Tuesday, July 31, 2007

Venemaa läheb põhja

Venemaa läheb põhja. Päris põhja. Põhjapooluse alla ookeani põhja.

Venemaa Föderatsiooni praegune president Vladimir Putin on oma ametiaja jooksul pidevalt korranud ühte – me peama taastama Venemaa terviklikkuse! Ilmselt selle üliülesande ühe osana püütakse venemaalastesse süstida uhkust oma riigi suhtes. Järeleproovitud nõks on naasemine kunagiste hiilgeaegade sümbolite juurde. Suure võidu ja suure tragöödia kõrvale sobituvad imehästi ka muud „suured” – nii suur sport (olümpiamängud) kui ka suured maadeavastused.

Kas kõik see toimub naftadollarite toel või mitte, polegi siinkohal oluline. Oluline on, et Venemaa mehitab taas ekspeditsioone, saatmaks neid teele ehk viimasesse avastamata paika – Põhjapoolusele. Ja mitte jää peale, kus juba paljud käinud, vaid selle alla.

Iseenesest mõista serveeritakse taolist algatust läbi riikliku meedia ehk televisiooni moel, mis tekitab igaühes vaimustusevärinaid ja osalustunnet. Ekspeditsiooni algusest peale on kohal kaamerad, mis edastavad kõike, alates teeleminekust kuni eesmärgi saavutamiseni. Ei puudu ka hättasattumised ja luuravad vaenlased, kuid kõigest allpool.

Patriotismipuhang
Patriotismipuhang haarab ka teadlasi. Venemaa lipp põhjapoolusel, 4300 meetri sügavusel merepõhjas on äärmiselt tähtis, kuna „sel moel me kehtestame end Arktikas. See saab tõepoolest tegelikult meie omaks” – nii ütles teleintervjuus Anatoli Sagalevitsh, Venemaa Teaduste Akadeemia mehitatud süvaveeuuringu-seadmete labori juhataja.

Nii suur ja ohtlik ettevõtmine ei ole mõeldav ilma viperusteta. Kord ütleb midagi laeval üles, kuid kohe laekub uudis, et kõigest saadi jagu oma jõududega. Loomulikult ohustab uurimislaeva jää, mis ülivõimsa aatomijäälõhkuja taga kohe taas jäätub. Samadesse uudistesse lisatakse, et vene teadlaste ponnistusi jälgib tähelepanelikult ka põlisrivaal Ameerika. Laeva pardalt näidatakse ülelendavat lennukit, hääl kaadri taga räägib NATO luurajatest.

Ning et patriotismi-laks täielik oleks, antakse teada, et USA olla kiirustades pannud ka omalt poolt teele ekspeditsiooni Põhjapooluse suunas. Miskipärast siin aga rõhutatakse, et tegu olla „justkui” uurimislaevadega. Sõnum on aga selge. Kui juba USA ärevusse sattus ja Vene ekspeditsion esimene on, siis on mäng kõiki küünlaid väärt.

Sümbolismist kubiseb kogu meediapilt. Venemaa astub selle teoga ajalukku, suutes esimesena vallutada hüdrokosmose. Ja et pilt täielik oleks, nimetatakse ajaloolist sukeldumist teostavat batüskaafi MIR-1. Ühesõnaga – suurte avastuste ja tegude aeg on jälle käes.

Tõsised huvid
Kuid asi pole mitte ainult patriotismis ja propagandas, ehkki tuleb tunnistada nii selle olulisust kui teostamise meistrlikkust. Asi on ... mis te arvate ... no ikka vanas heas naftas ja gaasis. Kuigi räägitakse nafta-ajastu lõpust, pole kuhugi kadunud praeguse tsvilisatsiooni nälg ja janu süsiniku-energia järele.

Põhjapooluse jääkilbi all leidub energiakandjaid lademes. Tõsi küll, täpseid ülevaateid pole kellelgi, kuid ainuüksi luureandmed väidavad, et tegu on umbes 10 miljardi tonniga, teiste allikate väitel umbes veerand seni avastamata reservidest.

Arktika ja sealne merepõhi on praeguste kokkulepete kohaselt aga ei-kellegimaa, mille üle valvab ÜRO vastav komisjon. Viis nö kaldariiki – Venemaa, USA, Kanada, Norra ja Taani – omavad vaid kahesaja-miiliseid majandustsoone, mis ükski ei ulatu pooluseni.

Venemaa on aga otsustanud olukorda muuta. Kuidas? Väga lihtsalt, väites, et merepõhi ei olegi merepõhi, vaid vee all jätkuv manner. Geniaalne, kas pole? Väite kinnituseks olla merepõhjas olevate mäestike mandriline iseloom. Tegu pole aga üldsegi „vene leiutisega”, vaid just niimoodi näeb ette praegune mereõigus – majandustsooni laiendada sooviv riik peab tõestama merepõhja geoloogilise struktuuri ühtsust madriga. Seda siis Venemaa nüüd teebki.

