Gruusia kriis sunnib ümber vaatama paljutki seni iseenesest mõistetavaks peetut. President Toomas Hendrik Ilves nimetas selleks riiki, vabadust ja õigusi. Mina soovitan mõtelda riikluse kui sellise üle. Et misasi on siis see omariiklus, eelkõige tunnustamise aspektist.Gruusia kriisi keskmes olevad Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat tituleeritakse maailma ajakirjanduses mõnikord kui „tunnustama“ või „iseend välja kuulutanud“ vabariikideks, mõnikord kui „separatistlikud piirkond“ või koguni „mässulised provintsid“.
Mis on riik, selle osas pole olemas üldtunnustatud kokkuleppeid. Tavaliselt käsitletakse seda kui mingit territooriumi, millel on olemas rahvastik ja toimiv valitsus ning suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega. Need neli punkti leiduvad enimviidatud vastavas dokumendis – Montevideo konventsioonis – ja on enamuse jaoks vastuvõetavad. Samas tekstis seisab aga ka lause, mis tekitab hulga tõsiseid küsimusi. „Riigi poliitiline olemasolu on sõltumatu tema tunnustamisest teiste riikide poolt“.
Rahvusvahelise süsteemi praktika näitab, et üheks olulisimaks kriteeriumiks on siiski just see viimane ehk tunnustamine. Kui tunnustatakse, siis on see riik olemas – ta saab toimida, astuda suhetesse teiste riikidega, nagu eespool öeldud.
Tunnustamise akti kui sellist ei pea ilmselt pikalt seletama. Küsimus tekib aga hoopis tunnustamise määras. Kuipalju on piisav? Kas aitab, kui ühe riigi olemasolu tunnustab teine riik? Või kümme riiki? Sada?
Tuleb tunnistada, et absoluutseid kriteeriume pole olemas. Kõige lähedasemaks absoluudile võib pidada ÜRO liikmelisust. Et kui juba omatakse kohta ÜRO Peaassamblees, siis peaks tunnustusega kõik korras olema.
Kuid samas ei tunnusta ka kõik liikmesriigid üksteist ning mitte kõik tunnustatud riigid ei kuulu ÜRO hingekirja. Nii näiteks ei tunnusta ÜRO liige Türgi teist liiget Küprost, kusjuures kõigi ülejäänute jaoks on Küpros riik nagu iga teine. Teise kategooriasse kuulub Vatikan, mis on küll rahvusvaheliselt tunnustatud üksus, kuid ei kuulu ÜRO ridadesse.
Meie siin Eestis võime omamoodi tunnustamise kriteeriumiks võtta selle, et kas sellenimeline kanne on sees Eesti Entsüklopeedia 15.köites „Maailma riigid“. Vatikan on. Küpros ka. Allpool proovin anda mingigi pildi sellest suurest sasipuntrast. Hoiatan, et see saab olema vaevaline ja mittetäielik. Aga vähemalt mingi aimu saab hää lugeja ehk kätte, kuivõrd keeruline on seesinane riikluse maailm.
Tinglikult võib välja tuua viis kategooriat. Üldtunnustatud riigid. No näiteks Eesti ise. Ehkki mõnigi mees võib joriseda, et mis riik see ikka on, rohkem nagu ajalooline eksitus või nii, aga see jorin ei maksa midagi. Oleme ÜRO’s võrdväärselt Venemaa või Vanuatuga ning teadaolevalt pole ka ühelgi riigil meie tunnustamisega probleeme.
Enamiku poolt tunnustatud. Juba mainitud Küpros on parim näide, kelle olemasolu ei tunnusta ainult Türgi. Iisraeli eksistentsi ei tunnusta 21 riiki. Palestiinat ei tunnusta omakorda Iisrael, USA ja pole ta ka kohta ÜRO’s, aga samas tunnustab tema õigust see koht saada 96 ÜRO liiget.
Hiina Rahvavabariiki (seda kommunistlikku moodustist, mis resideerub Pekingis), ei tunnusta Hiina Vabariik (Taiwanil resideeruv). ÜRO koht libises teise käest sujuvalt esimesele üle.
Osaliselt tunnustatud. Seesama Taiwani-Hiina, mida tunnustab siiski 22 riiki. Põhja-Küpros, mida tunnustab ainult Türgi.
Viimase aja parimaid näiteid ehk Kosovo. ÜRO kohta tal pole, nagu ka eelnevatel, kuid seda tunnustab siiski juba üle 40 riigi, sh enamik EL liikmeid. Osaliselt tunnustab teda ka Taiwan, keda aga Kosovo omakorda ei tunnusta.
Tunnustamata või siis tunnustatud tunnustamatute poolt. Üks kõige segasemaid kante on Somaalia – territoorium, millel on küll koht ÜRO’s, kuid mida riigina eriti olemas pole. Samal ajal on tema territooriumil mitmeid moodustisi, nt Somaalimaa, mis taotleb tunnustust, kuid pole seda saanud. Aga ka täiesti toimiv Puntland, mis ei taotlegi.
Omavahel tunnustavad üksteist ja teineteist neli piirkonda: Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahhia ja Transdniestria. Kuid kuna ükski nendest pole tunnustatud riik, pole sellest omavahelisest ringmängust ka suuremat kasu.
Peale kõige muu on üks huvitav kategooria, mis küll ei kontrolli oma territooriumi, kuid tihtipeale omab tunnustust. Nimelt eksiil-valitsused. Ilmselt kõige tuntum on Tiibeti juhtum, kus suur osa maailmast tunnustab Dalai-laamat tiibetlaste vaimse juhina, kuid samas on ta eksiilvalitsuse esindaja. Muuseas, väga tinglikult on ka Eestil siiani olemas oma eksiilvalitsus, mille tegevus on tõsi küll aastast 1993 peatunud.
Gruusia juhtumist rääkides on vähemalt Abhaasial samuti olemas oma eksiilvalitsus. Abhaasia autonoomse oblasti valitsus, mis, nagu nimestki näha, ei taotle iseseisvust, vaid ainult seda, mida Tbilisi pakub ehk autonoomiat. Lõuna-Osseetial on samuti olemas mingi paralleelstruktuur, kuid minu teada pole nad oma eksiilvalitsust moodustatud. Abhaasia puhul peaks see eksiilvalitsus esindama tunduvalt suuremat seltskonda kui praegu piirkonnas elabki – nimelt pages sõja jalust u. 300 tuhat inimest, praegu elab Abhaasias ligikaudu 200 tuhat.
Nüüd aga põhiküsimus. Mis saab juhul, kui Venemaa Föderatsioon siiski tunnustab kahte seni de jure Gruusia osadeks olevat piirkonda – Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat – omaette riikidena? Kas sel juhul suudab seni enam-vähem ühel häälel kõnelenud Lääs jääda ühtseks? Või tõttab eeskuju järgima?
Ja mida teeb Eesti? Kas leiab tähelepanu ettepanek kaasata piirkondade iseseisvumis-läbirääkimistesse ka sealt pagendatud inimesed? Ja lõpuks kõige olulisem küsimus – mida teeb ametlik Gruusia ise? Kas loobub oma territoriaalse terviklikkuse taotlustest, lootes seeläbi tõsta oma NATO-liikmelisuse tõenäolisusest?
Juhul kui Gruusia ise seda piirkondade iseseisvust tunnustama, saab asi olema imelihtne. Seniks aga jääb õhku pealkirjas esitatud küsimus.
Karmo Tüür
24.08.2008
No comments:
Post a Comment