Wednesday, June 27, 2007

Venemaa ja kliimasoojenemine

Kas globaalne soojenemine on inimtegevuse tagajärg või pole inimese roll siin suurem kui kärbsemustal keset keisrihärra pilti, pole selge. Kuid üks mis kindel, kliima soojeneb ja see puudutab meid kõiki. Eesti oma mõõduka kliimaga keset parasvöödet jääb tõenäoliselt suhteliselt samasuguseks ka edaspidi, enam kannatavad kuumemad ja külmemad alad.

Venemaa on selles mõttes äärmuslikes oludes. 60% riigi territooriumist katab igikelts ehk siis pinnas, mis ei sula ka suvel põhjani lahti. Aasta keskmise temperatuuri tõusmine kasvõi mõne kraadi võrra muudab aga pilti kõvasti.

Plussid
Vene poliitikud kipuvad eesotsas president Vladimir Putiniga, rõhutama asja positiivset külge. Et kütma peab edaspidi vähem ja põllumajanduses läheb olukord kergemaks. Ja Põhjamere sulamine avab uue laevatee võimaluse. Kõik need kokku suurendavad Venemaa konkurentsivõimet.

Nii ta ju on, kasu näikse tõusvat kõvasti. Ainuüksi kütte-kulude pealt võib Venemaa 2050.aastaks kokku hoida 10-20% energiat. Ja see on kõva sõna. Põllumajanduseks kõlbulik ala suureneb, lõunapoolsetel aladel võib hakata kasvatama paremaid kultuure ja saama mitu saaki.

Põhja-meretee avamine võimaldab kokku hoida ülipikkade ja –kalliste torujuhtmete rajamise arvelt. Selle asemel, et venitada raudteid ja torusid Siberist Euroopasse, saab maavarad viia lähimasse sadamasse ja toimetada odavalt ning väiksemate kadudega tarbijani.

Miinused
Kuid nagu igal asjal siin ilmas, nii ka soojenemisel on mitu mõju ja kõik ei ole mitte ühtviisi kasulik.

Venelased on välja töötanud tehnoloogiad, mis võimaldavad neil enam-vähem toime tulla käreda pakase ja igikülmunud maaga. Mis aga saab siis, kui see maa jalge all sulama hakkab? Majad, teed ja torud ei pea sellisele kõikumisele vastu. Mõne hoone lagunemine ei loksuta Venemaal suurt kedagi. Teede kehv seisukord ei tule ka erilise üllatusena. Kuid kui maa alla või peale rajatud torujuhtmed rebenema hakkavad, on kahju suurem kui kahanevad müügitulud.

Põllumajandusmaa võib hoopis vastupidi ennustatule mitte laieneda, vaid väheneda. Lõunapoolsetel aladel on juba niigi veevarustusega häireid, ilma soojenedes muutub asi ainult hullemaks. Põhjapoolsed alad küll sulavad, kuid muutuvad väga-väga pikkadeks aegadeks soomülkaks. Metsapiir nihkub põhja poole, võimalik et kuni 1000 km.

Kauged mõjud
Viimasel ajal ilmunud erinevates selle-teemalistes kirjutistes jäetakse aga sootuks tähelepanuta üks meie jaoks kauge, kuid Venemaa jaoks tähtis asjaolu.

Mida aeg edasi, seda suuremaks muutub hiinlaste surve Siberile. Mandri-Hiinas loivab laia sammuga ringi uus koll – ökokatastroof. Mida kehvemaks muutuvad elutingimused Hiinas ja mida soojemaks läheb Siberis, seda suuremaks muutub ahvatlus kolida ümber. Hiina talupojale pole ju alustuseks palju vaja – lapike kõlblikku pinnast toidab ära terve pere.

See, mis võib esmapilgul näida lihtsa ja loomulikuna – sööti seisev maa võetakse kasutusele – on aga venemaalastele kui tuline ora hinges. Kuidas suhtutakse võõrastesse, aga ettevõtlikesse, selle näiteid pakub igapäevane ajakirjandus küllaga. Olmekonfliktidele ja labasele rassivaenule lisandub aga suisa geopoliitiline mure ... kuidas vältida „ühtse ja jagamatu” libisemist võõraste kontrolli alla.