Süvenev vaidlus
Seni on ÜRO vastav komisjon Venemaa taotlused tagasi lükanud, kuid Moskva loodab, et asi saab ühele poole komisjoni järgmisel istungil 2009.a. Hiljuti ühe USA ülikooli poolt esitletud uurimus võimalikest tulevastest energiakonfliktidest kinnitab, et taolisi merepiiri muutmise katseid hakkavad ilmselt ette võtma kõik viis kaldariiki ning suuremaid või väiksemaid tülisid ei õnnestu tõenäoliselt vältida. Muuseas, Arktika varude jagamisse soovib sekkuda ka kasvava isuga „maailmavabrik” Hiina, üritades teistele selgeks teha, et tegu on maailma ühisvaraga.

Kliima jätkuva soojenemise korral muutub juurdepääs seni varjatud ressurssidele üha lihtsamaks. Seetõttu omamoodi taaskäivitub maadejaht nagu kunagi Metsikus Läänes – et kes esimesena vaia maasse saab, selle oma on.

Selle aasta 7.jaanuaril laskus kopteriga Lõunapoolusele Venemaa ekspeditsioon eesotsas FSB juhi Nikolai Patrusheviga, kes püstitas sinna Venemaa Föderatsiooni lipu. Kui toda sammu võis pidada pelgalt propagandatrikiks, siis nüüd on asi palju-palju tõsisem. Venemaa üritab taas laieneda, seekord siis põhja.

Karmo Tüür
30.07.2007


lisatud kaart näitab, et kui Venemaa nõudluste aluseks on Lomonossovi seljaku kuuluvus mandrilava külge, siis pole Moskval mingit põhjust (peale hea tahte) loobuda taoltlemast kogu ookeanipõhja kuni Gröönimaani

Tuesday, July 24, 2007

Ülemereturniir Moskva ja Londoni vahel

Olid kunagi kaks sõpra – Tony ja Vladimir. Siis sai suur sõprus läbi ja lõpuks oli tüligi majas. Tony lahkus mängust, kuid veel peale sedagi käib vastastikkune kakelus.

Ei, jutt ei ole kahest poisikesest naaberhoovi liivakastis. Hoopis Suurbritannia peaministrist Tony Blairist ja Venemaa Föderatsiooni presidendist Vladimir Putinist.

Blairi peeti omamoodi Putini Europasse-toojaks, nii nagu kunagi Margreth Thatcherit Mihhail Gorbatshovi „avastajaks”. Esimesel paaril aastal õitsesid kahe liidri vahel silmatorkavalt sõbralikud suhted, vastastikku käidi mitte ainult riigivisiitidel, vaid ka lihtsalt külas.

Nüüd on aga Vene-Briti suhted langenud peaaegu et nullpunktini. Kuu aega tagasi astus Inglismaal ametisse uus peaminister Gordon Brown ning üsna varsti peale seda saatis Suurbritannia välja neli Venemaa diplomaati ja peatas läbirääkimised viisarezhiimi asjus. Loomulikult ei jäänud Vene pool võlgu ning kupatas välja omakorda neli briti diplomaati, teatades, et katkestas koostöö brittidega terrorismi-vastase võitluse asjus ja lisaks veel keelas oma ametiisikutel sõidud Inglismaale. Kui siia juurde lisada veel Briti hävitajate õhkutõstmine, saatmaks tagasi väidetavalt regulaarseid patrull-reide teostavaid Vene pommitajaid, siis saab pilt tõsine.

Mis võiks olla siis kogu selle rähklemise põhjus? Ausalt öeldes on võimalikke seletusi nii palju, et lööb pildi kirjuks. Ruumi ja aja kokkuhoiu jaoks toon ära vaid kaks – lihtsaima ja nö maitsvaima.

Lihtne ja arusaadav
Esimene on kõige lihtsam ja seeläbi arusaadavam. Londonis suri Suurbritannia kodanik, endine Venemaa luuraja Aleksandr Litvinenko. Surma põhjuseks tuvastati mürgitus, kuid selline, mida ei saa juhtuda nö tavaoludes. Mürgiks oli radioaktiivne element polloonium-210, mille ports maksab väidetavalt kümneid miljoneid – juhul kui säärasel kraamil üldse nn turuhinda on. Pigem olla tegu endise tööandja – FSB – või siis kunagiste kolleegide kättemaksuga.

Scotland Yardi kahtlus on ametlikult langenud Andrei Lugovoile ehk mehele, kes ühena viimastest kohtus ohvriga. Suurbritannia loomulik soov on kutsuda kahtlusalune kohtu ette, kuid Venemaa põhiseadus keelab oma kodanike väljaandmise võõrriigi kohtu alla. Londonist kostis koguni soovitus muuta sel juhul põhiseadust, kuid venelased keerutavad selle peale ainult sõrmega oimukoha juures ja tuletavad meelde, et Suurbritannia on korduvalt keeldunud välja andmast Tshetsheenia liidrit Ahmed Zakajevit ja pagenduses elavat miljardäri Boriss Berezovskit.

