a. on ametlikult lubatud eraomand. Ning nõukaliku sotsialismi ühest põhitunnusest – nn sotsiaalsetes tagatistest (pensionid jne) – näevad tavahiinlased vaid und. Kuigi parteiladvikule on kõik see olemas.
Hiina pole üheparteiline. Vähemalt ametlikult on teised parteid olemas ning isegi tegutsevad, kuigi vaid iluvidinatena kompartei juhitavas valitsuses.
Võib isegi öelda, et Hiina pole Hiina ja hiinlased pole hiinlased. Julgeks, aga ligikaudseks võrdluseks – see oleks sama kui Nõukogude Liidu kohta öelda, et kõik see oli Venemaa ja kõik elanikud olid venelased. Mõlemad on nö katusterminid, mille alla mahub väga palju.
Kumb Hiina?
See, mida me tavaliselt Hiinaks nimetame, on Hiina Rahvavabariik. Kompartei all tegutsev impeerium. Kuid peale selle on olemas ka nn teine Hiina, kelle koha kommunistid üle võtsid (nii otseses kui kaudses mõttes) – see on Hiina Vabariik. See on 1949.a. peale kaotust kodusõjas koos armee ja riigikassaga Taiwanile taandunud valitsus, kes pikka aega hoidis enda käes ka Hiinale eraldatud kohta ÜRO’s. Kuni 1971.a’ni, mil see lihtsalt Pekingi esindajatele üle kanditi. Muuseas, see Taiwani-Hiina peab end siiani kogu Hiina valitsejaks, kes on lihtsalt ajutiselt võimult tõrjutud. Ning samal ajal kui Peking ei tunnista Taiwani-Hiina olemasolu, peab ta omaenda statistikas kaubavahetust Taiwaniga välis-suhete osaks.
Hiinlaste üldmassist (mida on umbes täpselt 1000 korda rohkem kui Eestimaa elanikke ehk 1,3 miljardit), moodustavad nn päris-hiinlased ehk hanid umbes 85%. Ülejäänud rahvastikust on siinmail kindlasti teada nt tiibetlased ja ehk ka uiguurid, mis mõlemad moodustavad ka suurimat peavalu Hiina Rahvavabariigi keskvõimule – kui jätta kõrvale Taiwan, mille eraldumise korral peab Peking sõjalist jõudu kasutama. Lihtsalt selline eraldi seadus võeti paar aastat tagasi vastu. Et peab ja kõik.
Välispoliitiline pikatoimelisus
Hiina pole ka Venemaa suurim liitlane ega USA vaenlane. Mõlemaga on nad seotud ja ka vastupidi. USA finants-stabiilsus sõltub Hiinast vähemalt samapalju kui naftahindadest. Hiinlaste poolt kokku ostetud USA võlakirjad on nagu viitsütikuga pomm. Kui need peaks korraga müüki minema, võiks välja kuulutada pankroti. Või nii vähemalt väidavad mõned kommentaatorid. Kuid Hiina teab, et ei maksa kiirustada. Kõik möödub ja ajad muutuvad taas.
Hiinlaste võimet vaadata maailmas toimuvaid poliitilisi protsesse rahulikult ja väga pikas perspektiivis iseloomustab ilmselt parimal moel Hiina Rahvavabariigi esimese esimehe Zhou Enlai väidetav ütelus, et „vara on veel hinnata Suure Prantsuse Revolutsiooni mõju“. See aga toimus enam kui kaks sajandit tagasi.
Prooviks lõpetuseks ka ära mainida, mida siis see Hiina on. Maailma suurim – sellega algab suur osa kirjeldustest. Suurim rahvaarv, terase- ja lihatootja, valuutareservide omanik (üle triljoni dollari) jne. Aga ka riik, mis oma hoolimatul moel ei pea midagi inimõigustest, sõna- ega muudest vabadustest. Aastas hukatakse ligi 10 tuhat inimest. Meeletult areneva majanduse, aga ka kohutava reostusega (maailma 20 reostunuimast linnast on 16 Hiinas).
Jne, jne ja jne. Kogu eelpool-toodu on vaid põgus pinnakriimustus, mis ei pretendeerigi enamale. Hiina on selleks liiga suur, mitmekihiline ja raskelt-hoomatav. Aga ei midagi müstilist.
Karmo Tüür
3.08.2008
Kuid nii pole ajaloos tavaliselt olnud. Ning suure tõenäosusega ka ei saa olema. Ajad ja olud muutuvad. Ning kes teaks seda paremini kui hiinlane, kelle mõttemaailma üheks keskseks ning meilegi tuntud elemendiks on Yin ja Yang. Kõik vaheldub, kõik muutub, kõik on ebapüsiv ning üks ei saa teiseta. Ei saa ka meie Hiinata.
Katse mahutada Hiinat, kasvõi murdosa sellest ajaleheartikli sisse näib hullumeelne. Niivõrd pikk on selle maa ajalugu, rikkalik ta kultuur ning mitmekesine olevik, et võtab õhku ahmima. Tavapäraselt kiputaksegi Hiinast ja üldse idamaadest rääkides minema luuleliseks. Et ah kui salapärane ja oh kui müstiline. Tegelikult paljastame me sellega lihtsalt oma teadmatust.