Karmo Tüür
23.06.2007

Friday, June 22, 2007

Russofoobia edetabel






Eesti paikneb russofoobia edetabelis 11.kohal. Täpsemalt küll ajaleht Postimees, mille „russofoobia taset” hinnatakse tasemele miinus 11. Vähemalt väidab nii vene veebisait e-generator.ru

Igasugused edetabelid on ikka olnud ajakirjanduse lemmik. Annab ju taoline tabel kohe selge pildi, et kes on kõvem ja kes vähem tegija. Kuidas selline tulemus saadakse ja kas sellega ka midagi tõsist peale annab hakata, on juba ise küsimus.

Selle edetabeli koostajad lubavad lugejale anda ülevaate, kui kriitiliselt või positiivselt on maailma ajalehed Venemaa suhtes. Tabel näitab, et kõige kriitilisemaks jääb USA väljaanne Newsday (-43) ja kõige positiivsemaks Kanada Morning Star (+27). Leedu ajaleht Lietuvas Rytas saab ainukesena neutraalse hinnangu 0.

Kokku vaadeldakse 27 väljaannet kümnest riigist. Miks just neid ja miks nende hulgas ka Postimees? Autorid põhjendavad oma valikut nii – tegu on väljaannetega, mis rääkisid G8 kohtumisest ja mille lood olid ilmunud tõlgitult vene portaalis inosmi.ru

Ausalt öeldes on selline valiku-põhimõte küsitav. Portaal inosmi.ru teeb küll tänuväärset tööd, tuues venekeelse lugejaskonna ette jooksvalt maailma ajakirjandusest lugusid, mis ühel või teisel moel Venemaa jaoks olulised on. Kuid portaali valikuprintsiip on ikka sama, mis enamikus meediakanaleis – võimalikult huvi-, seega eelkõige intriigi pakkuvad.

Kulme paneb kergitama ka tüüpiline viga, kus pealkiri lubab üht, aga loo sisu räägib millestki muust. Foobia tähendab teadupärast hirmu. Uurimuses aga vaadeldakse-mõõdetakse kirjutiste kriitilisust. Hirm ja kriitika ei ole aga ju ometigi võrdsisulised mõisted.

Kolmas küsitavus on ka hinnanguskaala, mille kohaselt lood said olla kas positiivsed, põhjendatult kriitilised või põhjendamatult kriitilised. Elementaarne loogika ütleb, et kui skaala on kolmeastmeline, peaks see olema negatiivne-neutraalne-kriitiline.

Ühesõnaga, kui tegu oleks tudengi-uurimusega, siis oleks tööle väga keeruline panna positiivset hinnet. Kui, siis ainult tehtud töö ja algupärase lähenemise eest. Aga kui see negatiivne hinnang kõrvale jätta, siis avaneb ikkagi huvitav pilt.

Enamik väljaandeid on Venemaa suhtes kriitilised. Keskmine kriitilisus -17, positiivsus vaid 11. USA eri väljaandeid on uurimuses tervelt 12, millest nö positiivi poolele jääb vaid 3, saab keskmiseks hindeks -11. Sama mis Eesti e. Postimehe tulemus, kas pole?

Seega, maailma ajakirjandus (vähemalt selle vaadeldud osas) on Venemaa suhtes G8 kontekstis kriitiline. Kas see peaks panema mõtlema, milles on põhjused?

Uurimuse autoreil on aga vastus juba ette valmis. Mida tugevamaks muutub Venemaa, seda kriitilisem olevat muu maailm. Või nagu väidetakse kirjutises – seda russofoobsem.

Huvitav järeldus, kas pole? Selle kohaselt saab uue valguse ka see, miks Venemaal nii kriitiliselt suhtutakse Eestisse. Ju me oleme siis nii tugevad.