Seletus seega – Londoni jaoks on vastuvõetamatu, et võõrriik korraldab Inglismaa territooriumil oma eksluurajate, nüüd Briti alamate tapmist, seades seejuures ohtu veel suurel hulgal elusid. Venemaa jaoks on aga arusaamatu, mis inim- või kodanikuõigustest jahub London, tõlgendades kõike kui lihtsat jonni või koguni vene-vastast vandenõud.

Mõlemad pooled asuvad jäigalt oma õiguste ja huvide kaitsele ning tüli ongi sündinud. Inglismaa näitab jäigal oma rahulolematust ning Venemaa veelgi jäigemalt, et ta ei kavatse koha kätte näitamisega leppida.

Teadlik kriisiotsimine
On olemas ka hoopis teistsugune seletus asjadele. Kasutades ära Litvinenko juhtumit (ehk siis kõigile silmnähtavat ning ilmselget põhjust), ajab Putin teadlikult Venemaad nn Läänega tülli. Mitte jäägitusse ja kompromissitusse tülli, saati siis sõtta, aga sellisesse pisut absurdi-hõngulisse, ülereageerimise-lõhnalisse kriisi.

Täpsustan, et pean Putini all silmas mitte niivõrd kodanik Vladimir Putinit, kuivõrd nn kollektiivset Putinit. Ehk siis meeskonda, kes seisab presidendi taga.

Miks sellist tüli võidakse otsida? Aga selleks, et tema ajutine järeltulija ei leiaks mahti heita end Lääne embusse. Selle peale võiks ju muidu mürki võtta, et järgmine USA vm juhtriigi liider "vaataks VF presidendile silma ja leiaks, et selle mehega võib asju ajada". See on juhtunud nii Gorbatshovi, Jeltsini kui Putini puhul.

Suurem ja olulisem osa Venemaa poliitilisest mängust käib ju selle ümber, kes saab Putini järeltulijaks. Antud versiooni kohaselt mitte isegi Järeltulijaks, vaid kellekski, mille kohta on vene keeles olemas suurepärane termin VrIO (Vremennõi Ispolnitel’ Objazannostei e ajutine kohusetäitja).

Kogu mängu mõte on siis see, et mitte lasta VrIO-l liiga sügavalt ja mugavalt juurduda presidenditooli. Kuna Putin peab järgmise aasta kevadel oma kohalt lahkuma (saab täis tema teine ametiaeg), siis olla olemas skeem, mille kohaselt uus president täidab seda kohta vaid aasta-poolteist. Ja siis, kui kriisides vaevlev Venemaa on kenasti hädas, tuleb taas Putin, üleni valges.

Lühidalt – see on praeguse Kremli meeskonna taasvõimustumise variant, eesotsas Putiniga.

Kumba versiooni uskuda? Ma ei tea. Lihtne variant on hea, kuid selles teises tundub olevat sügav jume.

Karmo Tüür
24.07.2007

Friday, July 13, 2007

Moskva olümpiavõit

Mängud pole veel alanud, aga Venemaa Föderatsioonil on esimene võit juba kirjas. Täpsemalt küll riigi praeguse peremehe, president Vladimir Putini kaelas.

Ei leidu vist lehelugejat, kel oleks teadmata, et 2014.a. taliolümpiamängude korraldamise õiguse sai endale Venemaa. Mängud toimuvad eksootilises kohas, nimelt seni põhiliselt supel-kuurordina tuntud Sotšis, kunagises üleliidulises unistuste puhkepaigas.

Eksootiliseks muudab loo asjaolu, et esimest korda saavad taliolümpiamängud toimuma subtroopikas. Tõsi ta on, et sama koht sobib suurepäraselt ka suusakuurordiks, lähedal-asuvates mägedes leidub lund ohtralt ka meie mõistes varasuvel.

Reaktsioon seinast seina
Uudisest endast saab mööda juba nädalake, nüüd võiks heita pilgu sellele, kuidas Venemaal endal uudist kommenteeritakse. Ei tule ilmselt üllatusena, et arvamusi leidub seinast seina. Ametliku hurraa-optimismi kõrvale jagub kuhjaga ka muid arvamusi.

Toimuvat võrreldakse Brezhnevi-aegse olümpiaga, mil samuti investeeriti tohutult propaganda-eesmärkide saavutamiseks, kuid loodetu jäi saavutamata. Takistuseks sai NLiidu sissetung Afganistani, milletõttu osa vabast maailmast kuulutas Moskva mängudele boikoti. Huvitav, kas praegu Tšetšeenias toimuv annab sama efekti? Vaevalt.

