Sunday, June 17, 2007

Kas karu on või karu ei ole?

Juhtusin ühest eesti lehest lugema järjekordselt midagi selle kohta, et vene karu ei maksa ärritada. Ausalt öeldes ärritusin ise.

Esmane reaktsioon oli, et mis kuradi karu? Et seda pole ju olemas kuskilmujal peale Nemvaltsi karikatuuride Postimehes (mis on muuseas enamasti väga head). Et mis paganama animistlik eufemism see on, millest üle ei saada? Ei räägi ju keegi enam briti lõvist või ameerika kotkast!?! Need sadakond aastat vanad lehesabadest pärit koomuskikujud on ju ammu loojakarja läinud, äärmisel juhul kasutataksegi neid siiani pilapiltides. Kuid meil, ennäe, töllerdab kuskil alateadvuses ikka ringi mingi suur ja karvane koll, keda vähesed küll näinud on, kuid seda enam kardetakse.

Tajuhäired
Seejärel aga ärkas üles minu akadeemiline hing, mis on nakatatud konstruktivismipisikust. See tuletas mulle meelde, et iga probleem-nähtus-jne on olemas eelkõige (kui mitte ainult) seevõrra, kuivõrd me seda endale ette kujutame ... vähemalt sotsiaalias on see nii.

Ehk siis, kui me tajume oma idanaabrit hirmuäratava ja jõulise karuna, siis ta seda ka on - vähemalt meie jaoks. Kui meil aga õnnestub sellise primitiivse animismi kütkest ärgata ja oma naaber "ära ratsionaliseerida", siis näeme, et see on riik nagu iga teine, oma tugevuste ja nõrkustega ... kusjuures pole üldse kindel, kumba on rohkem.

Olen seda nõrkemiseni öelnud erinevates kontekstides, kuid ütlen veel. Venemaa ei ole eriline riik. Vaidlete vastu? Aga tooge mulle palun ükski parameeter, mille poolest Venemaa oleks unikaalne! Kas oma praeguses kehastuses Venemaa Föderatsioonina või kunagise impeeriumina? Ei tema riiklik ajalugu ega „rahvuslik” meelelaad ole midagi sellist, mille kohta ei leiaks võrdlusmaterjale mujalt maailmast. Kas Hiina, India või minu poolest kasvõi USA on siis vähem erilised? Kümnetest, kui mitte sadadest muudest näidetest rääkimata.

Lõpuks tuletas end meelde minu esimesest haridusest - ajaloost - tulenev võrdlus. Weimari vabariigist sai kujuneda Hitleri Saksamaa eelkõige seetõttu, et tal lasti selliseks kujuneda. Jeltsini-Venemaast ...

Edasi on kole juba mõeldagi, mis siis väljaütlemisest rääkida. Rahvusvahelise poliitilise keskkonna kollektiivne tegevus(etus) võib lasta sellest enam-vähem inim-näolisest Venemaast kujuneda millekski muuks. Kas see on eesmärk?

Mõista, mitte karta
2003.a. tuli ühe maineka Lääne ülikooli kirjastuses välja Marshall T. Poe raamat „The Russian Moment in World History”. Autori eesmärk oli anda mitte klassikaline ajalooline ülevaade Venemaa minevikust ja olevikust, vaid jutustada oma lugu. Oma nägemus Venemaal toimunust. Kahte lausesse kokkusurutuna kõlaks see umbes nii. XVI saj lõpust kuni XX sajandi lõpuni üritas Venemaa eliit üles ehitada omanäolist poliitilist süsteemi, mis tugines autokraatiale. Nüüd, alates aastast 1991, on see katse läbi, Venemaa läheb kaasa euroopaliku mudeliga.

Ma ei usu, et asi päris nii lihtne on. Teadlikku omanäolisust taodeldi aeg-ajalt küll. Autokraatia koha pealt olen samuti nõus. Paljud muud mõtted, mis raamatus kirjas, joonisin mitu korda alla. Kuid et see kõik läbi on? Kahtlen.

Kuid nii ehk teisiti, kiiduväärt on katse vaadelda Venemaa arengut kui üht keskmist lugu. Oma alguse ja lõpuga. Oma eripäradega. Kuid siiski lugu, mida saab rääkida, ilma pugemata naiiv-fatalistlike hüüatuste taha „rassiju umom ne ponjat’!”

Venemaad saab mõista. Ja ei pea kartma. Vähemalt mitte metsarahva kombel, kes metsaotti nimepidigi ei julgenud nimetada. Hirm tuleb tavaliselt teadmatusest. Kui aga omaenda piiratusest üle saada – ja mitte alluda nende mõjutusele, kes sooviks sind endistviisi hirmu all hoida – on Venemaa naaber nagu iga teine. Mitte kuskil pole öeldud, et sa kõigi naabritega pead ühtemoodi sõber olema. Aga hirmunud poisikesena pead teki alla peita ja naabrit karuks nimetada ... no ma ei tea. Lapsik kuidagi, kas pole?

Karmo Tüür
russoloog
22.05.2007

--------
lugu ise ilmus juunikuises ajalehes KesKus pisut toimetet kujul ... aga no siis saan ma ta ikka üles panna algupärasel kujul;)


lisatud on 2007.a. World Press Cartoon prize võitnud pildike:

2 comments:

Bobik said...

Karmo, unustad ühe pisiasja ära. Sa vist eeldad, et Eesti ajalehtedes kirjutatakse mõistuspäraseid asju. Mina oleksin üldistades palju kriitilisem ja selline kollakas uudisvoog teeb nukraks :(

Karuna on Venemaad hea ju müüa lehevergudel. Hirm müüb maru hästi!

Kui Venemaad kujutletaks kaheteispealise lohena, oleks see veidi naljakas :) Ent karu on palju reaalsem tüüp ja nii ratsutataksegi tema seljas. Eks paljudel on Miška ju meeles 80ndast, võib-olla muud karu ei teatagi.

KT said...

eesti ajalehtedes kirjutatakse väga palju mõistuspäraseid asju ... aga see on pigem mitte tänu toimetuspoliitikale, vaid selle kiuste :)

ja ma tean, et hirm ... või õigemini müüdid müüvad ... kuid ma kutsun üles mitte nendele alluma ... vähemalt mitte jäägitult alluma;)