Karmo Tüür
17.06.2007

Allikas: http://www.e-generator.ru/news/index.php?print=8255

Wednesday, June 20, 2007

Venemaa vastuseis raketitõrjele

Hiljuti lõppenud maailma juhtivate riikide ehk G8 kokkusaamine on pakkunud tavatult palju kõneainet. Põhiliselt on selleks alust andnud Venemaa Föderatsioon – ehk siis riik, kes tegelikult ei sobitu demokraatlike industriaalriikide hulka ei ühes ega teises mõttes.

Üheks enimkõneldud tahuks on olnud Valdimir Putini vastuseis USA kavale paigutada Ida-Euroopasse raketitõrje seadmeid. USA väidab, et neid on vaja, tõrjumaks võimalikku raketirünnakut nt Iraanist.

Venemaa poliitilised kommentaatorid naeravad taolise seletuse välja, öeldes et isegi kui Iraanil oleks mingeid massihävitusrelvi ja rakette, millega neid kuhugi lennutada, siis tõrjeseadmete paigutamine Ida-Euroopasse oleks äärmiselt ebatõhus nende tõrjumiseks. Ja sama soojaga väidavad, et tegelikult on tegu Venemaa vastu suunatud sammuga.

Jätkem kõrvale see ebaloogilisus, et kui radar Tshehhis ja raketid Poolas on kehvakesed ohjeldamaks Iraani, siis kuidas saavad nad olla piisavad, vähendamaks Venemaa sõjalist võimsust ja vaadakem, mis kogu selle laulu taga on.

Esiteks häirib Kremli strateege igasugune raketitõrje süsteem kui selline. Külma sõja ajal tagas stabiilsuse kahe vaenupoole vahel nn Mutually Assured Destruction ehk MAD. Peale selle, et maakeeli tähendab see Vastastikku Kindlustatud Hävitamist, on lühend veelgi kõnekam – ingliskeelne sõna MAD tähendab hullu. Hullumeelne on see loogika tõepoolest, ent toona see toimis. Sisuliselt tähendas MAD seda, et mõlemad pooled võisid olla kindlad, et ühe poole tuumarünnak toob kaasa teise poole samavõrdse rünnaku, tulemuseks – mõlema poole häving. Taoline kohutav arusaam hoidis tagasi mõlema poole tulipäid.

Niisiis, mõlemal poolel oli olemas absoluutse kindlusega tappev tuumanui. Juhul kui aga üks pool oleks suutnud endale soetada kilbi, mis teda kaitseks, oleks tasakaal rikutud. See oleks loonud olukorra, kus üks pool võib rünnata, kartmata teise poole vastulööki. See omakorda aga tähendas, et teisel, kilbita poolel aga võis tekkida soov rünnata ennetavalt, suunates oma esimese löögi tõrjesüsteemi pihta. Nii et raketikilbi ehitamine põhimõtteliselt hoopis vähendaks julgeolekut ja suurendaks sõjaohtu. Sellise klassikalise julgeolekudilemma vaimus on üles kasvanud enamik Venemaa praegusest sõjaväe-juhtkonnast.

Teiseks ei meeldi Moskvale see, et USA raketikilbi osasid soovitakse paigutada Ida-Euroopasse, eriti veel Poolasse. Poola on olnud Venemaa jaoks eriline pind tagu..... silmas ikka. On ju Poola pidevalt rõhutanud oma USA-meelsust, olles omamoodi USA eestkõnelejaks kogu Ida-Euroopas. Eriliselt ebameeldivaks muutus Poola aga Ukraina nn Oranzhi revolutsiooni aegu, mil Varssavi asus avalikult toetama Viktor Jushenko läänemeelset kurssi.

Kolmandaks aga häirib Moskvat see, et taaskord toimetatakse midagi tema endises tagahoovis ja seda ilma Venemaa käest küsimata. Jugoslaavia kriisist saadik on Venemaa üritanud ennast maksma panna, kuid seni edutult. Haava rebis veelgi lahti Balti riikide vastuvõtmine EL ja NATO liikmeks, ehkki Moskva andis korduvalt mõista, et siit jookseb nö punane joon, millest üle ei tohi astuda. Ja nüüd, justkui haavale soola raputades, teatab USA, et kavatseb siiakanti paigutada oma radareid ja rakette.