Leitakse, et Putin pole niipalju isiklikku energiat paigutanud ühtegi teise projekti, isegi riigile ja talle isiklikult nii oluliste võitude saavutamisse energiarindel. Putin olla kinnistanud oma kõikvõimsa ja kõikjale-jõudva imetegija imagot, kuigi polevat päris arusadav, miks ta pani niipalju kaalule sellises ebakindlas mängus.

Kulukas võit
Optimistlikumad tegelased leiavad, et selle võiduga olla Venemaa saanud võimaluse suhelda muu maailmaga vabamalt. Oleks aga aset leidnud kaotus, saanuks tuult tiibadesse need jõud, kes süüdistavad kõike ja kõiki ümberringi vene-vastases vandenõus.

Pessimistid aga räägivad, et tegemist on omamoodi Pyrrhose võiduga e siis eduga, mis laostab võitja. Sotšis pole veel mitte mingeid tingimusi mängude läbiviimiseks. Putini poolt lubatud 12 miljardit USD võidakse ju ettevalmistusteks isegi eraldada, aga taevas üksi teab, milline saab olema rahaeraldise kasutegur. Eriti arvesse võttes Venemaal lokkavat korruptsiooni (iga ehitusluba, riigihange jne peab endas sisaldama kopsakat altkäemaksu), bürokraatiat (asja-ajamise aeglus, erainitsiatiivide allasurumist) ja igiammust riigivarguse traditsiooni. Muuseas, Putin palus raha kasutamise järele kontroll sisse seada prokuratuuril, mitte riiklikul Arvestuskojal (Счетная палата), justkui olles kindel, et keegi tuleb kinni panna niikuinii.

Nii ehk teisiti, kõik tunnustavad siinkohal Putini isiklikku panust. Mees ilmus hääletuse eel kohale otse kohtumiselt USA president Georg Bushiga. Tema kõne oli emotsionaalne ja värvikas, enda jaoks tavapäratult pidas Putin selle inglise ja lõpetas koguni prantsuse keeles. See jõuline sekkumine ilmselt otsustaski asja, andes nii vajalikud 4 häält (tulemus jäi 47-51 Lõuna-Korea kahjuks ja Venemaa kasuks)

Hääletusööl Sotši tänavatel pidutsenud venemaalaste rõõmust võib aru saada. Taotleti ju seda õigust juba kolmandat korda. 1998.a. mängude taotlus lükati tagasi äärmiselt ebakindla olukorra tõttu NLiidu lõpupäevil. 2002.a. taotlus ei jõudnud hääletuse lõppvooru, kuna Sotšis puudus vähimgi vajalik infrastruktuur. Huvitav on see, et sedasama infrastruktuuri pole nüüdki, kuid riigil on vähemalt kõvasti vaba raha ... või nii vähemalt näikse.

Kampaaniameistrid
Irvhambad räägivad otsustamise-eelsest potjomkinlusest. Sotši hindama saabunud rahvusvahelise komisjoni saabumise puhul olla kohalik lennujaam täitunud välisturistide massiga … tõsi küll, enamik neist olla meenutanud miskipärast kohalikke kooliõpetajaid.

Suure otsuse tegemise paika, troopilisse Guatemalasse toimetati kohale 150 tonni nänni, muuhulgas püstitati ka liuväljak … täpselt nagu anekdoodis uusvenelasest, kes troopilisele saarele laseb lund tuua – lihtsalt niisama, hinge jaoks.

Kogu reklaamikampaania eelarve olla olnud 30 miljonit USD. Eriti karmi võrdluse tõi siinkohal tuntud satiirik Viktor Shenderovitsh, et umbes sama suure summa eraldamist luuüdi siirdeks leukeemia-haigetele lastele olla Venemaa valitsus tagasi lükanud, väites, et see toob endaga kaasa inflatsiooni-hüppe.

Igat masti rohelised löövad lärmi asjaga paratamatult kaasneva ökokatastroofi ümber – tegu on ju kaitsealaga, kus igatsugu ehitustegevus peaks olema äärmiselt piiratud. Saabuva kinnisvara-buumi ümber on juba tekkinud oma naljadki, nagu: „Vahetan Cannes’i villa Sotši korteri vastu”.

Putini tulevik?
Ringleb ka teooria, mille kohaselt mängud välja võidelnud Putin avab ka 2014.a. avatseremoonia – mitte ikka veel presidendina, vaid jälle presidendina. Et siis 2008-2012 laseb ta troonil istuda kellelgi teisel ja naaseb ise järgmisele ringile. Ühe teise fantaasia kohaselt aga võib ametist taanduv Putin aga sihtida sootuks Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi kohta. Kolmas, kõige kahvatum lubab talle vaid korralduskomitee esimehe rolli.

Pärnu jaoks on Sotši aga suisa sõpruslinn … ehkki kahtlustan, et enamikule linlastele jääb koostöö selle 300-tuhandelise kauge linnaga üsna abstraktseks ja arusaamatuks. Ehk võimaldab olümpiamängude ettevalmistus seda viga pisut parandada.