Väga keerulistest asjadest rääkides on mõnikord hea alustada sellest, mis see miski ei ole. Proovingi järgnevalt läheneda sedapidi.
Kommunistlik või sotsialistlik?
Hiina ei ole kommunistlik – vähemalt selle sõna tavapärases mõttes. Üks riik, kaks süsteemi. See loosung peegeldab äärmiselt tabavalt Hiina majanduspoliitilist süsteemi ning hiinlaste oskus paigutada keerulisi mõtteid lihtsatesse lausungitesse on imetabane. Kommunistliku partei juhtimise all toimib riik, kus suur osa majandusest (ning just see edukam osa) toimib kapitalistliku mudeli järgi.
Hiina pole ka sotsialistlik – või vähemalt jällegi mitte selle malli kohaselt, mida me nõuka-ajast mäletame. Alates 1980test minnakse üle millelegi, mille nimi on sotsialistlik turumajandus, alates 2004.a. on ametlikult lubatud eraomand. Ning nõukaliku sotsialismi ühest põhitunnusest – nn sotsiaalsetes tagatistest (pensionid jne) – näevad tavahiinlased vaid und. Kuigi parteiladvikule on kõik see olemas.
Hiina pole üheparteiline. Vähemalt ametlikult on teised parteid olemas ning isegi tegutsevad, kuigi vaid iluvidinatena kompartei juhitavas valitsuses.
Võib isegi öelda, et Hiina pole Hiina ja hiinlased pole hiinlased. Julgeks, aga ligikaudseks võrdluseks – see oleks sama kui Nõukogude Liidu kohta öelda, et kõik see oli Venemaa ja kõik elanikud olid venelased. Mõlemad on nö katusterminid, mille alla mahub väga palju.
Kumb Hiina?
See, mida me tavaliselt Hiinaks nimetame, on Hiina Rahvavabariik. Kompartei all tegutsev impeerium. Kuid peale selle on olemas ka nn teine Hiina, kelle koha kommunistid üle võtsid (nii otseses kui kaudses mõttes) – see on Hiina Vabariik. See on 1949.a. peale kaotust kodusõjas koos armee ja riigikassaga Taiwanile taandunud valitsus, kes pikka aega hoidis enda käes ka Hiinale eraldatud kohta ÜRO’s. Kuni 1971.a’ni, mil see lihtsalt Pekingi esindajatele üle kanditi. Muuseas, see Taiwani-Hiina peab end siiani kogu Hiina valitsejaks, kes on lihtsalt ajutiselt võimult tõrjutud. Ning samal ajal kui Peking ei tunnista Taiwani-Hiina olemasolu, peab ta omaenda statistikas kaubavahetust Taiwaniga välis-suhete osaks.
Hiinlaste üldmassist (mida on umbes täpselt 1000 korda rohkem kui Eestimaa elanikke ehk 1,3 miljardit), moodustavad nn päris-hiinlased ehk hanid umbes 85%. Ülejäänud rahvastikust on siinmail kindlasti teada nt tiibetlased ja ehk ka uiguurid, mis mõlemad moodustavad ka suurimat peavalu Hiina Rahvavabariigi keskvõimule – kui jätta kõrvale Taiwan, mille eraldumise korral peab Peking sõjalist jõudu kasutama. Lihtsalt selline eraldi seadus võeti paar aastat tagasi vastu. Et peab ja kõik.
Välispoliitiline pikatoimelisus
Hiina pole ka Venemaa suurim liitlane ega USA vaenlane. Mõlemaga on nad seotud ja ka vastupidi. USA finants-stabiilsus sõltub Hiinast vähemalt samapalju kui naftahindadest. Hiinlaste poolt kokku ostetud USA võlakirjad on nagu viitsütikuga pomm. Kui need peaks korraga müüki minema, võiks välja kuulutada pankroti. Või nii vähemalt väidavad mõned kommentaatorid. Kuid Hiina teab, et ei maksa kiirustada. Kõik möödub ja ajad muutuvad taas.
Hiinlaste võimet vaadata maailmas toimuvaid poliitilisi protsesse rahulikult ja väga pikas perspektiivis iseloomustab ilmselt parimal moel Hiina Rahvavabariigi esimese esimehe Zhou Enlai väidetav ütelus, et „vara on veel hinnata Suure Prantsuse Revolutsiooni mõju“. See aga toimus enam kui kaks sajandit tagasi.
Prooviks lõpetuseks ka ära mainida, mida siis see Hiina on. Maailma suurim – sellega algab suur osa kirjeldustest. Suurim rahvaarv, terase- ja lihatootja, valuutareservide omanik (üle triljoni dollari) jne. Aga ka riik, mis oma hoolimatul moel ei pea midagi inimõigustest, sõna- ega muudest vabadustest. Aastas hukatakse ligi 10 tuhat inimest. Meeletult areneva majanduse, aga ka kohutava reostusega (maailma 20 reostunuimast linnast on 16 Hiinas).
Jne, jne ja jne. Kogu eelpool-toodu on vaid põgus pinnakriimustus, mis ei pretendeerigi enamale. Hiina on selleks liiga suur, mitmekihiline ja raskelt-hoomatav. Aga ei midagi müstilist.
Karmo Tüür
3.08.2008
No comments:
Post a Comment