Venemaa soovib üha jõulisemalt taastada oma kõva tegija mainet. No vähemalt regionaalsetes asjades kaasarääkijana soovib ta end ikka näha. Nii tegigi Putin elegantse käigu. Kõigepealt ründas ta USA plaane ja siis pakkus omapoolse lahedusena raketitõrjeradari jaoks välja oma baasi Azerbaidzaanis. Asjaolu, et võimalikule stardikohale niivõrd lähedal paiknev radar jääb ilmselt ebatõhusaks, ei ole oluline. Putin on ilmutanud pandlikkust ning teinud omapoolse pakkumise.

Nüüd muutub asi huvitavaks. Kui George Bush ei nõustu Vladimir Putini pakkumisega, siis satub ta nende löögi alla, kes kinnitavad, et Venemaad ei tohi ärritada. Kui USA aga nõustub pakkumisega, näitab see selgelt, et Ida-Euroopa asjade ajamisel tuleb arvestada mitte niivõrd Washingtoni, kuivõrd Moskvaga.

Karmo Tüür
13.06.2007

Monday, June 18, 2007

Eesti akadeemilisest enese-alavääristamisest

Olles töötanud Tartu ülikoolis ligi kümme aastat, on minu hinge kogunenud protesti. See on nagu vene vanasõna, et mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Omamoodi paratamatus, et mida lähemalt ja sügavamalt sa tutvud mingi inimese-nähtuse-struktuuriga, seda enam näed, et peale fassaadi on veel palju muudki. Terve müriaad erinevaid tahke, mis ei pruugi kõik sulle meeldida.

Möönan, et olen paganama uhke oma tööandja ja toitva ema üle. Leian, et selle nimi kõlab uhkeimalt Eesti kõrgharidusmaastikul. Ma ei väida, et tegu on ainuma "ülikooliga" Eesti mõistes, ehkki ainuke klassikaline universitas on ta küll.

Uhkusega esitan oma visiitkaarti ja muhelen sisimas, kui mind tituleeritakse "Tartu Ülikooli politoloog" - annab ju mu diplom selleks õigust.

Kuid samas teevad mitmed asjad mind murelikuks. Mitte ainult ülikooli aktsiseltsistumine (finants-majanduslikus mõttes), konveieriseerumine (3+2) ja asjaajamiskultuuri sovjetiseerumine (kus muudatus paberil, nimetus on olulisem kui sisu). Kui selline on hetkel suundumus, siis ehk on see põhjendet. Igasugune muudatus kutsub esile vastuseisu - nii ma ennast lohutan ja proovin mitte väga joriseda.

Kuid on üks külg asjades, mis mind sügavuti häirib. See on uus-kadakasakslus. Omamoodi alaväärsuskompleks, mis paneb häbenema või isegi pahaks panema eestikeelset tekstiloomet. Eestikeelses tekstiruumis publitseerumine on midagi väheväärtuslikku. Püha lehma staatusesse on tõstetud "rahvusvahelise levikuga erialakirjandus".

Loomulikult on hea ja tore, kui meiegi mehed ja naised end maailma tippu trügivad ja seal võrdväärsena oma häält kuulda lasevad. Seda enam, kui on mõtteid, mida jagada ja keeleoskus võimaldab.

Kuid mis häirib, on ühe universaalseima põhimõtte eiramine. See on võrdkohtlemine. Kui keegi inglane, sakslane või prantslane kirjutab ja avaldab end oma emakeeles, siis see on arvestatav publikatsioon. Kui eestlane teeb seda eesti keeles, siis see pole!?

Kriteeriumiks olevat rahvusvaheline levik, mitte publitseerimise keel. Olgu, oletame. Tõsi ta on, et tõeliselt tippajakirjades pole suurt vahet, kes on kirjutaja - eelretsenseerimine toimub anonüümselt. Seega ei peaks asjaolul, kas kirjutajaks on omakeelne inimene ja ehk koguni sama ülikooli inimene, kus ajakiri ilmub, mingit kaalu olema. Kui on väärt tekst, siis olevat igaühel võrdne võimalus.