Eestile tervikuna on kogu lugu oluline kasvõi seetõttu, et osa rajatavast suusakuurordist tekib sealse Eesti Aia nimelise küla lähedusse … tuleb vaid loota, et mitte selle asemele.

Lõpetuseks aga veel üks vene meediast leitud ülioptimistlik kild – ehk õpetab see olümpia Venemaale ausa mängu harjumust.

Karmo Tüür
12.07.2007
lõpetuseks aga üks pildike, mille eest palun kohe ette ja kõvasti vabandust kõigilt, keda see riivata võib. kuid kujutatatu iseloomustab ülihästi käiamsolevat diskussiooni ... ehkki on oma olemuselt ... eee ... mitte kuigi siivas ... esineb mittenormatiivset leksikat ja ka taustapilt on ... khmmm ... vastav ;)

Wednesday, July 11, 2007

Milleks meile venekeelne meedia?

Meditsiin, pedagoogika ja ajakirjandus on kolm valdkonda, mida tunnevad kõik. Vähemalt kui vaadata-kuulata-lugeda, siis oskab iga mats, poliitikust rääkimata, nende kolme osas midagi kaasa rääkida. Selline omamoodi polkovniku lese fenomen. Arstid ei tea midagi, õpetajad ei oska lapsi kasvatada, ajakirjandus on rumal ja küündimatu.

Ja rahvas – see olevat ka loll. Aga arvaja ise on tark ja mõistlik ning valdab tõde kogu täiuses. Ning selle mätta otsast vaadates lajatatakse tavaliselt ühe, kuid see-eest pika ja raske kaikaga vastu oponentide turja. Samal ajal imestades, kuidas küll kõik ülejäänud nii juhmid on, et ei saa aru, et venekeelset meediat (pole vaja / on vaja) – hää lugeja kriipsutagu alla õige variant.

Prooviks seekord vaadata mõlemat poolt. Ilmselt pole alltoodud pool- ja vastuargumentide loetelu täielik, kuid las ta olla nii nagu on.

Kriitika
Esmalt võtame ette selle magusama, vastuseisu. Mis on tüüpilised vastuväited?

Mõttetu ja raiskav, kuna ei suuda võistelda. Venemaa ise toodab nii palju ja köitvat telepilti, et me ei suuda sellega kunagi võistelda. Suur osa venekeelsest publikust vaatab kas nostalgia-filme või meelelahutust, meil pole midagi sellist pakkuda. Meil pole ei tegijaid ega ressursse heade tegijate palkamiseks.

Kahjulik integratsiooni seisukohalt. Kui Eesti Vabariik hakkab ise pakkuma venekeelset telepilti, siis muutub veel raskemaks motiveerida muukeelseid inimesi õppima riigikeelt. Isegi keeleõppesooviga, integreeruda soovivail kodanikel on raske seda omandada, kuna puudub praktiseerimise võimalus, nüüd võtame neilt viimasegi.

Läheme kaasa Venemaa sooviga, põlistades vene keele staatust teise riigikeelena. Riiklik finantseerimine avalik-õiguslikule venekeelsele teleprogrammile ei ole ju midagi muud kui hiiliv venemeelsus. Me ei tohi teha ühtegi sammu, mis on tõlgendatav järeleaandmisena, sest vainlane tõlgendab seda nõrkusena.

Vastuväited
Nii nagu iga vikat leiab kivi, nii ka iga taoline vastuväide põrkab vastulausele.

Ei peagi võistlema, vaid olema pildil. Jah, me ei saa võistelda, kuid see polegi eesmärk. Venemaal toodetud venekeelne telepilt riiklikel kanalitel (ja muid suurt polegi) ei ole ainult puhas meelelahutus, vaid ka ajupesu. Entertainment vs infotainment. Tootes venekeelset, ent eestimeelset telepilti, pakume me vähemalt võimaluse vaadata ka midagi muud. Kasutegur? Jah, raskestimõõdetav, kuid kindlasti suurem kui null.

Integratsioon on kahesuunaline tänav. Mitte ainult eestivenelased ei pea õppima eesti keelt. Ka meie peame neile pakkuma midagi, mitte ainult „lubama” neil saada eestlasteks. Ei saa oodata, et kõik võtaksid hõisates vastu meie poolt pakutavat „eestimaalase” identiteeti, loobudes oma senisest minapildist, eriti kui me ise midagi omalt poolt asemele ei paku.

Vene keel ei saa seeläbi riigikeeleks. See on ja jääb siiski vaid suhtluskeeleks. Avalik-õiguslikus ETV’s on juba niigi olemas venekeelne osa, nii et põhimõtteliselt oleks tegu vaid juba toimiva formaadi laiendamisega. Raadio4 tubli töö näitab, et suudame ju pakkuda tarbitavat venekeelset infot küll. Pealegi, miks me jätame kõik siinsed mitte-eestikeelsed inimesed Venemaa inforuumi? Ukraina-, tatari-, bashkiiriakeelset meediat me ju niikuinii toota ei suuda, pakkugem siis seda vähestki.

