Samal ajal kui Venemaa on suhetes Läänega otsustavalt valinud vastuseisu, tekitab imestust tema lähima liitlase – Valgevene – käitumine.Valgevene ja Venemaa on teadupärast lähimais võimalikeis suhetes. Liitriigi ehk siis lõpliku ühteheitmise plaanid on juba ammu kirjas ning kokku lepitud, asi on ainult vormistamise taga. Või nii vähemalt näikse. Teostamiseni pole igatahes veel jõutud.
Rahvusvaheline tähelepanu on viimasel ajal keskendunud Gruusia konfliktile. Sõnumid sõjaväljalt võistlevad kõikvõimalike arvamusavaldustega. Seda veidramana mõjus vaikus Valgevenest. Venemaa lähim liitlane ja pealegi SRÜ tuumikusse kuuluv riik pidanuks ometigi sõna võtma. Lõppkokkuvõttes toimetasid Venemaa väed Gruusias ju SRÜ rahuvalve-mandaadiga.
Minsk tõuseb Moskva kõrval
Sellal kui suur osa maailma ajakirjandusest tõlgendas Moskva sõjakäiku kui ilmset vastulööki Lääne klubide (eelkõige NATO) laienemisele, edastas Minsk sootuks vastupidise signaali. Nimelt vabastas Valgevene vahi alt „poliitvangi number 1“ ehk Aleksander Kozulini.
Ehkki suures sõjakäras jäi see fakt enamikele märkamata, oli tegu äärmiselt tähendusliku sammuga. Kozulin kui presidendikandidaadi arreteerimine 2006.a. valimiste eel kutsus Läänes esile tõelise meelepahatormi. Viieks ja pooleks aastaks vangimõistetud poliitiku vabastamine president Aleksandr Lukashenka isikliku armuandmiskirjaga andis nüüd aga samavõrra põhjust Euroopas ja USA’s rääkida Valgevenest positiivselt.
Tõsi küll, küünik võib väita, et tegu pole mitte Lukashenka meeleparandusega, vaid kaine arvestusega. Taoline väike, aga hea ajastusega samm lubab oluliselt parandada Valgevene positsioone. Kui seni oli Valgevene poliitiline eliit Euroopa jaoks põlualune, siis nüüd kõlavad Läänes üleskutsed karistada samasuguste meetmetega juba Venemaa juhtkonda. Kiirelt mainet kaotava Moskva taustal on ametlikul Minskil suhteliselt lihtsalt võimalik koguda plusspunkte.
Lukashenka ootamatut käiku võib seletada ka hea nõunikuga. Nimelt asus hiljuti Valgevene maine parandamisega tegelema Timothy Bell, tuntumaid briti PR-eksperte. Belli suurimaks edulooks seni on olnud Suurbritannia peaministri Margareth Thatcheri kolm edukat valimiskampaaniat. Samas ilmselt mitte-nii-edukaks võib väita Belli koostööd pagendet oligarhi Boriss Berezovskiga. Väidetavalt aga loobus Timothy Bell koostööst kurikuulsa Zimbabwe diktaatori Mugabega.
Venemaa reaktsioon
Samavõrra kui taolisi samme võib pidada Läände suunatuks, tuleb neid vaadelda ka Venemaa kontekstis. Ilmselgelt oma oletatava liitlase käitumisest ärritunud Venemaa lükkas tagasi Valgevene krediidi-taotluse ja palve alandada gaasihinda.
Kohtudes aga teisipäeval (19.08) silmast silma, näitasid kahe riigi presidendid taas sõbralikke nägusid. Tõsi küll, Lukashenka sõnad, et Venemaa käitus Gruusias „suurepäraselt, väga rahulikult, targalt ja ilusalt“ tundusid kuidagi pealesurutult-väljapressitult, kuid heakskiit sai siiski antud.
Peale heade sõnade andis Valgevene ka lubaduse rajada Venemaaga ühine õhutõrjesüsteem. Seda käiku on juba hinnatud kui Venemaa vastukäiku USA raketisüsteemide paigaldamisele Ida-Euroopasse.
Kas ja kuidas need plaanid ja muu koostöö teostuma hakkavad, selgub ilmselt septembri alul, mil peaks toimuma SRÜ sõjalise organi ehk Kollektiivse Julgeolekuorganisatsiooni kohtumine. Muuseas, see peaks toimuma Pjatigorskis ehk siis Gruusia vahetus naabruses.
Kommentaatorid väidavad, et see kohtumine peaks olema otsustav nii SRÜ kui kogu post-NLiidu jaoks. Et Venemaa olevat võtnud kasutusele taktika „kes pole meiega, see on meie vastu“. Ja Valgevene valik olla siinkohal otsustav.
Karmo Tüür
20.08.2008
No comments:
Post a Comment