Kuid see on asja ainult üks tahk. Teine ja tunduvalt olulisem on omakeelse teaduskeele - ja see peaks olema ju emakeele paremik - elushoidmine. Märkimisväärne osa erialasest sõnavarast on meil kas olematu, selle asemel pruugitakse kohmakaid angilitsisme, toorlaene muudest keeltest või suisa loobutakse omakeelse vaste üle mõtisklemast.

Seega peaks olema iga eesti teadlasele soovituslik kirjutada oma tekst esmalt eesti keeli. Kui tekst hääks osutub, siis tuleks sellele ka leida koht eestikeelses trükisõnas. Kui koguni väga asjalikuks, siis miks mitte tõlkida sama lugu ka vajalikku võõrkeelde ja saata avaldamiseks laia maailma.

Ma ei taha tuua otseviidet venestamisele. Kuid omamoodi "lahti-eestistamine" toimub ometigi. Teisalt - otseselt kohustada kedagi kirjutada eesti keeli ei saa samuti kedagi ... oleks ka see samavõrra väär kui kohustus kirjutada inglise keeles.

Tegu peaks olema omamoodi eetika küsimusega. Või kui soovite, siis patriotismiga. Et "kas siis selle maa keel" ei või olla ka elav teaduskeel? Ja kelle jaoks me kõike seda teeme? Kelle jaoks kulutame maksumaksja raha? Tahaks lausa osundada keele- või põhiseadusele ... kuid see oleks vist liiast. Mitte seadus ega määrus või tsaari ukaas ei pea meid juhtima, vaid terve talupojamõistus. Sellesama talupoja, kes oma lapsed kõrge kooli sisse saatis. Oleks hää, kui nüüd järeltulijad seda mälestust mustast laest pahaks ei paneks.

Karmo Tüür
18.06.2007

Sunday, June 17, 2007

Разбор полётов 17.06.2007

selle hooaja viimane saade, teemaks USA raktitõrjeseadmed Euroopas ... kuuldav jälle nädala jooksul, kuni 24.juunini.

http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380

loodetavasti saade jätkub sügisel, kuid kahjuks emam mitte koostöös kolleegiga Raul Mälk ... diplomaadi heitlik saatus viib ta raadiomikrofonist kaugemale ... ehk siis mitte kättesaamatusse kaugusse;)

Kas karu on või karu ei ole?

Juhtusin ühest eesti lehest lugema järjekordselt midagi selle kohta, et vene karu ei maksa ärritada. Ausalt öeldes ärritusin ise.

Esmane reaktsioon oli, et mis kuradi karu? Et seda pole ju olemas kuskilmujal peale Nemvaltsi karikatuuride Postimehes (mis on muuseas enamasti väga head). Et mis paganama animistlik eufemism see on, millest üle ei saada? Ei räägi ju keegi enam briti lõvist või ameerika kotkast!?! Need sadakond aastat vanad lehesabadest pärit koomuskikujud on ju ammu loojakarja läinud, äärmisel juhul kasutataksegi neid siiani pilapiltides. Kuid meil, ennäe, töllerdab kuskil alateadvuses ikka ringi mingi suur ja karvane koll, keda vähesed küll näinud on, kuid seda enam kardetakse.

Tajuhäired
Seejärel aga ärkas üles minu akadeemiline hing, mis on nakatatud konstruktivismipisikust. See tuletas mulle meelde, et iga probleem-nähtus-jne on olemas eelkõige (kui mitte ainult) seevõrra, kuivõrd me seda endale ette kujutame ... vähemalt sotsiaalias on see nii.

Ehk siis, kui me tajume oma idanaabrit hirmuäratava ja jõulise karuna, siis ta seda ka on - vähemalt meie jaoks. Kui meil aga õnnestub sellise primitiivse animismi kütkest ärgata ja oma naaber "ära ratsionaliseerida", siis näeme, et see on riik nagu iga teine, oma tugevuste ja nõrkustega ... kusjuures pole üldse kindel, kumba on rohkem.