Oluline on ehk hoopis muu
Kui jätta eelnev vehklemine kõrvale, siis on oluline hoopis üks teine tahk, mis tavapärasest diskussioonist välja jääb. See on info andmine neile, kes sellest huvituvad. Meid paraku ja/või paratamatult nähakse laias maailmas kui Venemaa naabrit või mis veel hullem, endist nõukariigi osakest (ma tean, et selle peale lähevad igal kirelisel rahvuslasel kuklakarvad turri, aga mis parata).

Pronksöö sündmused näitasid selgelt, et suur osa maailma ajakirjandusest haaras oma uudiseid/tõlgendusi Venemaa infokanaleist. Miks? Peale inimliku mugavuse vaadata harjunud kanaleid on siin veel üks aspekt.

Uskuge või mitte, aga eesti keelt oskavad maailmas neetult vähesed inimesed. Need üksikud, kes ameti või huvi ajel Eesti sündmusi jälgivad, teevad seda ikkagi läbi muude keelte. Mis te arvate, mis on enamiku siinse piirkonna jälgijate jaoks lingua franca nii Lääne- kui Põhja-Euroopas, lombitagustest vaatlejatest rääkimata? Üllatus-üllatus – see on vene keel! (muuseas, see on vaid paremikul, enamiku jaoks jäävad ainuallikaks ikkagi kas ingliskeelsed uudisteagentuurid või kodukeelsed referaadid).

Seega, küsimus ei ole mitte venekeelses, vaid võõrkeelses meedias. Me peame ise enda kohta pakkuma adekvaatset võõrkeelset meediapilti. Mitte ainult uudisnupukesi, vaid ka kommentaare, analüütikat ja miks mitte ka poliitilist vaielust.

Nüüd jääb üle küsimus, mida me suudame? Hea oleks, kui saaksime pakkuda ühtemoodi nii inglise- soome, vene- kui ka minupoolest suahiilikeelset toodangut. Kuna see käib ilmselt üle jõu, siis tuleb teha valik. Venekeelne meedia on ilmselt optimaalne, teenides kahte eesmärki korraga – olla jälgitav nii sise- kui välismaise publiku jaoks. Kumb on esmase tähtsusega, see on juba maitseasi.

Karmo Tüür
17.06.2007

Friday, July 6, 2007

Surematu Luzhkov



Kuuendal juulil kell 13.00 saab Moskva linnpeaks Juri Mihhailovitsh Luzkov. Jälle. Viiendat korda järjest. Sellel ametikohal on Luzhkov juba istunud pea 15 aastat ja nüüd peab ta ametis olema veel viis.

Lugu meenutab vene muinasjuttu surematust Kashtsheist, kes ei lahku siitilmast enne kui keegi on üles leidnud tema surematuse saladuse. Luzhkov oma 70 eluaasta juures on jõudu ja jaksu täis ning pole seda nägugi, et ta kavatseks poliitiliselt areenilt tagasi tõmbuda.

Teadupärast ei ole Moskva tavaline linn. Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluvad võrdsetel alustel vabariikide, oblastite jm kõrval ka kaks nn föderaalse tähtsusega linna – Moskva ja Peterburg.

Seetõttu tuleb tegelikult öelda Luzhkovi ametinimeks mitte linnapea, vaid kuberner. Vastavalt uuele seadusele pole kuberneride ametisse-saamine enam mitte rahva valik, vaid presidendi otsus. Tõsi küll, kohalik esinduskogu – antud juhul siis Moskva Linnaduuma – peab valiku kinnitama, kuid sellega pole tavaliselt muret.

Omamoodi huvitav on, et Luzhkovi jaoks saab selles mõttes ring täis. Nii nagu ta esimest korda istus linnapea toolile presidendi poolt määratuna, nii ka seda ... ja ilmselt siiski viimast korda. 1991.a. Moskva linnapeaks valitud linnapea Gavril Popov osutus väidetavalt nii kehvaks administraatoriks, et astus ise tagasi ja Jeltsini käsul asus meeri kohuseid täitma Luzhkov.

Populaarsus ...
Aastatel 1996, 1999 ja 2003 jäi Luzkov linnapeaks juba täna rahva hääletele, kogudes vastavalt 89%, 70 ja 75%. Nüüd siis, juba Putini poolt määratuna, pidi tema kandidatuuri kinnitama linnasaadikud. Linnaduumas on 35 kohta ja piisanuks 18 poolthäälest, kuid hääletustulemus oli kindel – 32 poolt ja 3 vastu. Põnev on see, et vastu pidanuks olema 4 – kogu kommunistide fraktsioon – kuid ilmselt leidus nendegi hulgas veendunud toetaja.

Mis on siis Luzhkovi poliitilise surematuse saladus? Nagu lähedalseisjad väidavad, ilmutab Luzhkov märkimisväärseid majandusmehe võimeid. Ausalt öeldes oleks ilma selleta ka keeruline kujutada, kuidas hallata linna, milles elab ametlikult 12,6 miljonit inimest ja 2007. aasta eelarve on 740 miljardit rubla.

Muude autasude ja –nimede loetelu seas kannab Juri Luzhkov ka Venemaa teenelise keemiku, ehitaja ja raudteelase tiitlit. Kui esimene tuleneb ilmselt tema haridusest ja varasemast töökäigust (naftakeemia), siis ehitamise ja teedega puutub Moskva linnapea kokku pidevalt. Kes vähegi Moskvas käinud, teab, kui tihedalt täis ehitatakse selles linnas iga viimane kui plats ning millises olukorras on teed.

... ja kriitika
Eks nende kahe asja eest ka Luzhkovi enim kirutakse ja kiidetakse. Lõputud ummikud ja üle-mõistuse-ehitushinnad panevad tavainimesed kiruma, kuid vastavate lubade andjad ja ettevõtjad sügavad mõnuledes vatsa.

Tõsi küll, Luzhkov ise on suutnud suuremaid süüdistusi vältida, kas siis oma rõhutatult lihtsa, rahvameheliku nahktagi-ja-soni stiili või siis haruldase poliitilise koostöövõime tõttu riigi juhtkonnaga. Ei pea vist rõhutama, et Luzhov on edukalt sulandunud praegusse võimuparteisse Edinaja Rossija.

Kuid siiski paari asja eest kritiseerib Luzhkovi enamik. Esimene on ilmselt täiesti juhuslik asjaolu, et tema abikaasa Jelena Baturina kuulub seni ainukese naisena Venemaal dollarimiljardäride hulka – viimaste andmete kohaselt 2,3 miljardi dollari suuruse varandusega. Teiseks linnapea väsimatu armastus Gruusia päritolu skulptori Zurab Tsereteli loomingu vastu – tolle üliviljaka kujuri taieseid jagub igale poole.

Kolmas asi, mille eest nn Lääs kulmu kortsutas, aga enamik moskvalasi ilmselt tänulikud olid, on korraldus, millega Luzhkov läheb ilmselt ajalukku. See on nn Moskva sissekirjutus. Juba nõuka-ajal ülihinnaline tõend muutus eriti viimastel aastatel enam kui kullakaaluliseks, eriti nn kaukaasia välimusega inimeste jaoks. Praeguseks on illegaalse immigratsiooni piirangud jõudnud juba levida laiemalt, kaotades sissesõitnute jaoks isegi õiguse töötada turumüüjatena.

Nii ehk teisiti, vaatamata paljude ootustele on Mihhail Luzhkov taas Moskva linnapea. Nagu ütles selle kohta Pavel Gusjev, Venemaa populaarseima ajalehe Moskovskii Komsomolets peatoimetaja – on hea, et pealinna ei hakata ennem ümber jagama kui kogu muud Venemaad. Teisisõnu – las olla sama linnapea vähemalt kuni uue presidendini – ja sealsete presidendivalimisteni on jäänud veel pisut üle 300 päeva.

Karmo Tüür
1.07.2007

Kel huvi Luzhkovi loomingu vastu: http://www.luzhkov.ru/
lisatud kaks näidet vene veebisaitidel liikuvatest pildikestest

Monday, July 2, 2007

Võitlus ajaloo pärast

Ajalugu on möödunud poliitika, poliitika on praegune ajalugu. Ajaloost ei õpita midagi, aga ajalugu karistab omandamata õppetundide eest. Kes kontrollib minevikku, see kontrollib ka olevikku ja tulevikku.

Samal ajal kui hea eesti rahvas valmistus pidama jaani, kõlasid Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini suveresidentsis just taolised lennukad väljendid. Putini juurde olid külla kutsutud Venemaa ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajad. Loomulikult mitte kõik, vaid 26 väljavalitut. Kohtumise stenogramm on enam kui huvitav lugemismaterjal.*

Selguse ihalus
Äsja oli lõppenud sealse haridusministeeriumi poolt korraldatud humanitaar- ja ühiskonnateaduste õpetajate konverents. Delegaatide meelestatust andis ehk parimal moel edasi nende esikõneleja Leonid Poljakov, kes kurtis, et Venemaa on maha pannud ideoloogilised relvad. 1990-il loobuti marksismist ja kommunismist ja selle asemel võeti üle ebakindel ja abstraktne üldinimlike väärtuste ideoloogia.

Venemaa olla osutunud õpilaseks Läänest antud demokraatiamudeli omandamisel. Ja mis eriti kole – seesama Lääs paneb Venemaale hindeid! Mingisugune Freedom House ütleb, et Venemaa olla 161. kohal!