Olen seda nõrkemiseni öelnud erinevates kontekstides, kuid ütlen veel. Venemaa ei ole eriline riik. Vaidlete vastu? Aga tooge mulle palun ükski parameeter, mille poolest Venemaa oleks unikaalne! Kas oma praeguses kehastuses Venemaa Föderatsioonina või kunagise impeeriumina? Ei tema riiklik ajalugu ega „rahvuslik” meelelaad ole midagi sellist, mille kohta ei leiaks võrdlusmaterjale mujalt maailmast. Kas Hiina, India või minu poolest kasvõi USA on siis vähem erilised? Kümnetest, kui mitte sadadest muudest näidetest rääkimata.

Lõpuks tuletas end meelde minu esimesest haridusest - ajaloost - tulenev võrdlus. Weimari vabariigist sai kujuneda Hitleri Saksamaa eelkõige seetõttu, et tal lasti selliseks kujuneda. Jeltsini-Venemaast ...

Edasi on kole juba mõeldagi, mis siis väljaütlemisest rääkida. Rahvusvahelise poliitilise keskkonna kollektiivne tegevus(etus) võib lasta sellest enam-vähem inim-näolisest Venemaast kujuneda millekski muuks. Kas see on eesmärk?

Mõista, mitte karta
2003.a. tuli ühe maineka Lääne ülikooli kirjastuses välja Marshall T. Poe raamat „The Russian Moment in World History”. Autori eesmärk oli anda mitte klassikaline ajalooline ülevaade Venemaa minevikust ja olevikust, vaid jutustada oma lugu. Oma nägemus Venemaal toimunust. Kahte lausesse kokkusurutuna kõlaks see umbes nii. XVI saj lõpust kuni XX sajandi lõpuni üritas Venemaa eliit üles ehitada omanäolist poliitilist süsteemi, mis tugines autokraatiale. Nüüd, alates aastast 1991, on see katse läbi, Venemaa läheb kaasa euroopaliku mudeliga.

Ma ei usu, et asi päris nii lihtne on. Teadlikku omanäolisust taodeldi aeg-ajalt küll. Autokraatia koha pealt olen samuti nõus. Paljud muud mõtted, mis raamatus kirjas, joonisin mitu korda alla. Kuid et see kõik läbi on? Kahtlen.

Kuid nii ehk teisiti, kiiduväärt on katse vaadelda Venemaa arengut kui üht keskmist lugu. Oma alguse ja lõpuga. Oma eripäradega. Kuid siiski lugu, mida saab rääkida, ilma pugemata naiiv-fatalistlike hüüatuste taha „rassiju umom ne ponjat’!”

Venemaad saab mõista. Ja ei pea kartma. Vähemalt mitte metsarahva kombel, kes metsaotti nimepidigi ei julgenud nimetada. Hirm tuleb tavaliselt teadmatusest. Kui aga omaenda piiratusest üle saada – ja mitte alluda nende mõjutusele, kes sooviks sind endistviisi hirmu all hoida – on Venemaa naaber nagu iga teine. Mitte kuskil pole öeldud, et sa kõigi naabritega pead ühtemoodi sõber olema. Aga hirmunud poisikesena pead teki alla peita ja naabrit karuks nimetada ... no ma ei tea. Lapsik kuidagi, kas pole?

Karmo Tüür
russoloog
22.05.2007

--------
lugu ise ilmus juunikuises ajalehes KesKus pisut toimetet kujul ... aga no siis saan ma ta ikka üles panna algupärasel kujul;)


lisatud on 2007.a. World Press Cartoon prize võitnud pildike:

Thursday, June 7, 2007

Venemaa sõbrad ja vaenlased anno 2007



Venemaal on ainult kaks liitlast – need on tema armee ja laevastik. Nii tavatseti Moskvas kõnelda suurte sõdade aegu. Väidetavalt olevat see lause omane ka Kremli praegusele peremehele – president Putinile. Kuid olgu Putiniga kuidas on, mida aga arvab Venemaa rahvas?