Asja kajastanud ajalehe Kommersant ajakirjanik märkis selle peale sarkastiliselt, et oli üle kontrollinud, kas tõesti too Poljakov on politoloogia osakonna juhataja Kõrgema Majanduskooli juures. Ajakirjaniku sõnul leidis ta kinnitust oma hulleimatele kahtlustele – nii see ongi **.

Ka ülejäänud kohtumisel osalejad jätkasid umbes samas vaimus. Ajalooteadvuses ja õpetamises valitseb segadus. Turul on tohutult palju erinevaid õpikulaadseid trükiseid. Puuduvad kindlad juhtnöörid. Riik on oma ajaloo jätnud hooletusse. Noored aga vajavad positiivset programmi, ajalugu, mille üle uhkust tunda, nad peavad tajuma, et on võitjate poolel...

Putini juhtnöörid
President Putini sõnad kõlasid sellel taustal tõelise liberalismina. Korduvalt rõhutas ta, et ei peagi õpetama ainult ühte seisukohta, lubatud on erinevad tõlgendused, ainult faktoloogia peab olema esitatud niimoodi, et lugeja-õppija saaks ise teha oma järeldused.

Kuid ilmselt kulub siinkohal ära üks vana oskus – ridade vahelt lugemine. Nii nagu Venemaa riiklikku meediat tuleb käsitleda vägagi allikakriitiliselt, nii tuleb suhtuda ka riigi esimese mehe sõnadesse. Vihjeid sellele andis ka Putin ise. Või mis vihjeid, lausa lahtise tekstiga ütles ta õpetajatele-õppejõududele, et oluline osa teabetunnist tuleb siis, kui ajakirjandus on ruumist lahkunud.

Samamoodi andis ta ka mõista, millele tuleb pöörata põhirõhku – see on ikka seesama II Maailmasõda. Või siis Suur Isamaasõda, nagu seda Venemaal tõlgendatakse. Oluline on, et ei tohi endale lasta kaela määrida mingit süütunnet. Venemaal on olnud raskeid ja keerulisi aegu, kuid las kriitikud mõtlevad enda olukorrale.

See vihje oli tehtud otseselt USA pihta. Putini sõnul pole ju Venemaa siiski loopinud aatompomme tsiviilelanike pihta (Jaapan), pole mürgitanud kemikaalidega tuhandeid ruutkilomeetreid ega külvanud ühe väikese riigi pihta (Vietnam) rohkem pomme kui kulus kogu II Maailmasõjas. Paralleel on ilmselge – pole nemad vabandanud, ei pea ka Venemaa!

Vene maailm
Omamoodi põneva täiendusena tuli ka jutuks töö nö lähivälismaaga. Kahetsusväärne olla olukord, kus nii siin-, kui sealpool piiri kasvab üles uus põlvkond, kelle jaoks vanad naabrid pole enam lähi-, vaid juba kauge välismaa. Kasvatustöös tulevat rõhutada jagatud minevikku, ühtset olevikku ja ühise tuleviku perspektiive.

Hoobi vastu sõrmi said õpikute autorid, kes saavad oma tööks toetust välismaalt. Putini sõnul tantsivadki sellised autorid selle muusika järgi, mida tellib maksja. Üldse olevat vaja loobuda igatsugu välismaistest stampidest.

Puitn rõõmustas kokkukogutuid teatega, et tema ukaasiga asutati samal päeval fond „Russkii Mir” (Mir = e.k. maailm, ilm, kogukond, aga ka rahu). Fondi eesmärgiks on vene keele ja kultuuri õpetamine ja propageerimine nii Venemaal kui kogu maailmas.

Ülimalt iseloomulik praegusele Venemaa poliitilisele kultuurile on asjaolu, et fondi hooldekogu etteotsa määrati Peterburi riikliku ülikooli rektor. Fondi juhatuse etteotsa sai aga Vladislav Nikonov, meie lugejatele ehk tuntud kui kurikuulsa Molotovi lapselaps.

Võimude taolist huvi ajaloo vastu seletas Efektiivse poliitika fondi president Gleb Pavlovski vajadusega võidelda välise surve vastu. Läänest orkestreeritud katsed ajalugu ümber kirjutada olevat võrdväärsed holokausti eitamisega ***.

Kui loo pealkirja alusel lootis ehk mõnigi lugeja siit leida midagi nn pronksöö kohta ... siis vast ei tulnudki tal pettuda. Aprillilõpu sündmused Eestis sobituvad üldise võitluse pilti suurepäraselt.

Karmo Tüür
24.06.2007

* http://www.kremlin.ru/text/appears/2007/06/135380.shtml
** http://www.kommersant.ru/doc.html?DocID=776927&IssueId=36311
*** http://www.vremya.ru/2007/107/8/181142.html