Mai lõpus avalikustas Venemaa üks usaldusväärsemaid avaliku arvamuse uuringu firmasid Levada Keskus järjekordsed küsitlusandmed. Et milliseid riike siis küsitletud inimesed nimetasid Venemaa suhtes sõbralikeks ja milliseid vaenulikult meelestatuiks.

Esivaenlane Eesti
Juba esmane pilk tulemustele (vt tabelit) on huvitav. Eriti tähelepanuväärne meie jaoks on kindlasti Eesti enda asend. Oleme taas ühes edetabelis esikohal. Seekord selle poolest, kui vaenulikuks venemaalased meid hindavad – tervelt 60%. Kas selle üle tuleks rõõmustada?

Lisaks esikohale võime enda arvele kirjutada veel ühe rekordi – antud uurimuse ajaloos pole seni veel keegi ületanud 50% piiri. Ehk siis, varem pole kellegi vaenulikkuses oldud nii üksmeelsed.

Sõprade poolel on pilt laialivalguvam. Veendumus senise suurima liitlase Valgevene sõbralikkuses on veidi kahvatunud, uueks suurimaks sõbraks tõuseb Kazahstan. Mõlemad Kremli liitlased geopoliitilistes mängudes, mille eesmärgiks Moskva võimu taastamine SRÜ ruumi üle.

Kinnistunud pilt
Nendest arvudest huvitavamgi on aga vaadelda sõpruse-vaenluse suhet. Ehk siis – kui kindlad on head venemaalased oma arvamuses. Kui näiteks üht ja sama riiki peetakse nii sõbraks kui vaenlaseks, siis on rahvas segaduses. Või teisisõnu – rahvale pole tema arvamust piisavalt hästi seletatud. Näiteks sobib Moldaavia, keda 4% peab sõbraks, 3% aga vaenlaseks. Teisest küljest, kui kõik see mees on kindel, et riik N on sõber või vaenlane, siis pole mingit segadust ega kõhklust – järelikult nii ka on. Seisukoht on kinnistunud.

Kui nüüd vaadata seda kinnistumust, siis muutub pilt veelgi põnevamaks. Sõprade edetabeli tipus suuri muudatusi ei toimu, aga nt sõber nr.7 Ukraina muutub korraga vaenlaseks. Seda, et Ukraina on sõber, arvas 11%, aga vaenulikuks pidas teda tervelt 23% vastanutest. Seega jääb tulemuseks -12.

Teisest küljest USA on vaenlane number 4, kogudes 35% vastuhääli, samas kui 6% pidas teda siiski liitlaseks. Ülejäänud vaenulike riikide edetabeli tipud (Gruusia, Leedu ja Läti) on samuti vähemalt mõne protsendi jaoks tajutavad sõbralikuna. Eesti on aga ka siin väljaspool konkurentsi. 60% vastuhääli ja ei ühtegi protsenti toetust. Ilmselt oleme puhta kurjuse kehastus.

Sõpru rohkem, aga ...
Kui nüüd vaadata seda kinnistumuskõverat tervikuna, siis jääb üle vaid tõdeda, et sõpru on Venemaal küll rohkem kui vaenlasi, ent viimaste osas on venemaalased palju kindlamad. Kui keskmine „sõbralikkuse määr” jääb vaid 8% juurde, siis keskmine vaenulikkus on ligi 23%.

Ehk kõige iseloomulikum rida küsitlustulemustest on see, kus kogunesid nende inimeste arvamus, kes leidsid, et Venemaal ei ole kas sõpru või vaenlasi. Sõprade-liitlaste puudumises olid kindlad 10% venemaalastest, vaenlaste puudumist pidas võimalikuks aga vaid 2%. Kõnekas vahe, kas pole?

Karmo Tüür
2.06.2007


--------------


PS - proovin siia juurde eksperimendina panna ka ühe tabeli ja graafi

Sunday, June 3, 2007

Keerkäigud ...

.... nii on selle venekeelse saate nimi eesti keeli.

seekord siis EU-VF suhetest, ikka Jevgenia Garanzha juhtimisel, Tallinna stuudios Raul Mälk, Tartus vastavalt mina :)

http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380

(saade on sel aadressil saadaval nädala, kuni järgmise pühapäevani)